Valu ja vaev

Eile hakkas valutama.
Juba hommikul andis tunda.
Päeval läksid valud hullemaks ja õhtul arvasin, et annan otsad.
Ma teadsin ju küll, et see pidi kohutav olema, aga ma polnud iial osanud arvata, et nii kohutav. Jumal küll, mul oli tunne, et ma suren.
Püüdsin küll vait olla, aga ei suutnud, kramplikust summutamisest tuli hoopis hull hääl, selle pärast sain pahandada, ma olevat hullem kui loom.
Oeh, no mida ma siis teha sain, kas tõesti ei ole nad ise midagi sellist läbi elanud?!
Ei, ma ei tahtnud enam kauem kannatada, aga valudel ei näinud lõppu tulevat.
Öö möödus kohutavates piinades, aina hullemaks läks.
Sain veel sõimata, et ma teistel magada ei lase. Jumal küll, kes siin magamisele sai mõelda??!!
Lõpuks tuli vaevaline tänane hommik. Meeletult külm ja meeletud valud.
Ei, siia ma suren, nüüd on küll lõpp!
Lõpuks ei olnud enam hoo ega hoobi vahet, valud ühes tükis, aina ja pidevalt.
Aga asjatundjad ainult jalutasid mööda ja ütlesid, et pole häda midagi.
Issand, milline kergendus, kui lõpuks abi saabus ja õigesse kohta viidi.
Viimased ponnistused, viimased vaevad - ja sealt ta tuli!
Täna kell 13.13 sündis mu esiklaps. :)