Palun võtke minult mälu

Oh, kui keegi aitaks leida head moodust, kuidas oleks võimalik mälust valikuliselt mõned asjad kustutada, nii et nad enam iial meelde ei tuleks, haiget ei teeks ja nutma ei ajaks?!
Ma tean tegelikult moodust mõtete suunamiseks küll, aga see pidev mõtete kontroll väsitab kohutavalt ja ühel hetkel enam ei jõua end kontrollida, siis pääsevad ikka nagu paisu tagant välja need mõtted, millel peaks lausa veto peal olema. Aga nad on nii kavalad, nad kohe ootavad, millal su tähelepanu nõrgeneb ja siis nad korraldavad sellise rünnaku, et sa oled kaitsetu ega suuda end mobiliseerida.
Tean, et iga päev tuleks teha spetsiaalset mõtete suunamist ja korrata neid mõtteid, mis lasevad rahulikult edasi eksisteerida, aga kui ma ei suuda end kokku võtta või selle unustan, siis on kohe tagasilöök käes.
See väsitab kohutavalt, just tunne, et see on nii lootusetu ja et mitte kunagi ei lähe midagi paremusele ja mitte midagi ei muutu ja ma jäängi niimoodi ahastama ja end sellega lihtsalt tühjaks pumpama.
Sest tegelikult ma ju ei taha seda. Ma tahan olla rõõmus ja vaba ja mitte lasta end morjendada asjadest, mida ma muuta ei saa. Selle kohta öeldakse: mis sa siis põed?! Tahad õnnelik olla, siis ole! Ja punkt!
Ma saan sellest aru, kõik oleneb mõtlemisest ja enda suhtumisest. Maailma muutmine algab iseendast. See ongi nii. Miks ma siis ometi mõtlen sellest, millest ma ei tohi mõelda. Õigemini - mõelda ju võin, aga peaksin mõtlema hoopis teise kandi pealt ja teistmoodi. Ma olen seda korduvalt tõotanud teha, vahel õnnestub see suurepäraselt, aga mõnel hetkel pöördub kõik jälle peapeale.
Tahan ennast haletseda? On sellel mõtet? Igast kogemusest tuleb õppida, mitte jääda nutma. Tean ka seda suurepäraselt. Ja ometi ei saa ma midagi madalseisude vastu.
Siis tulebki vahel mõte, et tahaksin unustada kõik, mis teeb haiget ja ei lase mul rahulikult elada.

Hm, aga ehk on see üks minu elu õppetunde, kuidas selliste olukordadega toime tulla. Ikka juhtub meiega ju asju, mis tagantjärele haiget teevad, siis on vaja leida endas just see tugevus, mis aitaks eluga edasi minna, mitte ei suru ligi maad.

Õppida oma mõtteid suunama, õppida võtma igast kogemusest ainult head ja õppimisväärset, õppida nägema kõike läbi roosade prillide ja mitte lasta end morjendada sellest, et kõik meie elus ei lähe nii nagu meie tahame. Küll aga läheb kõik oma parimal moel. Ja ehk alles hiljem mõistame, et nii oli kõige parem, ehkki algul ei oska seda niimoodi hinnata.

Oh, elus on veel nii palju õppida! Aga miks peavad need õppetunnid tulema aina läbi valu? Küllap sellepärst, et need meile ikka korralikult meelde jääks...