Kujutluspildid

Mul on juba väga ammusest ajast üks kujutluspilt. Vahepeal see vajus unustusehõlma, ma ei mõelnud selle peale nii palju, aga millegipärast on see viimasel ajal jälle mu kujutlusis.

Taluõu, praeguses mõistes siiski ilmselt maakodu õu. Päikesepaiste. Õunapuud. Sirelid. Lilled. Ma tulen õuele, mul on seljas lumivalge pluus, rahvariideseelik ja lumivalge põll. Vallatu tuul lehvitab mu põlle ja seelikut. Pikad juuksed on kuklasse krunni pandud.

Ma panen käed ruuporiks suu ette ja hõikan meest ja lapsi sööma. Nad ei tule kohe, sest on mööda suurt õue laiali oma tegevuste juures. Ja mõned on hoopis lähedalasuvas metsatukas.
Aga siis nad hakkavad tulema. Väiksemad ja suuremad. Ja suuremad utsitavad väiksemaid, sest pisut vanemad peavad ju pisemate järele vaatama. Ja lapsi on kokku kuus. Ja mees annab mulle musi ja see on nii metsalõhnaline musi. Ja ma tunnen, kuidas ta mind armastab. Sama palju nagu mina teda.

Me istume ümber suure ümmarguse laua, lapsed vadistavad üksteise võidu, mida nad parajasti tegid ja mida nad pärast lõunasööki jälle edasi teevad. Ja meie mehega vahetame õnnelikke pilke, sest meil on nii toredad lapsed ja nii palju armastust.


# # # # # # # # # #


Teine kujutluspilt seostub samuti maakoduga.
Pühapäev. Lõuna. Suure ümmarguse laua ümber on palju inimesi - peale oma pere lähedased sugulased või sõbrad. Aurav hõrgutis laual, mida me abikaasaga oleme armastusega valmistanud. Sõbralik rõõmus õhkkond.
Ühine lõunasöök. Igal pühapäeval kell 12. Kõik võib muutuda, aga see on traditsioon, mis jääb. Läbi aegade. Alati kell 12 tuleb kokku kogu pere ja vahest ka teisi armsaid inimesi, aga see aeg on PÜHA ja PUUTUMATU koosolemise aeg.