Jälle koolipinki

Andsin taotluse sisse ja see rahuldati. Nüüd lähen õppima.
See pole küll pikk kursus, aga kuna langeb kevadisele ajale, mil mul on isegi kohutavalt kiire mitme etenduse väljatulekuga, sest prooviperioodid aina tihenevad ja hea oleks vahelduseks ka tekstid pähe saada, siis tõotab mul supertegus kevad tulla.
Samas ei ole mul põhjust oma täiendkoolitust ka sügisesse lükata, see poleks mulle endale kasulik.
Mehele pole ma julgenud seda veel teatadagi, ma kahtlustan, et ta saab kreepsu. :)
Niigi juba ohib, et mul hakkavad pea igal õhtul proovid olema. Vabu õhtuid praktiliselt enam polegi.
Küsiti, kas ma ka päris pikka õpingut ei plaani ette võtta, aga seda mul praegu plaanis pole, ehkki tulevikuperspektiivile mõeldes oleks see oluline.
Kuid vahel tundub mu töökoormus nii hullumeelne, et ma ei kujuta ette, kas ma suudaksin selle kõrvalt veel mitu aastat õpiasju ajada.
Samas jälle meeldib mulle, kui mul on tegevust, mitu rauda tules ja pidevalt kiirus peal, sest see mobiliseerib ja ei lase laisaks minna. Vaheldust samuti ja huvitav ka. Nii et eks ma mõtlen sellele. Kuigi - tegelikult tahaksin ju õppida hoopis midagi sellist, mis mind ennast pööraselt huvitaks ja köidaks, siis oleks õppimine lust ja rõõm.
Praeguse hariduse baasilt hakata enamat taotlema - see pole minu jaoks enam nii huvitav. Aga vist peaksin pigem vaatama praktilisuse seisukohalt...