Monday, March 31, 2008

Raske ja ebameeldiv päev möödas

Patuasi, et veel üleval olen, aga mul oli vaja veel tööd teha ja siis kassi otsida ja juttu ka ajada. Ja ega ma siis magama ei saa minna, kui pole poole sõnagagi midagi üles tähendanud. :D

Tööl oli täna ebameeldiv päev, mul oli palju asju teha, aga suurem osa jäi tegemata, eks ma siis nüüd kodus lõpetasin.

Kõige raskem osa oli pärastlõunal, mul tuli klomp kurku ja pisarad tahtsid silma tükkida, aga minusse suhtuti mõistvalt. Tagasiside oli meeldiv ja me saime jutud räägitud, aga üht-teist ilmselt muutuma peab.
Loodetavasti sain ma selgeks teha, et ma ei taha olla vaenlaste leeris.
Eks näis, kuidas edasi.

Appi! Mul tuli meelde veel üks pakiline asi.... :(
Aga see jääb küll homset ootama, mina praegu enam midagi tegema ei hakka!.........

Muret teeb sõprade olukord. Ühel sõbral on päris kehvasti, hommikul oli suisa paha lugu, õhtuks siiski leebus ja arvas, et kes teab, milleks see halb asi hea oli.
Jah, ega me keegi ei tea. Ja alati on igal halval asjal oma hea külg ka. Ainult et see võib hiljem avalduda.
Mõtlen tema peale.

Teiste sõprade peale mõtlen ka. Ei ole kellelgi kerge, igal omad mured, kellel väiksemad, kellel suuremad. Tegelikult on igaühe mure tema enda jaoks suur. Kõik on suhteline.

Ma tahan, et kõigil läheks hästi. Mul endal sealjuures ka. :)

Trenni ma täna ei jõudnud, sest proov oli. Ja mulle ei meeldi, kui hakkabki olema nii.
Mulle sõidetakse lihtsalt julmalt sisse. Ehkki saan aru, et kõigil on oma aegu raske planeerida ja kõik on väga hõivatud. Aga ma ei tahaks ju ka iga kord oma trennist ilma jääda...

Sunday, March 30, 2008

Enno Selirand - vaimustav ja karismaatiline

Lubasin natuke lähemalt rääkida lektoritest ja teemadest.

Üks fantastiline lektor oli Enno Selirand.

Mu pinginaaber, keda ma isegi ei tundnud veel, sosistas mulle, et see on väga huvitav inimene ja tal on väga viimase peal loengud, tal olevat teoloogiline haridus ja üleüldse on ta äärmiselt võluv isiksus.
(Hm, no kui teoloogiline haridus, siis ma usun, et ta võib väga huvitavalt rääkida, sest olen ennegi kogenud, et teoloogilise haridusega inimesed on väga huvitavad isiksused, väga võluvad ja targad!, mõtlesin omaette...)

Enno Selirand Esimese Eesti usaldustelefoni rajaja, psühholoog, Hingeabi assotsiatsiooni "Usaldus" president - annab Google´i otsing esmase info.

Muidu täiesti tähelepandamatu kuju, kui tänaval vastu tuleks, ilmselt ei märkakski, aga niipea kui suu lahti tegi ja rääkima hakkas - karismaatiline mees!!!

Ta rääkis eetikast, eetikakoodeksist, eetilisest konfliktist, eetikakriisist - ja ma usun, et tal jäi veel paljugi rääkimata!
Teda oleks võinud lõpmatuseni kuulata, niivõrd huvitavalt rääkis, tõi näiteid, arutles...

Minul, kes ma olin öösel vaid paar tundi maganud, ei tulnud isegi MÕTET väsimusest või uinakust, haigutamisest rääkimata!

Olen alati öelnud, et inimese puhul on kõige olulisem tema sisemaailm, väärtushinnangud, tema vaimsus, tema olek, rääkimine (sõnakasutus), tarkus, haritus, maailmavaade. Inimene muutub koheselt ilusaks ja karismaatiliseks, kui tal on rikas sisemus, tema maailmavaade ja hoiakud on paigas.
Vaimustav inimene!
Tema loeng oli üks parimaid sel kursusel, paistis, et minu vaimustust jagasid teisedki. Pinginaaber küsis vandeseltslaslikult: "Noh, oli hea?" No muidugi oli! :)

Mina igal juhul tänasin teda loengu lõpus selle imepärase elamuse eest, mida ta meile pakkus. Siis ühinesid teisedki.

Kuhjaga ebameeldivusi

Täna oli mul tööpäev. Tavaliselt laupäeviti ei ole, aga täna erandina oli.

Muidu läks kenasti, kõik oli tore, kuni sinnani, mil sain teada, et minuga ikkagi ei olda rahul. :(

Ma võtan kriitikat rahulikult ja täie teadmisega, et loomulikult on mul arenguruumi ja alati saab teha paremini.

Aga see, mis mind jalust niitis, oli see, et minust tagaselja just kõige paremini ei räägitud. See oli mõtlemisekoht.
Ja nõuab ilmselt põhjalikku järelemõtlemist, kuidas edaspidi käituda.

Mida ma siis peaksin tegema? Neile teada andma, et kui neile minu heasüdamlik ja hooliv stiil ei sobi, siis hakkan käituma stiilis "kuidas küla mulle, nõnda mina külale"??? Ja proovigu siis veel midagi öelda???!!
Ehkki see ei ole päris see, mis mulle endale sobiks...

Igal juhul tunnen end väga halvasti ja ma ei tea veel, mida ja kuidas edasi. Üks mis kindel - paistab, et vanaviisi enam edasi ei saa.
See oli minu jaoks hoop allapoole vööd.
Võib ju olla, et see polnudki kuidagimoodi halvasti mõeldud, aga mind riivas see küll päris korralikult.

Ma ei tohiks seda südamesse võtta, aga ikka võtan.
Või peaksin mõtlema, et see on ju ainult töö? Ja et elus on palju tähtsamaid asju kui tööasjad?
Päris nii ma ka ei saa.
Lõppude lõpuks läheb see kõik mulle ikkagi korda.

Saapajaht

Reede õhtupoolik kujunes mul õudusunenäoks, kuna mu saapalukk läks katki!
See oli minu jaoks väga kole!!!

Ma ju räägin, et mul on hädasti uusi saapaid vaja!!! :)
Ja praegu oli vaja just punaseid saapaid!!! :D

Jumal tänatud, et transpordiküsimus oli lahendatud, muidu ma küll ei tea, mis ma oleksin teinud.
Igal juhul oli piisavalt jube isegi sadakond meetrit sellise saapaga traavida, ma tundsin end nii halvasti ja mul oli tunne, et kõik saavad aru, kui halvasti ma end tunnen.
Seda enam püüdsin pead uhkelt kuklasse ajada ja mitte välja teha kõõrdpilkudest, mis mu kentsakale välimusele olid suunatud. :)

Jumal tänatud, et mind siin keegi ei tundnud!!! :)

Ei jäänudki muud üle kui saapajahile minna.
Pole ju praegu erilist saapavalikut.
Olemasolev valik on küll allahinnatud, aga siiski kesine. Ja eriti punase saabaste osas! :S

No mingisugused ma siiski leidsin ja kaaslase kinnitusel olid need olemasolevaist parimad - ju ma siis pidin uskuma! ;)
Teinekord võiks saapalukk vähemalt õigel hooajal puruneda... :)

Diagnoose tuleb aina juurde:D

Loengutest ja lektoritest kirjutan ma lähemalt mõni teine kord, sain nii mõndagi huvitavat, rääkimata minu diagnooside varasalve täienemisest... :D:D:D

Mõttetu varustus

Ma ei oska kunagi mitmepäevasele reisile minnes asju kaasa pakkida.

Ma jään alati liiga kauaks kaalutlema, kas seda või teist asja on ikka vaja ja äkki ikka igaks juhuks oleks vaja kaasa võtta. Pigem siis võtan kaasa, kui et maha jätan. Ennem olgu rohkem asju, kui et midagi puudu tuleb! :)

Sellepärast on mu reisikott tavaliselt mitmepuudane, sest mu "sõjavarustus" on alati ülepingutatud.:D

Sest tavaliselt läheb mul mõtlemisega nii kaua aega (pikatoimeline noh!:D), et hakkab juba kiireks minema ja mees kamandab juba autosse ja see tähendab seda, et tuleb siis asjad kotti visata, jõudmata kaaluda, kas neid ikka tegelikult ka vaja on! :D

Seekordki sai mul kaasa suuremal hulgal varusukapükse, sest mul on paaniline hirm sukapükste katkimineku ees, selleks otstarbeks peab ikka mitu varupaari kaasas olema!
Siis oli mul muidugi väga rumal mõte, et ma jõuan näidendite tekste õppida ja raamatut lugeda! Loomulikult olid need mul kaasa taritud!!!!

Ja naiivitar olin ka loengumaterjalide osas - arvasin, et väga mõistlik on varustada end suure süstematiseeritud kaustaga, aga kes siis tänapäeval enam käsitsikirjutamisega vaeva näeb ja veel vähem sellega tudeerijaid koormab!!???
Oh ei! Kõik jaotusmaterjalid olid loomulikult trükitud ning eraldi kaustas - jälle minu aps!
Ja kott selle apsu tõttu kah raskem!

Ainus, mida polnud vaja kahetseda, oli mu kosmeetikavaramu, selles osas olen parandamatu. :P
Mees veel küsis mu tohutut hulka kreeme (küll näole, kehale, jalgadele ja kuhu veel iganes :D) nähes, kas mul ikka on neid kõiki vaja, tema pidavat küll ilma hakkama saama... :D:D:D

Nii oli pool mu koti sisust täiesti tarbetult kaasa veetud (miks ma küll ometi ei õpi oma kogemustest???), teine pool õnneks läks asja ette.
Asi seegi.
50% kasu pole ju ka paha. :D

Aga arenemisruumi on. :)

See kole pealinn... polegi nii kole... :)

Ma avastasin, et mida rohkem mul tekib pealinnas meeldivaid suhteid ja seoseid, seda enam hakkan ma seda linna taluma.
Ma ei saa veel öelda, et ta mulle meeldiks, aga ma enam ei mõtle, et kuidas on võimalik, et inimesed selles linnas elavad.
Kummaline, kuidas suhted ja sidemed mõjutavad suhtumist ka keskkonda, kus viibid seoses nende inimestega.
Hakkan nägema, et oli ainuõige otsus valida kursus sellesse linna, sest tegelikult on mulle vaja harjumist linnaga, mida ma olen kogu aeg tõrjunud ja mis pole mulle iial meeldinud.

Ainus võimalus see meeldivamaks muuta ongi seal rohkem viibida ja teda rohkem tundma õppida.
Sest tõrjumise põhjus pole ju miski muu kui hirm, et ei saa hakkama.

Kui ma iga kord näen, et tegelikult saan hakkama küll (ehkki teiste abiga!:D), siis hakkab hirm vähenema.

Ma polnudki ainus, kes Suurest Linnast Veel Suuremat Linna kartis, üks naine kursuselt rääkis sedasama. :D
Et talle kohe üldse ei meeldi pealinnas käia ja ta tahaks kohe eemale hoida, kui jälle pealinna kanti sõita tuleb.
Tuttav tunne. :)

Anna, suudle mind veel

"Anna, suudle mind veel..."

Väga nostalgiline laul.
Palju emotsioone tekitav.
Erinevaid mälupilte tekitav.

Alati hea kuulata.
Ilus ja paljude seostega.

Edit: No tegelikult on ju laulu pealkiri "Loss Taivalkoskis"...

Ärge laske näljast poodi!

Neljapäeva õhtul oli mul kõht kaunis tühi, kui ma ükskord toidupoodi jõudsin.
Arvasin, et ega ma midagi erilist ei osta. Aga no laske näljane inimene poodi - ta läheb ju hulluks! :D :D
Ja ehkki ma arvasin, et ostan vaid vett, siis ajasid toidukaubad mul pea segi. Ja ma väljusin ikkagi kauplusest veepudeli kõrval veel kanakintsu, sinihallitusjuustu, kohupiimakreemi, straussi kuklikeste, ploomide, õlle ja veiniga...

Vein, tõsi küll, oli mehele mõeldud. :)

Vajatakse torumehi

Santehnika vedas natuke alt.
Pole ju tuttavaid torumehi ja santehnika tundjaid kah. ;)

No ma sain hakkama. Aga torumeeste peale mõtlesin küll. :P:P:P

Üksik ja unine

Neljapäev oli väga üksik.:)
Aga seda ma ju tahtsingi!?? :)

No olgu, eks ma ikka oleksin natuke seltsi tahtnud ju küll, aga nii lõuna kui õhtu olid selles osas väga kesised. :) Nii totaalse üksindusega ju kah nagu ei arvestanud...

Pärast lõunat vaevas mind võitmatu uni, ehkki olin öösel ometi maganud kauem kui paar tundi, lausa kuus tundi! :) Kuid sellega vist eelmise öö magamatust ei kompenseerinud...

Pärast loenguid uitasin natuke kauplustes ja koju jõudes tilkusid mu saapad ja jalad veest, sest väljas oli ikka väga kole lopp ja sodi.
Palusin valvuritädilt vanu ajalehi saabastesse, lahkelt andiski.
Aga ma tahtsin neid enne lugeda, kui saabastesse torkan.

No ma siis lugesin! :) See nägi küll rohkem terade nokkimise moodi välja, sest ma rohkem tukkusin kui lugesin! :D:D:D
Lõpuks vaatasin, et pole mõtet ennast piinata, kobisin ära voodisse ja pool üheksa juba põõnasin õiglast und.
Siis oli küll hea meel, et ma seltskondlikku üritust ei olnud organiseerinud! :D Näiteks väikest veiniõhtut A-ga.
Küll oli hea magada!!!!
Ka hilisõhtused sõnumid saabusid minuni alles varahommikul, sest ma ei ärganud isegi sõnumipiiksude peale! :D

Eraklik

Eraldi peatükki vajab minu üksindusearmastus. :)

Ma olen selles suhtes vist kiiksuga, et mulle tõepoolest meeldib olla üksi toas, kui asi puudutab ühiselamuid vms. ööbimiskohti. No ei taha ma olla ühes toas kellegagi, keda ma ei tunne. Ma tunnen end ahistatuna, ma pean pidevalt arvestama kellegagi, ma ei saa näiteks hommikul kella nelja-viie ajal panna tuld põlema ja hakata lugema, kui mul selline tahtmine peaks tulema, sest nii suur egoist ma ei ole, et enda tahtmised esikohale seaksin.
Ja öine ustest käimine - ma jään lausa haigeks, kui ma peaksin kellegi und sellega häirima!

Seetõttu nautisin ma privaatsust ja omaetteolekut ja mõtlesin juba, et järgmiseks korraks peaksin varakult endale sobiva toa broneerima, et ma sellest mitte ilma jääda!

Mulle meeldib, kui saan oma suva järgi kasutada duširuumi ja wc-d ega pea arvestama kellegagi, mulle meeldib kasvõi alasti ringi käia, ilma et ma peaksin kellegi sündsustunnet riivama - pisiasjad, aga olulised minu jaoks.
Mulle meeldib omaette mõtete mõlgutamine, mulle meeldib, et ma ei pea olema vastutahtmist seltskondlik.
Ja ma ei tea ju kunagi, kas satuksin kokku inimesega, kellega ma sobin, või olen määratud ühte tuppa hoopis inimesega, kes on mulle antipaatne või hakkab mulle vastu kasvõi ebameeldivate hügieeniharjumuste poolest...
Ma saan aru, et see võib tunduda imelik, aga ma olen selliste asjades ülitundlik ja mulle võivad vastu hakata asjad, millest teised üldse aru ei saa.

Ja kui miski hakkab vastu, siis pole tuju ka millekski muuks.
Minuga on see küll nii.

Seetõttu nautisin täiega oma privaatsust ning pean ütlema, et isegi kahju oli lahkuda...
Oleksin veel heameelega paariks päevaks jäänud oma eraklikku elukorraldusse... ;)

Saturday, March 29, 2008

Pimekohting

Kolmapäeval loengute vaheajal helistasin ja leppisime kohtumise õhtuks kokku. Kuna ma olen suhteliselt äpu pealinnas liiklemise osas, siis jäi kokkulepe väga lollikindlasse kohta, et ma ikka kohale mõistaksin minna... :D:D:D

Loengutemajast otsustasin oma ööbimispaika minna taksoga, sest hakata sellises lumesajus ja meetripaksuses lumes oma mitmepuudase kotiga sumpama ei tea kuhu - no tänan, ei!!!

Taksot sain oodata kolmveerand tundi. Loengutemajas ilmselt juba arvati, et ma asutan ennast seal ööbima!! :)
Õnneks pääsesid nad kõige hullemast - ma ikka lahkusin nende valdustest enne sügavat ööd!!! :D:D:D

Taksojuht juhtus olema õnnetuseks väga jutukas ja see ei meeldinud mulle. Ma oleksin tahtnud omaette mõelda ja mitte keskustellu sukelduda, aga millegipärast arvab mõni taksojuht, et jube tore on, kui ta on seltskondlik ja aina vestleb.
No ega ikka ei ole küll.
Aga küllap oli see mu enda tuju süü.
Ma ei peaks ju kuidagi halvustama inimest, kes püüab olla lahke.
Ma lihtsalt ei ole nii avatud, lahke ja seltskondlik, nagu paljud arvavad.
Ja kindlasti oleneb see inimesest ka, kellega ma end hästi tunnen ja kellega mitte. Temaga ma ei tundnud end hästi, kuidagi libe tundus.
Sest üleüldiselt olen ma väga vaikne, häbelik ja tagasihoidlik, aga seda ei usu loomulikult mitte keegi. :D:D:D
Ma lihtsalt oskan endast vale mulje jätta. :D:D:D

Ööbimiskohas registreerisin ennast sisse, valvuripapi oli ekstraaeglane, aga muutus väga lahkeks, kui olin spetsiaalse kaardi ära täitnud ja ta mu elukoha ära nägi. :)
Tuli välja, et tal sugulasi siinkandis ja ta ise kah ikka Eestimaa äärealadelt pärit. Vaat kui oluliseks võtmeks inimeste vahel võib osutuda elukoht! :)

Seadsin end sisse, toaga jäin rahule, sest ma olin vaimustuses privaatsusest (üksi toas!!!), siis uurisin valvuripapilt, kuidas ma vajalikku kohta jõuaksin, ja läksin vastu kohtumisele tundmatuga. :)
Täielik pimekohting!!! :D
Ta oli saatnud mulle sõnumi, mis tal seljas on, mina omakorda kirjeldasin oma riietust, eksimisvõimalust polnud. :)

Muidugi oli mul inimesest oma ettekujutus, aga see ei pidanud sugugi paika, seetõttu vaatasin koheselt üle tema riietuse, kas ikka on seljas need riided, mida sõnumis oli kirjeldatud :D:D:D Pärast tegi see meile kangesti nalja! :D

Aga väga tore oli!
See oli minu jaoks väga oluline, et esimesest hetkest alates ei mingit võõristust ega distantsivajadust, vaid ta oli kohe OMA.
Imetore õhtu ja suur rõõm kohtumisest.

Seda head tunnet kannan endas siiani.
Minuga ei juhtu seda esimest korda, et kohtun inimesega n.-ö. pimekohtingul ja ma oleksin teda juskui juba ammu tundnud.
Sugulashinged leiavad üksteist???
Mis iganes, aga olen rõõmus asjade sellise arengu üle.

Hilisõhtused sõnumid tekitasid lisapositiivsust. ;)

Väike morjendus vaid sellest, et minu sõnumid kippusid kuskile toppama jääma...

Polaarmaailmas

Rahumeeli võiks vanad asjad sinnapaika jätta, aga ma ei saa jätta kirjutamata asjadest järjekorras. Siis oleks kohe nagu suur tükk mu elust välja lõigatud.

Niisiis - järjekorras.

Kolmapäeva öösel sain magada vaid paar tundi. Küll oli raske veerand viie ajal silmaluuke lahti teha, kui alles veerand kolm olin voodisse saanud!
Lootsin bussis magada, ehkki arvasin, et läheb nii nagu alati: niipea, kui mul on kõige magusam uni, keegi kindlapeale helistab! :)

See hommik oli koletu meeletu hulga mahasadanud lume tõttu! Mees kaevas kõigepealt auto lume alt välja, teed olid absoluutselt läbimatud, ei tea, mis ime tõttu me kuskile kinni ei jäänud! Hea, et eelmisel päeval oli mees juba allapandud suvekummid tagasi vahetanud, muidu me polekski kuhugi liikunud.
Stangega lund lükates tukerdasime kuidagiviisi maanteele, lootes, et seal ehk ikka on juba teed lahti lükatud. Aga võta näpust! Mitte midagi! Ometi oleks minu loogika järgi pidanud lumekoristajad terve öö väljas olema, aga see oli vist ainult blondiiniloogika.
Me ei näinud mitte kusagil ühtegi masinat, mis teid oleks puhtaks lükanud!!!

Tule taevas appi, kuidas on see võimalik??!! Kas polnud näha, mis väljas toimub??

Tee oli paksu lumevaiba all, suured rekkad tulid vastu, kuskile polnud minna, päris kole oli... Õnneks oli sel varajasel tunnil liiklus veel isegi väga hõre.

Kuidagiviisi jõudsime Suurde Linna, ehkki selleks kulus kaks korda rohkem aega kui tavaliselt.
Napilt viis minutit oli jäänud bussi väljumiseni, kui bussijaama jõudsime, aga bussi polnud veel eeski.
Mees tahtis kaugemal ringi pöörata, et siis tagasi tulles mind maha poetada. No loomulikult jäi ta lumme kinni, ei saanud edasi ega tagasi, ja mina pidin jalgsi lumes ca 150 meetrit sumpama, loomulikult koos oma mitmepuudase kotiga - oi, ma olin vihane!!! :D
No kas ta poleks võinud mind siis bussi väljumiskoha juures maha lasta??!! Ei, ta pidi mind võimalikult kaugele sõidutama, et ma ikka talverõõmudest võimalikult palju osa saaksin!!! :S

Kirusin omaette tigedalt, aga see pahameel läks ruttu üle, siis olin pigem mures sellepärast, et tema on autoga lumes kinni ja kuidas ta välja saab.

Buss jäi hiljaks, väljus peaaegu pool tundi hiljem ja Suurest Linnast Veel Suuremasse Linna jõudis lausa tund aega hiljem.

Maailm oli täiesti valge. Oli tunne, nagu viibiksin polaarmaailmas, maa ja taevas olid lausa üheks saanud ja piiri nende vahel polnudki.

Maanteed mööda sõitis buss päris kiiresti, paistis, et probleemi polnud, aga pealinna jõudes hakkas teo kombel venima. Siis alles ummikud algasid!

Kui ma olin arvanud, et pealinnas ehk nii hullusti pole lund tulnud ja vahest seal polegi mingit lumeuputust, siis eksisin kõvasti. Olukord oli sama hull nagu mujalgi.

Plaan varakult linna jõuda oli muutunud mõttetuks, aga siiski mitte lõplikult.
Takso ootas ja kõik polnud päris lootusetu. :)

Sissejuhatus päevale oli kena. ;)

Friday, March 28, 2008

TAGASI !!!!

Lõpuks ometi olen ma tagasi!!!
Te ei kujuta ette, kuiväga olen seda oodanud!!!

Igatsesin kirjutada kõigist muljetest ja mõtetest, mind piinas, et ma ei saanud seda teha!!
Nüüd olen saanud arvutis mõned asjad üle vaadata, aga ega ma täna rohkemat kirja panna ei jõua, sest ma pole oma meest mitu päeva näinud ja lõppude lõpuks tahan ma nüüd natuke aega ka mehele pühendada! :)

Saabuv nädalavahetus leiab mind töölt, aga pärast seda kavatsen ma istuda arvutis ja muudkui kirjutada, kirjutada, kirjutada!
Sest muljed kobrutavad üle ääre ja ma tahan kõik kenasti kirja panna.

Noh, võib-olla mitte päris kõike... ;)

Wednesday, March 26, 2008

Poriseja

Mul oli vaja täna veel Suures Linnas käia. Mees ei olnud üldse vaimustuses.

Tahtis hakata mulle oma nõudmisi esitama, mida ma tohin teha ja kuha võin minna ning kuhu mitte. Tema versioon asjast oli, et me peame koheselt tagasi koju sõitma, aga mul oli vaja veel mitu asja korda ajada.
Tema kurja porina peale palusin tal koju sõita ja mind Suurde Linna jätta, küllap ma oma asjad tema abitagi aetud saan.

Olin omakorda pahane, et ta ei luba mul vajalikke toiminguid teha.
Tema jälle oli pahur, et liiklus on väga kohutav ja tal oli just kummidega jama olnud, nüüd kartis, et selles hullumeelses kaoses ja tuisus avarii tuleb - seda veel vaja!

Einoh, ma sain temast aru, ja ise hakkasin pelgama, et kui nüüd äkki juhtubki midagi, siis saan mina selle süüdistustelaviini kaela, et näed, minu pärast juhtus... oleks saanud kohe koju sõita, poleks midagi juhtunud....

Õnneks musta stsenaariumit ei olnud.

Siis ta tõmbas oma kurja tooni tagasi ja ehkki ma märkasin kärsituse märke, ei öelnud ta enam midagi.
Igal juhul sain mõned asjad aetud, mõned jäid sinnapaika.

Koju saime tunduvalt hiljem kui planeeritud, sest käisime veel A. juures ka ja seal läks päris kaua aega, sest oli vaja vaadata videot A. esinemisest, süüa pannkooke, laenata suurt spordikotti ja P.-l oli homseks pildistamiseks riideid vaja, sest ega sellisele sündmusele ju ometi mingis igapäevarõivastuses ei lähe!!! Igal juhul kroonis tema lunimisi edu.:)
Nii et igaühele midagi. :)

Vajan Kuldari abi - ikka ja jälle! :)

Kell hakkab saama üks öösel ja mul on ca kolme tunni pärast vaja tõusta.
Ma ei talu seda, et enne Tallinnasse minekut on mul alati mingid asjad kukil ja ma saan iga kord praktiliselt vahetult enne ärkamist magama...

Nüüd lõpetasin asjade pakkimise, aga veel on vaja üks kiri instruktsioonidega saata kolleegile... Seega tulin arvutisse ja võite kolm korda arvata, kas ma olen jõudnud vajaliku tööga tegelda või olen istunud blogides, kommenteerinud ja msn-is vestelnud?!

Lootusetu.....

Kuldar peab mulle iga päev meelde tuletama, et pole vaja niipalju aega netis kulutada ja siin kurta... :D:D:D
Siis saaksin varem magama... :D:D:D

Monday, March 24, 2008

Tänu Kuldar Kullasepale voodisse!

Lugesin täna hommikul Postimehest huvitavat meediaarvustust.
Millegipärast tuli tuttav ette.
See võis vabalt olla minu blogi, millest ajakirjanik rääkis.
Ja tal on tuline õigus, ma ei eitagi seda.
Eks ma tean ju seda ise ka, et arvutis suhtlemise ja blogikirjutamise asemel võiksin hoopis mehega rohkem suhelda ja kasvõi voodis aega veeta. ;)
Tean küll, aga ikkagi on kuidagi teine tunne seda kellegi teise arvamusena lugeda - tundub nagu mõjusam. :)

Ja vaat nüüd ei blogigi rohkem, vaid lähen mehe kaissu, ta juba ootab. :)
Vahe eelmiste õhtutega on selles, et täna jõuab isegi ära oodata... :D:D:D

Sunday, March 23, 2008

Kõvamuna-Valgeseelik :)

Täna oli hommikul trenn. Kuna ma sain magama ca poole nelja ajal varahommikul, siis oli hilishommikuse ärkamisega muidugi kehvasti.

Aga trennis käidud, A. juures mune koksimas käidud.
Saime A. juurde ka tõrksa vanainimese meelitatud, no ei saa ma temast aru!!! Aga paistis, et ta ikka oli pärast rahul ka.

Mune oli suur korvitäis, neid oli ikka hoolsalt värvitud! :)
Minu muna oli kõige kõvem, teistel läksid katki, aga minu oma jäi terveks!!! :)
Ma olen Kõvamuna-Valgeseelik!!! :D:D:D

Kuidas saavutada mõistmist

Tipatapast leidsin järgmised read:

"Teine asi on see, kuidas inimesed mõistavad edastatavat sõnumit. Kui vaid ise raamatut lugeda, siis omandatud maht sellest on vaid 7%. Kui lisada sellele tekstile ja sõnadele hääle toon, intonatsioon ja hääle tugevus, on mõistmine 38%. Ja kui lisada sellele veel kehakeel, on mõistmine ja arusaamine öeldust 55%. Ehk siis - kui tahad kellegagi riidu minna, siis väljenda oma emotsioone emailiga. Võid kindel olla, et teine pool, nägemata ja kuulmata Sinu tegelikku emotsiooni selle taga, võib mõista Sind täiesti teisiti."

Jälle midagi minu jaoks! :)

Kui palju olen ma kirjutatud ridadele ise juurde lisanud kujuteldava tooni - ja ikka on see olnud minu kujutlusis just see halvim, mis olla võib!!!
Küll olen omistanud sõnadele sarkasmi, väljanaermist, mõnitamist ja mida kõike veel...
Ometi ei pruugi see üldse nii olla. Kui olen tahtnud seda näha ja kuulda, siis nii see ju ka on.

Ka minust on valesti aru saadud, sest mu kirjapandud sõnu on tõlgendatud hoopis teisiti, kui mina neid mõelnud olen.

Ka hea sõber K ütles mulle hiljaaegu, et ma omistan tihti sõnadele tähenduse ja tooni, mida seal ei ole. Kui ma püüaksin mõelda hoopis sedapidi, et sõnad on kirjutatud heatahtlikult ja sümpaatiaga, siis suudaksin neid ka sedamoodi vastu võtta ning ei peaks kogu aeg kaitsepositsioonil olema.

Kõik on omavahel seotud - hirm, kaitsepositsioon, ründamine, ainult halva suhtumise nägemine....
Tuleb välja juurida algpõhjus - hirm - , siis on võimalik edasi minna positiivsemas suunas.

Selle vea olen ma ka teinud, et olen oma hingevalus kirju kirjutanud. Nagu näen, on see olnud viga. Tegelikult sain sellest ka läbi oma valusate kogemuste aru, aga nüüd on seda ka teoorias hea teada.
Sest adressaat kujundab alati oma seisukoha, tema eelhäälestus ütleb talle, kuidas ma tema arvates kirjas olevaid sõnu ütlen, millise tooniga, millise hoiakuga. Nii, kuidas mõtleb, selline see kiri ju tema jaoks on.

Ja sellest on olnud oi kui palju vääritimõistmisi. Sellest ka hirm, et ma olen midagi untsu keeranud, siis üritasin selgitada (tüüpiline kaitsereaktsioon!), mis tegi asja veel hullemaks....

Oeh, ma ei taha sellele kõigele tagasi mõelda, liiga palju vigu-vigu-vigu. Kohutavad eksimused, mida ma ei saa enam iialgi heastada, küll aga edaspidiseks valusate kogemuste varasalve panna ja loota, et neist ka midagi õppinud olen.

Niisiis on oluline, et me teise inimesega läviksime silmast silma, et saaksime näha kehakeelt ja kuulda kõne intonatsiooni, siis on mõistmise võimalused palju suuremad kui suhtlemisel meilitsi või msn-is...

Hirm ja kaitse

Täna sattusin ühte huvitavasse blogisse (nagu alati - täiesti juhuslikult!), mida mul OLI VAJA lugeda.
Olen seda meelt, et maailmas ei juhtu midagi niisama, vaid ikka teatud eesmärgiga.
Küllap oli mulle just praegusel eluhetkel vaja lugeda kaitserefleksidest ja põgenemisviisidest.

"Näiteid kaitsereaktsioonidest: huumorisoone kadu; IQ langus; suur vajadus tõestada oma õigust; soov, et Sulle jääks viimane sõna; lõputud selgitused; „vaese mina” mängimine; eitamine; sarkasm; ülikriitilisus; reeglid ei kehti mulle; süüdistamine; segaduses olemine; äkitselt väsinud või unine; liiga lahke olek; ründamine; ebasobiv naer; liig kiire järelduste tegemine; liiga kiire rääkimine jne..."

Absoluutselt KÕIK on olemas!!!
Ma ei saa naljast aru, tahan aina selgitada, ajades asja veel hullemaks, eitamine eriti tugevas faasis, sarkasm, ülikriitilisus, süüdistamine, olen suures segaduses, teinekord üleliia lahke, naeran väga ebasobivalt, teen kiirelt järeldusi, räägin väga kiiresti, IQ on kindlapeale langenud katastroofiliselt (kes teab, palju mul teda ennegi oli...!?:D:D:D)

Järelikult olen ma haavatav ja hirmul ja sellepärast püüan olla kaitsepositsioonil.

Mõtteaine minu enda jaoks - miks ma olen haavatav ja hirmul, mida ma kardan, mis ajendab mind kaitsepositsioonil olema???

Need mõtted on minu enda jaoks veel väga segased ja oleks vaja aega, et kõige üle põhjalikult mõelda, mis mind hirmutab ja ärevaks teeb.
Või on just vaja vähem mõelda, et mitte veel ärevamaks muutuda ja ilmaaegu muretseda asjade pärast, mida ma muuta ei saa???

Peaksin keskenduma asjadele, mida muuta saan, näiteks mõtted ja mõtlemine. See on ju asi, mida ma muuta saan, kui vaid ise tahan.
Küsimus on selles, kas tahan.
Kinnitan endale ju küll, et tahan, samuti olen rõõmus, kui teised inimesed mulle teisi vaatenurki näitavad - aga mõtlemise muutmine on väga raske.

Vahel see lühikeseks ajaks õnnestub.
Aga sellest on vähe.




Sa ei sobi punapeaks!!!

Hmm, tütar laitis küll mu punapea- mõtte maha, ilmselt ei kujuta ta mind sellisena ette. :)

Noh, minul endal on elav kujutlusvõime, aga ta võttis mu entusiasmi maha, öeldes, et ega kõik see, mis sa teistel näed, ei pruugi sulle sobida!
Väga arukas laps muidugi. :)
Vist minusse... ;)

Ja et punane värv ei taha pärast maha tulla, kui tahta üle värvida, siis jäävat oranžiks. :)
Ehheee, aga siis on ju võimalus end kastanpruuniks teha, kah minu ammune soov! :)

Igal juhul näikse olevat ikka suur isu muutusteks, et see juustevärvimise mõte nii kangekaelselt püsib... :)

No muid muutusi ma ju eriti teha ei saa...

Saturday, March 22, 2008

Mitu paari saapaid sul on?

Mees hakkas lugema.
"Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus , seitse... Sul on seitse paari saapaid!!!???"
"Eiii...."
"No on ju?! Näed, ma lugesin üle."
"Tegelikult on üksteist... kapis on ka veel neli paari..."

Veel üks punapea??

Mulle meeldis L-i pea! Õigemini juuksevärv! See oli nii ilus punane, et kui ma tahaksin olla punapea, siis just sellist värvi juustega!

Ja see ilus leekivpunane pea ajas mulle hirmsa isu punase pea järele!
Ma tean, et juuksur laidab mul selle mõtte maha, aga ma tõesti jubedalt tahan proovida!

Minu arvates võiks punane pea mulle sobida. ;)

Kindlasti mitte niisugune oranžikas punane, nagu Kleer Maibaum reklaamib, see ei meeldi mulle ja see ei sobiks ka, aga selline särav ja silmapaistev punane pea - jumalik!!!

Nii et ei ole ime, kui ma selle triki ära teen.

Praegu tunnen, et vajan vaheldust, kohe niiväga vajan!!!

Kui ma ei saa muid muutusi oma elus teha, siis juustega saan ometi midagi ette võtta!!!

Üks päev möödas, teine tulemas

Eilne öö jäi väga lühikeseks. Sain magama alles peale kolme.

Hommikul oli tore, et ilma kellata üheksa ajalgi ärkasin, oleks võinud palju hullemini minna. Sest mina pidin juba veerand kaksteist Suures Linnas olema.

Õnneks lubas mees mind viia ja tuua. Muidu oleks mul probleem olnud, küll mitte Suurde Linna jõudmisega, vaid teatud sihtkohta jõudmisega.
Muidugi läks meil ikka kiireks, aga me saime kenasti hakkama.

Väike neiu oli küll pahane, et me ei jõudnud enne Suurde Linna minemist poes käia ja talle muffinipulbrit tuua, sest tal olla juba mitmendat päeva muffinite isu - aga no tõesti polnud aega!
Aga mulle meeldib mu tütre juures see ilus joon, et ta vabandab, kui tunneb, et on inetult käitunud. Sest ta käituski inetult, kui kuri oli. Aga pärast vabandas.

Siinkohal pean ütlema, et teiste inimeste jutu järgi olen ma liiga palju ette ja taha vabandaja, see vist on isegi mu puuduseks kujunenud ja tundub, et ma põhjustan sellega ebamugavustunnet. Aga kui ma olen oma ette ja taha vabandamistega suutnud tütrele anda eeskuju, et vabandamist pole vaja häbeneda ja see on loomulik, kui oled midagi halvasti teinud või öelnud, siis ei ole ma ometi asjatult vabandanud!!!:D:D:D

A. juures käisime. Nende ehitus võtab aina enam ja enam ilmet ja kui neil kõik valmis saab, siis saab sellest üks tänava ilusamaid maju! Fantastiline! Meie mehega oleme vaimustuses.
Saunakompleks on väga mõnus! Suurejooneline ja võimsate lahendustega.

Päeval sai veel magatud ja see oli parim osa päevast! Nii hea oli magada-magada-magada.... Ehkki ma teadsin, et tänu sellele ei lähe ma õhtul õigel ajal magama ja see tähendab jälle hommikul ärkamist tundega, et tahaks veel magada.... :)

Nüüd vaatasingi filmi ära (Grey anatoomia) ja lähen magama.
Hommikul pean endale ikka kella panema, muidu magan sisse (jälle üheksani!!!:D), aga mulle ei meeldi, kui ma pean kiirustades kohvi lõnksama ja korralikult süüa pole kah aega.
Tahan rahulikult oma päeva alustada.
Ja kell 11 pean Suures Linnas olema, sest meil on proov.
Kui see just ära ei jää. Nagu palju kordi on juhtunud.

Ja ma ei lähe proovi väga hea tundega.

Mune katsumas

Täna kaupluses.
Kõndisime riiulite vahel ja ladusime ostukärusse vajalikku kaupa.
Jõudsime munakarpide juurde.
Ei jõudnud veel arutama hakatagi, kas meil on täna mune vaja osta, sest meile avanes järgmine vaatepilt.
Üks tore üle keskmise ea naisterahvas oli toimetamas munade juures. Tegi karbi lahti ja katsus kõik munad läbi. :P:P:P
Vaatasime mehega teineteisele otsa ja korraga pani mees riiulite vahele põgenema:
"Mine tea, tuleb äkki minu omi kah katsuma!"
:D:D:D

Thursday, March 20, 2008

Proovist proovi - aina üks proovimine:)

Eile oli proov ja täna oli proov. Ikka hilistel tundidel. Ja minul olid eile süümekad, et ma tahtsin eelviimasele bussile minna, ehkki tesied äkki oleksid tahtnud veel proovi edasi teha. Mulle väideti küll, et ei tahetud. Ikka olid süümekad.
Aga mul oli juba piisavalt pikk päev seljataga olnud, ma tõesti tahtsin koju.
Täna tahsin ka ära tulla, sest mees ootas ja meil oli vaja veel poodi jõuda, et süüa osta.

No ega rohkem plaanis polnudki kui vaatuste kaupa, aga ikka jäi tunne, et kui mina minema ei kiirustaks, siis oleks ülejäänud rahvas valmis veel proovi tegema...

Hiline kellaaeg pole minu jaoks just parim, sest mina pean veel ju bussiga sõitma... Olgu-olgu, Ü sõidab veel ju ka pika maa maha, et koju tagasi jõuda.
Meie oleme kaks sõitjat-inimest, teised on kohalikud ja pääsevad lihtsamalt.

Mitte et mul sõitmise vastu midagi oleks. Aga viimase bussi peale jäämine... no see on natuke ränk, siis saan väga hilja koju.
Aga siinkohal pean ka teiste huvisid ja soove arvestama.

Võta aeg maha!

Hirm versus armastus.

Hirm -> julgus -> armastus

Eitamine -> julgus -> aktsepteerimine

Kinnihoidmine -> julgus -> lahtilaskmine

Kurbus -> julgus -> õnnelik olemine


Rohkem julgust.

Mida toidad, seda suurendad.
Kas suurendad armastust või vihkamist ja hirmu, see on enda valik ja enda teha.

Nõuab julgust, et mõelda ja käituda oma südame järgi, mitte nii nagu

- kõik teevad
- alati on tehtud
- näha on koheselt saadav kasu

Seks on vist ainus asi, kus on võimalik saada kohene nauding. :D

Enamik tegevusi meie elus ei võimalda saada kohest kasu.

Pettumus on hoolikalt ettevalmistatud tegevus, pruugib vaid seada võimalikult ebarealistlikud ootused, siis on kindel, et pettumused tulevad kiiresti.

Mõtlemine ja käitumine tulgu südamest.

Et elada südame järgi, tuleb teada, mis on sinu südame järgi

- millest sa unistad?
- millist elu sa tahad?

Pole olemas võimatuid unistusi, on vaid meie piiratud ettekujutus võimalikkusest.
Küll aga võime seada ebarealistlikke eesmärke - nt. tahan saavutada unistused kohe siin ja praegu. See on taas võimalus pettumusteks ja käegalöömiseks.

Inimesed, kes midagi saavutavad, kohandavad maailma endaga.
Tihti pusime omaenda eelarvamuste ringis, tihkamata sellest väljuda.

Kuhu sa oled oma elus tänaseks päevaks jõudnud?
Oled sa peaaegu kohal või on veel pikk maa liikuda?
Mõnes eluvaldkonnas oled ehk just seal, kuhu tahtsid jõuda, mõnes valdkonnas aga pole veel poolel teelgi.

Kas oled praegu selles punktis, kus sa olla tahad?

Suurim tragöödia pole mitte see, et me kord sureme, vaid see, et lubame endil elu ajal seesmiselt surra.
Kui on midagi, mis meid seesmiselt helisema paneb, siis tuleb seda teha, mitte edasi lükata ja tegmata jätta.

2/3 eestimaalastest iseloomustab pidev tegutsemine ja kiire elutempo

67% tunneb, et tema elutempo muutub aina kiiremaks

69% jaoks on aja veetmine mitte midagi tehes ajaraiskamine

73% tunneb, et neil pole kunagi piisavalt aega, et kõik tehtud saaks

(Need andmed põhinevad Emori uuringule aastast 2006)

Suurele osale inimestest ei tule mõtetki, et võiks aega maha võtta.

Peame end väärtuslikumaks, kui laseme ringi nagu orav rattas.
See on ju igati kasulik, siis pole meil aega mõelda ka oma unistustele ja sellele, mida me tegelikult tahaksime ja kas me oma eluga rahul oleme.

Ühel hetkel istume kiiktoolis ja mõtleme oma elule tagantjärele - mis on meie elu olnud? Aina üks meeletu kiirustamine ja me pole märganudki, kui elu on meist mööda libisenud, meie aga pole isegi oma unistusi suutnud ellu viia...

Mäetippudelt ei leia inimene midagi muud, kui ainult seda, mida ta ise sinna kaasa võtab.

Meie otsused kujundavad meie saatuse.

Kolm kriitilise tähtsusega otsust:

1. millele ma keskendun?
* fookus = tunne

Kuhu me fookuse suuname, sinna koondub meie jõud


* minevik/olevik/tulevik - millele sina keskendud?

Totrus on olla kinni minevikus, totrus elada vaid tulevikule ning jätta elamata olevikus

Kui nopid minevikust pärleid ning õpid kogemustest, siis on okei, kuid kui kannad kaasas minevikuvarje ja hädasid, siis enam nii okei ei ole :)


* ise vs teised

Kas mõtlen ainult enda peale , teen, mida tahan, ei mõtle iial teiste vajadustele VÕI keskendun teiste soovidele ja tahan ka teistele head teha

2. Mida see tähendab?
- kas see on lõpp või algus?
- kas mind on premeeritud või karistatud?

Kas halvad asjad on saadetud meile preemiaks (õppetunniks) või karistuseks?

3. Mida ma kavatsen teha?

Kas kavatsen alla anda või edasi liikuda?



2 nähtamatut jõudu, mis meid kujundavad:

- praegusel hetkel - minu seisund (füüsiline-emotsionaalne)

- pikemas perspektiivis (minu uskumused, veendumused, hoiak, väärtused, maailmamudel)

Elu on selline, kuidas me teda vaatame.
Elu sõltub sellest, kuhu oma pilgu fokusseerime.
Täpselt nii ma elu näen.

Ja kuidas oma elu nähakse ning kuidas asjadest aru saadakse, siis hakatakse oma veendumustele tõendeid otsima - küllap neid juba leitakse!
Kuidas tahad elu näha, täpselt nii näedki.

Kui keskendud heale, siis nii ongi, siis näedki ainult head.

Kui sa oled ööbik, siis sa oled ööbik igal pool.

Elus oleneb palju eneseusust - kuivõrd me endasse usume.
Uskumus on alateadvuses kinnistunud arusaam.
Uskumused on meie endi valik.



Kui ma usun, et ma olen milleski väga hea või väga halb, siis otsin ma koheselt põhjendusi selle uskumusele.
Kui miski äpardub, siis mõtlen - no näed, ma ju teadsin, et ma olen äpu ega saa millegagi hakkama!!!
Heade asjade puhul nii kiiresti enesekiitus ei tule - kahjuks...

Inimene teeb ruttu ennatlikke järeldusi ja ennustusi.

Meie eneseusaldus suureneb, kui otsime kinnitusi oma elust meie positiivsetele väidetele.
Sagedamini otsime ühe asja, milles meil ei läinud hästi - ja siis muudkui ketrame ja võimendame seda.

Kinnita endale: ma olen inimesena tõeliselt väärtuslik ja vahel võin teha uskumatuid lollusi.

Kasulikud uskumused:

- ma olen vajalik ja väärtuslik
- mul on olemas kõik sisemised ressursid, mida vajan õnnestumisteks
- igale probleemile leidub lahendus
- pole läbikukkumisi, on vaid õppetunnid


Kas tead, mis on geeniuse ja tavainimese vahe? Kui tavainimene leiab probleemile lahenduse, siis on ta sellega rahul, sellega asi piirdubki, kuid geenius hakkab lahenduse leides otsima veel uusi ja uusi lahendusi. :)


Õnneliku elu lihtne valem on 4A
- armastus
- austus
- ausus
- avatus


Kui sul on eneseusaldus, siis oled sa väärikas, siis jagad austust, armastust ning avatust ka teistele.

Et anda teistele head,
pean laulma ka endale oodi.

Motivatsioon

Suures Linnas vajasin mehe abi transpordiküsimuses. Pärast seda tuli tema koju, mina kulgesin uuele loengule, mis oli minu jaoks ülioluline, nagu ma pärast aru sain.
Esiteks oli lektor väga hea, ta oli emotsionaalne ja hea esinemisoskusega, näitlejameisterlikkusega, humoorikas - teda oli väga hea kuulata.

Ta esitas väga olulisi küsimusi minu jaoks, ma mõtlen neile põhjalikult ja vaatan, mis ma oma eluga teha saan.
Teemapüstitus oli väga hea. Tegelikult oli kõik ammutuntud jutt, kõike seda ma ju tean, aga küllap oli oluline kuulata sedsama jälle uuelt inimeselt ja uuest vaatenurgast vaadatuna.

Ma kirjutan sellest lähemalt homme, sest ma enam ei jaksa üleval olla, kell hakkab juba kaks saama.
Aga see aitas mind kõvasti.
Ja väga palju aitas täna öösel veel K. jutt. Ma ei saa oma irratsionaalsetes mõtetes kinni olla, hea, kui saan oma probleeme näha teistest aspektidest vaadatuna.

Näed elu täpselt nii, nagu näha tahad.

Emotsionaal-käitumishäired

Konfliktis võidab see, kes teisele väiksema moraalse kahju põhjustab.
See, kes jääb enesekindlaks, on võitja.
Ole väärikas ja ükskõikne.

Sotsiaalsed suhted : aktsepteeritus ja kuuluvus on inimese põhivajadused.

Meie suhted mõjutavad meie tundeid ja meie tunded mõjutavad retsiprookselt meie suhteid.

Tajutud füüsilise ohu korral valmistub meie keha võitluseks või põgenemiseks, tunneme viha või hirmu, samad tunnused ilmnevad ka tajutud psüühilise ohu korral (oht eneseväärikusele - öeldakse halvasti, alandatake - , kuuluvusele - meie seltsis ei taheta olla -, armastusväärsusele - tajume, et meid ei armastata).

Reaktsioon stiimulile sõltub sellest, kuidas seda stiimulit subjektiivselt tajutakse, seejuures pole oluline, kas oht on reaalne või kujutletud, oluline on, kas tajutakse olukorda enda suhtes positiivsena, negatiivsena või neutraalselt.

Inimese emotsionaalsed vajadused on väga olulised. Põhivajaduseks on vajadus armastuse järele, vajadus tunda end soovituna, vajadus kaitstuse ja turvalisuse järele.
Me võime endale mõnel eluperioodil selgeks teha, et antud ajahetkel ei saa me rahuldada oma vajadust nt. armatuse järele, aga see ei tähenda, et see vajadus ise kuhugi ära kaoks. Mitte kuhugi ei kao.


- - - - - - -


Loeng oli palju-palju pikem. Mina noppisin enda jaoks välja praegusel momendil olulise.
Kõik muu oli ka oluline.

Ma tegelikult kartsin, kuidas ma koolitusel vastu pean, sest olin öösel vähe maganud ja kartsin end tukkuma jäävat.
Õnneks oli mul vaja tegelda kohvipausidega, seega polnud võimalustki tukkuda, jooksin ja rabelesin mitmel rindel.
Rahulolematuid oli ikka, sellegipoolest poleks keegi tahtnud minu nahas olla.
Aga see ei takistanud virisemast, kui kõik ei olnud täpselt nii nagu neile oleks meeldinud. Olgu pealegi, ma ei osanud ehk tõesti kõigile nüanssidele mõelda, sest mulle kukkus see roll sülle ootamatult, aga ma arvan, et sain oma asjadega kenasti hakkama ja nurinat küll ära teeninud ei olnud.

Loengu vahepeal oli veel töökoosolek, siis jätkus loengusari.
Mina siiski tulin varem ära, sest pidin õigeks ajaks Suurde Linna jõudma.

Palusin lektoril viimane kohvipaus varem teha, siis jõuaksin kõik korda teha ja bussile joosta, aga nagu kiuste ei pidanud ta seekord ajast üldse kinni ning lükkas pausi lausa 25 minutut edasi. See oli minu jaoks katastroof, tegin ülehelikiirusel nii palju kui jõudsin, aga homme pean ikkagi lõplikult korda tegema minema.

Ma kohe tundsin, et mul tekkis emotsionaalne käitumishäire selle peale, kui ma ekstra palusin teha paus varem, et jõuaksin bussile, kuid seda ignoreeriti, mistõttu ma ei jõudnud kõike korda teha, rääkimata sellest, et oleksin jõudnud kodust läbi joosta ja olulise asja veel ära teha...

Nii et õnneks sain ka sellest koolitusest kasuteguri - mingi häire endal ikka tuvastasin!!!:D:D:D

Tuesday, March 18, 2008

Košmaarid ründavad

Öösel magasin nii halvasti, nagu ma juba tükil ajal maganud polnud.
Kohutavad košmaarid, pooluni, pidev kellavaatamine - hommikul ärkasin ammu enne kella, kusjuures kell oli viieks helisema pandud. :)
Einoh, saab keegi veel öelda, et mul pole unehäireid??!! On, on!!! Ilusad häired on! :D:D:D

Nüüd mõtlen, kas julgen ikka magama minna, äkki ootavad eilse öö õudused jälle ees. Ma ei taha näha košmaare, ei taha õudusi, ei taha iga natukese aja tagant ärgata ja vaadata, kas kell peaks juba helisema, ei taha poolunes väherda...

Istuks äkki öö otsa üleval? Siis poleks vähemalt koledaid unenägusid....

Väike interpretatsioon depressiooni teemadel

Üks huvitav nüanss oli tänases koolituses minu jaoks, haakus väga hästi minu mõtetega.

"Teiste üle naermine, õelutsemine, pilkamine tuleneb seesmisest ebakindlusest.
Tõeliselt enesekindlal inimesel on stabiilne enesehinnang, see on tal paigas. Kui enesekindlust ei ole, siis ta püüab iga hinna eest näidata, nagu ta oleks väga enesekindel.
Sel, kes on endas kindel, ei ole mingit põhjust ülbuseks ja koha kättenäitamiseks."

No ma ju teadsin seda varemgi, aga täna hakkas see eriliselt mulle kõrva, sest see oli valus koht antud hetkel mu jaoks.

Niisiis minu interpretatsioon ühe inimese käitumisele lähtuvalt sellest teadmisest:

Ta ei ole nii kindel, nagu ta välja näidata püüab. Näiteks tal võis tekkida igati normaalsest läbisaamisest ehk hirm, et kaob neutraalsus või poen talle kuidagi naha vahele või pole tegu ükskõiksusega või oli hirm, et mina võin neutraalsest suhtlemisest ei-tea-mida ootama hakata, siis tahtis ta oma näilist enesekindlust toita minu pilkamisega või nn. paikapanemisega, ehk ka eesmärgiga mulle teada anda, et ma ei hakkaks arvama, nagu võiks meie neutraalne suhtlemine talle kuidagi vastuvõetav olla.
Kui ta oleks endas kindel, poleks tal vaja mingit üleolekut näidata, järelikult ta ei ole endas kindel.

Ja see ütleb tegelikult päris palju.

Naine teeb mehele ainult kahel juhul välja

Täna polnud õhtul proovi ega midagi, aga Suures Linnas oli ikka vaja käia, ma otsustasin midagi enda heaks teha.
Tegingi. Ega ma ei tea, kas sellest kasu on, aga ma proovin vähemalt.

Teatrisse oleksin kah tahtnud minna, aga ju ma siis niiväga ei tahtnud ka, sest mehel oli mind väga kerge ära rääkida. :)
Olin küll millalgi R-ga rääkinud, et ta mulle ühe pileti või koha välja ajaks, sest etendused on järjest ja järjest välja müüdud, aga küllap ta unustas ära ja ma ei viitsinud hakata helistama ka ja uuesti küsima.
Mees tahtis koju tulla, mina tahtsin teda sööma viia.
Ütlesin, et teen ise välja. Aga seda tema uhkus ei lubanud.

Ütles, et ainult kahel juhul teeb naine mehele välja - siis, kui mees on nii luru ja äpu, et ei jõua enda eest maksta, või siis, kui mees on voodis väga hea! :D
No näed, sain kah targemaks! :D:D:D

Igal juhul läksime sööma küll ja ta ei lubanud minul maksta - see oli temast muidugi kena. :) Usun küll, et see oleks tema au pihta käinud, kui mina oleksin maksnud. Ehkki minul täiesti ükspuha, mina ei ole nii väiklane.

Oligi jälle üks vaikne kodune õhtu, mees istus arvutis, mina vahtisin telekat - siis ma küll kahetsesin, et teatrisse ei üritanud minna.
Oleksin midagigi mõistlikku teinud.
Kuulanud vähemalt R-i monoloogi. :D:D:D

Täna depressioonis

Täna olin koolitusel. See venis üle aja, sest meil oli mõnusalt väike seltskond ja arutasime ka lausa konkreetseid juhtumeid.
Peateema oli DEPRESSIOON. Kui ma lugesin depressioonist märku andvaid sümptomeid, siis leidsin kohe, et just see mul ongi!

Nimelt annavad depressioonist märku:

Meeleolu langus, kurbus (täiesti olemas)
Rahuldusepuudus, rõõmutus, tüdimus (täiesti olemas)
Tühjusetunne (täiesti olemas)
Lootusetus või hirm tuleviku suhtes (täiesti olemas)
Huvipuudus inimeste vastu (peaaegu olemas - mind huvitavad vaid üksikud inimesed, kes on mulle olulised...)
Soovimatusetunne (täiesti olemas - sest mõni ei soovi mind kohe üldse...)
Üksildustunne (täiesti olemas - niuts-niuts...)
Enesehinnangu langus (täiesti olemas - olen vilets äpu, kes endaga hakkama ei saa)
Alaväärsustunne (täiesti olemas - ma pole midagi väärt)
Enesehaletsus (täiesti olemas)
Ärevus (mitte eriti)
Hirm (peaaegu olemas)
Abitusetunne (olemas)
Süütunne. Enesesüüdistamine (täiesti olemas)
Karistatusetunne (täiesti olemas)
Ebameeldivustunne või vihkamine enda suhtes (peaaegu olemas, kui modelle vaatan ja siis ise peegli ette astun...)
Teadlikkus oma puudustest (olemas - tean hästi, et ma pole täiuslik ja ideaalne)
Välimuse hooletussejätmine (veel ei ole)
Agressioon enese vastu (veel ei ole)
Enesetapumõtted (veel ei ole)
Elutüdimus (vahetevahel)
Surmamõtted (mitte eriti)
Ärritatus. Kerge vihastamine (täiesti olemas - eriti päevade ajal!)
Stressitaluvuse langus (täiesti olemas - ei talu kohe üldse, kui on palju tööd!)
Enesekontrolli kaotamine (küllap esineb, kui ma pingsalt mõtlen!)
Püüd üliaktiivse (füüsilise) tegutsemisega või kuritarvitamisega pinget maandada (absoluutselt olemas - kõik õhtud hõivatud proovide, loengute ja trennidega...)
Huvidekadu (vahel ei viitsi enam tantsutrenni minna...)
Keskendumisvõime langus (täiesti olemas)
Energiakadu. Väsimine. Puhkus ei taasta jõudu. Võimetus lõdvestuda. Suutmatus töötada (täiesti olemas - mõtted on kogu aeg ainult ühel liinil!)
Motivatsioonipuudus. Otsustamatus (täieti olemas - ei suuda otsustada, kuidas edasi)
Unehäired (täiesti olemas - mind häirib, et ma ei saa õhtul õigel ajal magama!)
Unevajaduse muutused (täiesti olemas - tahaks tunnike kauem magada laupäeva hommikuti)
Õudusunenäod ( täiesti olemas - täna öösel nägin unes hirmsaid košmaare)
Isumuutused (täiesti olemas - söön vähem...)
Kaalumuutused (ei ole - maha ei lähe mitte midagi, juurde kah ei tule)
Mure tervise pärast (selle mure olen kõvasti maha matnud)
Peavalud (täiesti olemas)
Kõhuvalud, kestev väike palavik, iiveldus ( veel ei ole)
Voodimärgamine (veel ei ole - aga võib tulla!)


Loeteluga lõpule jõudnud, on selgemast selgem, et mind vaevab raskekujuline depressioon, sest enam-vähem kõiki sümptomeid võin endal täheldada.
Eriti veel siis, kui mõni inimene raskekujulise ärapanemisega ja blokeerimisega ja ignoreerimisega mind õnnistab - siis on mul kohe suurem osa sümptomeid kallal. :D:D:D

Homne koolitus hõlmab erinevaid käitumisprobleeme, ehk õnnestub ka sealt midagi endale hankida! :D:D:D

Monday, March 17, 2008

Aga head on ju ka!

See-eest oli hommikupoolik kena ja armas. :)
Hea on teada, et on inimesi, kellele ma korda lähen ja kes minust hoolivad. Aitäh! :)
Mina hoolin ka ja ma kavatsen mõne inimese tervise koha pealt jäärapäine olla. :)
Ja järgmise nädal tõotab tulla tore.
Vaat nii.

Sunday, March 16, 2008

Amor - kõige eest siin ilmas tuleb maksta

Amor on ulakas inglike, kes saadab meid kiusatusse, tõotades meile asju, mida usume end vajavat - mitte ainult armastatu, vaid ka raha, asjade, kiituse ja saavutuste näol.

Enne valikute tegemist on vaja hoolega järele mõelda, kas tegemist on põgusa kiindumuse või tõelise armastusega.
Ehk on võimalus, suhe või ihaldusväärne asi lihtsalt pea segi ajanud?
On see hea ka hingele ja vaimule või rahuldab üksnes meelte ajutisi ihasid?

See, keda on tabanud Amori nool, pole enam vaba, vaid peab järgima romantilisi impulsse, aga alati seisab ees valik armastuse ja himu, hetkemõnude ja tulevase heaolu vahel.

Kõige eest siin ilmas tuleb maksta.

"Mustlase ennustused"

Inspiratsioon

Eile oli proov. Väga huvitav ja loominguline. Palju ülesandeid, palju loovust, inspiratsiooni....
Mind inspireeris muidugi hoopis miski muu.

Peas keerlesid ainult ühed mõtted.
Aga ma ei saanud ka oma fantaasiaid kuhugi lükata, kõik jooksis elavalt silme ees.

See on nii kummaline - ma olen ühes olukorras, aga teisalt jookseb mu silme ees nagu hoopis teine filmilint, kus ma ka olen osaline, ja ma näen seda paralleelselt reaalsusega.

Küllap see räägib päris üheselt olukorrast "riigis". :D:D:D

Saturday, March 15, 2008

Asi hakkab ilmet võtma

Vaat tänane proov mulle juba meeldis! Hakkab kuidagi vabamaks minema ja ehkki ma olen oma tegelaskujuga ikka veel pisut kimpus, hakkab asi ilmet võtma.

Minu küsimused lavastajale olid tema sõnul õigustatud.
Tahab veel seedimist enese sees.
Mul on probleem, kuidas jõuda selleni, milleni tegelaskuju jõuab.
Minu jaoks pole see loogiline.
Läbi alanduse ja vägivalla inimeste mõttemaailma muutmine ei ole minu silmis armu leidnud.

Aga selles näidendis just niimoodi on.

Ma saan aru ja jagan seisukohta, et läbi katsumuste ja raskuste inimene kasvab ümber, hakkab teistmoodi mõtlema, tajub maailma teisiti, hindab ümber väärtusi.... Kõik on võimalik.

Aga läbi alanduste ja vägivalla püüda muuta inimeste arusaamu - see ei jõua minuni.

Aga vahest olen mina lihtsalt blondiin ja ei peagi aru saama????

Tütrega Suures Linnas

Täna käisime tütrega Suures Linnas.
Shoppasime. Aga ega temaga ei saa ju mina üldse shopata, sest kogu aur läheb tema tarbeks.
Kui mina tahan midagi proovida või vaatama jään, siis ta ütleb kohe: "Kui sa proovima tahad hakata, siis see on väga kole ja ei sobi Sulle kohe üldse! ":D:D:D Lootusetu!!:D
Nii saimegi osta ainult temale vajalikke riideid ja jalanõusid. :) Siis oli tal aega küll. :D

Lõpuks läks meil kõht tühjaks ja otsustasime sööma minna. Minul oli pealegi vaja ju veel proovi minna, ma poleks tühja kõhuga küll seal vastu pidanud.

Tegin ettepaneku minna kuhugi mujale kui McDonalds'isse. :)
Tütar oli heameelega nõus.
Kutsusin meest ka (lubasin ise maksta!!!), aga ta oli just söömas käinud (ilma meieta??!!!), muidu oleks mulle väga meeldinud minna koos kolmekesi tähistama lapse head tunnistust (klassi parim!!! :D) - ehkki mees ja tütar ütlesid, et kui mina oleksin hoolsamalt käsitööd teinud, oleks lapse tunnistusel ainult üks neli olnud, mitte kaks nelja!!! :D:D:D

Jäi ikka nii, et läksime kahekesi.
Ja mulle meeldib temaga koos käia, meil on paljust rääkida ja sellised koosolemised on mulle väga meeltmööda. Paistab, et temale ka!:)
Pärast tänasime vastastikku teineteist.:)

Siis saatsin lapse bussile ja ise läksin proovi.

Friday, March 14, 2008

Pommiähvardus

Keset proovi helises telefon.
"Teie keldris on pomm! Käsk on kohe kiirelt väljuda!"

Proov oli kestnud juba kolm tundi. Mees oli mind ootamas ja ei viitsinud enam passida. :D:D:D

Lootis, et pommiähvardus kiirendab lõppu. Proovi lõppu muidugi.:D

Enesepettus

Igal juhul on täna olnud selline päev, kus olen pidanud tegema mõttetuid asju, selle asemel et teha vajalikke tegemisi.
Nüüd on nende mõttetute asjade tegemisega juba toss väljas ja ma ei taha enam ühtki tööprobleemi ei näha ega kuulda, tahan ainult minema!
Ega mul muud üle ei jää - võtan oma töö koju kaasa ja teen näo, et usun end, kui endale kinnitan, et nädalavahetusel hakkan väga hoolsalt tegemata asju korraldama.

Enesepettus on üks tore asi, ma nimelt olen enda silmis nii usaldusväärne ja oskan end nii usutavalt veenda, et jään alati uskuma!:)
Ehkki iga kord saan petta.
Aga ega ma sellepärast veel õppust ei võta. :)

Thursday, March 13, 2008

Viimane pikk päev, kole päev, kiire päev...

Täna oli taas pikk ja kiire päev.
Ma sain alles pool üheksa töölt tulema. Hea, et meid kolleegiga juba välja aeti, muidu mine tea, kauaks me jäänud oleksime.:)

Pakilised asjad sain ära tehtud, osa asju jäi veel homsekski, aga ma tõesti lihtsalt enam ei jõudnud. Vahepeal aitasin kolleegi ka küll paberimajanduses, küll transporditöölisena. Mina oma kõpskingakestes nägin selles viimases ametis (mööblitassijana!!! :D) muidugi eriti hea välja! :)

Kui koju hakkasin tulema, siis hetkeks mõtlesin, kas haaran veel mõned asjad koju kaasa (no ikka lootuses veel kodus ka tööd teha!!!:D), aga siis lõin käega - ei, ma ei taha kodus enam ühtegi tööasja näha!!!
Ja mõelda kah ei taha! Kas sellest juba küll ei ole, et ma hiliste õhtutundideni tööl sekeldan!?

Kodus tahan lihtsalt korraks lõõgastuda ja siis magama minna, sest eelmine öö jäi une poolest õige napiks.

Kõige naljakam oli see, et täna jäi proov ära - no täitsa õnneks! Mina küll ei kujuta ette, mismoodi ma oleksin oma asjad valmis saanud, kui oleksin pidanud veel Suurde Linna minema, no siis ma olnuksin küll püstihädas!!
Ei, muidugi pole naljakas see, et proov ära jäi, vaid see, et mees rõõmustas, et jumal tänatud, siis ma olen vähemalt ühel õhtul kodus!!! :)
Kahjuks pidi ta ikkagi pettuma, mind polnud nagunii kodus... :) :) :)

Aga homme on mul igal juhul plaan poolepäevane tööpäev teha, ma tunnen juba praegu, et ma ei kannata seal lihtsalt kauem väljagi.
Praegusel hetkel on küll kõik tööasjad nii üle visanud, rabelemist on palju olnud, küllap ka magamatus oma rolli mängib - selle taustal on heameel mõningatest rõõmsatest hetkedest, mis südame soojaks teevad ning pingelistest aegadest üle aitavad.

Salapärane

Eile leidsin postkastist väga rõõmustava kirja.
Ja täna oli sellega seoses üks meeldiv vestlus.
Mul oli väga-väga kahju, et mul oli täna nii kiire ja pikk päev, et ei saanud mahti sõita Suurde Linna.
Aga loodetavasti avaneb seda võimalust veel.

Nii toredad emotsioonid. :)

Väga vahvad arengud ja sündmused leiavad aset. :) Sellest on ainult rõõmu! :)

Loll saab kirikuski peksa

Täna tegin vist ühe lolluse.
Ega ma eriti ei mõtle pikalt ette ja ma ei tea praegu veel lõplikku hinnangut anda, kas minu teost miskit jama mulle tuleb.
Aga miski nagu natuke kripeldab.
See on minu jaoks märk, et ma ei toiminud vist kõige õigemini.

Aga mis see annab, kui ma tagantjärele tark olen ja ennast süüdistan?

Mitte midagi ei anna.

Abi sealt, kust seda kõige vähem oodata oskad

Lõpetasin oma tööasjad tänaseks, ehkki teha oleks veel hiiglama palju. Aruandeid kümmet sorti, üks uhkem kui teine.
Aga ma enam ei taha, tahan enda jaoks ka natuke aega pühendada, see tähendab, et tahan natuke blogimaastikul ringi kolada ja oma päevikusse ka midagi kribada. Kasvõi uneajast.

Möödunud päev oli kiire, paraku minu tööspetsiifika on kord juba selline, et vahel on väga kiire ja siis sajab kõiksugu asju ustest ja akendest.
Muidu oleksin tööl hilise õhtuni istunud, aga mul oli vaja õhtul olla Suures Linnas loengul ja pärast seda oli veel proov ka.

Loeng oli minu jaoks huvitav, aga on asju, millest ma aru ei saa. Küllap on see nii, et mis ühe jaoks on enesestmõistetav, see on teise jaoks absoluutne null. Aga kahju on, et inimesed ei mõtle oma ninast kaugemale.

Proovis kaotasin ajataju ja avastasin liiga hilja, et kohe-kohe läheb eelviimane buss, millele olin mõelnud jõuda. Niisiis tegutsesime edasi ja ma sain alles viimasele bussile.

Päev venis hiiglama pikaks. Kodust hommikul kolmveerand kaheksa välja ja koju tagasi veerand kaksteist õhtul.... Rääkimata sellest, et äratus oli pool kuus ja praegu on kell juba kaks öösel...

Ometi ei tunne ma väsimust ega midagi, kerge on olla ja tuju on hea. Mees ootas mind koju, tuli bussi vastu, oli süüa teinud ja puha, aga kuna ma tööd veel hakkasin tegema, siis ei jaksanud ta enam oodata ja läks magama. :)

Küllap on põhjust olla rahulik ja heatujuline.
On asju, mis aitavad kaasa heale enesetundele.
Ma ei tahaks väita, et minu hea enesetunne sõltub kellestki, aga ma ei saa ka eitada, et paraku mõjutab teiste inimestega suhtlemine meie meeleolu paratamatult kas positiivses või negatiivses suunas. Oleneb meie endi tajust, meie endi meeleolust, kuidas teisi vastu võtta suudame ja milline kontakt meil nendega on.

Aga vahel on ka nii, et keegi suudab sulle nii hea tuju tekitada, et sellest jätkub kauaks ja enam ei morjenda ka pisiasjad. Õigemini näivad kõik mured pisiasjuna.

Minul vist ongi praegu nii. Kuigi tean, et mul on veel päris keerulised asjad teha ja pole aimugi, kuidas kõigega valmis jõuan, ometi ei muretse ma nende pärast, sest lihtsalt hea on olla. Seletamatu heaolutunne.

Sellest on abi kiire ja segase aja üleelamisel.

Tuesday, March 11, 2008

Nilbe turvalisus

Meil on majas turvamees.
Selline priske vanahärra. Vahest ta polegi väga vana, aga mulle ehk lihtsalt tundub ta vanana. Suurte hülgevuntsidega.
Täna ütles, et ma olen alati nii kena ja magus tüdruk, väga ilusti sätitud.

Miks mul klomp kurku tõusis ja ma ennast väga vastikult tundsin? Sõna "magus" kõlas väga nilbelt.
Libe ja jälk oli see, ehkki ta naeris ja tegi justkui oma arust nalja.

Ma olen temaga tööalaselt küll seni normaalselt lävinud, pole kunagi flirtinud (hoidku jumal selle eest!!!) ja ma pole märganud temas selliseid jooni, mis eemaltõukavalt mõjuksid, aga nüüd mu suhtumine temasse muutus. Kahjuks.

Vaba õhtu oli illusioon :)

Poolest päevast läksin töölt ära, oli ametikaaslastega kokkusaamine.
Kui mingi loetud aeg on töötegemiseks, siis ma ei suuda end mobiliseerida, kõik tundub alustamiseks nii mõttetu, et nagunii jääb pooleli, siis parem ei alustagi. Tean, et vale mõtlemine, iga minut tuleks ära kasutada, aga... Einoh, ega ma nüüd päris luuslangi ka ei löönud, aga vajalikke asju tehtud ei saanud.
Tunnikese vestlesin superviisoriga, see aeg läks asja ette vähemalt. :)

Tegelikult arvasin, et mul on täna vaba õhtu. See oli üsna uskumatu lugu, seda nüüd lähemal ajal jälle ei juhtu.
Planeerisin Suures Linnas joonelt teatrikassasse minna ja nõuda õhtuks mõnda juhuslikult ülejäänud piletit õhtusele etendusele. Süllekukkunud vaba õhtu tuleb ju ometi ära kasutada!!!

Enne kui ma teatrikassasse jõudsin, helistas lavastaja ja küsis, kas ma proovi ikka tulen.

"Millisesse proovi?"
"Õhtul on ju proov!"

Tule taevas appi! Miks siis mulle keegi pole seda öelnud??!! Hea oli, et ma ei jõudnud veel teatripiletit muretseda ja oma õhtut ära planeerida kümnel erineval moel!!!

Olin kohe päris kuri - miks mulle siis viimasel momendil helistatakse??!!
Ehkki lavastaja väitis, et ta oli arvanud, et mina tean ju alati niikuinii, siis ta ei tulnud selle pealegi, et mina ei tea asjast midagi.
Kuigi pean ütlema, et alati on aru saada, kui inimene valetab. Viisaka inimesena tegin näo, et usun, aga tegelikult tuli talle ilmselt meelde viimasel hetkel, et ta pole mulle teatanudki uut prooviaega.
Noh, õnneks helistas ta siiski piisavalt vara, et jõudsin koju ja proovi ka.

Need proovid on huvitavad, asi hakkab ilmet võtma. Tõotab tulla piisavalt naljakas, peaks rahvale meeldima küll.

Nii ei olnudki mul mingit vaba õhtut. Sel nädalal on igal õhtul proovid.
Mees ainult ohkab.

Mõni mure tagataskus

Ma ei kurda meeleolu üle. Meeleolul pole häda midagi.
Üks maisem mure vaevab, aga küll ma lahenduse leian.
See tähendab pikemas perspektiivis muidugi uusi probleeme, aga ma poleks mina, kui ma nii kaugele ette mõtleksin. :)
Tegelikult on need asjad, mis ei ole ülearu olulised, niipalju siiski, kui nad mõjutavad mu hakkamasaamist.
Palju olulisem on üldine emotsionaalne foon, see paneb minu jaoks paika, kui rahulolev ma olen.
Kui sellega on korras, siis ei häiri mind maised mured ega üldse miski. Kui emotsionaalne foon on paigast ära, siis häirib kõik, absoluutselt kõik.
Aga võib-olla olen liiga pealiskaudne inimene ega taha end muremõtetega koormata, lihtsam on neist mööda vaadata.
Ja milleks muresid suureks mõelda?
Ei taha ja ei mõtle.
Mida vähem ennast nendega vaevad, seda kiiremini lahenduse leiavad.

Monday, March 10, 2008

Ora sealsamuses - ja üha kiiremaks läheb!

Nii suur kevad oli täna! Fantastiliselt soe ja päikseline, päeval oli koguni 10 kraadi sooja! Ilus!

Proov jäi ära. Natuke kahju oli, aga teisalt sain siis hoopis tantsutrenni minna. Ehkki mees meelitas ja meelitas, et ma ikka koju jääksin ja mitte kuskile ei läheks. :)
Ma suutsin endale kindlaks jääda, südametunnistus hakkas ka piinama :), sest järgmisel nädalal võib ka juhtuda, et on näidendiproov ja siis ma ei saa nagunii trenni minna.

Varsti tuleb esinemine, vaja hoolsamalt trenni teha, eriti minul muidugi, kes ma olen piisavalt palju teistest maha jäänud... :) Oeh, aga mul tuleb meelde, et sel päeval, kui on esineda vaja, pean ma hoopis laagris olema....!!!!!

Appikene, kuidas kõik asjad hakkavad üksteisele sisse sõitma ja ma pean tegema valikuid!
No muidugi ei ole kahtlust, et minu esimene valik on näitlemine, alles siis tulevad muud asjad, kuid ikkagi on ebameeldiv, et ei saa teha kõike maksimaalselt ja tegemised kattuvad.
Kahju on.

Isegi teatrisse ei saa enam tihedalt, sest esiteks pole saada pileteid (ehkki just täna rääkis üks sõber, et tal vedas pööraselt, kui sai pileti samaks päevaks lihtsalt juhusliku küsimise peale väga nõutud etendusele) ja teiseks ei saa ma pikalt ette planeerida teatrikülastust, kui meie oma etendustega hakkab just kiireks minema ja võib-olla on vaja teha massiliselt proove... Nii jäävad mul nägemata kõik etendused, millest mul on kohutavalt kahju....

Ise loodan salamisi, et kui Tallinnasse lähen, siis lähen teatrisse ja puha, aga see võib ka ainult unistuseks jääda. Äkki olen hoopis usin õppur ega jõua kuskile "kulduurat" otsima. :D:D:D Äpu kah, nagu ma päälinnas olen:D:D:D

Sunday, March 9, 2008

A. Kivirähk "Meri ja Orav"

Täna käisin vaatamas A. Kivirähki tükki "Meri ja Orav".
Kommerts, eriti seetõttu, et tegu oli 46 minutilise näidendiga, kusjuures pilet oli vaat et kallim kui tavaliselt.
Nuter ja Vaarik oma tuntud headuses oma tuntuks mängitud rollides.
Tegelikult ei midagi uut, kuid mulle tundus, et ma vajasin meelelahutust, mida Kivirähk väga hästi pakkuda suudab.
Tema tekstid meeldivad mulle.

Hästi mängitud, ehkki vahepeal mulle tundus, et Vaarik hoiab naeru tagasi, et mitte kõva häälega turtsuda - oli ka raske tõsiseks jääda, kui saal naerab ja tekst ning situatsioon ongi naljakad.

Ometi baseerus see minu arvates puhtalt juba varem loodud karakteritele, mida nüüd kommertsi eesmärgil ekspluateeriti.

Aga ei saa öelda, nagu poleks head muljet jätnud.
Normaalne meelelahutus.
Ja just seda ma läksin praegu teatrist otsima. Tavliselt tahan teravaid elamusi või midagi järelemõtlemiseks või midagi raputavat, kuid täna vajasin meelelahutust.
Oli vaja end turgutada.

Häirib, et mitmetele etendustele ei saa üldse pileteid, kui neid juba mitu kuud ette ära ei osta. No aga kust ma mitme kuu peale ette tean, kas ma saan üldse minna või ei?!

P.S: Mingit kava ma kusagil ei näinud, ju siis arvati, et nii tuntud näitlejad, et pole mingit kava vajagi. :)

Abielutruudus - igav?????

Käisin kursusel. Teemaks inspiratsioon.
Tegijaks R.
Ühest bussist jäin maha, õigemini oli buss marsruuti natuke muutnud, siis oli mees nõus mind Suurde Linna viima, ehkki ma isegi ei palunud teda, ise pakkus. Hea mees mul. Tänu temale jõudsin õigeaegselt kohale.
R-il oli küll mind nähes näoilme, et mina mina siit otsin??!! :D:D:D
Aga vastupidiselt R-le olen seda meelt, et midagi õppida on alati. :)

Oligi väga huvitav. Alguses rääkis ta väga huvitavalt, siis tegime etüüde. Põnev.
Tema arvates on teatrilavadel praegu igav seetõttu, et inspiratsiooni on liiga vähe, lavastajad tahavad liigselt ette ära mõelda, kuidas peab tegema ja kuidas näitlejad peavad mängima.
No99 oli positiivse näitena toodud kui väga hea teater, mis kasutab palju näitlejate inspiratsioonil põhinevat - ja tulemus on huvitav.

Nagu ta ütles, et autoritruudust on võrreldud abielutruudusega. Et kas see on hea, kui oled palju aastaid abielus ja ühele naisele (mehele) truu - kas see rikastab Su elu või teeb vaesemaks??? Samuti on autoritruudusega - kas järgid täpselt autori teksti ja visiooni, saades igava tulemuse, või lased improvisatsioonil ja uudsusel valitseda, saades hoopis uue ja põneva lavastuse. Teater ei peaks R.-i sõnul olema kirjandusteose sõnasõnaline peegeldus.

R-i arvates on igasugune truudus väga igav, pidades silmas siis nii abielulist kui autoritruudust. :):):)
Vaat see on nüüd arutlemise koht - kas truudus on igav või on see just inspireeriv ja täiuse poole püüdlemine?
Ja küllap on nii palju erinevaid arvamusi, kui palju on inimesi. Küllap on siin omad poolt ja vastu argumendid, kes kuidas asju näeb ja mis on tema prioriteedid - on need põlised väärtused või naudingutejanu... Ja tavaliselt on asjad hoopis värvilisemad, mitte nii must-valged, põhjuseid ühele või teisele poole kaldumiseks võib olla väga erinevaid ja väga mitmeid.

Etüüdid olid huvitavad. Ja partnerid olid huvitavad...;););) Eriti üks neist. :) Meil oli ka väga inspireeriv etüüd... :)
Aga see selleks.
Kuna see koolitus oli lühem, kui ma arvasin, siis oli mul võimalus mehega koju tagasi saada, ehkki varem olin mõelnud, et jään Suurde Linna, kuna õhtul on mul veel teatrisse minek.

Aga kuna nüüd jäi vahepeale väga palju vaba aega ja ega mul selle ajaga midagi mõistlikku polnuks peale hakata, siis pidasin paremaks vahepeal kodus käia ja siis tagasi sõita. Ehkki korraks mõtlesin, et käin sel ajal kinos....

Pealegi oli tütar nii head süüa teinud!!!
Eile tegi ka.
Ma otsustsingi nüüd köögiohjad tema kätte üle anda, siis on meil lootust iga päev väga head süüa saada. Mina oskan ju ka head süüa teha, aga ma ei viitsi, pole nagu erilist stiimulit pingutamiseks. Nüüd pingutab mees, et MULLE süüa teha. :D:D:D

Aga ma heameelega delegeerin tütrele selle asjaajamise, kui talle meeldib, siis on tal väga hea võimalus kätta harjutada. Ja tal tuleb see tõesti hästi välja. Mulle tundub, et siin mängivad head geenid rolli, mul on kõik lapsed supersöögitegijad!:D:D:D

Vist oli naistepäev...

Eile oli naistepäev.
Ma saan aru küll, et ega ta enam pole selliselt tähistatav nagu vääääga vanasti, peetakse ikkagi nõukogune ajast pärit jäänukiks. Siiski on lillide kinkimine sel päeval tõusnud taas au sisse, vahepeal püüti sellest päevast üldse mitte välja teha.
Mulle mees lilli ei kinkinud. Käis poes ja tõi mulle suure kommikarbi.

Sõnumeid tuli ka, see oli südantsoojendav. Neid ootasin väga. Nii et mõned mehed ikka leiavad, et naistepäeva puhul võib mõnda naist meeles pidada küll. Hea tunne on olla inimene, keda meeles peetakse.

Aga...
Ja sellest on kurb. Õigemini selline tunne, millest ei taha rääkida ega kirjutada.
Neelatad lihtsalt kiiresti klõnks-klõnks-klõnks ja surud kõik esile kerkida võivad tunded sügavale südamepõhja.

Mis seal ikka. See oli ju teada. Arusaamatu, kust ma võtsin aluse mõelda üldse kuidagi teistmoodi.

Käisin eile sünnipäeval ka. Väga tore oli. Mõnus seltskond ja lahe olemine. Aitas korrakski unustada.
Eriti lahe oli vaadata 70-80-ndate diskotähtede paraadi, see tekitas palju nalja!

Kolme ajal tuli mees järgi, selleks ajaks hakkasid külalised kah juba kustuma :) , siis sai pererahvas ka magama minna. :)

Aga ikkagi võtab eilsele päevale mõtlemine ohkama. Ja kurb on.

Hea, et täna on tegemisi, mis ei lase kurbusel süveneda. Loodetavasti.

Saturday, March 8, 2008

Töö ja lõbu käsikäes

Eilne tööpäev kulges laisalt, arvasin küll, et teen ikka korralikult tööd, sest mitmel päeval olin töölt varem ära läinud, aga juhtus nii, et oli vaja tütre õpiasju ajada, ja siis tuli mõte kolleegidega natuke naistepäeva tähistada. Kus mujal kui Suures Linnas.

Kõigepealt käisime S.-le kleiti otsimas, tal oli vaja peole minna. Käisime siis otsimas midagi sobivat. Lõpuks leidime ka ja veel soodsate allahindlustega!

Ma proovisin ka paari asja selga, aga ma vist ei peagi ütlema, et minu jaoks sobivaid numbreid pole ilusate rõivaesemete osas leiutatud!!! :D:D:D
Siis mõtlesin küll, et peaksin vist natuke kaalust maha võtma, ehkki sel suvel pidada just volüümikad ja kurvikad naised moes olema ;) - no selle järgi otsustades ei tohiks ma endast midagi ära anda!! :D:D:D

Pärast läksime ühte kesklinna kohvikusse, mis mulle oma hubasuse ja romantilisusega meeldis. Ja väga meeldiv ning kiire teenindus.
Mõnus õhtupoolik oli. Paar tundi kadus märkamatult.

S. tänas meid, sest me oleme tema mitme tööaasta jooksul ainus ja esimene seltskond, kellega ta ka tööväliselt suhtleb, ja tal on selle üle hea meel.

Mina sain sama öelda.
Kuna ma olen väga vaikne ja tagasihoidlik ja häbelik naisterahvas (millegipärast ei usu seda keegi:D:D:D, aga see on tegelikult tõsi! :D), siis kohanen ma raskelt ning kohe kindlasti ei ole ma selline inimene, kes kuhugi seltskonda või gruppi ennast pressima hakkab. Pigem hoian omaette.

Kui A. meile tööle tuli, siis tundsin end tema seltskonnas hästi, kuna ka tema oli uus inimene, see oli hea ühendav lüli. Ka selgus üsna ruttu, et meil on vägagi ühendavaid huvisid ja ühiseid jututeemasid, millest ma teiste töökaaslastega polnud kunagi rääkinud.
Nüüd oleme kolmekesi kuidagi mõnusalt liitunud, nii et aeg-ajalt ikka pärast tööd kuskile läheme ja koos aega veedame.

Minu jaoks on sellisel töövälisel seltsielul lisaväärtus juba üldise tööõhkkonna seisukohaltki, see teeb ka töölkäimise mõnusamaks, kui seal on inimesi, kellega ei suhtle mitte ainult tööalaselt, vaid saad rääkida ka muudest asjadest.

Hannes Võrno on alla keskmise eesti mees???!!!

Tähelepanuäratav katkend intervjuust Hannes Võrnoga:

- - - - Tulin Londonist tagasi ja rääkisin ühele sõbrale, et teeks naistele üllatuse. Ostsime lennukipiletid, reserveerisime hotellid ja õhtusöögid ning käisime naistega vaatamas muusikale. Õhtul vaatasime «Ooperifantoomi» ja järgmisel päeval «Mamma Miat!». Nii et tegime abikaasadele spetsiaalse muusikalikülastuse Londonisse – minu arvates on see normaalne.

Oled sa enda arvates oma naise suhtes hoolivam kui keskmine eesti mees?

Oi, ma arvan, et olen väga keskmine või isegi alla keskmise, sest mul on erinevalt keskmisest eesti mehest töö iseloom selline, et olen normaalse vaba aja tööl. - - -



APPPPPIIIIII !!!!!!!!!

Kui Hannes Võrno peab end eesti keskmiseks või isegi mitte keskmiseks meheks, siis kuhu ma küll oma mehe peaksin selle intervjuu põhjal paigutama???

London, muusikalid, õhtusöögid, hotellid... - alla keskmise eesti mees....?????? Nojah, kõik on ju suhteline... :)

Ma parem ei kommentaari.

Friday, March 7, 2008

Õpiabi

Oeh, mis ma täna tegin...
No eile, kui ma koju jõudsin, tuli tütar oma käsitööga - mina hakaku küll heegeldama , küll kuduma!
Taevakene, kas meil sellest vähe on juttu olnud, et tehku ise oma asjad õigeaegselt valmis, et mina enne viimast tundi ei peaks hakkama tõmblema ja öösel üleval istuma, et tema halba hinnet ei saaks!!!
Olgu, jätame siinkohal arvustamata minu halva kasvatuse :) :) :), aga no kaua võib??!!
Hea küll, ma ei salga, muidugi olen ma lapsele kõik vajalikud asjad ära teinud, kui ta omadega jännis on, aga sedapuhku olin tõesti väsinud ega viitsinud kohe üldse mitte hakata sõrmega õpetussõnu ajama ja seda dešifreerima, et mismoodi ma tegema pean - no kohe üldse ei jaksanud öösel üleval istuda!
Mul tuli kohe võitmatu uni silma, kui ma käsitöö peale mõtlesin!! :) :) :) Tema punnitas küll oma kudumist seni, kuni enam silmi lahti ei jõudnud hoida, aga heegeldamine jäigi sinnapaika...

Einoh, ma pean ütlema, et ega ma käsitöös äpu ei ole, aga kooliajal ma eriti sellele pihta ei saanud, kõik tundus nii raske ja arusaamatu, ikka tegi ema mulle suurema osa asju ära - ja mis seal salata, just samamoodi öösel enne käsitöö tundi, sest ma polnud viitsinud ise natukesehaaval teha (mida ma oma lapsele praegu soovitan!!! :D:D:D)

Siis, kui enam sundust ei olnud, õppisin omal käel õmblema (ja õmblesin endale ja perele suurema osa garderoobist selga), heegeldama (ja heegeldasin diivani- ja voodikatteid massiliselt, patjadest rääkimata...), kuduma (ja kudusin endale veste ja kampsuneid), tikkima (ja tikkisin patju koju ja kingituseks) - kõigega saan hakkama.

Aga õpilaste käsitöös on muidugi see nipp, et tahetakse neile natuke mitmekesisemalt õpetada, kui mina seda kunsti valdan, ma ei võrdlegi end suurte käsitöömeistritega!!! :D - ja siis peaksin ma hakkama näpuga järge ajama, kuidas täpselt teha tuleb, et kukuks välja midagi sellist, mida õpetaja on mõelnud. :)
See võib minu blondiiniajule pisut keerukaks osutuda, eriti öisel ajal... :D:D:D

No igal juhul jäid mu kõrvad lapse palvetele kurdiks ja otsustasin näidata järjekindlust, et tehku ise valmis oma asjad, ja kui saab halva hinde, siis on see tema enda süü!

Hommikul tuli ahastav telefonikõne lapselt, et ta on saanud ühe selle töö eest, mida tal esitada polnud, no siis hakkas minul kripeldama! :D

Jooksin ise koju ja tirisin töö juurde tema heelgeldustöö ning lasin kätel väledalt käia. Tegin siis mingi üllitise valmis, et ta veerandiks kolme ei saaks!
Tea, kas see päästis, aga nelja ta kätte sai, sest töö polnud lõpuni valmis - no kus ma siis jõudsin!!?? Vahepeal oli ju vaja ikka päristööd kah teha!!:)

Kuigi ta muretseb oma hinnete pärast, ei motiveeri see teda ikkagi järjepidevalt näiteks käsitööga tegelema - kui ikka väga ei meeldi, siis ei meeldi.
No ma ei saa talle seda ka pahaks panna, tegelikult koob ta usinalt ja üleüldse - armastus käsitöö vastu võib tulla ka hiljem, onju? :)

Nojah, ja ega see käsitöö viis teda ka puhtviieliste hulka poleks tõstnud, üks raske aine on tema jaoks veel, milles ta polnud nõus mingeid töid ümber tegema, ja see tuli tal ka nagunii neli.

Ma ei tea, kui paljud vanemad oma lapsele üht-teist ära teevad, mina olen ikka aidanud, kui häda käes.
No kes siis veel, kui mitte ema?!
Kui ma just hirmus unine ei ole....
Ehkki olen ka pooleldi kinnisilmi tikkimistöid teinud :) :) :)

Jalg leidis omaniku ka ilma minuta

Eile oli proov ka. Sedapuhku tulevases mängukohas. Proov jäi lühikeseks, sest taheti minna Athenasse filmi "Akadeemik Obruchevi unenägu" esilinastust vaatama.

Algselt arvasin, et ei saa minna, lubasin tütrele natuke abi, aga mul hakkas ikka hirmsasti kripeldama - no kangesti tahtsin minna! :)
Võtsin siis julguse kokku ja helistasin mehele, lunisin teda natuke ja ta oligi mõningase moosimise peale nõus koju sõitma ja ise tütrele appi minema.
Ja mõelda vaid - ta isegi ei öelnud mulle mitte ühte halba sõna!!!!

Niisiis kappasin proovist Athena keskusesse. Sõbrad olid juba seal ega teadnud mind oodata, õnneks kohti veel jagus. :)

Esilinastus oli meeleolukas üritus, mulle meeldis.

Jube vahva leid oli filmijupikeste näitamise järjekorra loosimine - see oli naljakas, kuidas filmi peaosaline JALG rahva seas meeleheitliku kiirusega liikuma hakkas, keegi ei tahtnud seda enda käes hoida, sest see, kelle kätte jalg muusika peatudes jäi, pidi rahva ette astuma. Aga keegi ei teadnud, mis sellele järgneb, väga ebamugav teadmatus, ja rahvas paistis seda kartvat. :)

Pärast filmi toimuv oksjon oli ka tore. Ma oleksin heameelega oksjonil osalenud, kui ma enne poleks kassast ühte teatripiletit pühapäevasele etendusele sularaha eest lunastanud, mul oli kohe hirmus kahju, et ma piletiostmisega kiirustasin.:)

Oleksin heameelega tahtnud saada filmi peaosalise JALA omanikuks, nii tore mälestus oleks jäänud selle filmi esilinastusest ja väga vahva olnuks astuda hilisõhtusesse bussi, jalg kaenla all!!! :D:D:D

Igavesti tore üritus oli! :)

Porikäkk

Eile sain Suures Linnas pläraka!
Tulen bussilt maha, kõpsutan reipalt ülekäigukoha juurde ja mis ma näen?! - Minu kallis abikaasa sõidab mööda! :) Oi, mul nii hea meel, lehvitan ja vehklen seal tänava ääres, aga tema muidugi ei pööra peadki! Ei näe mind üldse! :)
Jäin teda veel tagantjärele vahtima - uskumata oma silmi , et kas ta tõesti MIND EI NÄE??!! :D:D:D - seistes otse sõidutee ääres ja samal ajal vuhisesid minust autod mööda sellise kiirusega, et ma sain mõnusa läraka sulaselget pori, soppa ja lödi endale kaela!
Einoh, kus mu mõistus oli, et sättisin end sedaviisi suisa tee äärde!!??!! Vaat mis tähendab pea kaotada, kui juhuslikult äkitsi OMA meest võõras linnas näed - viimsegi mõistuse võtab peast!:P Oleks siis veel mõni võõras mees!! :P:P:P Aga OMA MEES!!!! :D:D:D
Enam iiagl ei jää ma OMA mehele tagantjärele vahtima ja lehvitama! :D:D:D

Kui ma lõpuks pori silmist välja sain kaabitud ja silmanägemise tagasi, siis oli mind täis pritsinud auto ammuilma kadunud, muidu oleksin tema numbri enda jaoks jäädvustanud. Mälestuseks või nii... :D

Mu valge sall oli porine, mu valge barett oli porine, mu punane kott oli porine, mu punased saapad olid porised, mu sukapüksid olid porist läbi ligunenud, mu musta-valgekirju mantel oli porine - ma olin ülepeakaela nagu porikäkk. See oli väääääga vastik tunne.

Põikasin lähimasse ametiasutusse, kargasin tualettruumi ja asusin ennast korrastama, niipalju kui see võimalik oli.
Õnneks musta-valgekirju mantel oli nii tänuväärselt kirju, et sain poriplekid mustri sisse nühkida. :)
Valge salli ja baretiga oli natuke raskem, need läksid õhtul pessu.
Saapad sai ära puhastada, sukad olid kah suht porikarva - õnneks! - ja käekotiga polnud kah muret.
Siis marssisin keemilisse puhastusse ja uurisin keemilise puhastuse võimalusi, järgmisel nädalal viin mantli sinna.

Aga valget mantlit ma vist enam niiväga ei tahagi... :D Või siis kannaksin teda ainult kuiva ilmaga... :) Või siis hangiksin oma blondide juuste alla niipalju mõistust (ei tea kust??!!), et mitte seista porise ilmaga juhmi näoga sõidutee ääres!

Wednesday, March 5, 2008

Äike

Üldiselt ma rahul ju pole. Rahulolematuseks on põhjust enam kui küll. Kui ühest vaatevinklist vaadata.
Teisest küljest vaadatuna on muidugi hoopis vastupidi.

Aeg-ajalt unustan ära, kuidas ma pean mõtlema, et mul hea oleks.
Praegu ei ole hea.
Heast saad alati aru siis, kui seda enam ei ole.
Kui ta olemas on ja tegelikult võiksid rahul olla, siis tavaliselt ei ole rahul ja sellega keeradki kõik peapeale.
Kahetsus on kõige tänamatum asi, see on täiesti mõttetu värk.
Ja ometi ei saa ma jätta poetamata - miks ma ometi...?!

Ootan äikese möödumist.
Äike peaks ju õhu puhtaks lööma.
Arvasin, et lõigi.
Aga tegelikult on kõik sama umbne ja arusaamatu ning olukord endine - äikseline nimelt. Ehkki mulle tundus, et enam ei ole. Aga see oli petlik.
Äike kestab.

Ja siis ma kipun unustama, kuidas ma mõtlema pean, et äikeseperiood ei häiriks mind. Pean meelde tuletama...

Aga kas see üldse möödub?

Olen eluaeg äikest kartnud.
Seesama tunne tuleb meelde.
Hirm.

Lektoritest ja vaimustusest

Mulle meeldis, et täna oli lühike päev, sain poolest päevast ära tulla ja Suurde Linna sõita. Kõigepealt kolleegidega tööasjade arutamine, sai natuke infot teiste tegemistest.
See osa minu tööst on küll natuke kõrvaline, seetõttu kuulasin teiste juttu ammulisui, nad rääkisid seda nii tõsimeeli, et ma hakkasingi uskuma, et tõepoolest tehakse seda nii südamest ja sellepärast, et TAHETAKSE teha, mitte et PEAB tegma. Mulle oli ikka jäänud mulje, et neid asju tehakse rohkem linnukese pärast.
Aga paistab, et on inimesi, kes teevad tööd südamega ning suudavad teisigi innustada. Seda oli tore näha-kuulda.

Pärast läksin edasi ühele loengule, mis on minu enda jaoks oluline.
Mees polnud küll üldse vaimustatud, ikka lunis mind koju tulema, aga ma jäin endale kindlaks. Ta ootas mu ära, ehkki ma palusin, et ta koju läheks, sest tal on ikka tervis kehv, ma saanuksin ju pärast bussiga ka tulla.

See loeng mulle meeldis, lektor oli hea, siiski kohati liiga dramaatiline, ehkki see just paeluski ja köitis tähelepanu. Kuid miski jäi mind häirima - oli see nüüd siis kohatine pahameeleväljendus (küllap see vaid tundus mulle sellisena), mõningad üliemotsionaalsed pursked mitte just sõbralikul toonil... Ma ei tea, aga miski häiris mind. Noomimine? See vist pole ka õige sõna...

Teda vaadates ma mõtlesin, et väga hea meelega tahaksin ma ise ka koolitajaks saada, mulle meeldiks esineda inimestele nii, et nad magama ei jääks:). Seda on kerge teha, kui ise oled asjast vaimustatud ja 100%usud seda, millest räägid.
Pole midagi hullemat kui lektor, kes vaevaliselt sõnu suust välja venitab, nii et järgmist sõna oodates magama jääd, kes on monotoonne ja ükskõikne - sellist inimest on mul väga raske kuulata.
Ma tahan, et esineja elaks, tema emotsionaalsus köidaks, ta on ise vaimustuses alast-teemast, millest räägib - siis on teda hea kuulata.

Tänane lektor oli hea, kuid mõned apsakad ta minu arvates tegi oma esinemises, siiski oli teda väga hea jälgida, igavaks ei läinud ja aeg möödus nii kiiresti, et lõpp tuli väga ootamatult. :) Hea lektori tunnus! :)

Homme on natuke raskem päev. Kui selle üle elan, on lootust nädalavahetust näha... :)

Proovis proovisime proovimist... :)

Eile oli proov. Üle hulga aja. Sai seda oodatud kaua-kaua. Sest väga pikk vahe oli mitmetel põhjustel.
Ja mina ootasin seda proovi muidugi ka. Noh, üleüldiselt või nii...
Paljud olid puudu, aga kohalolijail oli huvitav. Nagu alati L. proovides.
Sai taas laagrist räägitud, ehk saab see nüüd aprilli alguses teoks. Ei julge enam midagi loota, mitu korda on plaanid metsa läinud, aga see oleks väga vajalik, kui tahta lavastus aprilli lõpuks välja tuua.
Arvestasin, et kui iga lavastaja tahab oma lavastuse tarbeks hakata tegema proove 2 korda nädalas, siis jääb veel üks õhtu isegi vabaks! Uskumatu luksus!:) Ainult et enne esietendust oleks vaja niikuinii rohkem proove teha, siis tuleb ajanappus kätte...
Ja no tegelikult võiks nädalavahetusi siiski efektiivsemalt ära kasutada, saab pikemalt proove teha ja on asjal rohkem jumet.
Aga jah, tuleb arvestada ka sellega, et mõnedel inimestel on ka pered, kus nädalavahetusi veedetakse koos ja võetakse ühiseid üritusi ette, egas kõik pole minusugused, kelle mees käib ainult tööl või istub kodus ega ole huvitatud naisele üllatuste tegemist stiilis a la " kallis, sel nädalavahetusel sõidame Saaremaale SPA-se" või "mu arm, nädalavahetuse veedame Kalvi mõisas... " :(
Mina võin sellest ainult unistada, sestap pole ime, et minu pärast võiks kõik nädalavahetused matta proovide alla... Oleks niigi palju huvitavam...

Vene trupis osalev O. rääkis, et neil on probleem näitlejatega, sest tihtipeale noored naised kas lähevad mehele ja seetõttu ei lubata neil enam näitlemas käia, või sünnitavad lapse, mistõttu tuleb ka paus, või siis on tudengid, kes pärit teistest linnadest, kui lõpetavad kooli, lähevad jälle ära... Nii ongi vene trupis inimestega probleemid.
Meil nii suuri kadusid ei ole, meil nii noori ei ole ka väga palju. Mõned ikka on ja küllap tuleb sellega ka arvestada, aga siiski meil veel näitlejaid jätkub. Ja seda probleemi ei ole, et mees ei lubaks käia, ka rinnalapsi kodus pole ja muud elu kah õieti mitte... :) Nii ei jäägi muud üle kui teatrit teha. :D:D:D

Jälle koolipinki

Andsin taotluse sisse ja see rahuldati. Nüüd lähen õppima.
See pole küll pikk kursus, aga kuna langeb kevadisele ajale, mil mul on isegi kohutavalt kiire mitme etenduse väljatulekuga, sest prooviperioodid aina tihenevad ja hea oleks vahelduseks ka tekstid pähe saada, siis tõotab mul supertegus kevad tulla.
Samas ei ole mul põhjust oma täiendkoolitust ka sügisesse lükata, see poleks mulle endale kasulik.
Mehele pole ma julgenud seda veel teatadagi, ma kahtlustan, et ta saab kreepsu. :)
Niigi juba ohib, et mul hakkavad pea igal õhtul proovid olema. Vabu õhtuid praktiliselt enam polegi.
Küsiti, kas ma ka päris pikka õpingut ei plaani ette võtta, aga seda mul praegu plaanis pole, ehkki tulevikuperspektiivile mõeldes oleks see oluline.
Kuid vahel tundub mu töökoormus nii hullumeelne, et ma ei kujuta ette, kas ma suudaksin selle kõrvalt veel mitu aastat õpiasju ajada.
Samas jälle meeldib mulle, kui mul on tegevust, mitu rauda tules ja pidevalt kiirus peal, sest see mobiliseerib ja ei lase laisaks minna. Vaheldust samuti ja huvitav ka. Nii et eks ma mõtlen sellele. Kuigi - tegelikult tahaksin ju õppida hoopis midagi sellist, mis mind ennast pööraselt huvitaks ja köidaks, siis oleks õppimine lust ja rõõm.
Praeguse hariduse baasilt hakata enamat taotlema - see pole minu jaoks enam nii huvitav. Aga vist peaksin pigem vaatama praktilisuse seisukohalt...

Monday, March 3, 2008

Kuri kuningatütar... pigem küll vihane preeriahunt

Tütar on mu peale vihane.
Käisime täna spetsialisti juures.
Ta ise tahtis minna, juba ammu on tahtnud. Täna sai see teoks.
Tütar oli väga ärev, ta ihaldas meeletult abivahendeid, mis on praegu väga populaarsed ja mis tema sõbrannal olemas on.
Aga spetsialist arvas, et tal on kõik korras ja ta ei vaja mingeid abivahendeid.
Appikene, milline pettumus see tema jaoks oli!

Nüüd nõuab uut spetsialisti, see polevat talle üldse meeldinud, sest oli mees ja veel karvaste kätega!!! :D:D:D Ja peaasi - väga rumal spetsialist!
No tere, talv!
Me oleme loomulikult vägagi eriarvamusel spetsialisti koha pealt ja karvaste käte koha pealt:P:P:P
Aga kui ma püüdsin selgitada, et spetsialisti arvamus on ju määrav, siis oli tema eriarvamusel. Tema nõuab uut konsultatsiooni ja kindlasti mitte sellesama inimese juures. See ei teadvat mitte midagi.
Eks ma siis kaalun ja mõtlen, mida teha.

Olin pahane, et ta kohapeal ei saanud suud lahti teha ja öelda, mis teda ennast häirib ja mis on tema arvates põhjus abivahendite paigaldamiseks. Ometi küsiti seda temalt korduvalt.

Aga üks, mis mulle ei meeldi, on see, kui inimesega ei saa rääkida. Ma ei ole nõus midagi kaaluma seni, kuni temaga ei ole võimalik normaalselt rääkida ja igakülgselt asja kaaluda nagu normaalsetele inimestele kombeks.
Olen seda talle ka korduvalt öelnud, et tavaliselt on nii, et erimeelsused ja eriarvamused lahendatakse omavahelise vestluse käigus ja asjad jäävad seniks katki, kuni ta on valmis asju arutama, mitte ei pauguta ustega ja ei mängi vihast preeriahunti, kes kohe kihvad säärde lööb.

Valu ja vaev

Eile hakkas valutama.
Juba hommikul andis tunda.
Päeval läksid valud hullemaks ja õhtul arvasin, et annan otsad.
Ma teadsin ju küll, et see pidi kohutav olema, aga ma polnud iial osanud arvata, et nii kohutav. Jumal küll, mul oli tunne, et ma suren.
Püüdsin küll vait olla, aga ei suutnud, kramplikust summutamisest tuli hoopis hull hääl, selle pärast sain pahandada, ma olevat hullem kui loom.
Oeh, no mida ma siis teha sain, kas tõesti ei ole nad ise midagi sellist läbi elanud?!
Ei, ma ei tahtnud enam kauem kannatada, aga valudel ei näinud lõppu tulevat.
Öö möödus kohutavates piinades, aina hullemaks läks.
Sain veel sõimata, et ma teistel magada ei lase. Jumal küll, kes siin magamisele sai mõelda??!!
Lõpuks tuli vaevaline tänane hommik. Meeletult külm ja meeletud valud.
Ei, siia ma suren, nüüd on küll lõpp!
Lõpuks ei olnud enam hoo ega hoobi vahet, valud ühes tükis, aina ja pidevalt.
Aga asjatundjad ainult jalutasid mööda ja ütlesid, et pole häda midagi.
Issand, milline kergendus, kui lõpuks abi saabus ja õigesse kohta viidi.
Viimased ponnistused, viimased vaevad - ja sealt ta tuli!
Täna kell 13.13 sündis mu esiklaps. :)

Saturday, March 1, 2008

Tütar ka üllatab!

No mu tütar üllatas mind eile. Oi, kuidas üllatas!
Ma ei oleks iial midagi sellist oodanud.
Kui ma oleksin teadnud, siis oleksin teda eelnevalt hoiatanud, aga ma ei tulnud selle pealegi.... :)
No küllap oli minust ka naiivne arvata, et nii jääbki, nagu siiani olnud.
Tegelikult on mul igal juhul põhjust tema üle uhke olla.

Väline ja sisemine mina

Eile käisin olude sunnil väljas väga ebatüüpiliselt - botaste ja pika paksu jopega ja ma tundsin ennast nii halvasti, nagu oleksin ma viimane parm. Ma väga vabandan, ma ei taha mitte kedagi solvata (sest ma ei hinda inimesi nende riietuse põhjal, igaüks käib ju nii, nagu talle meeldib), vaid ma tundsin ennast tõesti väga halvasti, et pidin niimoodi veel kauplusse minema, mul oli tunne, et kõik vahivad mind kui ilmaimet, kuigi teised ilmselt ei näinud minus midagi imelikku.
Ütlesin tütrele, kuidas ma end tunnen ja tema lisas selle peale, et ma polevat justkui üldse tema emme. Tema emme on see, kes käib seelikutes ja saabastes/kingades, mantlis, sitsides ja satsides, aga mitte niimoodi...
Oeh, ma olin talle tänulik, et ta minust aru sai ja ka ise mu enesetunnet jagas ning leidis, et õige mina olen hoopis teistsugune mina.
Ma küll ei tea, kui palju riietus räägib inimesest, ju ta ikka üht-teist räägib, aga olen aru saanud, et vahel räägib riietus ka vist väga valet juttu.
Üks kolleeg ütles mu jutu peale tähendusrikkalt, et riietus iseloomustab inimest üsna palju. Vestlesime sellest, kas riietumisstiili järgi võib inimese kohta öelda, kellega tegu.
Mina ise ei arva, et mind mu riietuse järgi võiks kuidagi liigitada, aga millegipärast on minu kohta arvatud, et ma olen kergemeelne blondiin.
Kas tõesti peaksin ringi käima hoolitsematuna ja vanaaegsetes rõivastes, et minust jumalapärast midagi halvasti ei arvataks?!!!??? Ja et ei arvataks, et minus sisu polegi? Natuke ju ikka on... :):):)
Ma ei taha enam tagasi mõelda ajale, mil mul polnud saapaid, mantleid ja seelikuid ja kõrge kontsaga kingi.
Küllap olin see ka mina, aga ma vist ei identifitseerinud end tollal naisena, kes võiks selliseid asju kanda. Ja kuna ma olin ka ülalpeetav, siis ei olnud mul nagunii raha, et midagi naiselikku osta. Mehe arvates ei olnud sellisteks asjadeks meil küll raha.
Hea, et tollal ise õmblesin, tänu sellele mul ikka mõned suvekleidid olid. :) Aga kui talvisel ajal oli vaja kuhugi kleidiga ja saabastega minna, siis laenasin ema käest. :D:D:D

Praegu on minu jaoks kõige olulisem, et ma ennast valitud riietuses hästi tunneksin. Ja et aksessuaarid omavahel hästi sobiksid. Kui ma riideid proovin ja mul ei ole head tunnet, siis ma neid rõivaid selga ei pane. Vahel läheb hommikul proovimisele mitu komplekti rõivaid, enne kui enda jaoks ideaalse leian. Meeleolu on ju ka oluline. Vahel on musta päev, vahel punase päev, vahel valge päev. :)
Ma ei arva, et ma ennast oma ametis peaksin tundma halli hiirekesena. Kui olen ametikaaslastega kokku saanud, siis paistab, et ma pole ainuke, kes nii arvab.

Pealegi on väga oluline enda hea enesetunne ja minul on hea enesetunne, kui ma olen hoolitsetud ja hästi riides, ma arvan, et see on iga naise jaoks oluline. Endale sobiva stiili leiab igaüks endale ise ja see on erinev, millises riietuses keegi end hästi tunneb. Minu stiil on lihtsalt naiselik ja ma tunnen end selles hästi. Kui see kellelegi paistab kergemeelsena, siis on vist viga küll pigem temas endas, kui hästi või halvasti või milliste eelarvamustega ta inimestest mõtleb.

See tuletab mulle meelde ühe mehe sõnu, mis ta mulle ütles, kui oli pika õhtu julgust kogunud, et mind tantsima paluda: "Mehed kardavad ilusaid naisi, nad ei julge neid kutsuda. Nad pigem valivad tagasihoidlikumaid tantsima, kartes ilusatelt naistelt korvi saada."
Vaat niimoodi. Nii et tantsusaalis istuvad seina ääres kõige ilusamad naised, sest mehed lihtsalt ei julge neid tantsima võtta!!! :)
Eelarvamus, et hoolitsetud ja maitsekad naised on uhked ja kõrgid ning ei suvatse igaühega tegemist teha. Küllap olen ka mina sellise mulje jätnud, sedagi on mulle öeldud, ometi ei ole ma enda arvates ei kõrk ega uhke.
Kui inimesed on minuga rohkem tuttavamaks saanud, siis on tunnistatud küll, et pole juletud mulle läheneda, ma paistvat väga külm ja kinnine.
Vahest tuleneb see olukorrast, sest tavaliselt ma võõras seltskonnas ja uues keskkonnas ei tunne ennast mugavalt, pigem on see siis enesekaitse. Olen vaatleja rollis. See võibki kinnise ja külmana tunduda.

Kuid just sellistes olukordades on eriti oluline end relvastada väga hästi istuva riietusega, see annab endale hea tunde, et kõik on korras.
Ja kui kellelgi on julgust mind kõnetada hoolimata mu näilisest külmusest, siis saab talle osaks väga soe ja päikseline suhtumine. Nii et ei maksa inimeste üle otsustada väljanägemise järgi. :)

Mõtlemise tähtsusest vaimsele tervisele

Kas ma vähe kordi olen jõudnud arusaamisele, et väga oluline on, kuidas sa asjadesse suhtud ja kuidas mõtled. Mõtlemise tähtsust on raske üle hinnata. Äärmiselt oluline on, kuidas ja millises valguses sa sündmusi näed, kas vaatad neid halvema poole pealt või näed vaid häid külgi. Vaatenurk on ülioluline.
Aeg-ajalt unustan ma selle põhitõe ja siis läheb kõik rappa, absoluutselt KÕIK. Kuni ma jälle õigele rajale saan ja taas sedapidi vaatama hakkan, mis mulle haiget ei tee, vaid kõike hoopis armsas valguses peegeldab.
Tüüpiline on, et ma siis ennast kirun ja olen tige enda peale: kuidas ma ometi võisin end jälle niiviisi käest lasta!!!
Hakka või üles kirjutama, mida ja kuidas ma mõelda tohin, et midagi untsu ei ajaks!
Paraku on naiste meeleolud vahelduvad nagu kevadine ilm - ühel hetkel kõik korras, teisel hetkel viha, kolmandal rõõm ja neljandal kurbus...
Naine isegi ei saa endast aru, kuidas siis teised peaksid saama!?
Kurb vaid, et vale mõtlemisega ise enda elu keeruliseks teen.
Ma ei süüdistagi kedagi teist, ainult iseennast.
Aga kui ma siin nutan ja halan, siis ei ole see ka sõprade jaoks kuigi meeldiv. Rääkimata sellest, et see tekitab ka kõrvalseisjates ebamugavust. Ja must enesehaletsus ei kõlba kuskile - teeb ainult haiget. Ja vaimse tervise viib nullseisu.
Õnneks jõuan lõpuks sinna, et tegelikult tuleb elada hetkes ja tunda rõõmu ilusatest seikadest, tuleb rõõmustada, et on olnud võimalused, mis on sulle pakkunud midagi väga-väga ilusat, mida võid terve elu meenutada. Tuleb rõõmustada, et su ümber on inimesed, kellele oled oluline ja kes sinu jaoks on olulised.
Ja ma ei tahagi muud, kui et nad oleksid lihtsalt olemas. Kasvõi kaugel, aga ma tean, et nad on olemas.
Ja siis on ka endal hea olla.
Nii lihtne see ongi - mõtle vaid õigest vaatenurgast lähtuvalt ja elu muutub kohe ilusamaks.
Lihtne tõde, aga alati pole seda kerge rakendada.