Kas ma vähe kordi olen jõudnud arusaamisele, et väga oluline on, kuidas sa asjadesse suhtud ja kuidas mõtled. Mõtlemise tähtsust on raske üle hinnata. Äärmiselt oluline on, kuidas ja millises valguses sa sündmusi näed, kas vaatad neid halvema poole pealt või näed vaid häid külgi. Vaatenurk on ülioluline.
Aeg-ajalt unustan ma selle põhitõe ja siis läheb kõik rappa, absoluutselt KÕIK. Kuni ma jälle õigele rajale saan ja taas sedapidi vaatama hakkan, mis mulle haiget ei tee, vaid kõike hoopis armsas valguses peegeldab.
Tüüpiline on, et ma siis ennast kirun ja olen tige enda peale: kuidas ma ometi võisin end jälle niiviisi käest lasta!!!
Hakka või üles kirjutama, mida ja kuidas ma mõelda tohin, et midagi untsu ei ajaks!
Paraku on naiste meeleolud vahelduvad nagu kevadine ilm - ühel hetkel kõik korras, teisel hetkel viha, kolmandal rõõm ja neljandal kurbus...
Naine isegi ei saa endast aru, kuidas siis teised peaksid saama!?
Kurb vaid, et vale mõtlemisega ise enda elu keeruliseks teen.
Ma ei süüdistagi kedagi teist, ainult iseennast.
Aga kui ma siin nutan ja halan, siis ei ole see ka sõprade jaoks kuigi meeldiv. Rääkimata sellest, et see tekitab ka kõrvalseisjates ebamugavust. Ja must enesehaletsus ei kõlba kuskile - teeb ainult haiget. Ja vaimse tervise viib nullseisu.
Õnneks jõuan lõpuks sinna, et tegelikult tuleb elada hetkes ja tunda rõõmu ilusatest seikadest, tuleb rõõmustada, et on olnud võimalused, mis on sulle pakkunud midagi väga-väga ilusat, mida võid terve elu meenutada. Tuleb rõõmustada, et su ümber on inimesed, kellele oled oluline ja kes sinu jaoks on olulised.
Ja ma ei tahagi muud, kui et nad oleksid lihtsalt olemas. Kasvõi kaugel, aga ma tean, et nad on olemas.
Ja siis on ka endal hea olla.
Nii lihtne see ongi - mõtle vaid õigest vaatenurgast lähtuvalt ja elu muutub kohe ilusamaks.
Lihtne tõde, aga alati pole seda kerge rakendada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment