Väike interpretatsioon depressiooni teemadel

Üks huvitav nüanss oli tänases koolituses minu jaoks, haakus väga hästi minu mõtetega.

"Teiste üle naermine, õelutsemine, pilkamine tuleneb seesmisest ebakindlusest.
Tõeliselt enesekindlal inimesel on stabiilne enesehinnang, see on tal paigas. Kui enesekindlust ei ole, siis ta püüab iga hinna eest näidata, nagu ta oleks väga enesekindel.
Sel, kes on endas kindel, ei ole mingit põhjust ülbuseks ja koha kättenäitamiseks."

No ma ju teadsin seda varemgi, aga täna hakkas see eriliselt mulle kõrva, sest see oli valus koht antud hetkel mu jaoks.

Niisiis minu interpretatsioon ühe inimese käitumisele lähtuvalt sellest teadmisest:

Ta ei ole nii kindel, nagu ta välja näidata püüab. Näiteks tal võis tekkida igati normaalsest läbisaamisest ehk hirm, et kaob neutraalsus või poen talle kuidagi naha vahele või pole tegu ükskõiksusega või oli hirm, et mina võin neutraalsest suhtlemisest ei-tea-mida ootama hakata, siis tahtis ta oma näilist enesekindlust toita minu pilkamisega või nn. paikapanemisega, ehk ka eesmärgiga mulle teada anda, et ma ei hakkaks arvama, nagu võiks meie neutraalne suhtlemine talle kuidagi vastuvõetav olla.
Kui ta oleks endas kindel, poleks tal vaja mingit üleolekut näidata, järelikult ta ei ole endas kindel.

Ja see ütleb tegelikult päris palju.