Sinilindu otsimas

Ehkki eelmine nädal oli tegus, leidsin mina ikka aega aina kirjutada-kirjutada-kirjutada ja kui ma neid kribamisi üle loen, siis olen jätkuvalt igasuguste mõtete küüsis.
Põhiküsimus on elu mõte - on sel elul üldse mõtet? Samas kui ma püüan lahendada teiste probleeme, siis suudan küll kõrvalt vaadata ja näidata inimestele nende elu positiivseid külgi ja sisendada optimismi, enda probleemide puhul millegipärast ei oska. :)
Veel kella kolme ajal öösel üritasin inimest enesetapumõttelt eemale juhtida, sest elus on ikka ilusat ka, ei ole elu nii kole, et peaks otsustama lahkuda. (Ma ei räägigi sellest, mida poole nelja ajal magamamineku kohta arvati!!! - elu on ju ilus! :D )
Ise ma selles nii kindel alati ei olegi, et elu nii ilus on. Ja kui ma oma eelmist postitust vaatan, siis on kah küsimärgi all, kes ma üldse selline olen ja kas mina ikka üldse oma mitmepalgelisuse otsas olen väärt suurt õnne? Ehk ma sellepärast ei väärigi mingit õnne, et ma ise pole osanud selle heaks midagi teha, vaid olen arvanud, et lihtsam on otsida ja ehitada uut kui püüda lappida vana?
Oh, ja kui paljud seda teevad! Millegipärast tekib suhetes rutiin, mis tundub olevat tappev ja ainus pääsetee tundub olevat uus partner. Aga temaga muutub ju ka kõik rutiiniks, kui ise vaeva ei näe ja elu kenamaks ei muuda - ja siinkohal ei pea ma küll kõrvalhüppeid silmas! :)
Seetõttu on hea arutleda kellegagi, kellele saad arukat juttu positiivsest mõtlemisest ja muudest tarkustest rääkida ning olla kõrvaltvaataja, mitte ise asja sees olija. Teiste probleeme on väga hea mõistusega võtta, enda omi kahjuks ei saa.

Kas tõesti peab inimese elus juhtuma midagi väga ränka, et teda mõtlema panna eluväärtuste üle? Kas peab näiteks surm lähedalt puudutama, et mõelda, mis on tegelikult elus oluline? Kas me lihtsalt ei võiks aru saada, et mingitel nägelustel ja õiendamistel pole mõtet, vaid püüaksime pigem olla ligimeste vastu head siis, kui nad meil olemas on, mitte kahetseda siis, kui neid enam ei ole, et miks ma temaga halvasti käitusin?
Kas on vaja lõputult ja lõputult lahata mingeid vanu asju ja teha "arheoloogilisi väljakaevamisi", selle asemel et keskenduda olevikule ja tulevikule. Elada üks päev korraga ja tunda rõõmu linnulaulust, sinisest taevast ning mitte muretseda globaalses mõttes pisisasjade üle.
Kui me hakkame oma mõtlemises väga ummikusse jõudma, siis sageli antakse meile valguskiir, mille valguses näeme, et tegelikult on meie muretsemised mõttetud, sest meie kõrval on inimesi, kelle mured on palju suuremad ja tõsisemad. Ja kui õnnestub neid aidata, siis oleme teinud midagi väga vajalikku, palju vajalikumat kui oma psaeudoprobleemidele mõtlemine ja nende võimendamine.

Jah, ma võin nutta taga ilusaid aegu, aga mis see mulle annab? Mitte midagi ei anna. Hea sõber soovitas lahti lasta ja mitte klammerduda mineviku külge - väga hea soovitus! Aga raske teostada. Ma mõtlesin selle üle, miks see nii raske on - ja välja mõtlesin! Kui sa tunned elus midagi sellist, mis teeb sind õnnelikuks ja sa oledki õnnelik, kõige õnnelikum inimene päikese all, siis on raske seda unustada. See tunne ja kogemus istub su sees ja sa ei raatsi teda minema lasta, sest äkki lendab ta ära ja ei tule enam kunagi tagasi.... See on suur hirm. Aga hirm tõmbab just seda enda juurde, mida sa kõige rohkem kardad. Ja hirm ei ole hea kaaslane, ta ei lase olla rahul ja õnnelik.
Ma ei tea, kuivõrd saab pseudoprobleemideks nimetada probleeme suhetes ja läheduseigatsust, küllap on igal inimesel need just kõige valusamad ja põletavamad mured, samuti on igaühel erinevad suheteprobleemid, mõnel tõsisemad, mõnel ehk illusoorsemad.
Kuigi igaüks tahab leida oma sinilindu, siis ikkagi kardan, et mina olen üks neist, kes istub oma kujuteldavate probleemide otsas, ehkki tegelikult ei peaks üldse julgema häältki teha teemal "Retsept õnnelikuks eluks". Kui mu kõrval on neid, kellel on palju suurem mure, siis peaksin hoopis vait olema ja mitte hädaldama! Mina, kellel kõik on olemas! Julgen rääkida igatsusest, lähedusevajadusest, armastusest! See on nurjatu nende suhtes, kellel pole eluaset, tööd ega peret, muust rääkimata.
Elu tuleb mõistusega võtta? Nii on mulle öeldud. Just. Ja mõistusega võttes oleks kõige õigem jätta unustusse kõik, mille nimel ainsana on maailmas mõtet elada; mitte otsida mingeid abstraktseid tundeid, mille kohta keegi isegi ei oska öelda, mis asi see tegelikult üldse on. Mõistusega võttes peaksin maha matma kõik tunded ja elama edasi leiget armastuseta elu - aga kui oled tundnud midagi sellist, mis on sulle piltlikult öeldes tiivad andnud, siis ei ole ju enam võimalik maa peale tagasi tulla! Siis tahaks ikka ja jälle kogeda seda imelist tunnet, siis ei ole võimalik elada edasi tuima tundetut elu inimesega, kellega koos olles ei teki mingeid emotsioone, kellega koos olles ei teki tahtmist teda puudutada, hellitada ja armastada... Jube on olla apaatne ja tuim. Mis on sellise MÕISTUSEGA elatava elu mõte????
Ma ei tahaks terve ülejäänud elu niimoodi elada, tahan armastada ja olla armastatud.
Mis on siis kuritegu? Kas enda tunnete tapmine on kuritegu? Või on kuritegu see, kui ma ei mõtle enda peale, vaid elan edasi tuima ja apaatset elu, lastes elul endast mööda voolata, aga ma mõtlen näilisuse peale, mis väljapoole paistab, ja peaasi, et lähedased rahul oleksid? Kas on kuritegu, kui ma tapan oma lähedaste inimeste usalduse enda vastu?