Mitmepalgeline

Ega ma tegelikult ei teagi, milline ma olen. Olen selle üle küll ka varem pead murdnud ja arutlenud, kuid kes ütleb, mis on tõde.
Ühest küljest saan teistelt inimestelt infot, et ma olen seltskondlik, lõbus, usaldatav, hea kuulaja, empaatiline, aktiivne...
Ise tunnen, et aktiivsusest ja seltskondlikkusest ja lõbususest on asi kaugel, pigem tahaksin olla üksi rahus ja vaikuses ja omaette nokitseda. Need võivad muidugi ka hetkeemotsioonid olla, see ei pruugi alati nii olla.
Lähedastelt saan tagasisidet, et ma ei hooli neist, kõik teised on mulle tähtsamad, lähedaste mured ei lähe mulle üldse korda...
Olengi kahepalgeline? Õigemini - mitmepalgeline? Et jagan inimesed kaheks - ühed, kellest hoolin (valdavalt sõbrad ja tuttavad), ja teised, kellest ei hooli (valdavalt lähedased), ja siis mina ise, kelle huvid sean esiplaanile või surun maha vastavalt vajadusele?
Ma ei tea... Lähedased taanduvad muidugi tegelikult ühele isikule, aga see on ka arusaadav, miks tema niimoodi arvab. Mida ma siis tegema pean? Kui ma üritangi rääkida, siis ei tule sellest kuhugi viivat jutuajamist, vaid ainult süüdistused ja sellise lahmimise ees olen ma jõuetu. Ehkki muidugi on õigus olla minu suhtes rahulolematu, sest mu elu on rohkem väljaspool. Kuid - kas on takistusi midagi koostegemiseks välja pakkuda? Lihtsam on ju viriseda, et mina olen paha, kui et natuke ka endasse vaadata.
Ma ei taha oma rolli absoluutselt pisendada, aga olgem ausad - suhted on kahepoolsed, seda esiteks, ja teiseks, kui rahulolematus on kestnud juba pikemat aega, siis ei saa ju loota, et see iseenesest laheneb. Siis tuleks asjade parandamise nimel ka tööd teha ja vaeva näha. Ei saa istuda käed rüpes ja leida, et teine on kõiges süüdi.
Mina olen seda püüdnud, aga need on liiva jooksnud ja küllap tekib trots endalgi, seda enam, et ma ei tahagi enam midagi teha. Või kas ma teangi, mida ma tahan.
Mulle on öeldud, et tegelikult on üksindus ka hull, aga praegu ma seda ei usu. Halvas suhtes elada on palju hullem. Kahekesi olles üksi olla on halvem kui ollagi üksinda, arvan ma.

Aga ma ju rääkisin hoopis sellest, milline ma olen. Mul on vist mingi süüdistuste periood, tunnen süümepiinu selle pärast, et ma pole ise teinud midagi suhete parandamiseks ja aina virisen. Kui ma ikkagi rohkem püüaksin, ehk ikkagi tuleks sellest kõigest veel midagi. Küllap tuleks. Aga see tähendaks ka seda, et ma istuksin kodus ja lõpetaksin igasuguse seltsielu ja huvitegevused, sest need on põhilised, mis paksu verd tekitavad. See aga tähendaks seda, et oleksin täiesti rahulolematu, kuna ei suudaks ainult kanaema rolliga leppida, see oleks enda mahasurumine, mida olen niigi terve elu teinud. Ja ma pole ometi selleks ennast kehtestanud, et seda kõike jälle endas eitama hakata?
Milles oleks väljapääs? Kas olen ise rahul või püüan teisele inimesele anda õnne ja rahulolu? Kas saab teist inimest teha õnnelikuks, olles ise õnnetu? Ma ei tea.
Ma ise arvan, et suhete võti on ikkagi ühised ettevõtmised ja koosolemised, kus on kaaslase seltsis huvitav ning juttu jätkub kauemaks. Kui mitte miski ei seo, siis - mis siis üldse seob? Miks peaksid koos olema kaks inimest, kellel pole teineteisega millestki rääkida, kes käivad teineteisele närvidele, kes ei taha koos midagi teha ega kusagil käia.... no mis neid siis üldse koos hoiab? Harjumus?
Ikka ma veeretan jutu mujale, pidin ju arutlema oma mitmepalgelisuse üle, eks need asjad ole kõik omavahel seotud.
Et kodus olen üks inimene ja kodust väljas hoopis teine inimene? Küllap on see võimalik, kui erinevate inimeste arvamused nii lahku lähevad. Eks me kõik näitame oma erinevaid palesid erinevatele inimestele.
Niisiis teadmiseks - ma olen tegelikult üks igavene kahepalgeline elajas, kes näitab paljudele oma kahtlaselt hoolivat nägu, ja mõnedele oma õiget, s.t. hoolimatut palet, ja tegelikult tahab olla hoopis erak, sulguda kloostrisse ja mediteerida ning pühenduda askeesile. :)

Hm, ja nii on ka abieluga. Milliseid signaale me väljapoole saadame? Ikka selliseid, et kõik on korras, keegi ei kahtlusta midagi, meid peetakse nii toredateks ja õnnelikeks. Aga mis on tegelikult? Kellele seda tsirkust vaja on?
Ja kas ma peangi nii palju kõige üle arutlema ja mõtlema? Vahest polegi vaja analüüsida, milline inimene ma olen ja millisena kellelegi paistan. Eks igaüks näeb mind ju ikka sellisena, nagu tema tahab. Kõik on ikkagi vaataja silmades. Minu asi on olla mina ise kõigi oma vooruste ja puudustega. Ei pea ma hakkama end kellegi pärast muutma, et olla inglim kui tegelikult olen.
Sama ei saa ma oodata kelleltki teiselt. Igaüks on just selline nagu ta on. Ja kui keegi tahab muutuda, siis ainult sellepärast, et ta ise seda tahab, mitte sellepärast, et mina seda tahan.

Küllap tulevad meie paremad küljed ilmsiks, kui armastame, ja halvema küljed siis, kui meil väga hästi ei lähe. Ja kui ma kunagi tahan muutuda, siis ainult sisemisel sunnil, mitte kellegi soovil. Kellegi pärast ehk küll, aga mitte kellegi soovil, kui see juhtumisi just ka mu enda soov ei ole.