Saturday, March 1, 2008

Väline ja sisemine mina

Eile käisin olude sunnil väljas väga ebatüüpiliselt - botaste ja pika paksu jopega ja ma tundsin ennast nii halvasti, nagu oleksin ma viimane parm. Ma väga vabandan, ma ei taha mitte kedagi solvata (sest ma ei hinda inimesi nende riietuse põhjal, igaüks käib ju nii, nagu talle meeldib), vaid ma tundsin ennast tõesti väga halvasti, et pidin niimoodi veel kauplusse minema, mul oli tunne, et kõik vahivad mind kui ilmaimet, kuigi teised ilmselt ei näinud minus midagi imelikku.
Ütlesin tütrele, kuidas ma end tunnen ja tema lisas selle peale, et ma polevat justkui üldse tema emme. Tema emme on see, kes käib seelikutes ja saabastes/kingades, mantlis, sitsides ja satsides, aga mitte niimoodi...
Oeh, ma olin talle tänulik, et ta minust aru sai ja ka ise mu enesetunnet jagas ning leidis, et õige mina olen hoopis teistsugune mina.
Ma küll ei tea, kui palju riietus räägib inimesest, ju ta ikka üht-teist räägib, aga olen aru saanud, et vahel räägib riietus ka vist väga valet juttu.
Üks kolleeg ütles mu jutu peale tähendusrikkalt, et riietus iseloomustab inimest üsna palju. Vestlesime sellest, kas riietumisstiili järgi võib inimese kohta öelda, kellega tegu.
Mina ise ei arva, et mind mu riietuse järgi võiks kuidagi liigitada, aga millegipärast on minu kohta arvatud, et ma olen kergemeelne blondiin.
Kas tõesti peaksin ringi käima hoolitsematuna ja vanaaegsetes rõivastes, et minust jumalapärast midagi halvasti ei arvataks?!!!??? Ja et ei arvataks, et minus sisu polegi? Natuke ju ikka on... :):):)
Ma ei taha enam tagasi mõelda ajale, mil mul polnud saapaid, mantleid ja seelikuid ja kõrge kontsaga kingi.
Küllap olin see ka mina, aga ma vist ei identifitseerinud end tollal naisena, kes võiks selliseid asju kanda. Ja kuna ma olin ka ülalpeetav, siis ei olnud mul nagunii raha, et midagi naiselikku osta. Mehe arvates ei olnud sellisteks asjadeks meil küll raha.
Hea, et tollal ise õmblesin, tänu sellele mul ikka mõned suvekleidid olid. :) Aga kui talvisel ajal oli vaja kuhugi kleidiga ja saabastega minna, siis laenasin ema käest. :D:D:D

Praegu on minu jaoks kõige olulisem, et ma ennast valitud riietuses hästi tunneksin. Ja et aksessuaarid omavahel hästi sobiksid. Kui ma riideid proovin ja mul ei ole head tunnet, siis ma neid rõivaid selga ei pane. Vahel läheb hommikul proovimisele mitu komplekti rõivaid, enne kui enda jaoks ideaalse leian. Meeleolu on ju ka oluline. Vahel on musta päev, vahel punase päev, vahel valge päev. :)
Ma ei arva, et ma ennast oma ametis peaksin tundma halli hiirekesena. Kui olen ametikaaslastega kokku saanud, siis paistab, et ma pole ainuke, kes nii arvab.

Pealegi on väga oluline enda hea enesetunne ja minul on hea enesetunne, kui ma olen hoolitsetud ja hästi riides, ma arvan, et see on iga naise jaoks oluline. Endale sobiva stiili leiab igaüks endale ise ja see on erinev, millises riietuses keegi end hästi tunneb. Minu stiil on lihtsalt naiselik ja ma tunnen end selles hästi. Kui see kellelegi paistab kergemeelsena, siis on vist viga küll pigem temas endas, kui hästi või halvasti või milliste eelarvamustega ta inimestest mõtleb.

See tuletab mulle meelde ühe mehe sõnu, mis ta mulle ütles, kui oli pika õhtu julgust kogunud, et mind tantsima paluda: "Mehed kardavad ilusaid naisi, nad ei julge neid kutsuda. Nad pigem valivad tagasihoidlikumaid tantsima, kartes ilusatelt naistelt korvi saada."
Vaat niimoodi. Nii et tantsusaalis istuvad seina ääres kõige ilusamad naised, sest mehed lihtsalt ei julge neid tantsima võtta!!! :)
Eelarvamus, et hoolitsetud ja maitsekad naised on uhked ja kõrgid ning ei suvatse igaühega tegemist teha. Küllap olen ka mina sellise mulje jätnud, sedagi on mulle öeldud, ometi ei ole ma enda arvates ei kõrk ega uhke.
Kui inimesed on minuga rohkem tuttavamaks saanud, siis on tunnistatud küll, et pole juletud mulle läheneda, ma paistvat väga külm ja kinnine.
Vahest tuleneb see olukorrast, sest tavaliselt ma võõras seltskonnas ja uues keskkonnas ei tunne ennast mugavalt, pigem on see siis enesekaitse. Olen vaatleja rollis. See võibki kinnise ja külmana tunduda.

Kuid just sellistes olukordades on eriti oluline end relvastada väga hästi istuva riietusega, see annab endale hea tunde, et kõik on korras.
Ja kui kellelgi on julgust mind kõnetada hoolimata mu näilisest külmusest, siis saab talle osaks väga soe ja päikseline suhtumine. Nii et ei maksa inimeste üle otsustada väljanägemise järgi. :)

4 comments:

P6rgukiz said...

Ah ja oh, ma manasin nüüd silme ette ilusa blondi naise, kel on maitsekas mantel, selle alt paistavad pikad musta värvi kõrgete tikkontsadega saapad ja mini seelik ;)
Mulle meeldib, kui tänaval tuleb vastu ilusti sätitud inimene. Ja kui tal on nö igapäevastest riietest veidi kenamad riided seljas, ehk siis kõik muu, mis ei käi vabaajariietuse juurde ;) Ilus on inimene, kes oskab ja tahab mässata :)

Mina isiklikult eelistan teksapükse. Mugava lõikega :) Ja nahka :D Vahelduva tujuga kontsi ning madalaid kingi ;) Seelikut näeb harva...
Kontsadega on hea lugu... 7a tagasi murdsin varbaluu. Ja ostsin omale elu esimesed madalad jalanõud, sest kontsadega ei suutnud käia, varvas tegi veel aasta otsa haiget. Ennem olin totaalne kontsahoolik :) Mantel, seelik ja kontsad päris tihti.
Nüüd aga pakub mugavus mulle rohkem rõõmu :)
Vankriga jalutamiseks tikkontsad ei kõlbagi :P
Aga kui kuhugi soliidsesse kohta välja minna (mida hetkel ei juhtu loomulikult), siis on teine jutt ;)

Tead, tunne ennast hästi sellena, kellena oled siin ilmas just ja nüüd :) Las koerad hauguvad, hammustama nad ikka ei julge tulla :)

valgeseelik said...

Aitäh Sulle, Põrgukiz, armas oli Su kommentaari lugeda. Mainin vaid, et ma armastan küll rohkem valgeid saapaid! ;)
Eks ta kipub nii olema küll, et mugavuse hindamine tuleneb tihtipeale oludest. Kui ma näiteks talvisel libedal ajal last kandsin, siis poleks julenudki kõrgete saabastega käia, see olnuks ka väga vastutustundetu sellises olukorras, niigi kartsin paaniliselt kukkuda.

Mina tunnen end tõepoolest hästi just sellises stiilis ja praegu ei tahaks seda küll millegi muu vastu vahetada. Kummaline, aga see, mis võib teistele ebamugav tunduda, on minu jaoks just kõige mugavam. :):):)

P6rgukiz said...

Iga üks tunnetab ise oma taluvuse ja mugavuse piiri :)
Ma ka kunagi arvasin, et kõrged kontsad (mul keskmiselt sellised 10cm olid :P) on maailma mugavamad :D
Aga parakui inimesed ja asjaolud muutuvad :)

Peab vaid iseendaks jääma, see kõige tähtsam :)
PS! Valge värv on ilus ;) Puhas ja armas :D

valgeseelik said...

Valge on jah üks mu lemmikuid! :) Eriti mis saabastesse, seelikutesse, pluusidesse puutub...:) No ja valge mantli ihalus on juba tükimat aega, ainult praktiline meel on mind veel selle soetamisest tagasi hoidnud... ;) Näis, kauaks... :D