Friday, August 31, 2007

Asjad ripakil

Vist tuleb väike vahe sisse. Ma ei taha tegelikult kuhugi minna, olen mures oma tööülesannete pärast, mis ripakile jäävad. Kuigi ma üritasin ära korraldada niipalju kui vähegi võimalik.

Aga pääsu ka ei ole. Ja võib-olla on seal päris tore. Ehkki tegemata ja kuhjunud asjad ei lase nagunii lõõgastuda ja end muretult tunda. Kogu aeg mõtlen, mida on vaja teha ja nagunii tuleb veel midagi pakilist just siis meelde, kui sellest kasu pole.

Aga ehk tulebki lihtsalt aeg maha võtta ja mitte mõelda asjadele, mida nagunii korraldada ja muuta ei saa, vaid lihtsalt puhata ja isegi mitte aju mingite tühiste jaburustega koormata!

Jeeh, millal enne blondiini aju midagi arukat on teinud??!!!!

Halb päev ja hea teater

Möödunud päev oli minu jaoks piisavalt ebameeldiv, et sellest mitte rääkida. Lihtsalt ei suuda sellest kõnelda. Hea sõbraga sain siiski vestelda ja ehkki ta on juba kaunis nõutu, sest ega mind eriti miski ei aita :), on mul temaga rääkimisest palju kasu.

Eile öösel kuulasin ühe teise sõbra muret, tema olukord on ikka päris hull. Ma ei oska teda kuidagi aidata, aga ehk on ka lihtsalt kuulamisest abi, kasvõi natukenegi. Tema enda sõnul on. Ja sellest on siiralt hea meel.

Ja minul endal on niipalju kasu, et teiste muredega tegelemisel unustan enda omad ära või vähemalt lähevad nad tahaplaanile.

Õnneks mahtus sellesse päeva ka midagi kena - teater. Käisin vaatamas Tallinna Draamateatri külalisetendust

Brian Friel

"Järelmäng"

afterplay 2002

Lavastus ühistööna Kersti Kreismann ja Martin Veinmann
Kunstiline kujundus Kersti Kreismann
Muusikaline kujundus Kersti Kreismann


Kui ma kavalehelt lugesin sellest näidendist, siis arvasin, et ilmselt suht keskpärane ja mittemidagiütlev, kuid ometi paelus näitlejate mäng ning olin meeldivalt üllatunud Kersti Kreismanni uutest külgedest lavastamise raskel maastikul.

Ja näidend oli huvitav - panna kaks erinevatest näidenditest pärit tegelast elama oma elu ning nad kokku viia.

Thursday, August 30, 2007

"Voldemar"

Täna, oh, eile siiski... käisin üle hulga aja teatris.
Praegu on Tallinna Draamateatri külalisetendused Tartus, seekord käisin vaatamas "Voldemari".



Andrus Kivirähk

"Voldemar"

2006
kahes vaatuses


Lavastaja Merle Karusoo
Kunstnik Pille Jänes
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres

Osades Viire Valdma, Mari-Liis Lill, Taavi Teplenkov, Guido Kangur ja Tiit Sukk.

Tiit Sukk mängis võrratult! Loomulikult olid kõik väga head näitlejad - nii olid vaheldumisi laval Ants Lauter, Kaarel Karm, Felix Moor, Ruts Bauman, Ellen Liiger...

Andrus Kivirähk'i sõnul olid Panso päevaraamatud talle võrratuks materjaliks näidendi kirjutamisel ning neid lugedes ei olnud kahtlust, et "näidend hakkab rääkima noorest Pansost, ümmarguste öökulliprilidega teatrikooli õpilasest, Draamateatri noorest koomikust - poisist, kes tahab vallutada maailma ja kardab meeletult surma, kuna siis jääks tal ju kõik ütlemata.

See on suure meistri kujunemislugu, taustaks sõda ja okupatsioonid, küüditamised ja põgenemised, lootus ja lootusetus. Panso sünniaasta (1920) oli tõesti uskumatult "sitt" - nagu ta näidendis ise tunnistab. Aga tal vedas. Teda ei saadetud rindele, ta ei surnud tuberkuloosi. Ta ei joonud ennast põhja ega leppinud keskpärasusega. Peiari maski all peitus peane sisu. Voldemar pidas vastu, viis ellu oma unistused ja sai Pansoks."



Minu meelest meisterlikult kirjutatud, lavastatud ja mängitud tükk. Meeldiv teatrielamus, mis pakkus äratundmisrõõmu endisaegsete tippnäitlejate osas, mõnus huumor, ajastu traagika...

Tartlased võtsid "Voldemari" vastu täissaaliga, aplausiga, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, ning erilise austusavaldusena aplodeerides püsti tõustes.

Tuesday, August 28, 2007

Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik"

Ega ma selle raamatu lugemisega veel väga kaugele jõudnud ei ole, aga kui ma SELLE lõiguni jõudsin, siis ei saanud ma muidu, kui PIDIN selle üles kirjutama. Kui see oleks minu raamat, siis oleksin selle alla jooninud ja ära märkinud, aga kuna see on raamatukogu raamat, siis ei saa ma endale seda luksust lubada.
Paulo Coelho raamatutes ma märgin kõik enda jaoks olulised kohad ära, mida saan vajadusel uuesti üle vaadata või üle lugeda ja mõtiskleda.
Ma pole siiani aru saanud, kuidas ta nii täpselt teab, mida on võimalik tunda, ja kuidas ta oskab sellest nii hästi kirjutada....
Tema "11 minutit" oli vapustav! Kuidas on võimalik ARMASTUSEST NIIMOODI kirjutada!???!!.... Einoh, teised raamatud ka, kõigis leidsin enda jaoks hinnalisi mõtteid, justkui oleksid need omad...



- - - - - - - -- -- -

"--- Kunagi ei tohi lakata unistamast. Need kosutavad meie hinge nagu toit keha. Sageli näeme, kuidas meie unelmad purunevad ja soovid luhtuvad, kuid siiski ei tohi me loobuda. Unistusteta hing sureb ja agaape ei pääse seda puudutama. Noil väljadel ja põldudel on valatud palju verd; siin peeti Hispaania sõja kõige julmemaid lahinguid mauride tagasilöömiseks. Pole oluline, kellel oli õigus või kes teadis tõde; oluline on see, et mõlemad pooled olid väljas õige asja eest.
Me peame õige asja eest võitlema, sest meie süda nõuab seda. Kangelaste aegadel - soomusrüüd kandvate rüütlite ajal - oli lihtne. Maid vallutades olid sõdalaste käed-jalad tööd täis. Tänaseks on maailm palju muutunud ja neid sõdu ei peeta enam lahinguväljal, vaid enda sees.
Võitlus õige asja eest on võitlus oma unistuste nimel. Noorena, kui soovunelmad meis esmakordselt kogu jõuga lahvatavad, oleme väga vaprad ja julged, kuid veel ei oska me enda eest seista. Läbi raskuste õpime võitlema, kuid selleks hetkeks oleme juba kaotanud julguse lahingusse minna. Meist saab iseenda suurim vaenlane. Ütleme endale vabanduseks, et me paleused olid lapsikud või liiga rasked teostada või et need tulenesid vähesest elukogemusest. Me tapame oma unistused, sest kardame õige asja eest välja astuda."

- - - - - - - - - - - - -

"Esimene märk unistuse tapmisest on ajapuudus, " jätkas Peetrus. "Kõige hõivatumad inimsed, keda ma tean, leiavad alati aega. Need, kes midagi ei tee, on alatasa väsinud ega tunne huvi selle vähesegi vastu, mis neil teha tuleb. Nad kaebavad pidevalt, et päev on liiga lühike. Tegelikult pole neil julgust, et õige asja eest lahingusse minna.
Teine märk unistuste peatsest surmast peitub veendumustes. Kui me ei taha võtta elu kui suurt seiklust, hakkame end targaks ja õiglaseks pidama ning eeldame, et elult tulebki vähe küsida. Me kiikame igapäevase olemise müüri taha ja kuuleme murduvate piikide heli, haistame tolmu ja higi, näeme suuri kaotusi ja tuld sõdalaste silmis. Kuid kunagi ei märka me naudingut ega tohutut rõõmu lahingus võitlevate meeste südametes. Neile ei lähe korda võit ega kaotus; oluline on vaid teadmine, et võitlus käib õige asja eest.
Viimane, kolmas unistuste igavesele unele uinutamise sümptom on rahu. Elust saab pühapäevahommik; me ei küsi midagi suurt ning lakkame nõudmast rohkemat kui me ise valmis vastu andma oleme. Selles staadiumis peame end täiskasvanuks; heidame kõrvale noorusunistused ja asume jahtima isiklikke ning töiseid saavutusi. Üllatume, kui meieealised elult veel seda ja teist tahta julgevad. Kuid sügaval südamepõhjas aimame, et õigupoolest pole toimunud muud, kui et oleme maha salanud oma unistused - keeldunud seismast tõeliste väärtuste eest."
- - - - - - - - - - - -
"Loobudes oma unistustest ja leides rahu," lisas ta mõne aja pärast, "elame läbi lühida vaikuseaja. Kuid surnud unistused meie sees hakkavad kõdunema ja mürgitavad kogu me olemuse. Muutume julmaks meid ümbritsevate inimeste ning seejärel ka iseenda vastu. Just siis tekivad haigused ja psühhoosid. See, mida me võitlusest loobumisega vältida püüdsime - pettumust ja kaotust - tuleb nüüd me juurde tänu meie argpüksusele. Ning ühel päeval muudavad elutud, riknenud unistused hingamise raskeks ja me hakkame igatsema surma. Just surm on see mis vabastab meid veendumustest, tööst ja pühapäevaste õhtupoolikute rahust."

- - - - - - - - - - - - - -

"Sul tuleb samuti õiglast võitlust pidama õppida. Sa oled juba selgeks saanud elu poolt pakutavate seikluste ja väljakutsete omaksvõtmise, aga tahad endiselt eitada kõike ebatavalist."

- - - - - - - - - - - - - -
"- - - Ja täpselt sama toimub igaühega päevast päeva: me teame iga kord, milline on kõige parem valik, kuid läheme seda teed, millega kõige enam harjunud oleme."

- - - - - -- - - - - - - -

" Ainus viis, kuidas me oma unistusi päästa saame, on enda vastu helde olla. Igasse katsesse end nuhelda - pole tähtis, kui väikese karistusega on tegu - tuleb suhtuda karmilt. Et teada saada, millal sa iseenda vastu julm oled, tuleb iga püüe endale vaimselt haiget teha muuta reaalseks valuks. Vaimse valu - süütunne, kahetsus, otsustusvõimetus ja argus - füüsiliseks teisendamisega tunnetame, kui palju kahju see meile teha võib."

Ja siis õpetas Peetrus mulle julmuse harjutuse.


Julmuse harjutus

Iga kord, kui sulle tuleb pähe mõni mõte, mis paneb sind endasse halvasti suhtuma - armukadedus, enesehaletsus, kadedus, vihkamine jmt - tuleb teha järgmist:


suru nimetissõrme küüs sama käe pöidla küüne nahasse kuni valu üsna suureks kasvab. Keskendu valule: see on sinu vaimse valu füüsiline peegeldus. Vähenda survet alles siis, kui julm mõte kaob.


Korda harjutust nii sageli kui vaja, kuni sa sellest mõttest vabaned - isegi kui küünega üha uuesti ja uuesti pöidlale suruma pead. Iga korra järel tekib julm mõte üha pikema ajavahemiku tagant, et lõpuks jäljetult kaduda. Mõistagi juhul, kui sa ei unusta iga kord harjutust tegemast.



"Kõigist endale haiget tegemise viisidest on kõige hullem armastusega põhjendatu. Alati me kannatame kellegi pärast, kes meid ei armasta, või kellegi pärast, kes meid maha on jätnud, või kellegi pärast, kes meid maha ei jäta. Kui oleme üksi, siis kannatame sellepärast, et keegi meid ei taha; kui abielus, siis seetõttu, et oleme selle orjuseks muutnud. Kohutav!" ütles ta vihaselt.



Pangašokk

Täna sain šoki.
Kuna mu dokumendid kadunud ja pangakaardid samamoodi, siis oli pangast tellitud uued kaardid, et ma ikka arvel olevat raha kasutada saaksin.
Tormasin töölt minema, et ikka enne panga sulgemist sinna jõuda ja pangakaart kätte saada Jõuangi napilt enne viit pangakontorisse.
Aga siis küsitakse minult isikut tõendavat dokumenti. Selgitan, et ma kaotasin need koos rahakotiga ära.
- Kas teil uusi ei ole?
Vastasin, et ei ole veel, nendega läheb veel aega.
- Aga siis me ei saa teile pangakaarti kätte anda, kui teil ei ole isikut tõendavat dokumenti.
- Aga... mis siis saab? Ma ei saagi pangakaarti?
- Me ei saa teile väljastada pangakaarti, kui teil ei ole isikut tõendavat dokumenti.
Oh, aga õigus, mul on ju pass ka! Kuna kasutan seda nii harva, olin selle olemasolugi unustanud.
- Jaaah, kodus on pass ka... Aga te olete viieni avatud, ma ei jõua kodus ära käia...
- Siis ei ole midagi teha, me ei saa teile ilma isikudokumendita pangakaarti anda...


Oleksin tahtnud jalgu trampida!!! No ma saan ju aru küll, et nad ei saa ilma isikut tõendava dokumendita anda pangakaarti kätte, aga mina mõtlesin vaid sellele, et ma ei saa ka internetipangas teha vajalikke ülekandeid ja kogu mu majandus seisab ilma pangakaardita! Niigi olen juba kõigile öelnud, et vabandage, ma ei saa praegu ülekandeid teha, aga kohe-kohe... ja ikka ei midagi!
Pidin reedel kätte saama - ei saanud! Sest kaart lihtsalt ei olnud panka saabunud lubatud ajal.
Pidin täna kätte saama - aga ei saanud, sest mul ei olnud niipalju oidu peas, et kodust pass kaasa haarata!
Vaat siis! Kujutasin ette, et kõik tunnevad mind ja mul ei ole probleemi oma isiku tuvastamisega, aga tuleb välja, et ei tunta mind ühtigi nii hästi! :)

Tegelikult olin muidugi ära hellitatud olukorraga, kus mul alati oli rahakotis isikut tõendav dokument olemas ja ei tekkinud kunagi oma isiku tõestamisega probleeme. Nüüd ei osanud sellega üldse arvestada. Halb mälu on vahel nuhtlus ka - unustan pidevalt, et mul on rahakott kadunud! :)

Noh, aga kujutame nüüd ette suletud ringi. Mul on rahakott kadunud, ma tahan tellida uued isikudokumendid. Aga kuna mul ei ole võimalik pangatehinguid teha (raha arvelt võtta ega internetipanga teenuseid kasutada), siis tahan ma uued pangakaardid tellida. Need tellitakse vastutulelikult ära, aga pangast ma neid kätte ei saa, sest mul pole isikut tõendavat dokumenti. Aga ma ei saa isikut tõendavat dokumenti muretseda, sest ma ei saa kasutada pangaarvel olevat raha, et maksta isikudokumentide eest. Aga pangaarvel olevat raha ei saa ma kasutada, sest mul ei ole pangadokumentide kättesaamiseks isikut tõendavat dokumenti...

Nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti, nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti....

Ikka armastusega

- Supp on valmis. Toon Sulle?
- Aitäh, ma praegu ei taha, võtan natuke hiljem.
- Tahad ikka? Väga hea supp on, sama hea nagu mõne teise tehtud.
??????
- ...................Ahaah... no kui ta niisama hea on, siis ma muidugi võtan kohe!
- Oleks mulle ka keegi kõrvale tulnud, kui ma suppi keetsin, aga kus sa sellega! Ei tule keegi leemekulbiliigutajaks...


Kommentaarideta.


Hiljem lisatud.

- Ma käin korraks S-i juures ära.
- Kauaks lähed või?
- Ei tea, vahest tunnikeseks või paariks. Ma ei tea, kaua mul läheb.
- Kas Sind tuuakse sinise autoga koju?
????????
- Noojaaah, ikka...., loomulikult!


Monday, August 27, 2007

Vana praht

Tänane päev oli vana prahi äraviskamise päev.
Mul oli ammu vaja töö juures vanad kapid tühjaks teha ja praht minema visata. Igal aastal püüan seda teha, aga ikka jään mõtlema: oot, seda võib vaja minna, seda veel hoian, oi, seda küll ei raatsi ära visata... Jne., jne. Ja nii ei kahanenud praht mu kappides sugugi, vastupidi - aina kasvas.

Aga kuna täna oli mul sundseis, sest pisut uuem mööbel oli vaja kabinetti tarida, siis ei jäänud enam edasilükkamisvõimalust, et küll ma teinekord teen.

Ja siis tundsin äkisti täielikku puhastamissoovi, oli tung minema visata kõik ülearune. Kärmesti haarasin prügikotid ja hakkasin kapist kõike ülearust minema loopima. Ooooh, seda sai 6 suurt prügikotitäit!!! Kas kujutate ette, millist mõttetut träni ma oma kappides hoidsin?! Kohutav!!!

Nüüd leiangi, et tegelikult tuleb väga hoolega jälgida oma tunge: kui on alalhoiutungid, siis ei maksa hakata kappe koristama, sest nagunii tõstad kõik sama targalt tagasi, aga kui on prahist vabanemistungid, siis tuleb seda kohe ära kasutada ja kõik ülearune minema visata, enne kui kahetsema ja järele mõtlema hakkad.

Kui ma mõtlen, kui palju mõttetut träni mul koduski kappides seisab, siis hakkab mul õudne! Ma ju tegelikult ei vaja nii paljusid asju! Küllap oleks õige teha iga poole aasta tagant inventuur, kriitilise pilguga üle vaadata kappide sisu ja kõva südamega mittevajalik minema visata. Kahjuks on minus ülekaalus need alalhoiutungid... Et ÄKKI ikka läheb MILLALGI vaja... Ja seda MILLAL-git ei pruugi mitte iial tulla. Aga IGAKS JUHUKS ikka hoian...

Kuigi - ütlen kohe ära: ma EI OLE ROTT!!! :)

Ma olen üritanud näiteks suurt hulka vanu ajakirju minema visata, aga siis jään neid lugema ja vaatan, et oi, siin on nii huvitavad artiklid, panen selle kõrvale, ma pärast loen.... kuni järgmise korrani, mil jälle geniaalne idee tuleb vanad ajakirjad minema visata.

Öeldakse, et igasugune vana träni kogub koju halba energiat ja hoiab seda kinni - no ma ei tea, võib-olla tõesti. Aga küllap on lihtsalt endal parem olla, kui tead, et pole mõttetult seisvaid asju kappides. Õhku ka hingamiseks rohkem.

Sunday, August 26, 2007

Väsinud

- Sulle helistati ja taheti Sind kätte saada.
- Kesse helistas? Kas ****** helistas mulle?


Täiesti tavaline, eks? See ongi tavaline, nii tavaline, et kõrvaline isik ei saagi millestki aru. Mis selles siis nii erilist on?

Aga närv läheb mustaks, sest pidevalt hõõgub midagi tuha all ja ühel hetkel saab miski viimaseks piisaks karikas.
Ka vesi uuristab kivisse oma järjepidevusega augu, samamoodi teevad sõnad oma tööd - nad uuristavad ja uuristavad ja uuristavad, kuni söövad sinusse augu, tühjuse. Tühjus on juba olemas, ükskõiksus samuti... Millal tuleb hetk, mil karikas üle ääre ajama hakkab?

Eilse märkusega söögi ja kõrtsi teemadel oli tulemuseks absoluutne vaikus ja mittesuhtlemine. Millest oleks üldse rääkida?
Kas on soov lõpetada kõik? Siis palun väga. Aga sellist nõmetsemist ei kavatse taluda.
See ei meeldinud ja loomulikult olid vastukaaluks sõjakad süüdistused.

Ma olen väsinud. Olen tõesti väsinud.

Ja enam ei saagi aru, kuidas on üldse võimalik arutleda armastuse ja õnne teemadel. Põgeneda! Põgeneda - see on ainus võimalus!

Ja kui leiad armastuse, siis ära jäta teda, sest see on ka ainus asi maailmas , mille pärast tasub rabeleda ja joosta. Kui oled ta leidnud, hoia temast kõvasti kinni. Armastus on ainus asi, mille pärast tasub elada.

Õigusest olla õnnelik ja Armastusest

Ma arvasin, et lihtsalt loen seda ja räägin kaasa, aga ma ei saa sellele mitte mõelda. Kogu aeg mõtlen.
Loomulikult pole õigeid lahendusi. Kõik olukorrad on erinevad, inimesed on erinevad, arusaamad on erinevad.
Aga kõigile kaasamõtlemiseks Karikate Emanda mõtisklus teemal Õigus olla õnnelik ja Marta Armastamisest

Kindlasti pole asjad nii lihtsad nagu vahel näidata püütakse. Iga suhte alustamise ja lõpetamisega kaasneb alati probleeme, kahtlusi, kõhklusi, kas see on ikka õige, siseheitlusi, raskuste ületamisi... Ja veel palju nüansse, millest ei oska mõeldagi, enne kui nendega silmitsi seisad.

Jah, mingis kontekstis on võimalik läheneda asjale ka "Väikese printsi" sõnadega : "Sa vastutad kõige eest, mida Sa oled taltsutanud".

Aga kas alati? Ehkki Marta on arutlenud armastuse ja armastamise ja tunnete teemadel, siis kõike on võimalik vaadelda erinevate külgede pealt ja ikkagi ei ole asjad üheselt käsitletavad.

Olen nõus, et armastust on võimalik hakata uuesti tundma tänu enesesisendustele ja mõttetööle, aga kui põrkad ikkagi vastu külma seina, siis mis on asja mõte?Ikka lõputult armastada ja mitte hoolida sellest, et Sind alandatakse ja solvatakse ja Sinu armastusele sülitatakse?
Ooojaaa, armastus andestab ju kõik, olen ka sellega nõus. Kui kaua jaksab kahe inimese eest armastada ja suhet üleval hoida, kui mitte midagi vastu ei tule?

Kes ise tundnud vastuarmastust, teab, kui kerged on siis kõik raskused, teab, millised tiivad see annab! Ja siis ei talu enam hetkekski olukorda, mil pead üksi kandma suhete toimimise raskust ja kahe inimese eest armastama.

Aga juhtub ka nii, et armastatakse aastaid ühepoolselt, midagi vastu ootamata ja vastu saamata.

Ma arvan, et nii palju kui inimesi, nii palju on ka erinevaid lugusid armastamisest, armastusest ja suhetest. Miks mõni suhe toimib ja miks mõni suhe katkeb.

Mõtlemisainet küllaga.

Elina Hirvonen "Et tema mäletaks sedasama"

Olin Elina Hirvoneni raamatut hakanud juba ammu lugema, kuid mingil hetkel muutus see minu jaoks nii raskeks, et ma ei suutnud ega tahtnud seda edasi lugeda.


- - - - - - - -

Kostis kõva, lärtsuv matsatus. Kohe selle järel teine, kolmas, neljas.
Isa hingas katkendlikult ja valjusti. Joona kurgust tuli kiunuvat häält. Mu kõht valutas, nagu oleks see põlema läinud. Joona hääl ei olnudki nagu lapse, vaid raudadesse kinni jäänud looma hääl. Avasin silmad.
Joonas lamas looteasendis maas. Särk oli selja pealt katki rebenenud ja ta oli pannud mõlemad käed kaitseks näo ette. Selgroolülid kerkisid naha alt välja nagu teravate servadega lint. Lohe seljauim, mõtlesin. Minu Joonas on lohelaps. Soovisin, et ka tema nahk oleks lohe nahk, paks soomustega kest.
See ei olnud. Joona seljanahk oli hele ja sile lapse ihu, mille pinnal kasvas imeõhuke ude. Nüüd oli nahal ridamisi laiu, hõõguvpunaseid vorpe.
Isa oli keeranud püksirihma pandlaotsa ümber käe.

- - - - - - - -

Seda oli võimatu edasi lugeda, ma jätsin selle pooleli ja lootsin, et mingil hetkel suudan sellega tegelda.
Nüüd arvasin, et pean siiski end kätte võtma ja lugema. Kuna olin suutnud juba alguse unustada, alustasin uuesti otsast peale ja lugesin ühe hooga läbi, püüdes ületada vastumeelsust selliste kirjelduste suhtes, millist ülaltoodud lõik kirjeldab.

See raamat oli väga mõjuv, sügavale hinge pugev ja mingil juhul ei jäta ükskõikseks. Raputab. Paneb mõtlema.

Maimu Berg "Unustatud inimesed"

See oli huvitav lugemine. Ma imetlen Maimu Bergi imetabast kunsti nii üksikasjaliselt kirja panna mõttelõnga voolavust, see oligi just see tunne, mida ma tajun iseenda mõtete puhul: nad jooksevad silme eest läbi, need võimalused, mis juhtuks siis, kui...

See oli hämmastav, mind paelus kirjaniku sõnaseadmisoskus ja pikad laused, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Vahel tundus, et ühe lause oleks võinud rahumeeli teha kolmeks lauseks, kuid millegipärast see kõik sobis ja ei häirinud sugugi. Vastupidi, see oli hea võte sidumaks kõiki jooksvaid mõtteid üheks tervikuks.

Maimu Berg on osanud kirjeldada kõike sellise üksikasjalikkusega, et antud pilt tuleb koheselt silme ette.

Ma ei saa öelda, et see oleks raamat, mida ma ahnelt neelaksin, jõudmata kärsitusest oodata, mis edasi juhtub. Ei, see voogab rahulikult omas rütmis. Ma panin ta käest, tegelesin muude asjadega, siis võtsin uuesti kätte ja lugesin edasi. Ja olin taas selles rahulikus rütmis.

Mõned lood olid meeldejäävamad, mõned vähem meeldejäävad. Mõned oli imekamad, mõnedes oli mingit äratundmisaimdust, midagi tuttavlikku... Vahest on erinevates inimestes palju sarnaseid mõtteid, mis vahetevahel meid külastavad. Mõned jäid kaugemaks ega puudutanud sügavamaid hingekeeli. Mõned lood olid eriliselt valulikud, kätkedes endas piinavaid läbielamisi.

Mõnus rahulik öökapiraamat.



Barkarool

- - - - - - - - -
Armumine, see tuli nagu ikka ootamatult, kõikematvalt. Lihtsalt ühel päeval tundus igapäevane elu põgusate, raskelt saavutatud kohtumiste vahel nagu hall kohustus. Kõik tegelased selles elus liikusid painava aeglusega, tulid oma suurte murede ja nõudmistega ainult selleks, et armunut tema unistustest välja kiskuda, talle meenutada, et nad teda vajavad, et ta peab neid aitama, nende jutud ära kuulama, lahendusi leidma. Peab sortima pesu (musta pesu!) nelja hunnikusse, et neid hunnikuid siis masinasse toppida ja erineva režiimi järgi pesta. Peab kaks korda nädalas vedima välja triikimislaua, peab kontrollima, kui hästi on lastel meeles inglise keele sõnad või ajalugu, peab aitama otsustada, mida mehele väljasõiduks kohvrisse pakkida, ja sahtlites peab olema vajalikul määral puhast ja triigitud pesu, et igale küsijale vajalik hulk kätte anda, külmkapis peab olema piisavalt piima, kefiiri, mahla, vorsti. Ja kui seda kõike on piisavalt, siis on ikkagi täidetud ainult väike osa kohustustest. Kuigi aitab ehk sellestki, et vabaks saada, et leida päev või kaks ja sõita teise linna, teise riiki, teisele planeedile, et kohtuda.
Muidugi saab see kõik kesta vaid lühikest aega, aasta või paar, et siis mingi arusaamatuse, õnnetuse või kellegi kurjuse tõttu lõppeda, puruneda kas või sellepärast, et kõik, mis sellega seotud: raskused, varjamised, õnn ja ebaõnn - muutuvad väljakannatamatuks.
Jah, armumine algab eikuskilt, et lõppeda eikuhugi. Kõige ootamatumal hetkel tuleb võõras, kellel olemasolust hiljuti veel aimugi polnud, ja järsku muutub tavaline triviaalne loba tähendusrikkaks, täis varjatud vihjeid; kirjandus, muusika, poliitika, kõik teemad on olemas vaid selleks, et teineteist tundma õppida, silmi, huuli, jutu rütmis liikuvaid käsi, kuni sõnad kustuvad, kuni üks kõneleja annab alla, haarab teise näo oma käte vahele ja suudleb kaua. Kohe muutub kõik. Justkui käriseks hall argine tolmune kardin ja selle tagant avaneks erutav värviline tundmatu maa...

- - - - - - - - - - - - - -

Nad on õnnelikud nagu omapäi seiklema pääsenud lapsed. Neid joovastab äratundmine, et nad maksavad igapäevaelule kätte selle eest, et see on nii tavaline, nii turvaline, täis lõputuid kohustusi, liiga lihtsat ja kindlat õnne. Nad on armunud teineteisesse ja võimalusse, mida see armumine neile pakub. Võimalusse tavaelule ära teha. Nad joobuvad üha enam, nüüd on neil juba ohtlik sõita võõrastel kiirteedel, metsaga kaetud madalate roheliste mägede vahel.

- - - - - - - - - - - - - -

Hämardub, eemal särab tuledes pealinn, üks öö siin, ja siis tuleb lahkumine. Aga nad kohtuvad veel, nad jäävadki kulgema paigast paika, linnast linna, mahutades nende kulgemiste vahele oma igapäevase ilmetu elu ja nüristavad kohustused.

- - - - - - - - - - - - - -

Mis sest, nad on kohtumise üle nii õnnelikud, et puhkevad mõlemad nutma, teades samas kuskil, alati valvsas ja väga teravalt kõike jälgivas teadvuses, et see, mis nendega juhtus, on vaid episood nende kummagi elus. Sest juba järgmisel hetkel võbeleb mobiil, ei tea, kas mehe või naise oma, kohustused annavad endast märku, on juba andnud - ei aidanud, et nad telefonid välja lülitasid, tegelikult, nagu hiljem selgus - mitte välja, vaid hääle maha. Nii et kogu selle aja, mis nad seal helesiniste linade vahel koos olid, saatis maailm neile oma teateid, püüdis helistada või sõnastas need sms-idesse, ja vahepeal oli kummagi e-posti tulnud kirju, mis muutsid mälestuseks nende õnne ja selle imelise valu, mille pärast nad olid pisaraid valanud. Aga vaiksel kokkuleppel ignoreerisid nad mõneks hetkeks maailma. Rohkem polnud tarviski. Rohkemaks olid nad liiga alalhoidlikud, liiga tavalised.

- - - - - - - - - - - - - -

Barkarool ongi ainus, mis sellest alles jääb, mis on alles jäänud paljudele teistelegi peale nende, ka vana naine oli rääkinud barkaroolist ja sellest, et mälu võib kunagi tähtsustada asju, mis toona, kui nad juhtusid, olid ju vaid seigad, valguskiired argises halluses. Imelised, vajalikud valguskiired, sest just nende valgus andis kõige teravamalt märku igapäevasuse rahulikust õnnest, kindlustundest ja jäävusest, jättes endast mällu rahutuse ja igatsuse.

Õige aeg lapse jaoks

Eile vaatasin ETV-st dokfilmi "Õige aeg lapse jaoks?" (Inglise 2006) sarjast AegRuum.
Väga hea film ja ma usun, et andis nii mõnelegi mõtteainet.

Saatejuht ise oli 37-aastane kaunis naine, kes seisab samuti dilemma ees, kas sünnitada last või mitte. Selles vanuses hakkab tiksuma bioloogiline kell, kuid teisalt on lapse sünnitamine ja kasvatamine tihedalt seotud materiaalse küljega - kui palju kaotab naine rahas ja oma karjäärivõimalustes.
Minu jaoks natuke arusaamatu, aga siiski mõistetav.

Lähemalt vaadeldi kolme naise käekäiku.

Üks neist oli verinoor neiu, kelle peale ühiskonnas ei vaadata eriti hästi, kui ta kavatseb sünnitada, aga neiu enda vastulause oli: "Kas ühiskond näeks mind parema meelega pidutsemas ja narkootikume tarbimas?"
Ja mina ei saa küll hukka mõista noort naist, kes on otsustanud lapse saada, ehkki on veel ise pooleldi laps ja võiks ette heita sotsiaalset ebaküpsust.

Teine naine oli keskeale lähenemas ja tahtis nüüd last, kuna oli leidnud enda jaoks selle õige mehe, kellega last kasvatada. Ehkki tal olid terviseprobleemid, oli ta sellest hoolimata oma otsuses kindel.

Kolmas naine oli tublisti üle neljakümnene endine näitleja, kelle terviseprobleemid osutusid paraku nii tõsiseks, et temal on lapsesaamine väga problemaatiline, see eeldab mitmeid ravikuure ja ikkagi on võimalus OMA last saada väga väike.
Tema puhul jäi mulle meelde just see lause, et ta ei kahetse küll elus midagi, kuid ta kahetseb, et seda informatsiooni, mida ta nüüd, lapsesaamise soovi käigus, teada sai, ei olnud tal varem. Vahest oleks ta siis omal ajal teinud teised valikud.

Kui nt. 35-aastasel naisel ei ole viljastumise koha pealt erilist vahet 25-aastasega, siis 35-st eluaastast edasi muutub asi juba problemaatiliseks, riskid suurenevad ja viljastumisvõime hakkab vähenema, eriti naistel, kes pole enne sünnitanud ja rasestunud.
Kindlasti võib see olla probleem, kui kuni 40nda eluaastani ei ole lapsest mõelnud ja nüüd tahaks sünnitada, siis võib tõesti selguda, et see polegi nii lihtne.

Kui paljud naised saavad viljakusravi, et üldse last saada! Ja on olemas kunstlik viljastamine, mis aitab paljusid peresid. Varem sellised võimalused puudusid - kui ikka ei saanud last, siis ei saanud. Ja sellega tuli leppida.

Mäletan, et minu suurim hirm oli, et äkki ma ei saagi lapsi. Kui olime mehega esimesi kordi vahekorras, siis olin kindel, et nüüd jäin lapseootele, kusjuures ise hirmsasti pelgasin, sest polnud selleks kaugeltki valmis. Aga õnneks ei jäänud. Siis tuli kohe teisipidi hirm - ma ei saagi lapsi! See oli kohutav hirm, mis sundis mind kohe mööda arste jooksma, aga elukogenud günekoloog naeratas ja ütles, et kui juba mitu aastat on koos elatud ja siis ikkagi ei jää rasedaks, alles siis on põhjust muretsema hakata. No kus ma siis mitu aastat oodata jõudsin?!

Noh, ja tegelikult oligi nii, et niipea, kui mees sõjaväest koju tuli, jäingi kohe lapseootele ja siis olin selleks ise ka juba valmis.
Ja minu jaoks on edaspidi olnud võõras olukord, et ma ei rasestu. Olen olnud väga kergesti rasestuv naine ja mul on selle üle väga hea meel olnud.

Kui ootasin P-d, olin väga palju haiglas. Praktiliselt terve raseduseaeg mööduski haiglaseinte vahel.
Seal nägin väga paljusid naisi. Oli verinoori abielunaisi, kes oma esimest rasedust säilitasid, oli neid, kes kaotasid oma lapse kõigist vahenditest hoolimata... Palju erinevaid lugusid. Oli neid, kes kuidagi ei suutnud rasedust üle paari kuu kanda, siis katkes jälle.... Nii palju valu ja pisaraid ümberringi.

Omavahel rääkisime sageli sellest, kui ebaõiglane on vahel elu, kinkides lapsi neile, kes neid kasvatada ei taha ja lastekodudesse annavad, ning need, kes iga hinna eest tahaksid kasvõi ühtainust last, ei saa seda kuidagi....

Filmiski tõstatus sama küsimus, kuidas arst sellesse suhtub, et ühel vastuvõtul on naine, kes tahaks iga hinna eest rasestuda, teisel vastuvõtul naine, kes tahab aborti teha. Arsti sõnul on see ELU, sinna pole midagi teha.

Praegu tundub, et naised mõtlevad väga palju karjäärile ja iseseisvusele ning ei taha lapsi enne, kui nad on elus midagi saavutanud ja jalad alla saanud. Kuid siis võib tunduda, et laps enam sellesse elusse nagu ei sobigi, sest siis peaks loobuma saavutatud karjäärist, naistel aga teatavasti on väga raske end üldse üles töötada võrreldes meestega, seda enam on raske, kui teha töös mitmeaastane paus. Peale tulevad juba uued noored teokad naised, kes lähevad karjääris vanematest naistest mööda ning nii tundubki ilmvõimatu aeg lapse jaoks maha võtta.

Minu meelest on väga hea variant muretseda laps(ed) noorelt, siis on ta (nad) juba tublid ja iseseisvamad ajal, mil naine saaks pühenduda karjäärile. Noorena jõutakse tavaliselt palju ja kõikjale ning tugevad peresidemed aitavad asju korraldada nii, et jõutakse nii õppida, töötada kui ka koostegemisi ette võtta. Ja kui siis naine tunneb, et tahaks karjääritegemisse pausi (tav. enne 40ndaid), siis on võimalus muretseda pesamuna, kellega on hea aega maha võtta kiire tormleva elu keskel.

Kindlasti on selle koha pealt palju erinevaid arvamusi ja elukogemusi. Ja õigeid lahendusi ju pole, see on igaühe enda otsustada ja sisetunde küsimus, millal on tema valmis last enda ellu vastu võtma.

Saturday, August 25, 2007

Kujutluspildid

Mul on juba väga ammusest ajast üks kujutluspilt. Vahepeal see vajus unustusehõlma, ma ei mõelnud selle peale nii palju, aga millegipärast on see viimasel ajal jälle mu kujutlusis.

Taluõu, praeguses mõistes siiski ilmselt maakodu õu. Päikesepaiste. Õunapuud. Sirelid. Lilled. Ma tulen õuele, mul on seljas lumivalge pluus, rahvariideseelik ja lumivalge põll. Vallatu tuul lehvitab mu põlle ja seelikut. Pikad juuksed on kuklasse krunni pandud.

Ma panen käed ruuporiks suu ette ja hõikan meest ja lapsi sööma. Nad ei tule kohe, sest on mööda suurt õue laiali oma tegevuste juures. Ja mõned on hoopis lähedalasuvas metsatukas.
Aga siis nad hakkavad tulema. Väiksemad ja suuremad. Ja suuremad utsitavad väiksemaid, sest pisut vanemad peavad ju pisemate järele vaatama. Ja lapsi on kokku kuus. Ja mees annab mulle musi ja see on nii metsalõhnaline musi. Ja ma tunnen, kuidas ta mind armastab. Sama palju nagu mina teda.

Me istume ümber suure ümmarguse laua, lapsed vadistavad üksteise võidu, mida nad parajasti tegid ja mida nad pärast lõunasööki jälle edasi teevad. Ja meie mehega vahetame õnnelikke pilke, sest meil on nii toredad lapsed ja nii palju armastust.


# # # # # # # # # #


Teine kujutluspilt seostub samuti maakoduga.
Pühapäev. Lõuna. Suure ümmarguse laua ümber on palju inimesi - peale oma pere lähedased sugulased või sõbrad. Aurav hõrgutis laual, mida me abikaasaga oleme armastusega valmistanud. Sõbralik rõõmus õhkkond.
Ühine lõunasöök. Igal pühapäeval kell 12. Kõik võib muutuda, aga see on traditsioon, mis jääb. Läbi aegade. Alati kell 12 tuleb kokku kogu pere ja vahest ka teisi armsaid inimesi, aga see aeg on PÜHA ja PUUTUMATU koosolemise aeg.

Pildikesi elust enesest

- Ma tõin sulle kommi, kas panen need kappi?
- Jah, ole kallis.
- Mina püüan küll kallis olla, aga kas ma ka olen, see sõltub juba Sinust.



- Ma panen Sulle süüa.
- Jah.
- Palun
- Oi, Sa panid nii palju, ma ei jõua ära süüa...
- Noh, ega Sa Aleksandri kõrtsus kah ei hakka ju ütlema, et liiga palju on, ma ei jõua ära süüa.

Tantsust

Tants on nähtavaks muudetud armastus.

See oli nii ilus lause, mida ma lugesin Toivo blogist. Tema kirjutas küll tantsupeo muljetest, kuid minule kangastus tantsimine hoopis teises kontekstis... Nii ilusas, et hing jääb kinni, meenuvad .... ühesõnaga meenub kõik, millest ma siin rääkida ei saa ega taha.

Aga täpselt sobivana sellesse lausesse - tants on nähtavaks muudetud armastus....

Tänane imeline hommik

Tänane hommik oli võrratu! Milline mõnus jahedus vastukaaluks neile lämbetele päevadele, mis õnneks mööda said!
Jalutasin metsas, tõmmates sõõrmeisse mõnusat niisket metsalõhna... See on mind alati joovastanud ja mul on tunne, et ma ei jõua nii palju hingata nagu ma tahaksin, et seda kõike endasse ahmida!
Sellistel hetkedel on küll tunne, nagu mu hea sõber Kristiina ütles, et elus on nii palju ilusat, millest kurvastuse hetkedel rõõmu saab tunda... jah, on tõesti, aga ikkagi tuleb kiusakas mõte juurde: oooo, kui imeline oleks niiskes vihmasajujärgses metsas jalutada koos armsa inimesega ja koos temaga nautida seda imelist tunnet, mis sind valdab...

Kõike head ja ilusat tahaks ju jagada endale olulise inimesega, siis on kõik emotsioonid hoopis erilisemad ja meeldejäävamad.

Nii on see muusikaga, filmidega, tantsudega, reisimisega... millega iganes - kui oled seda kõike nautinud koos Sulle armsa inimesega, siis omandavad need Sinu jaoks väga erilise tähenduse.

Blogilaupäev

Ma olen terve tänase päeva veetnud blogisid lugedes ja kommenteerides. Ma tunnen mulle võõraste inimestega seletamatut ühtsustunnet, kui ma loen nende blogidest mõtteid, mis mulle meeldivad, ja patt oleks seda teadmist siis ju enda teada jätta. Loodetavasti ei pane keegi mulle pahaks, et ma kogu aeg sõna sekka ütlen, aga ma kohe ei saa teisti. :)

Taas kord tõdesin, kui huvitavaid blogisid võib kohata ja aina uutele radadele jõuda....
Aitäh kõigile, kelle juures külas sain käia ja kes lubasid mul oma ellu piiluda.

Kaalutlen siin praegu, kas teen viiteid või märkmeid selle kohta, keda ma külastasin, kuid kuna ma olen n.-ö. kutsumata külaline igal pool ja sattunud juhuslikke teid pidi erinevatesse "kodudesse", siis ei hakka ma viiteid tegema. Jäägu igaühele endale oma avastamisrõõm. Ja inimeste maitsed on ju erinevad - see, mis mulle meeldib, ei pruugi mõnele teisele üldse midagi pakkuda.

Aga tänan kõiki blogijaid ilusa laupäeva eest!

Friday, August 24, 2007

Ikka kadunud

Minu viimaste päevade sisuks töötegemise kõrval on olnud kõikvõimalike kaartide sulgemine, et keegi neid kasutada ei saaks kuritegelikel eesmärkidel.

Ja ID- kaardi osas selgus, et pean isiklikult KMA-sse kohale minema, sest telefonitsi nad ei tühista selle kasutamisvõimalusi. Hirmutav oli lugeda Eesti Ekspressist, kuidas kaotatud / varastatud ID-kaardiga on võetud 100 000 krooni laenu... Appi!

Ma tahan loota, et kui keegi mu rahakoti leiabki, siis tagastab ausalt vähemalt dokumendid, mis sellest, et ma olen ajanud asju uute saamiseks, see pole üldse oluline.

Mul on kuidagi väga alasti ja ebameeldiv tunne, kui ma tean, et mu isiklikud dokumendid on kusagil laiali ja äkki on nad ebaausates kätes.... Väga hirmus mõte.

Palun, mu armas punane rahakott, tule koju tagasi, ma hoian Sind nüüd palju hoolikamalt ja ei unusta enam mitte iialgi mitte kuhugi ega jäta Sind üksinda kuskile, kus keegi võõras võib Su Sinu protestidest hoolimata kaasa viia.... :(

Nii või naa

Eile väga hea sõbraga vesteldes justkui jõudsime mõtteni, mis mind natukenegi aitab. See oli hea mõte.
Ja võib ju mõelda, et olen rumal, mõeldes asjadele nii nagu ma parajasti mõtlen, aga kui see mind aitab, miks siis mitte.

Kuid ei saa salata, et sellest optimistlikust mõttest jääb vähe järele, kui reaalsus ikka täiega sisse sõidab. Ma võin küll põhjust teada (või oletada või siis võtta seda just nii nagu mulle sobib), aga ikkagi ei tähenda see, et see haiget ei teeks ja hinge ei kriibiks.
Siis tükivad ikkagi vägisi ligi mõtted, mis ligi maad suruvad...

Aga mõtteainet ju ka - ehk olengi liiga negatiivne ja masendunud, peaks ehk natuke rõõmsamalt asjadele lähenema, siis ei tunneks ka need inimesed, kes minu blogisse juhuslikult eksivad, end kuidagi rusuvatest mõtetest ahistatuna.

Noh, ma ju oleksingi rõõmsam, kui ma saaksin... See'p see häda ongi, et pole põhjust rõõmustamiseks...

Thursday, August 23, 2007

Muutumatud asjad

- Räägi, miks Sa just sellise soengu tegid? Kes Sul soovitas sellise soengu teha? Ma tean küll, kes soovitas, Sul pole vaja öeldagi. Tahad, ma ütlen, kes soovitas?

- Kas Sa oled täna ilma suudluseta? Või said juba kusagilt?

- Ega söök soolane ei olnud? Noh, makarone ma oskan teha, suppi ei oska, aga mul ei ole tavaliselt supikeetmise juures Sind leemekulpi liigutamas nagu mõnel teisel...

- Näed, need on väga erootilised lilled, sümboliseerivad fallost. Huvitav, miks siin just kaks lille on? Üks oleks nagu mina, aga ei tea, kes see teine on? Mis Sa arvad?...

- Kellega Sa seal räägid? Kelle pilt see on? Noh, tervita oma kallimat kah!

- Sa ei armasta mind, ma ju näen.

Uuest elust

Püüan olla ükskõikne maailma asjade suhtes.
Püüan alustada kah uut elu nagu mu hea sõbergi. Kas ja kuidas see õnnestub, ei tea, aga on asju, mis teevad jätkuvalt haiget. Üks neist on täielik blokeerimine, ignoreerimine, absoluutne boikot.
Ei saa kuidagi öelda, et see mind uue elu alustamisel eriti palju aitaks.
Kui kohutav on tunda end mingi heidikuna, kellega ei taheta mingit tegemist teha, kellest hoitakse eemale nagu kärnasest koerast...
Se ei puudataks mind eriti, kui tegemist oleks inimesega, kellest mul on ükspuha.
Vahest ei ole ükskõiksus parim vahend enda hinge ravimiseks, kuid ma isegi ei suuda mõelda, mis oleks sobivaim, must masendus ei lasegi millestki rõõmu tunda.
Klassi kokkutulekulgi küsiti minult, mis on minuga juhtunud, et tavaliselt ma säran, aga nüüd olen hoopis teistsugune.
Olengi. Mulle ei sobi seltskonnad, tunnen end halvasti tühja loba ajavate inimeste keskel, mulle ei meeldi, kui tõsised asjad keeratakse naljaks, imelik on vaadata naervaid ja rõõmsaid inimesi, need tekitavad minus küsimuse, mis neil viga on?
Tahan endale tugeva kesta ümber tõmmata, et ükski valu mu südameni ei pääseks, aga kest vist ei ole nii tugev. Veel ei ole.
Tahan olla üksi, tahan lugeda, mõelda, mediteerida; tahan, et mind ei segataks. Tahan olla väga-väga kaugel.

Ma ei ole kunagi ihanud kaugetele maadele, minus puudub iha rännata ja veel vähem olen ma tahtnud elada kuskil võõral maal võõraste inimeste keskel, kus mind keegi ei tunne ja keegi ei oota.
Eelmisel aastal esimest korda tabasin end mõttelt, et ma võiksin elada Ameerikas. Mitte sellepärast, et seda peetakse mingiks imeliseks õnnemaaks , kus ajalehepoisist võib saada miljonär, vaid sellepärast, et see oleks piisavalt kaugel ja mind ei tunneks seal keegi.

Seda mõtet olen veel ja veel mõelnud ja see ei olegi enam nii halb mõte. Kummaline, et olen hakanud end nägema hoopis teises keskkonnas, ehkki ma varem ei kujutanud ette, et võiksin peale väikese Eesti ja oma kodulinna kuskil mujal elada. Tundus nii turvaline, et siin on inimesed, kes mind tunnevad ja keda mina tunnen, aga nüüd leian end mõttelt, et ma ei tahagi kedagi tunda ja ma ei taha, et keegi mind tunneks.

Tahan ära. Kaugele ära. Et ükski valu mulle siit järele ei jõuaks ja ma võiksin selle elu siin täielikult unustada.

Rahakott kadunud

Väga paha lugu on juhtunud - olen kaotanud oma rahakoti. Ma olen otsinud seda igalt poolt, olen püüdnud taastada sündmusi, millal mäletan end viimati seda kasutanud olevat - ei midagi! Selle koha peal on mäluauk, kus ma pean meenutama, kas ma ta eile hommikul käekotti panin või mitte.

Ma ei taha uskuda, et see on varastatud, kuigi jah, tööl olles jäi kabineti uks korraks küll lukust lahti, aga... Samas olid ju alles mobiilid ja töökaaslase asjad...

Olgu rahakotis olnud rahaga kuidas oli, seda polnud seal väga palju, kuid halvem lugu on dokumentide ja pangakaartide ja erinevate kliendikaartidega, mis kõik tuleb uuendada. See võtab aega ja raha ja ei meeldi mulle mitte üks raas. Ma ei suuda uskuda, et sain rahakoti niimoodi ära kaotada, ikka on tunne, et kohe-kohe tuleb ta mingist imelikust kohast välja, kust ma veel pole otsida osanud.

Ma ei jõua end ära kiita ja tänada, et ma teatrifestivali piletid kord rahakotist välja tõstsin - mõelda vaid, kui need oleksid kadunud, siis oleksin küll tohutus meeleheites kibedaid pisaraid valanud!
Püüangi meenutada, mida tähtsat mul seal üldse oli peale isikudokumentide, pangakaartide ja kliendikaartide, aga midagi väga olulist meelde ei tule... Erievate isikute pangaarvete numbrid, millega, ma loodan, võõral inimesel midagi peale pole hakata. Loodan, et mingeid isikuandmeid sisaldavaid märkmeid seal polnud...

Uuuhhh, kui palju muret omaenda hooletuse pärast! Tahaks loota, et sellest õppust võtan ja edaspidi hoolikam olen.
Aga mu ilusast punasest rahakotist on kahju ikkagi...

Tuesday, August 21, 2007

Kerttu Rakke "Küpsiseparadiis"

Lõpuks sain selle läbi loetud. Sellest, et raamat nii kaua minu käes oli, oli kasu ikka ka, sest tänu sellele sai ka A. selle läbi lugeda sel ajal, kui me koos R-s olime.

Romaanis on mitu tegelasliini, kõik on piisavalt erinevad, et huvi üleval hoida. Ehkki mõned tegelaskujud jäävad minu jaoks natuke kaugeks pideva alkoholi ja narkootikumide tarbimisega, mõjudes seetõttu kuidagi liiga... ülepaisutatult...? Liialdatult...? Aga võib-olla olen mina väga eluvõõras ja elu käibki niimoodi.
See-eest on ka selliseid, kelle puhul tuleb nii mõndagi tuttavat ette ja võiks paralleele tõmmata nii mõnegi oma tuttavaga. Kohati vilksatab midagi tuttavlikku isegi oma elust. Olukorrad on kohati hämmastavalt sarnased.

On liine ja tegelasi, kelle käekäik rohkem korda ja hinge läheb, küllap need, kelle mõttemaailm või elu enda omaga sarnasemad...

Ja mõned asjad ON sarnased nii elus kui romaanis... Vist on mõningad olukorrad nii tüüpilised, et midagi uut on raske välja mõelda... :)

Aga ei midagi uut päikese all - suhted algavad ja lõpevad, ei midagi püsivat, ei mingeid ülearuseid tundeid, lõbujanu, klatš.... Ei mingit ilusat õnnelikku lõppu. See ongi elu?

Puhkepäevast

Täna oli üks täiesti tavaline päev.
Siiski ehk selles mõttes mitte, et tegelikult ma ei mäleta, millal ma viimati sain terve päeva hommikumantlis ringi käia ja raamatut lugeda.

Seetõttu oli see kõige mõnusam puhkepäev, sõna otseses mõttes. Olen ammu igatsenud just nimelt sellist mõnusat päeva, kus ma ei pea mitte midagi tegema, mul ei ole mingeid kohustusi ja ma võin teha just seda, mida ma ise tahan teha, s.t. raamatut lugeda.
Ja ma nautisin seda täiega.

Mulle ei meeldi isegi televiisori vaatamine, kõik, mis sealt tuleb, tundub nii mõttetu. Mind häirib, kui mõned tulevad koju ja esimene asi on telekas käima panna, ehkki sealt mitte midagi mõistlikku ei tule, aga ikkagi peaks ta justkui taustaks käima. Milleks?! Või on see väsimus, mistõttu ma ei taha lihtsalt taustamüra, vaid eelistan vaikust? Ei tea, raadio vastu pole mul midagi, see võib taustaks mängida. Ehkki jah, vaikus on mõnus. Või loodushääled... praegu augustikuus ritsikate siristamine - see on nii armas jalutuskäikudel kuulata....

Nüüd sain raamatu läbi loetud ja mõistlik oleks magama minna, sest hommikul on vaja tööle asutada, kusjuures tööpäev tõotab tihe tulla.

Eile vedasime hea sõbraga kahe asja peale kihla. Ühes asjas ma muidugi kaotasin talle, see sai ruttu selgeks.
Teises asjas läheb aega, enne kui tulemused selguvad. Kuid tänast teatud isiku suhtumist hinnates on ilmselt õigus K-l või ei ole õigus meil kummalgi. Igal juhul jääb mulje, et mina seda kihlvedu ei võida...
Hakkan arvama, et mu heal sõbral on õigus - see, mida mina ootan ja loodan, ei juhtu mitte kunagi. Hoolimata aeg-ajalt tehtavatest ähvardustest.

Kui ma sõbrast räägin, siis tegelikult on mul tema pärast mure, ma ei ole temast juba mitmeid tunde midagi kuulnud ja msn-is teda ka ei ole.... Igasugused mõtted käivad läbi peast: kas ta sõitis ära, kuidas tal läheb, mis toimub....?????? Teades praegust olukorda olen pehmelt öeldes ärevil. Aga ma loodan ja lohutan ennast, et kui midagi oleks pahasti, ehk ta siis ikkagi helistaks või saadaks sõnumi.... Hoian pöialt, et tal hästi läheks!!!!

Sunday, August 19, 2007

Idüll

- Nüüd ma võin rahulikult ära surra, me oleme nii kaua abielus olnud, et seda rekordit sa uue mehega küll üle ei löö.
- Arvad?
- Pagan, äkki lööd kah... ma pean ikka veel mõne aastakese vastu pidama.
- Nojah...
- Kas sa abiellud uuesti, kui ma ära suren?
- Jah, muidugi.
- Kas kohe, kui ma olen ära surnud?
- Jah, kohe järgmisel päeval.
- Lähed ******* juurde?
- Jah, ikka, loomulikult.
- Keedab sulle head suppi ja ei soola seda üle?
- Jah, ma arvan küll, et keedab väga head suppi ja ei soola seda üle.
- Nii, siin ei ole midagi teha, eks hakka astuma, mine kohe! Mine ja **** temaga nii palju kui tahad! Meil ei ole enam mõtet koos elada!

Tule taevas appi! ütleks selle peale elav klassik Ansip...
Kiida takka või vaidle vastu, vahet ei ole....

Aastapäevast

Täna on tähtpäev.
Algusaastatel valmistusin neiks eriliselt, alati kingituste ja üllatustega ning pidulauaga. Mitte et see vastastikune oleks olnud, aga minu jaoks oli see väga oluline päev. Ma tahtsin, et see oleks terve pere jaoks väga oluline päev. Lilleõie ikka sain. Enamasti.
Kui ma praegu tagantjärele sellele mõtlen, siis ongi olnud nii, et mina olen püüdnud seda päeva elus hoida ja mäletada, teisalt on olnud leigus. Isegi ei erilist heakskiitu, kui ma üllatustega lagedale olen tulnud.

Need on väga vähesed korrad, mil pidulikkuse ettevalmistused on olnud ka teiselt poolt vähemalt abi väärt.
Siis on tulnud aastad, kus see päev on olnud nii tähtsusetu, et teinepool pole pidanud vajalikuks sel päeval isegi kodus olla ja pidulikul õhtusöögil osaleda, vaid on eelistanud sõpradega saunaõhtut.
Nagu tänagi.

Üks tähtpäev on eriliselt mällu sööbinud. Kuna tema ei ole mind iial kuhugi välja kutsunud (mõtle ometi, mis see kõik maksab!!!), siis otsustasin seda ise teha, et panen meile laua kinni ja maksan ise kõige eest, aga teeme ühe kena pärastlõuna kahele.
See oli üks kohutavamaid kogemusi. Tigedus, viha, solvangud. Üritasin kuidagi vastu pidada, aga see kõik oli väga kaugel ettekujutusest meie meeldivast tähtpäeva tähistamisest. Lahkusin nuttes, ta ei toonud mind isegi koju.
Uuhhh, rohkem pole ma enam midagi sellist üritanud. Olen jäänud koduste tähistamiste juurde.

Miks siis mina peaksin pingutama? Kui ma näen, et temapoolselt on see tähtsusetu ja ta ei vaevu midagigi rõõmustavat välja mõtlema, siis....

Küll aga jätkub mulle etteheiteid, kui mina olen pidanud olude sunnil sel päeval kodust ära olema! Seda on ühel korral juhtunud.

Ja ma otsustasin, et ei tee enam iial ei kingitusi ega märka seda päeva üldse, seekord enam mitte.

Aga sedapuhku üllatati mind ennast. Väikselt, aga vähemalt oli meeles. Ja elus esimest korda toodi mulle hommikusöök ja kohv voodisse. Selle peale ei tea küll, kuhu risti peaks tõmbama.

Miks on see siis niimoodi, et kui mina püüdsin ja pugesin või nahast välja, et kõike kenaks teha ja olla igati meelejärele, siis ei tuldud poolt sammugi vastu. Kui nüüd on minul ükspuha, siis püütakse minu südant soojendada väikeste tähelepanuavaldustega, arvates, et see heastab kõik ja kõike saab veel muuta.

Vanarahva tarkuse kohaselt ei tohtivat abielluda paaritul kuupäeval (abielu ei püsi) ja kui abiellumise päeval vihma sajab, siis on see halb märk, siis saab abielus palju pisaraid olema.

Kui ühes neljaliikmelises seltskonnas see jutuks tuli, siis tuligi välja, et neljast inimesest kolm olid paaritul kuupäeval sõlmitud abielu lahutanud. Vanarahva tarkust tuleb uskuda! :)

Aga kui mina abiellusin, oli vihmane ja sompus ilm. Ja jälle pean tõdema, et vanarahva tarkus on ajatu tarkus....

Langevad tähed

Öösel sain nautida tähistaevast.
Seisin õunapuude vahel ja vahtisin lummatult taevasse. Võimatu oli pilku tähistaevalt lahti rebida, ma ei mõista, mis võim nendel pisikestel täpikestel seal kauguses on... Lõputult ja lõputult võiks neid imetleda.

Sellistel hetkedel, kui saan vaadata tähistaevast, unistan oma õuelapikesest, kuhu ma viskaksin pikali lõhnavale murukamarale ning aina vahiksin taevasse ega väsiks sellest iial.

Ritsikad siristasid.
Vaatasin ja vaatasin ning äkitselt lendas üks täpike teiste seast viuuuuh! - ja kadus. Oooh, kas tõesti!???!! Üks kiire soov.
Ja pilk endiselt taevas... Ja siis teine täpike viuuuuh! - ja kadus. Ja veel üks soov.

See oli nii kummaline! Ma ei olnud isegi mõelnud langeva tähe peale, ei lootnudki seda näha, ja ometi just siis ta tuli!
Aga kui hakkasin veel ühte ootama, et ka kolmandat langevat tähte näeksin, siis enam seda ei juhtunud.

Kas ka elus on nii, et kõige eredamad hetked tulevad ootamatult, aga kui hakkad selleks ekstra vaeva nägema või pingsalt ootama, siis ei tule seda iial?

Rassismist

Ühe teemana kokkutulekul vilksatas kõnelustes rassism. Ühe klassiõe mees oli väga tige mustade suhtes ja väljendus eriti võikalt.
Üks klassiõde oli Londonis elades pidevalt kokku puutunud mustade massidega ja tema arvas, et muidu pole tal midagi mustade vastu, aga väga suurt massi musti kohates hakkas ka tema tundma, et on vist rassist. Kaks-kolm musta on normaalne ja ei häiri miskitpidi, kuid kui neid on ülekaalukalt palju, siis hakkab vastu.

Ma ei tea, ma pole näinud ülekaalukalt suurt massi musti ja ei oska arvata, milliseid tundeid see minus tekitaks, aga ühte olen küll enda juures märganud: varahommikul telekat käima pannes ei taha ma näha ega kuulata neegerlauljaid. See on kummaline, sest muidu olen ennast pidanud inimeseks, kes ei tee vahet mustal ja valgel, kuid tundub, et päris nii see ei ole. Ja ma ei saa aru, miks see just hommikul esimese asjana mind häirib, näiteks päeval või õhtul võin vaadata-kuulata küll, kuid eriliselt vastumeelne on see hommikul. Miks?

Ometi on praegu maailm valla ja tolerantsust kõigi rahvaste ja rasside suhtes vaja rohkem kui iial varem. Seda enam, et iial ei tea, kellega meie lapsed tulevikus leivad ühte kappi panevad - on need mustad, hiinlased või moslemid. See on paraku reaalsus.

Kokkutulek

Käisin klassi kokkutulekul. Meie klassis ei olnud väga palju õpilasi, lõpetas vist 19 või 20, kes seda enam mäletab! Aga kohal käis 12-13 inimest, ma ei viitsi hakata praegu neid kohalkäinuid täpselt kokku lugema, igatahes oli ikka päris palju, arvestades seda, et meil on lõpetamisest päris palju aega möödas.
Ja naljakas on see, et meie inimesed peale paari erandi on jagunenud pealinna ja kodulinna vahel.
Üle hulga aja (noh, mõne aasta) oli jälle huvitav kokku saada ja eriti näha kaugemaid külalisi.
Kuigi minu põhiküsimus oli lisaks isikliku elu temaatikale (abielus/lahutatud/vallaline, mitu last jne), kas inimene on õnnelik ja oma eluga rahul, siis paljud väitsid, et on rahul ja õnnelikud, sest neil on lapsed terved, töö ja eluase olemas - mida veel tahta?!
Kuna ma ise vaevlen nende küsimuste ja tunnete küüsis, et ei tunne endas rahu ega õnne, siis oli mulle tähtis teada, kuidas on teistega lood. Mulle ei meeldinud, et üks-kaks inimest pöörasid asja naljaks ja naersid kõige tõsisemate avalduste peale, ma ka mainisen seda ja minul kadus küll tahtmine endast ja oma mõtetest rääkida.
Tegelikult on ju nii, et klassis ei käi sa mitte kõigiga ühtviisi läbi, ikka on neid, kellest tead rohkem ja kes sinust teavad rohkem. Nüüdki tajusin seda, et mitte kõigile ei tahaks ma avaldada seda, mida ma tegelikult tunnen.
Peale minu oli siiski veel neid, kes julgesid öelda, et nad ei ole rahul, vaid tahavad veel midagi, seletamatu äravus on hinges.
Ma ise arvan, et see ongi ehk seesama armastuse puudus. Iga inimene tahab olla armastatud ja ise armastada. Sul võib ju kõik olemas olla - lapsed, kodu, töö, aga kui pole armastust, siis ikkagi tunned igatsust selle seletamatu "miski" järele. Igatsed "miskit", mis teeks sind õnnelikuks.

Vahel jääb mulje, et inimesed püüavad kompenseerida oma tundeelu asjadega, kuhjatakse kokku kõike, mida arvatakse endal vaja olevat. Tegelikult vajab inimene nii vähe! Vajab ainult teist inimest, keda armastada ja kes teda armastab ning hädapäraseid asju. Ja asjad ei pea olema järjest ja järjest kõige uuemad mudelid, mis vajavad jälle varsti väljavahetamist....

Paljud rääkisid põhiliselt tööst. Kas see ongi nende elu sisu? Mina ei taha keskenduda tööle, no tõesti ei taha! Minu elus on palju tähtsamaid asju kui töö, ma ei tee ju seda 24 tundi ööpäevas. Ma saan aru, et töö on mu elatusallikas ja ma pean raha teenima, aga pärast tööd teen ma asju, mis mulle tõeliselt meeldivad ja mida ma naudin. Ja nendest ei ole ma enam nõus loobuma.

Ehkki saan teha mulle meeldivaid asju, puudub mu elus ikkagi see "miski", tänu millele võiks mu elu olla täiuslik. See teeb rahutuks.
Sellepärast saan ka teistest aru, kes ütlevad, et ka nemad ei ole rahul.

Loomulikult ei mõtle sa "miskile", kui sul puudub toit, peavari ja töö, aga kui need on olemas, siis tahad just nimelt seda, mis annab elule õige värvi.

Meil on päris paljud lahutanud, on mitmendat korda abielus inimesi, on vallalisi. Mina olen vist üsna erandlik nähtus.

Rääkisime väga paljudel teemadel. Huvitav oli, kuidas mõned tõid välja, et nad on muutunud tolerantsemaks võrreldes varasemate aastatega, teised jälle väitsid, et tunnevad end olevad just sallimatumad kõige suhtes.
Aastad muudavad inimesi? Kindlasti. Hea, kui ise ka seda tajud. Ja mitmed tõdesid, et kooliajal olid nende suhtumised hoopis teistsugused, vaated elule hoopis teistsugused, praegu ei suuda mõista, kuidas nad said selliselt mõelda. :) Naerukoht, eks?! See on ju nii loomulik, et meie vaated ja ellusuhtumised muutuvad, aga hea on tõdeda, et oled kunagi hoopis teisiti mõelnud, ehk aitab see ka oma lapsi paremini mõista. Oma teismelise aeg ja tollane mõttemaailm kipub ununema.
Rääkisime ka vanemate ja kodu mõjust. Paljude kohta saime alles nüüd teada, milline tema lapsepõlvekodu oli ja miks ta üht- või teistmoodi käitus.
Need olid avameelsed ja huvitavad jutuajamised, hea oli kuulda arutlusi ja ka hinnanguid oma elule.
Mõtlemapanev.

Saturday, August 18, 2007

Sõbra tugi

Mul ei ole sõnu kirjeldamaks, kui palju ma võlgnen parimale sõbrale Stinale, kes minuga tundide kaupa rääkis ja püüdis mulle näidata valguskiiri pimedas toas.

Ja ma ei suuda kokku lugeda, kui palju kordi seda on juhtunud. Igal juhul on mul jälle väga palju mõtteainet, mida ma ise enda heaks teha saan, kui ma seda vaid tahan.

Vahel on vaja kedagi, kes näitab kätte Su nõrgad küljed ja selgitab asju hoopis teisest vaatenurgast. Siis tuleb tahtmine tõestada, et oled suuteline olema tugev.
Ja tundubki, et saadki hakkama.

Sest sõbra tugi on olemas. Ja see on isegi siis olemas, kui Sa hakkama ei saa ja jälle kurdad. Ja siis ta kuulab ja räägib jälle...
Vapustav. Milline õnn, kui Sul on sellised sõbrad.

Kõik oma parimad soovid saadan parimale sõbrale. Et ta terveks saaks. Ja et tema soovid täituksid.

----------- --------------

Hiljem lisatud: Elu näitab, et ta on alati olemas, kui ma tahan kurta. Ja mina olen õnnelik, kui saan omakorda teda kuulamisega aidata. Ja siis me räägime lõputult samadel teemadel, sest muret teevad ikka ühed ja samad asjad...

Thursday, August 16, 2007

Tabuteemad

Ei tea, mis meestele vahel pähe lööb?! Kui sõber, kellega on alati tore rääkida, kes saadab toredaid laule, teeb plaate mulle meeldiva muusikaga, kelle muresid kuulan ja õnnetu armastuse probleeme jagan, kelle eksistentsi lõpetavaid mõtteid püüan hajutada, hakkab äkki jahuma sellist juttu, et suu jääb ammuli, siis.... Noh, ootamatud pöörded on muidugi vahvad... Ja kes siis ikka nalja teeb, kui ise ei tee!

Abiellumise koht ja kuupäev - einoh!!!! Kõik on kutsutud laulatusele ei tea millisesse kirikusse X päeval ja pulmapeole X lossi!!! :))))

Aga tänu taevale, et mina olen nüüd karastunud ja immuunne igasuguste juttude suhtes, sest tean - mehed ei mõtle iial midagi tõsiselt, neil on vahel ainult "teise peaga" mõtlemise periood ja mõned armastavad lihtsalt sõprade kulul nalja teha ja mõned naljad on väga kummalised....

Kui elu läheb igavaks, siis tuleb ju midagi lõbusat välja mõelda?! Et natuke vaheldust või nii...
Aga ikkagi imelik. Ebamugav. Ja mul tekib koheselt distantsivajadus ning ma ei tunne end enam vabalt. Enam ei ole turvalist olemist. Sõprade vahel vist ikka eksisteerivad tabuteemad.

Lastekasvatamisest

Mõned inimesed on väga kurjad. Hea küll, ma saan aru, et vahel ollakse väsinud ja puha, aga mõnel läheb see üle piiri.
Väga ebameeldiv ja vastik on kuulata laste peale karjumist ja nendega tänitamist. Eriti väikeste lastega suhtlemisel. Eriti kole, kui seda teevad täiskasvanud, kes peaksid olema lastele kõige turvalisemad ja paremad ja neid kõige rohkem armastama.
Eriti kole, kui ei ole õpitud ära kõige elementaarsemat kasvatuspõhimõtet: kannatlikkus, rahulik meel ja järjekindlus põhimõttelistes nõudmistes. Lapsed õpivad eeskuju järgi. Mõttetu öelda, et tehke mu sõnade, mitte tegude järgi. Nii kuidas ise käitud, käituvad ka lapsed.

---------------- ------------------- --------------------

Mõningad isikud on loomulikult õppinud manipuleerima ja lunimistega oma tahtmist saama. Ja selge, et kui kord on saavutatud sellisel teel järeleandmisi, siis üritavad nad uuesti ja uuesti. Sedapuhku ei läinud see läbi. Jalgade trampimisel, uste paugutamisel, tigedal solvumisel ja härdal nutmisel ei olnud soovitud mõju. Oli näha, et teisalt oleks tehtud juba ainuüksi oma mugavuse pärast järeleandmisi, aga ei! Kaljukindlus jäi peale ja turvakaalutlustel nõudmistes ei astutud sammugi tagasi.

----------------- --------------------- --------------------

Kas see on mõne lapsevanema mingi eriline omadus, et välditakse ebameeldival teemal vestlemist lastega? Millegipärast õiendatakse, tänitatakse, ollakse nördinud tagaselja, aga kui küsida, kas siis lapsega sellest või teisest probleemist on räägitud, siis öeldakse: "Aga no räägi siis temaga!"
Paneb imestama, kas laps peaks olema selgeltnägija ja teadma, mida lapsevanem arvab, kui too ei suvatse suudki lahti teha??!! Ja miks peaks üks lapsevanem edastama teise lapsevanema mõtteid, arvamusi ja tundeid? Kehtib mingi vestluste delegeerimise süsteem või mis???

------------------- ---------------------- -------------------

Kummaline, kui lapsevanem ei suuda end kehtestada, annab järele lapse anumistele-lunimistele, ja siis on tige lapse peale, et too suutis ta jälle "ära rääkida". Ja kogu kupatuse saab lõpptulemusena kaela hoopis teine lapsevanem, kes olla last valesti kasvatanud??!!!!!!

------------------- ---------------------- --------------------

Üsna ränk, kui ei pea mitte ainult last kasvatama, vaid ka lapsevanemat.

Tavaline elu

Tavaline linn. Tavaline maja. Tavaline korter. Tavaline perekond.
Tavaline situatsioon, kus tavaline X istub arvuti taga ja tavaline Y vaatab televiisorit.
Y: " Räägi nüüd ausalt, kellega sa öösiti arvutis suhtled? Meestega ka või?"
X, kellel midagi varjata pole, vastab ausalt: "Noh, tavaliselt küll naistega, aga vahel ka meestega." Sest X-l on ka meestuttavaid ja kolleege, kellega räägib ühistest hobidest või tööasjadest. Aga tavaliselt vestleb ta väga heade naissoost sõpradega hingemuredest. Ja need vestlused venivad tavaliselt kaunis pikaks.
Y: "Nonii. Siis on selge, mida sa siin kella kolmeni öösiti teed! Meil on mõttetu edasi koos elada, lähme lahku!"
X: "Kui Sa nii tahad..."
Y: "Sina tahad üksi elada, siis saad teha, mida tahad, ela arvutis ja suhtle, kellega tahad."
X: "Sina käisid selle mõtte välja... Hästi, kui soovid lahutust, teeme siis nii, nagu soovid."

Tavaline jutuajamine. Tavaliselt kordub see iga mõne päeva tagant. Hakkab juba nii tavaliseks muutuma, et ei tekita enam mõtteid, et äkki...

Tavaline elu tavalises linnas tavalises perekonnas.

Tuesday, August 14, 2007

Kas elu on juhuste jada või ettemääratus?

Kas meie elus on ainult juhused? Või on kõik ette määratud, et juhtub see, mis juhtuma peab?

Arvan, et kõik, mis meie elus sünnib, sünnib teatud eesmärgiga - eesmärgiga meile midagi õpetada, anda meile kogemusi, arendada meid.
Oleneb vaid meie endi suhtumisest, milliseid valikuid teeme ja kui palju me ise õppida tahame.

Me oleme siia maailma tulnud selleks, et õppida ja omandada võimalikult palju tarkusi. Mõned inimesed saavad oma õppetunnid kiiremini selgeks ega vaja lisatunde, nad teevad kõigist kogemustest enda jaoks vajalikud ja õiged järeldused ning elavad edasi rikkalikuma pagasiga. Teised aga ei taha ega taha õppida, püüavad järelduste tegemisest kõrvale hiilida ning neile on vaja anda mitmeid õppetunde, et nad hakkaksid lõpuks ometi mõistma, et tegelikult oleneb väga palju enda suhtumisest ja mõtlemisest. Mõttel on tohutu jõud.
Vahel tuleb anda lõplikke õppetunde, millest saavad õppida vaid kõrvalolijad. Kui nad tahavad.

Ma olen korduvalt kogenud, et kui ma olen väga jäiselt ja kaljukindlalt mingi asja suhtes seisukoha võtnud, a la "mina ei tee mitte kunagi niimoodi" või "see on häbiväärne käitumine" või "sellist asja mina küll iial üle ei ela", siis paneb elu mind just nimelt sellisesse situatsiooni, kus ma pean tõdema, et sageli käitun just sellisel moel, mida varem hukka mõistsin ja millele hävitava hinnangu andsin.
Seega on sellised kogemused mulle õpetanud suuremat tolerantsust ning mõistmist, et elu ei ole must-valge ning me ei tea kunagi ette, kuidas me ise kriisisituatsioonis käitume.
Kergem on hukka mõista kui mõista.

Aitäh, et olen elus kogenud erinevaid muresid ja raskusi, mis on andnud mulle hindamatuid kogemusi; aitäh kõigi valatud pisarate eest olukordades, mis on mulle mällu sööbinud ja mulle väga palju õpetanud;
aitäh kõigi nende inimeste eest, keda on mu teele saadetud ja kes on mulle andnud ülimalt väärtuslikke õppetunde;
aitäh olukordade eest, millesse sattudes olen pidanud tegema oma jäistes arusaamades korrektiive ja õppinud mõistmist ning tolerantsust.


Ma võin küll viriseda ja nuriseda, et olen õnnetu ja elan mõttetut elu, aga palun kutsuge mind korrale! See ei ole nii, sest tänu kõigele kogetule olen ma loodetavasti mõistvam, empaatilisem ja sallivam teiste inimeste suhtes.
Kas ma oleksin selline nagu ma olen, kui oleksin elanud muretut üdini õnnelikku elu? Ei tea. Aga ma tean, et olen elust saanud õppetunde, mida mitte üheski koolis ei õpetata. Ja ma ei tea, kas empaatiat ja mõistmist on võimalik õpetada või on need kaasasündinud omadused, aga ma suudan tänu isiklikele kogemustele väga hästi mõista teiste inimeste tundeid, mida nad ühes või teises olukorras olles tunnevad.
Kuidas ma siis ei peaks olema tänulik kõigile neile kogemustele!? Ega õnn ja rõõm ning aina muretu elu ei õpetagi midagi, kõige suuremad õpetajad on ikkagi negatiivsed läbielamised - pead õppima, kuidas toime tulla.
Nii et mida halvemad juhtumised, seda paremad õpetajad.

Jah, ma tean, et on minulgi asju, mille osas ma pole jõudnud järeldusi teha, mida ma pean ühest või teisest olukorrast õppima, kuid mul on arenguruumi. Mõtlemisainet igal juhul.

Kui elus pole midagi juhuslikku ja kõik on ette määratud, siis on ju ka imed võimalikud...? :) Ka uskumatud asjad võivad juhtuda, kui neisse vaid uskuda.... Mõnda õppetundi ei õpi ma vist iial ära... ;)

Sinilindu otsimas

Ehkki eelmine nädal oli tegus, leidsin mina ikka aega aina kirjutada-kirjutada-kirjutada ja kui ma neid kribamisi üle loen, siis olen jätkuvalt igasuguste mõtete küüsis.
Põhiküsimus on elu mõte - on sel elul üldse mõtet? Samas kui ma püüan lahendada teiste probleeme, siis suudan küll kõrvalt vaadata ja näidata inimestele nende elu positiivseid külgi ja sisendada optimismi, enda probleemide puhul millegipärast ei oska. :)
Veel kella kolme ajal öösel üritasin inimest enesetapumõttelt eemale juhtida, sest elus on ikka ilusat ka, ei ole elu nii kole, et peaks otsustama lahkuda. (Ma ei räägigi sellest, mida poole nelja ajal magamamineku kohta arvati!!! - elu on ju ilus! :D )
Ise ma selles nii kindel alati ei olegi, et elu nii ilus on. Ja kui ma oma eelmist postitust vaatan, siis on kah küsimärgi all, kes ma üldse selline olen ja kas mina ikka üldse oma mitmepalgelisuse otsas olen väärt suurt õnne? Ehk ma sellepärast ei väärigi mingit õnne, et ma ise pole osanud selle heaks midagi teha, vaid olen arvanud, et lihtsam on otsida ja ehitada uut kui püüda lappida vana?
Oh, ja kui paljud seda teevad! Millegipärast tekib suhetes rutiin, mis tundub olevat tappev ja ainus pääsetee tundub olevat uus partner. Aga temaga muutub ju ka kõik rutiiniks, kui ise vaeva ei näe ja elu kenamaks ei muuda - ja siinkohal ei pea ma küll kõrvalhüppeid silmas! :)
Seetõttu on hea arutleda kellegagi, kellele saad arukat juttu positiivsest mõtlemisest ja muudest tarkustest rääkida ning olla kõrvaltvaataja, mitte ise asja sees olija. Teiste probleeme on väga hea mõistusega võtta, enda omi kahjuks ei saa.

Kas tõesti peab inimese elus juhtuma midagi väga ränka, et teda mõtlema panna eluväärtuste üle? Kas peab näiteks surm lähedalt puudutama, et mõelda, mis on tegelikult elus oluline? Kas me lihtsalt ei võiks aru saada, et mingitel nägelustel ja õiendamistel pole mõtet, vaid püüaksime pigem olla ligimeste vastu head siis, kui nad meil olemas on, mitte kahetseda siis, kui neid enam ei ole, et miks ma temaga halvasti käitusin?
Kas on vaja lõputult ja lõputult lahata mingeid vanu asju ja teha "arheoloogilisi väljakaevamisi", selle asemel et keskenduda olevikule ja tulevikule. Elada üks päev korraga ja tunda rõõmu linnulaulust, sinisest taevast ning mitte muretseda globaalses mõttes pisisasjade üle.
Kui me hakkame oma mõtlemises väga ummikusse jõudma, siis sageli antakse meile valguskiir, mille valguses näeme, et tegelikult on meie muretsemised mõttetud, sest meie kõrval on inimesi, kelle mured on palju suuremad ja tõsisemad. Ja kui õnnestub neid aidata, siis oleme teinud midagi väga vajalikku, palju vajalikumat kui oma psaeudoprobleemidele mõtlemine ja nende võimendamine.

Jah, ma võin nutta taga ilusaid aegu, aga mis see mulle annab? Mitte midagi ei anna. Hea sõber soovitas lahti lasta ja mitte klammerduda mineviku külge - väga hea soovitus! Aga raske teostada. Ma mõtlesin selle üle, miks see nii raske on - ja välja mõtlesin! Kui sa tunned elus midagi sellist, mis teeb sind õnnelikuks ja sa oledki õnnelik, kõige õnnelikum inimene päikese all, siis on raske seda unustada. See tunne ja kogemus istub su sees ja sa ei raatsi teda minema lasta, sest äkki lendab ta ära ja ei tule enam kunagi tagasi.... See on suur hirm. Aga hirm tõmbab just seda enda juurde, mida sa kõige rohkem kardad. Ja hirm ei ole hea kaaslane, ta ei lase olla rahul ja õnnelik.
Ma ei tea, kuivõrd saab pseudoprobleemideks nimetada probleeme suhetes ja läheduseigatsust, küllap on igal inimesel need just kõige valusamad ja põletavamad mured, samuti on igaühel erinevad suheteprobleemid, mõnel tõsisemad, mõnel ehk illusoorsemad.
Kuigi igaüks tahab leida oma sinilindu, siis ikkagi kardan, et mina olen üks neist, kes istub oma kujuteldavate probleemide otsas, ehkki tegelikult ei peaks üldse julgema häältki teha teemal "Retsept õnnelikuks eluks". Kui mu kõrval on neid, kellel on palju suurem mure, siis peaksin hoopis vait olema ja mitte hädaldama! Mina, kellel kõik on olemas! Julgen rääkida igatsusest, lähedusevajadusest, armastusest! See on nurjatu nende suhtes, kellel pole eluaset, tööd ega peret, muust rääkimata.
Elu tuleb mõistusega võtta? Nii on mulle öeldud. Just. Ja mõistusega võttes oleks kõige õigem jätta unustusse kõik, mille nimel ainsana on maailmas mõtet elada; mitte otsida mingeid abstraktseid tundeid, mille kohta keegi isegi ei oska öelda, mis asi see tegelikult üldse on. Mõistusega võttes peaksin maha matma kõik tunded ja elama edasi leiget armastuseta elu - aga kui oled tundnud midagi sellist, mis on sulle piltlikult öeldes tiivad andnud, siis ei ole ju enam võimalik maa peale tagasi tulla! Siis tahaks ikka ja jälle kogeda seda imelist tunnet, siis ei ole võimalik elada edasi tuima tundetut elu inimesega, kellega koos olles ei teki mingeid emotsioone, kellega koos olles ei teki tahtmist teda puudutada, hellitada ja armastada... Jube on olla apaatne ja tuim. Mis on sellise MÕISTUSEGA elatava elu mõte????
Ma ei tahaks terve ülejäänud elu niimoodi elada, tahan armastada ja olla armastatud.
Mis on siis kuritegu? Kas enda tunnete tapmine on kuritegu? Või on kuritegu see, kui ma ei mõtle enda peale, vaid elan edasi tuima ja apaatset elu, lastes elul endast mööda voolata, aga ma mõtlen näilisuse peale, mis väljapoole paistab, ja peaasi, et lähedased rahul oleksid? Kas on kuritegu, kui ma tapan oma lähedaste inimeste usalduse enda vastu?

Monday, August 13, 2007

Mitmepalgeline

Ega ma tegelikult ei teagi, milline ma olen. Olen selle üle küll ka varem pead murdnud ja arutlenud, kuid kes ütleb, mis on tõde.
Ühest küljest saan teistelt inimestelt infot, et ma olen seltskondlik, lõbus, usaldatav, hea kuulaja, empaatiline, aktiivne...
Ise tunnen, et aktiivsusest ja seltskondlikkusest ja lõbususest on asi kaugel, pigem tahaksin olla üksi rahus ja vaikuses ja omaette nokitseda. Need võivad muidugi ka hetkeemotsioonid olla, see ei pruugi alati nii olla.
Lähedastelt saan tagasisidet, et ma ei hooli neist, kõik teised on mulle tähtsamad, lähedaste mured ei lähe mulle üldse korda...
Olengi kahepalgeline? Õigemini - mitmepalgeline? Et jagan inimesed kaheks - ühed, kellest hoolin (valdavalt sõbrad ja tuttavad), ja teised, kellest ei hooli (valdavalt lähedased), ja siis mina ise, kelle huvid sean esiplaanile või surun maha vastavalt vajadusele?
Ma ei tea... Lähedased taanduvad muidugi tegelikult ühele isikule, aga see on ka arusaadav, miks tema niimoodi arvab. Mida ma siis tegema pean? Kui ma üritangi rääkida, siis ei tule sellest kuhugi viivat jutuajamist, vaid ainult süüdistused ja sellise lahmimise ees olen ma jõuetu. Ehkki muidugi on õigus olla minu suhtes rahulolematu, sest mu elu on rohkem väljaspool. Kuid - kas on takistusi midagi koostegemiseks välja pakkuda? Lihtsam on ju viriseda, et mina olen paha, kui et natuke ka endasse vaadata.
Ma ei taha oma rolli absoluutselt pisendada, aga olgem ausad - suhted on kahepoolsed, seda esiteks, ja teiseks, kui rahulolematus on kestnud juba pikemat aega, siis ei saa ju loota, et see iseenesest laheneb. Siis tuleks asjade parandamise nimel ka tööd teha ja vaeva näha. Ei saa istuda käed rüpes ja leida, et teine on kõiges süüdi.
Mina olen seda püüdnud, aga need on liiva jooksnud ja küllap tekib trots endalgi, seda enam, et ma ei tahagi enam midagi teha. Või kas ma teangi, mida ma tahan.
Mulle on öeldud, et tegelikult on üksindus ka hull, aga praegu ma seda ei usu. Halvas suhtes elada on palju hullem. Kahekesi olles üksi olla on halvem kui ollagi üksinda, arvan ma.

Aga ma ju rääkisin hoopis sellest, milline ma olen. Mul on vist mingi süüdistuste periood, tunnen süümepiinu selle pärast, et ma pole ise teinud midagi suhete parandamiseks ja aina virisen. Kui ma ikkagi rohkem püüaksin, ehk ikkagi tuleks sellest kõigest veel midagi. Küllap tuleks. Aga see tähendaks ka seda, et ma istuksin kodus ja lõpetaksin igasuguse seltsielu ja huvitegevused, sest need on põhilised, mis paksu verd tekitavad. See aga tähendaks seda, et oleksin täiesti rahulolematu, kuna ei suudaks ainult kanaema rolliga leppida, see oleks enda mahasurumine, mida olen niigi terve elu teinud. Ja ma pole ometi selleks ennast kehtestanud, et seda kõike jälle endas eitama hakata?
Milles oleks väljapääs? Kas olen ise rahul või püüan teisele inimesele anda õnne ja rahulolu? Kas saab teist inimest teha õnnelikuks, olles ise õnnetu? Ma ei tea.
Ma ise arvan, et suhete võti on ikkagi ühised ettevõtmised ja koosolemised, kus on kaaslase seltsis huvitav ning juttu jätkub kauemaks. Kui mitte miski ei seo, siis - mis siis üldse seob? Miks peaksid koos olema kaks inimest, kellel pole teineteisega millestki rääkida, kes käivad teineteisele närvidele, kes ei taha koos midagi teha ega kusagil käia.... no mis neid siis üldse koos hoiab? Harjumus?
Ikka ma veeretan jutu mujale, pidin ju arutlema oma mitmepalgelisuse üle, eks need asjad ole kõik omavahel seotud.
Et kodus olen üks inimene ja kodust väljas hoopis teine inimene? Küllap on see võimalik, kui erinevate inimeste arvamused nii lahku lähevad. Eks me kõik näitame oma erinevaid palesid erinevatele inimestele.
Niisiis teadmiseks - ma olen tegelikult üks igavene kahepalgeline elajas, kes näitab paljudele oma kahtlaselt hoolivat nägu, ja mõnedele oma õiget, s.t. hoolimatut palet, ja tegelikult tahab olla hoopis erak, sulguda kloostrisse ja mediteerida ning pühenduda askeesile. :)

Hm, ja nii on ka abieluga. Milliseid signaale me väljapoole saadame? Ikka selliseid, et kõik on korras, keegi ei kahtlusta midagi, meid peetakse nii toredateks ja õnnelikeks. Aga mis on tegelikult? Kellele seda tsirkust vaja on?
Ja kas ma peangi nii palju kõige üle arutlema ja mõtlema? Vahest polegi vaja analüüsida, milline inimene ma olen ja millisena kellelegi paistan. Eks igaüks näeb mind ju ikka sellisena, nagu tema tahab. Kõik on ikkagi vaataja silmades. Minu asi on olla mina ise kõigi oma vooruste ja puudustega. Ei pea ma hakkama end kellegi pärast muutma, et olla inglim kui tegelikult olen.
Sama ei saa ma oodata kelleltki teiselt. Igaüks on just selline nagu ta on. Ja kui keegi tahab muutuda, siis ainult sellepärast, et ta ise seda tahab, mitte sellepärast, et mina seda tahan.

Küllap tulevad meie paremad küljed ilmsiks, kui armastame, ja halvema küljed siis, kui meil väga hästi ei lähe. Ja kui ma kunagi tahan muutuda, siis ainult sisemisel sunnil, mitte kellegi soovil. Kellegi pärast ehk küll, aga mitte kellegi soovil, kui see juhtumisi just ka mu enda soov ei ole.

Sunday, August 12, 2007

Sõna jõud

Mõned inimesed räägivad lahutusest. Selle asemel, et tunda rõõmu jällekohtumisest, leitakse, et ilmselt on vaja lahutada, üksi olla kergem ja mõttekam, niimoodi polevat mõtet enam jätkata.
Mhm, ega õli vist tulle ei maksa visata?
Teiselt poolt vaikus. Kui midagi pidavalt korrutama hakatakse, küllap siis sellised asjad ka teoks saavad. Mõttel on tohutu jõud, sõnal veel suurem.
Kas võibki nii olla, et mõned asjad laabuvad ilma sekkumata?
Elame-näeme.

Barbara lugu

Suveetendus Rannus "Barbara lugu".
Seda on Rannus juba kolmandat korda lavastatud, kuna lugu on just selles konkreetses kohas juhtunud.
Imeline paik suveteatriks. Koha looduslik foon mängib kaasa. Kaunis armastuse lugu. Traagiline lõpp.


KATA: Pidage kinni, junkrud! pidage kinni ja langege põlvili! Kas te ei näe, kes ma olen? Mina olen proua Rannust. Maha ja rutake mulle suud andma nagu noortele herradele kohane, kui nad rüütli prouaga kokku puutuvad. Kui Jürgen teada saab, laseb ta teid nuhelda! Ruttu! Uhh! Kuidas küll niisugune musu huuli põletab! Kes on esimene? Teie olete mulle meele järele, teie olete minu mees!
GILHARD: Mine koju, vaene loomakene!
KATA: Nüüd olen ma vaene loomakene!? Jaahh?! Kui toomingas õitses, olin ma südamerõõmukene. Nüüd, kus külm tuul metsas puhub, pole mulle muud jäänud kui needmised, rohkesti needmisi selle pihta, kes mind selliseks tegi. Kui ta teed käib, peab minu sajatamine tal kannul käima. Kui ta ratsu seljas sõidab, peab minu needmine tema selja taga istuma. Ning kui ta magama heidab, peab minu äravandumine tema kõrvale voodisse heitma. Äraneetud olgu tema ja kõik, mis temal on!
Saagu, saagu, ma sajatan:
söögu susi su venna liha
kalad õde õgigu!
Tuli söögu su toa seinad,
vihmad määndagu su heinad,
teel sind saatku piin ja leinad!
Jürgen: Pea suu, nõid!
GILHARD: See oli tõesti kole needmine. Jumala pärast, kas see polnud mitte Oruveski möldri tütar Kata?
JÜRGEN: Tema ise. Ta läks raisku ja sünnitas surnud lapse.
GILHARD: Vaene Kata! Kui ilus ta oli ja kui kenasti ta tantsis. Ja nii viisaka olemisega... Kes oli see lurjus, kes...?
JÜRGEN: (pärast pikka pausi).... Lähme!



Armastuse laul

Kallis, kas ei tundu Sulle omamoodi ime,
Et just meie kahekesi Rannus kohtusime?
Oled süüdand südames mul kuuma õnneleegi.
Uskuda, et juhtub nii - poleks osand keegi.

R: Süda kuulab südant
Käsi hoiab kätt
Teineteise silmis
näha võime tõtt

Sellest välja me ei tee, et kahjuks nendel maadel
armastajail õnnelikuks saada keelas aadel.
Tule, kallis, tule, näitan Sulle suurt maailma.
Kallis, vajan vaid, et Sina vaatad mulle silma.

R:

Lähme siit ja kuskil mujal loome oma õnne,
miski meid ei kohuta, kui seob meid võimas tunne.
Kallis, teen Sind õnnelikuks, tõotan seda Sulle.
Vajan ainult Sind, kõik muu ei lähe korda mulle!

R:
Kallis, Sinu silmis
näen ma kogu tõtt.

Üllatus

Ma ei tea, kas see on minu mingi väga eriline omadus (vaevalt küll!!!?????) või lihtsalt miskipärast juhtub nii, aga täiesti võõrad inimesed hakkavad mulle oma isikliku elu probleeme rääkima.
Nii juhtus ka seekord. Absoluutselt tühjalt kohalt ja arusaamatul ajendil ja hämmastavas situatsioonis kõneldi minuga väga isiklikel teemadel, kusjuures olgu öeldud, et see ei häiri mind. Võiks isegi öelda vastupidi - kuna mind igasugused suhetega seotud probleemid ja küsimused väga huvitavad, siis kuulasin huviga. Ja vahel on kuulamine kõige olulisem. Inimesel on lihtsalt vaja rääkida ja sellest vajadusest saan ma väga hästi aru.
Kui minul on mure, tahan ma ka sellest rääkida või kirjutada, ma pean saama end väljendada. Nii oli ka temaga.
Kõik oli alles juhtunud, kõik oli veel väga värske ja valus, suhetepuntrad suured ning tohutu mure ja ängistus inimese elus... Nii loomulik, et kui emotsioonid on igati laes, mure on tohutu ja keegi tundub turvalise kuulajana, siis ei ole võimalik oma emotsioone enam tagasi hoida ning on vajadus need välja paisata.

Ma sain temast väga hästi aru. Mure ongi suur ja probleeme palju. Loodan, et minu soovitused teda natukenegi aitavad. Ehkki tal olid ka endal võimalikud ajutised lahendused olemas.

Temal oli hea meel, et ma kuulasin teda, minul oli hea meel, et sain teda kuidagigi aidata. Kui sellisest usalduslikust rääkimisest ja kuulamisest kasu on, siis teeb see siirast rõõmu.

Aga tänuks kuulamise eest sain imekena üllatuse.

Kõik kokku oli üks suur üllatus - et mind peeti vääriliseks usaldamaks mulle oma isikliku elu keerdkäike, ja tänulik üllatus kõige tavalisema kuulamise eest.

Hea on tunda end vajalikuna...

Meeldivad emotsioonid

Olen taas tsivilisatsioonis, s.t. kodus ja arvutis. Tegelikult oli imetore nädal!
Tegemist oli palju ja elu oli kaunis pingeline, arvestades tohutut tööd, mis me selle nädala jooksul pidime tegema ja millega hakkama saama, kuid tulemus oli seda väärt, ma arvan.
Niivõrd tore oli olla koos paljude meeldivate inimestega, kellega seovad ühised huvid ja tegevused, ja seejuures jõuda fantastilise tulemini - mida veel võiks tahta, et end hästi tunda?!

Oleks meeldiv, kui selliseid üritusi toimuks rohkem. Inimestel peab olema võimalus teha asju, millest nad rõõmu tunnevad. Kui näed, millise pühendumusega sukeldutakse kogu üritusse, siis on seda väga hea vaadata. See paistab igal juhul silma, kas ollakse ükskõikne või hingega asja juures.

Je kõik olid väga fantastilised inimesed! Vähemalt need, kellega mina lähemalt kokku puutusin. Hea, et oli võimalus koos olla. Kahju oli, et tuli lahkuda. Kuid ikkagi jääb lootus, et tulevikus õnnestub taas kokku saada ja veel midagi ilusat korda saata, mis paljudele rõõmu valmistab.

Meeldiv oli, et SUUR JUHT ja ÕPETAJA avaldas isiklikult lootust ka edaspidi koostööd teha. Ma ei tea, oli see sõnakõlks või tõsine arvamine, aga seda oli kena kuulda.

Aitäh kõigile kenadele kaaslastele, kellega koos sai oldud!

Thursday, August 9, 2007

Kuidas see nüüd oligi...?

Oot, kuidas selle asjaga nüüd siis on?
Kui sul on olemas kodu, perekond ja töö, siis on sul tegelikult kõik vajalik olemas?
Siis on kõik tingimused õnnelik olemiseks täidetud? Oli vist nii?

Ja pole mõtet vinguda mingite abstraktsete asjade puudumise üle? Eks?

Vana tõde: inimesed oleksid palju õnnelikumad, kui nad ei keskenduks mitte sellele, mida neil ei ole, vaid hoopis sellele, mis neil on. Ja tavaliselt on neil väga palju, mille pärast olla rahul ja õnnelik.

Vihje: püüa oma elu ette kujutada ilma kõige selleta, mis sul praegu olemas on, siis ehk saad aimu...

Mõtteaine: kui inimesed oleksid aegade algusest saadik rahul olnud sellega, mis neil on, siis oleksime me arvatavasti siiani ürgajas.... jeeeh, vahest oleksime veel ahvidki... ?????

Järeldus: tegelikult ei saa iial rahulduda vaid sellega, mis sul olemas on...

Läänerindel muutusteta

Korraks sain koju. Arusaadavatel põhjustel ei olnud mul võimalik kohe eile tormata arvutisse, aga ma teen seda täna.
Mõned asjad ei muutu.
Eilne päev oli minu jaoks taas problemaatiline, aga ma püüan täna end käsile võtta. Ma vähemalt püüan. Ehkki ma arvasin, et mul on seal hea olla ja pole aega rumalusi mõelda, siis kahjuks ma eksisin. Aega oli piisavalt. Ja kohe hommikust saadik hakkas kiiva vedama. Küll püüdsin keskenduda tekstile, raamatule, magamisele - ei midagi!
Masendus on tappev ja ei suuda teiste inimestega suhelda ja mind häirib, kuidas on võimalik mingitel mõtetel mu üle valitseda, nii et muud sinna enam ei mahu.
See on ju kohutav, kui sa ei ole enam ise oma mõtete peremees, vaid mõtled asjadest, millest sa tegelikult ei taha mõelda ega tohikski mõelda.
Siis on tunne, et absoluutselt igaüks võib tungida omavoliliselt su mõtetesse ja teha seal, mida heaks arvab.
Päeva lõpp polnud parem. On asju, mida tuleb teha hoolimata sellest, kas tahad või mitte. Ja siis pigem teed, sest ei taha tüli ja pahandust. Kuigi see on nii nõme ja vastik, aga valikuid polegi rohkem kui ainult kaks ja sa pead valima kahe halva vahel. Head valikud puuduvad.
Puhh!
Sellistel hetkedel tundub, nagu oleks elu vaid üks kohutav hädaorg. Tegelikult ju nii ei ole, ilusat on ikka ka. Ma oma masenduses seda lihtsalt ei näe ja astun mööda kõigist toredatest inimestest, kes minu ümber on. Ma isegi tajun, et ma teen neile liiga oma jäisusega, aga taolisel hetkel ma ei ole suuteline olema avatud uutele inimestele.
Võiks ju arvata, et kõik uus on huvitav ja tahaks sukelduda uude, paraku on kuklas see miski, mis hoiatavalt sõrme viibutab ja manitseb ettevaatusele, sunnib kõike kriitilise pilguga vaatama ja pigem eitama kui jaatama.

Ma ei taha olla inimene, kes laseb asjadel endast mööda kulgeda vaid sellepärast, et ei suuda end käsile võtta ja teha otsustavaid pöördeid eelkõige mõtlemises. Ma ei väsi kordamast, et maailma muutmine algab iseendast. Ja mõtlemine on see, mis võib meid tõsta kas taevasse või paisata põrmu. Kõik oleneb enda mõtlemisest. Seda vist väga palju ei teadvustata endale. Mõtetega on võimalik tööd teha, kuid see on tõepoolest suur ettevõtmine ja raske töö. Selleks tuleb end sundida. Kuid tulemus on ju seda väärt, kui end siis õnneliku ja rahulikuna tunned. Sisemine rahu on selline väärtus, mida keegi sinult võtta ei saa. Selle nimel tasub vaeva näha.

Einoh, teoorias olen ma tugev! :) Nagu alati. Millegipärast praktikas asi nii roosiline ei ole.

Siiski loodan, et nüüd järgnevad päevad ei anna küll mahti nukrutseda, nüüd peaks tulema väga kiired päevad. Aga - mõtted ei hooli ka kiirusest, kui nemad tahavad, siis tulevad ikka. Kui endal kiire, siis pole aega ka neid minema peletada. :(

Sunday, August 5, 2007

Enne pikemat pausi

Võib juhtuda, et tuleb jälle mõningane vahe kirjutamisel. Ma parem ei hakkagi tegema plaane, mida kõike ma järgneva nädala vältel teen. Ühel korral tegin, aga kõik mu head plaanid lugeda, mediteerida, mõelda läksid tookord vett vedama. Seekord ei sea ma endale mingeid ettekirjutusi, ma lihtsalt olen ja teen ja püüan sellest nädalast võtta maksimaalselt palju.
Sest tegelikult peaksin olema tööl, loodetavasti ei tule sellest väga koledaid pahandusi, ehkki ma kuulsin, et sellest olla juttu küll olnud.
Aga eks ma siis lähen, kui vabanen oma meeldivamatest tegevustest, ja annan endast võimalikult palju. Kuigi ma ei kujuta ette, mida mul praegu tööl niiväga teha oleks....
No kui peaks tulema ütlemisi minu pikema puhkuse kohta, siis tõele au andes tegin ma ka puhkuse ajal tööd ega öelnud kordagi, et teate, mina ei tule ja ei tee, mul on puhkus! Sellest lähtuvalt võib ju ometigi silma kinni pigistada ja läbi sõrmede vaadata minu hirmsale patule ???!!!

Tähtpäev

Eile oli tähtpäev. Vist esimest korda ei tulnud see mulle meelde. Ja mehele vist ka mitte. Kas see on mingi tähendusega??? See meenus meile alles tädi sünnipäeval, kui tuttav mees, keda vahel harva (tavaliselt just tädi sünnipäeval) kohtame, aga kes loeb ennast meie paaripanijaks (loe: tutvustajaks), tuli ja kinkis mulle küünlajala kahe küünlaga. See oli vana ja päevinäinud küünlajalg ja vajab kõvasti puhastamist ja küünlad olid poolpõlenud, aga see žest ise oli südantliigutav. Ma arvasin, et tuleb tädile küünlajalaga õnne soovima ja kingib selle talle, aga tema tuli ja ütles, et tahab selle minule kinkida. Ja siis meenus mulle, et meil mehega on ju tutvumise aastapäev.

Uskumatu. Me oleme päris kaua tuttavad. Ja suurema osa sellest ajast abielus olnud.

Oli tore õhtu. Sünnipäev ja tore õhtu sugulastega. Hilisõhtune jalutuskäik järve ääres. Tähistaevas.

Ja: "Vahel ma tunnen, et olen Su kaotanud. Tunnen, et Sa ei ole enam minuga."
Ja ei olnudki midagi öelda. Ei suutnud öelda, et see pole nii, et armastan väga ja kõik on korras. Ei suutnud.
Kallistus ja pisarad.

Miks inimesed ei räägi? Mis takistab oma tundeid näitamast, oma muremõtetest rääkimast? Kui arvad, et tegemist on absoluuutselt tundetu ja mõistmatu inimesega, siis tegelikult selgub, et temas on sedasama tundlikkust, empaatiat, mõistvust, taju, mida oled kohanud ja jumaldanud teistes. Aga miks seda küll varjatakse? Miks ei avaldu see igapäevaselt? Miks on tavaliselt ees mõistmatuse läbitungimatu mask, miks on tavapärane suhtumine hoopis teistsugune?

Saturday, August 4, 2007

Ankeet

Aitäh Kristiinale, kes mulle teatepulga edasi andis. Ma alustasin juba eile neile küsimustele vastamist, aga kuna see nõudis päris kenasti aega, siis jäi see mul pooleli, kuna pidin minema sünnipäevale.
Niisiis jätkasin täna. Päris huvitav oli natuke mõelda asjade üle, millele tavaliselt ei mõtle.


Ma tahan:
teha asju, millest tunnen rõõmu ja mis mulle meeldivad
Mul on: põhjust olla õnnelik, kui ma vaid jätaksin muretsemata asjade pärast, mida mul ei ole, vaid keskenduksin sellele, mis mul on olemas
Ma vihkan: tigedaid inimesi, kes aina kritiseeerivad kõiki ja kõike ning kelles pole kübetki hoolimist, mõistmist ja sallivust
Ma igatsen: lähedust, hingerahu ja armastust; armsa inimese kaissu
Ma kahetsen: elus pole mõtet midagi kahetseda, kogemustest tuleb õppida ja vajalikud järeldused teha
Ma armastan: ennast, oma perekonda ja sõpru
Ma olen alati: arvanud, et elus juhtub kõik just nii nagu peab ja igas halvas asjas on ka hea külg olemas, tuleb vaid osata seda näha
Ma ei ole: negatiivne ja pahatahtlik; ei ole hetkel ka õnnelik
Ma tantsin: mõnuga! See on üks fantastilisemaid tegevusi, ma ei saa rahulikuks jääda, kui kuulen ilusat muusikat, jalg hakkab kohe taktis kaasa lööma ja tahaks KOHE tantsida
Ma laulan: süüa tehes; beebidele unelaulu
Ma nutan: kui kuulen ilusat muusikat; kui vaatan romantilisi draamasid; kui tunnen end õnnetuna ja üksikuna; kui armastus teeb haiget; kui mul on tugevad positiivsed emotsioonid; kui tunnen jõuetust alatuse ees
Ma kaotan: vahetevahel kontrolli oma mõtete üle ja mõtlen asjadest, millest poleks vaja mõelda
Ma tekitan segadust: kui ma ei viitsi asju endale korralikult selgeks teha ja siis jagan valeinfot, arvates, et ma tean täpselt, kuidas on; kui tegutsen mõtlematult emotsioonide ajel
Ma peaks õppima: inglise keelt, kannatlikkust ja emotsioonide vaoshoidmist; oma mõtete tsenseerimist, kontrolli ja suunamist


LEMMIKUD
Number: 6
Värv: armastan valget, valget ja valget, aga ka roosat, helesinist, helerohelist, kollast, oranži
Kuu: september ja mai
Laul: imeilusaid laule, mida ma võiksin lemmikuteks nimetada ja mis tekitavad üle keha erutusvärinaid, on nii palju, et enne läheb jumala päike looja, kui ma need üles jõuaksin lugeda....
Toit: iiri pirukas, piimasupid ja lestakala
Jook: õlu (loomulikult Saku, mitte A le Coq!!!) ja Värska vesi

KAS SA KUNAGI
1. Sööksid putuka? Hm... kui selleks tungiv vajadus peaks olema, miks mitte, mis see ikka hullu teeb?
2. Hüppaksid benjit? Ei, see ei tundu mu jaoks piisavalt turvaline.
3. Liugleksid? Oleks põnev proovida.
4. Tapaksid kellegi? Kui sääsed, parmud, kärbsed ja puugid kõrvale jätta, siis - ei usu.
5. Hüppaksid langevarjuga lennukist? Ja langevari ikka avaneb? No igal juhul tundub see turvalisem kui benjihüpe.
6. Kõnniksid sütel? Oleks põnev saavutada selline mõttetasand ja kontsentratsioon, et süte tulisust ei tunneks.
7. Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Jah, küllap oleks võimalus teda söömise käigus lähemalt tundma õppida.
8. Hakkaksid taimetoitlaseks? Kui selleks oleks hädavajadus, miks mitte.
9. Kannaksid triipudega pleedi? Jah.
10. Laulaksid karaoket? Ma ei ole suurem asi laulja ja koolitamata häälega laulmist on üsna kole kuulata, aga teatud seltskonnas tuleks see kõne alla küll.
11. Näitaksid punast tuld? Vajadusel ikka.
12. Oleksid ellujääja? Usun, et igal inimesel on ellujäämistung piisavalt suur, et elu eest võidelda. Tahan loota, et ka mina kuulun selliste inimeste hulka.
13. Paneksid kellegi nutma? Vahel võib seda juhtuda. Ma ei arva, et teeksin seda meelega, kuid ma ei saa vastutada teise inimese tunnete eest. Kui juhtub, et olen kogemata kellelegi haiget teinud, siis püüaksin seda heastada ja igal juhul vabandada.
14. Lööksid last? Ei tea.
15. Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Loomulikult. Mis tähtsust on üldse vanusel? On ta 10 aastat noorem või vanem, ei ole oluline, peaasi, et temaga oleks millestki rääkida.

10 FAKTI
1. Kodulinn: Kõige ilusam linn Eestis.
2. Juuste värv: Kastanpruun+blond.
3. Juuste stiil: Poolpikad juuksed.
4. Silmade värv: Sinine.
5. Kinganumber: 37-40 (oleneb kinga tegumoest)
6. Tuju: Vahelduv. Üksi olles mõtlik-kurb-tõsine, mulle meeldivas seltskonnas rõõmsameelne naerulemb
7. Naha värv: Hele.
8. Vasakukäeline/paremakäeline: Paremakäeline.
9. Elanud välismaal? Ei, ja pole plaanis minna ka.

Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes? Kuna ankeet on minu kohta, siis mina ise. Aga kui ma parajasti enda peale ei pea mõtlema, siis mõtlen kellelegi, keda ma siin nimetama ei hakka.
Kus sa viimati käisid? Tädi sünnipäeval, kus sai palju nalja ja laia lõuaga naerda.
Kelle telefonikõne viimati maha magasid? Joosepi kõne.
Kellele viimati helistasid? Annikale.
Kas sa naerad tihti? Jah, heas seltskonnas küll, ja paraku teen ma seda väga valjuhäälselt, nii et juba kaugelt võib ilmeksimatult öelda, et mina olen kohal.
Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel? Vaevalt küll. Kellel peaks selleks põhjust olema?
Kas oled sentimentaalne? Vägagi.
Keskmine nimi? Puudub.
Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat? Keda võiks tituleerida kuulsaks?
Kas oled sõbralik? Jah, arvan küll. Ehkki mulle on öeldud, et ma näin väga uhke ja kõrk, tegelikult see nii ei ole, lihtsalt võõraste hulgas olen häbelik ja tagasihoidlik, mõned võivad seda tõlgendada kõrkusena. Aga kui minuga vestlema hakatakse, siis olen väga sõbralik ja vastutulelik. Ehkki on inimesi, kellega ma eriti ei suuda lävida, siis nendest püüan eemale hoida.
Kelle voodis magasid eelmisel öösel? Oma kodus oma voodis.
Viimased filmid, mida vaatasid? Kinos pole juba ei tea mis ajast käinud, telekast eriti ei vaatagi midagi, pole sellist aega, ehkki "Nip/tuck" ja "Jalgpallurite naised" ikka püüan ära vaadata.... ahjaaa, hiljaaegu vaatasin uuesti "Geisha memuaare".
Mida sa tegid eelmisel keskööl? Uskumatu, aga üle pika-pika aja sain just enne keskööd voodisse, nii et keskööl vist juba magasin. Ma pole juba ammu nii vara voodisse saanud.
Mida viimati küpsetasid? Ei mäleta.... küllap pannkooke.... olid ajad, kus küpsetasin iga päev saiakesi, plaadikooke, kringleid, aga need ajad on vist jäädavalt unustuse hõlma vajunud...
Pikad või lühikesed juuksed vastassool? Pikad juuksed on mu nõrkus, aga mitte midagi ei ole teha, kõik oleneb ikkagi mehest. Kui on sümpaatne mees, siis pole absoluutselt vahet, millised juuksed tal on ja kas tal neid üldse on. Kui on antipaatse käitumisega mees, siis võivad tal olla kuitahes ilusad juuksed, see ei muuda midagi.
Kas kannad käevõrusid? Jah, kui mul on käevõru, mis sobib mu riietusega.
Hetkel kuulad? Evanesence'i.

Veel paar:
1. Lemmikbänd? Neid on palju, mida eriti meelsasti kuulan.
2. Mida sa suitsetad? Teismelisena proovisin, aga õnneks ei olnud sigaretid siis nii kättesaadavad, et oleks saanud sõltuvust tekkida. Ja praegu ei taha ja ei meeldi. Eriti ebameeldiv on näha naisi suitsetamas.
3. Oled rahul praeguse eluga? Ei ole, kuigi tean, et peaksin olema rahul ja ei tohiks millegi üle nuriseda, sest tegelikult on ju kõik eluks vajalik olemas.
4. Teesklesid haiget, et puududa koolist? Et vahel mõnest tunnist pääseda, siis küll, aga koolist puudumiseks polnud vajadust, sest mul lubati niigi puududa, kui ma tahtsin. Vahel ema lausa soovitas koju jääda, aga mina tahtsin ikka kooli minna, kohusetundlik nagu ma olin. :)
5. Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Silmi, kui eestpoolt näen. Kui näen tagantpoolt, siis vöökohast allapoole.
6. Kas sulle meeldivad raamatud? Jah. Küll on tore, et on inimesi, kes neid kirjutavad.
7. Kas sa tahad abielluda? Abielu kõlab kenamini kui kooselu.
8. Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Pole veel plaani võtnud.


Kahjuks ei oska ma mitte kellelgi teatepulka edasi anda, kuna ma ei tea, kes minu blogi üldse loevad. Igatahes - kõik, kes seda loevad ja ei ole veel neile küsimustele vastanud, palun tehke seda minu heakskiidul ja soovitusel. :)