Õige aeg lapse jaoks

Eile vaatasin ETV-st dokfilmi "Õige aeg lapse jaoks?" (Inglise 2006) sarjast AegRuum.
Väga hea film ja ma usun, et andis nii mõnelegi mõtteainet.

Saatejuht ise oli 37-aastane kaunis naine, kes seisab samuti dilemma ees, kas sünnitada last või mitte. Selles vanuses hakkab tiksuma bioloogiline kell, kuid teisalt on lapse sünnitamine ja kasvatamine tihedalt seotud materiaalse küljega - kui palju kaotab naine rahas ja oma karjäärivõimalustes.
Minu jaoks natuke arusaamatu, aga siiski mõistetav.

Lähemalt vaadeldi kolme naise käekäiku.

Üks neist oli verinoor neiu, kelle peale ühiskonnas ei vaadata eriti hästi, kui ta kavatseb sünnitada, aga neiu enda vastulause oli: "Kas ühiskond näeks mind parema meelega pidutsemas ja narkootikume tarbimas?"
Ja mina ei saa küll hukka mõista noort naist, kes on otsustanud lapse saada, ehkki on veel ise pooleldi laps ja võiks ette heita sotsiaalset ebaküpsust.

Teine naine oli keskeale lähenemas ja tahtis nüüd last, kuna oli leidnud enda jaoks selle õige mehe, kellega last kasvatada. Ehkki tal olid terviseprobleemid, oli ta sellest hoolimata oma otsuses kindel.

Kolmas naine oli tublisti üle neljakümnene endine näitleja, kelle terviseprobleemid osutusid paraku nii tõsiseks, et temal on lapsesaamine väga problemaatiline, see eeldab mitmeid ravikuure ja ikkagi on võimalus OMA last saada väga väike.
Tema puhul jäi mulle meelde just see lause, et ta ei kahetse küll elus midagi, kuid ta kahetseb, et seda informatsiooni, mida ta nüüd, lapsesaamise soovi käigus, teada sai, ei olnud tal varem. Vahest oleks ta siis omal ajal teinud teised valikud.

Kui nt. 35-aastasel naisel ei ole viljastumise koha pealt erilist vahet 25-aastasega, siis 35-st eluaastast edasi muutub asi juba problemaatiliseks, riskid suurenevad ja viljastumisvõime hakkab vähenema, eriti naistel, kes pole enne sünnitanud ja rasestunud.
Kindlasti võib see olla probleem, kui kuni 40nda eluaastani ei ole lapsest mõelnud ja nüüd tahaks sünnitada, siis võib tõesti selguda, et see polegi nii lihtne.

Kui paljud naised saavad viljakusravi, et üldse last saada! Ja on olemas kunstlik viljastamine, mis aitab paljusid peresid. Varem sellised võimalused puudusid - kui ikka ei saanud last, siis ei saanud. Ja sellega tuli leppida.

Mäletan, et minu suurim hirm oli, et äkki ma ei saagi lapsi. Kui olime mehega esimesi kordi vahekorras, siis olin kindel, et nüüd jäin lapseootele, kusjuures ise hirmsasti pelgasin, sest polnud selleks kaugeltki valmis. Aga õnneks ei jäänud. Siis tuli kohe teisipidi hirm - ma ei saagi lapsi! See oli kohutav hirm, mis sundis mind kohe mööda arste jooksma, aga elukogenud günekoloog naeratas ja ütles, et kui juba mitu aastat on koos elatud ja siis ikkagi ei jää rasedaks, alles siis on põhjust muretsema hakata. No kus ma siis mitu aastat oodata jõudsin?!

Noh, ja tegelikult oligi nii, et niipea, kui mees sõjaväest koju tuli, jäingi kohe lapseootele ja siis olin selleks ise ka juba valmis.
Ja minu jaoks on edaspidi olnud võõras olukord, et ma ei rasestu. Olen olnud väga kergesti rasestuv naine ja mul on selle üle väga hea meel olnud.

Kui ootasin P-d, olin väga palju haiglas. Praktiliselt terve raseduseaeg mööduski haiglaseinte vahel.
Seal nägin väga paljusid naisi. Oli verinoori abielunaisi, kes oma esimest rasedust säilitasid, oli neid, kes kaotasid oma lapse kõigist vahenditest hoolimata... Palju erinevaid lugusid. Oli neid, kes kuidagi ei suutnud rasedust üle paari kuu kanda, siis katkes jälle.... Nii palju valu ja pisaraid ümberringi.

Omavahel rääkisime sageli sellest, kui ebaõiglane on vahel elu, kinkides lapsi neile, kes neid kasvatada ei taha ja lastekodudesse annavad, ning need, kes iga hinna eest tahaksid kasvõi ühtainust last, ei saa seda kuidagi....

Filmiski tõstatus sama küsimus, kuidas arst sellesse suhtub, et ühel vastuvõtul on naine, kes tahaks iga hinna eest rasestuda, teisel vastuvõtul naine, kes tahab aborti teha. Arsti sõnul on see ELU, sinna pole midagi teha.

Praegu tundub, et naised mõtlevad väga palju karjäärile ja iseseisvusele ning ei taha lapsi enne, kui nad on elus midagi saavutanud ja jalad alla saanud. Kuid siis võib tunduda, et laps enam sellesse elusse nagu ei sobigi, sest siis peaks loobuma saavutatud karjäärist, naistel aga teatavasti on väga raske end üldse üles töötada võrreldes meestega, seda enam on raske, kui teha töös mitmeaastane paus. Peale tulevad juba uued noored teokad naised, kes lähevad karjääris vanematest naistest mööda ning nii tundubki ilmvõimatu aeg lapse jaoks maha võtta.

Minu meelest on väga hea variant muretseda laps(ed) noorelt, siis on ta (nad) juba tublid ja iseseisvamad ajal, mil naine saaks pühenduda karjäärile. Noorena jõutakse tavaliselt palju ja kõikjale ning tugevad peresidemed aitavad asju korraldada nii, et jõutakse nii õppida, töötada kui ka koostegemisi ette võtta. Ja kui siis naine tunneb, et tahaks karjääritegemisse pausi (tav. enne 40ndaid), siis on võimalus muretseda pesamuna, kellega on hea aega maha võtta kiire tormleva elu keskel.

Kindlasti on selle koha pealt palju erinevaid arvamusi ja elukogemusi. Ja õigeid lahendusi ju pole, see on igaühe enda otsustada ja sisetunde küsimus, millal on tema valmis last enda ellu vastu võtma.