Elust enesest

Püüdsin selgusele jõuda, mida võiks tähendada järgmine situatsioon: kõigepealt näägutatakse, tehakse vihjeid, öeldakse otse, ollakse tige ja turris ja siis väidetakse, et arvestatakse minu tunnetega!!!
Kuidas seda mõista?
Arusaamatu on minu tunnete aktsepteerimine selles valguses, kui tegelikult püütakse pidevalt vaimset terrorit rakendada. Tundub see süütu naljana? Antakse märku, et midagi ei unustata, ei maksa lootagi?! Mismoodi siis minu tunnetele mõeldakse?
Teisalt saan ma aru küll, et püütakse igati aktsepteerida minu tegemisi, peaasi, et asjad jätkuksid nagu seni. Lihtsalt vahel ei suudeta end tagasi hoida kogunenud hirmudest.
Ma ei arvagi, et see pole tajutav, kui tundeid pole. Selle tunneb igal juhul ära. Aga lähenemisele ei aita ju kaasa pidev näägutamine. Pigem oleks kasu ühistest ettevõtmistest ja argirutiinist põgenemisest, aga mina enam sellesisulisi ettepanekuid ei tee, sest need kõik jooksevad liiva. Mida iganes ma välja ei paku, miski ei sobi, kuhugi ei ole võimalik minna jne.... Aina vingumine ja hädaldamine, et selleks pole raha. Mis raha on vaja, et minna kuhugi kaunisse kohta, teha mõnus lõkke ääres istumine ja suveöine telkimine? Ma ei taha ju, et mind peaks Bahama saarele viima?!!!
See teema ärritab mind alati, ma ei suuda rahulikuks jääda, kui ma mõtlen sellele, kui vähe on tegelikult vaja, et koos oleks huvitav olla, aga kui isegi kõige pisemaid võimalusi ära ei kasutata, siis ei saa ju oodata, et lähedus püsib ilma omapoolset panust andmata.
Kummaline ongi see, et isegi kui tajutakse, et asjad on muutunud, siis isegi see ei sunni pingutama - mis siis üldse sunnib?
Muidugi ei tea, kas neil pingutustel oleks tulemusi, aga see oleks vähemalt VÕIMALUS. Kui võimalusi ei kasutata, ei saagi miski muutuda.
Kui minu jaoks on keegi väga tähtis ja ma ei taha teda kaotada, siis ma ju annan endast parima, ma püüaksin mida iganes välja mõelda ja pakkuda ja teda üllatada, et meil oleks koos nii hea olla, et ta leiaks tee tagasi minu juurde.
Aga see vist ei ole kõigi puhul nii elementaarne.
Mida sellest siis arvata? Et tegelikult on talle ükspuha? Või on ta liiga laisk? Loodab, et asjad laabuvad niisama, iseenesest?
Ometi ma ju näen, et päris ükskõik talle ei ole.
Ja kui ta ütleb, et ta arvestab minu tunnetega, mis tal muud üle jääb, siis sellest võiksin ju arvata, et ta armastab mind kõigest hoolimata, ja armastab sellisena, nagu ma olen.
Vahest on siiski olulisemad hoopis mu enda tunded. Ma ju ei saa vastutada teise inimese tunnete eest.
Praegu ollakse rohkem seda meelt, et oluline on see, kuidas ise end tunned, et ise oleksid rahul ja õnnelik, mitte ei ole vaja mõelda teisele inimesele. Ma ei tea, kas saab päris nii olla, et mõtlen ainult endale. Noh, saab muidugi. Aga kui hästi ma siis ise end tunneksin, kui teen haiget inimestele, kes mind armastavad ja minust hoolivad? Ma arvan, et tunneksin end üsna näruselt. Hm, mida ma siis päevast päeva teen? Tegelen ainult endaga ja oma hobidega, jättes kõik muu tähelepanuta. See on ju sulaselge hoolimatus. Tähendab, ma ju ise ka ei panusta vajalikul määral suhtesse? Selles osas olen arvamusel, et ma olen seda piisavalt kaua teinud, kuid seda pole piisavalt hinnatud, pigem vastupidi. Mind hakati hoopis teise pilguga nägema siis, kui paljud asjad olid muutunud. Kurb, aga paljusid asju hakkame hindama siis, kui oleme neist ilma jäänud.

Ma ei tea vastuseid. Asjad ei ole mitte kunagi üheselt võetavad. Alati on erinevaid tahke, alati on osapooled erinevatel arvamustel, alati on nüansse, mis näitavad kõike hoopis teises valguses.
Valikud tuleb meil endil teha. Küll oleks hea, kui keegi oleks nii tark ja ütleks, kuidas on õige. Aga keegi pole nii tark.
Kõige rohkem tuleb kuulata oma südant. Ja vahel on käes see hetk, kus sa enam ei saa mõelda teistele, vaid pead hakkama mõtlema endale. Ja vahel on kõige olulisem see, et leiaksid hingerahu ja armastuse, sest ilma nendeta ei ole elul mõtet. Kui oled ise tühi, ei ole sul ka teistele midagi anda. Endas armastust ja sisemist rahu leides oled päikesekiireks ka teistele, see sära paistab kaugele ja annab sulle tagasi seda, mida ise välja kiirgad.