Wednesday, October 31, 2007

Joseph Murphy "Teie alateadvuse jõud"

Kui ma oli eile lõpetanud Paulo Coelho "Veronika tahab surra", siis pidasin enesega võitlust: üks pool minust ütles, et ma pean enne lugema läbi raamatukogu raamatud, nagu olin enesele lubanud, sest veelkord (vist juba kuues või seitsmes kord?!) tähtaegu pikendada oleks enam kui piinlik. :) Teine pool minust aga keelitas alustama uut äsjasaadud raamatut "Teie alateadvuse jõud", tuues põhjuseks, et eelkõige on vaja ikka tegelda oma mõttemaailmaga, väga tähtis on see tasakaalus hoida, et ennast hästi tunda.... jne. samas vaimus. :)

No mul õnnestus end veenda! :) Et esmatähtis on mõttemaailmaga tegelda ja siis tulevad muud asjad... :)

Ma olin raamatut eelnevalt juba siit-sealt lugenud ja sirvinud, nüüd alustasin algusest. Väga huvitav raamat, aga alustus oli pikk: saatesõna, eessõna ja sissejuhatus... Siis alles algas I peatükk.:)
Ei-ei, ega ma ei kahtle, see kõik on vajalik eelhäälestuseks... ainult et kui oled juba tagantpoolt huvitavamad kohad ära lugenud, siis on algne eessõna pisut... noh, ütleme, mitte nii oluline , vähemalt mina tundsin, et pika sissejuhatusega oli üle pingutatud...

Aga see on ainult minu probleem, tähtsam on, et raamat ise on väga huvitav ja asjalik ja just see, mida vajan.

Mulle meeldib, et rõhutatakse just nimelt seda, et inimene ise saab enda heaks väga palju ära teha, mitte ei pea virisema, miks keegi teine ei tule meie elu heaks tegema, et kõik on pahasti (khm, mina ise sealhulgas virisen aeg-ajalt samamoodi, kui ei ole oma mõtlemisega õige järje peal! :D), vaid et meie endi kätes on imerelv, mis saab meie elu muuta - mõtlemine. Lihtne ja kättesaadav, ometi ei usu paljud sellesse ja ei viitsi sellega tegelda.

Minu enda lähikondsed sealhulgas. Ma räägin ise ja soovitan vastavat kirjandust lugeda, aga see on kui kurtidele kõrvadele räägitud. Kurb, kui inimene ei saa aru, et tema enda mõtteviis on see, mis tekitab temas pingeid ja stressi, ja et väga lihtne oleks enda heaoluks üht-teist teha.

Mina teen ja kavatsen ka edaspidi teha, see on kindlasti üks raamatuid, mis minuga kaasas hakkab käima ja öökapil olema, et taas ja taas lugeda ning kinnitust saada, et olen õigel teel.

Vahel on seda hädasti vaja, kui kõik ei lähe päris nii nagu vaja. Aga heade sõprade ja toetajate ning raamatute abil saab jälle hakkama. :)

Imeline vihmane ilm

Täna sajab vihma.
Mulle meeldib selline ilm.
Kolleegid tavaliselt nurisevad, et kole ja märg ja unine ilm, aga minu arvates ei ole ilmal midagi viga.
Ikka inimeses endas on kurvad meeleolud, mis ei lase näha vihmases ja sombuses ilmas midagi ilusat.
Ja kummaline on kuulata nurinaid ilma kallal, justkui tooks see leevendust inimese enda pahale tujule.

Milles küll ilm süüdi on??!!

See on ju loomulik, et vahel sajab lörtsi, vahel vihma, et vahel on sombune ja vahel päikseline, et aastaajad vahelduvad ja et pimedad sügisõhtud on paratamatud...

Ei saa ju loodust süüdistada omaenda ebaõnnestumistes ja möödalaskmistes ja tujutuses!

Parem naudi imelisi pimedaid õhtuid, kus tuul vilistab akende taga, vihm põristab katusel ja sina istud soojas toas, nautides ahjusooja või kaminatuld või hubisevat küünlaleeki... mõtiskled ja oled iseendaga... See on ju nii imeline!

Veel imelisem on olla koos armsa inimesega teineteise jaoks, tunda rõõmu aja rahulikust kulgemisest, vaadata koos elavat tuld, vestelda, jagada õrnust ja hellust....

Ja mõelda, kui hea, et on pikad ja pimedad õhtud, mis jätavad teineteise jaoks nii palju aega....

Tuesday, October 30, 2007

Sunnismaine imedeootaja

Täna seisab ees tähtis toiming.

Toiming, mis lahendab mehe probleemid ja paneb mind sunnismaisesse seisu. Aga see on tema jaoks ka ainus väljapääs, muid variante ei ole. Kahjuks.

Noh, tegelikult oleks teine variant olnud küll, ma rääksin talle seda juba ammu, seda enam, et talle mitu korda suisa pakuti seda. Aga tema ei võtnud mind kuulda, ma ei saa aru, valehäbi või piinlikkus või hirm, et teda peetakse luuseriks, kes ei saa ise hakkama - igatahes ei teinud ta pisimatki liigutust, et asja ajada.
See oli asi, mida mina poleks saanud kuidagi teha, seda pidi tema ise tegema.

Kui suur häda käes, siis lõpuks ikka uuris ja tundis huvi, aga selge see, et miski ei käi päevapealt, sellega oleks läinud vähemalt kevadeni. Siis oli ta jälle löödud.

Loomulikult ei öelnud ma talle, et "aga ma ju ütlesin, et..."!

Mis mul siis muud üle jäi - ülejäänud ainuvõimalik variant, kui ka kõik muud võimalused olid ära langenud.

Püüan sellele mitte mõelda, mida see minu jaoks tähendab. Sellele mõtlemine ju midagi ei lahenda ega muuda.

Lootus jääb imele...

Ehkki ma ühes eelnevas postituses avaldasin arvamust, et imesid ei sünni, siis - sündis küll! :) Näiteks toetasid mind Kukupai ja Anonymous, kes oli valmis mind aitama, et ma ihaldatud kontserdile saaksin... Kas pole see siis ime?! Ja nii südantsoojendav!

Niisiis võtan tagasi sõnad, et imesid ei juhtu - juhtub küll.

Auhinda valimas

Nagu varem mainitud, pälvisime kahepeale auhinna. Kinkekaart. Aga - raamatupoodi on suhteliselt mõttetu minna 250 krooniga... Me otsisime ja tuustisime, lehitsesime ja lappasime, võtsime kätte ja panime käest - no ikka oleks tahtnud rohkem...:) Ei suutnud valida ja otsusele jõuda, milline valik oleks parim.

Mul oli kindel soov, mida tahtsin, aga esialgu tundus, et seda ei olegi. Õnneks lõpuks leidsin suure otsimise peale! Loomulikult oli see ainus eksemplar! Teist raamatut, mida ka tahtsin, igatahes küll ei olnud.

Siis maabus kauplusse kohalik kultuuriboss ja lubas armulikult meie limiiiti tõsta... 50 kr. võrra nina peale. Asi seegi. Siis tegime kiiresti oma valikud ära, et keegi enam ümber ei mõtleks limiidi kahandamise suunas. :)

Aga Joseph Murphy "Teie alateadvuse jõud", mida olin juba tükimat aega igatsenud, on mul nüüd olemas! :)

Ma jõudsin seda vaid lehitseda, sest tõotasin enne läbi lugeda laenutatud raamatud, et need lõpuks raamatukogusse tagastada, aga muidugi ma ei suutnud kiusatusest hoiduda...:) Eeeee, ma olen juba öelnud, et minu puhul on parim viis kiusatusest jagu saada talle järele anda... ;)

Kusjuures mulle meeldib lugeda raamatust omaenda arusaamu ja mõtteid, veelkordne tõestus mulle, et olen õigel teel oma mõtlemises. :)

Armasta ja andesta - see on imelihtne! :)

Sunday, October 28, 2007

Ebameeldivused

Vahel ei lähe kõik nii nagu tahaks. Siis jääb asjast paha maik.

Lükkasin ühte asja edasi nii kaua kui võimalik, aga enam ei olnud võimalik. Olin sunnitud selle ette võtma.
Mõne inimesega asju ajades ei tunne ma end sugugi mugavalt. Ma ei tea, mis see on - kas mu enda eelarvamused, teise inimese hoiakud või mu enda taju, et minusse ei suhtuta hästi...

Ma ei oska oma tunnet defineerida ja ma ei tea, miks ma end halvasti tunnen, aga sellistel puhkudel ma lükkan ka pakilisi asju edasi. Ma tean, et see on halb, aga mul läheb enda ületamiseks palju aega ja energiat.

Ehkki tean, et õigem oleks ebameeldivad tegemised kiiresti kaelast ära saada.

Võtsin siis lõpuks end kätte ja tegin, mis tegema pidin. Aga sellest jäi väga paha tunne.

Ma ei saa midagi teha, aga mind häirib, kui keegi püüab kõrvale hoida oma kohustustest. Ja püüab laveerida, oma tingimusi esitada ning kaubelda järeleandmisi. Ja lõpuks teeb mulle etteheiteid.

Ma võtan alati kriitika omaks, kui see on õigustatud ja ka siis, kui see ei ole minu arvates õigustatud, inimeste arvamused võivad ju väga erinevad olla.

Mul ei ole raske vabandada, kui ma olen midagi valesti teinud või kedagi tahtmatult solvanud.

Ka nüüd vabandasin, sest teise inimese arvates olin tema suhtes lugupidamatult käitunud, ehkki ma põhjendasin, miks asi niimoodi välja kukkus, minu arvates olid olemas objektiivsed põhjused, tema arvates mitte.
Aga loomulikult ma vabandasin, kui tema tundis end solvatuna. Ma ei saa eitada, ega ma ise ka rahul ei olnud, aga isegi kogu vabandamisest ja kõigest hoolimata jäi paha tunne.

Paha tunne sellest jutuajamisest, paha tunne kogu suhtumisest ja üldse....

Ma pean ilmselt endaga rohkem tööd tegema. Suhtlemise käik oleneb ju ennekõike iseendast.

Kui mina ise ei suuda üle saada mind valdavast ebamugavustundest, siis on ju selge, et see kajastub minu vestlustoonis, kõnemaneeris, silmast silma vestlusel ka silmavaates, näoilmes ja kehakeeles, tekitades pingeid ja vastureaktsiooni.

Mul on arenguruumi.

Saturday, October 27, 2007

Iglesias mind igatahes ei näe!

Tahan Iglesiase kontserdile!

Kui ma julgesin sellest rääkida, noh, arvestades järgmisel nädalal toimuvat, siis saadi väga tigedaks... No ma ei saa aru, miks küll ometi?!

Kas oleks nii ilmvõimatu minna? Ta on üks mu lemmikuid, kuulan teda väga hea meelega.

Aga nojah... ime olnuks see, kui oleks mu arglik ettepanek hurraaa-hüüetega vastu võetud! Ma ju teadsin seda ette, miks ma siis niiväga üllatusin?!

Küllap ikka ootasin imet... mida siiski ei sündinud.

Imesid vist üldse ei sünni.

Naiivne on see, kes neid ootab.

Mõttetu

Tuntud eesti klassikat parafraseerides:

Kui ma eile öösel koju jõudsin, oli mõni inimene juba väga vihane.

Mitte otseselt minu peale, aga kuna mina olin nüüd käepärast, siis sain ka mina oma koosa. Ja üleüldse sai ta siis mulle üht-teist valusat öelda, et ma end väga hästi ei tunneks.

Minu süü oli antud hetkel vist liiga roosiline meeleolu.

Jäi üle vaid õlgu kehitada. Mõttetu oli midagi öelda või rääkida, sest juba esimese piuksu peale sain sellise sõnavalingu, et pidasin paremaks suu kinni hoida.

Oeh... Eks ma loodan, et kui järgmisel nädadal mõningad asjad lahenevad, siis saabub ka stabiilsus mõne inimese ellu, et ta ei peaks enam närveerima ja stressis olema. Ehk läheb siis olukord rahulikumaks.

Ehkki ma tean, et virisemist jätkub nagunii - ei jõua tööd teha, raske on, pikad päevad, kõik tahavad ainult raha, kõik on nii kallis, puhkepäevi lubada ei saa...

Kui inimene tahab, siis võib ta oma elu väga vastikuks mõelda ja niimoodi elu lõpuni haliseda ning endale mitte midagi lubada, sest maailma kukub ju kokku, kui tema tööd ei raba ja raha kokku ei kühvelda!

Kuigi praegu on elu talle väga ilmekalt tõestanud, et tema mõtteviis ei pea paika, sest tegelikult ei juhtu ju midagi erilist, kui ta tööl ei käi, aga ta ei tee sellest üldse järeldusi. Noh, mis parata, küllap peab elu siis talle veel õppetunde andma, et ta hakkaks asju ka teise kandi pealt nägema - et raha ei ole jumal ja virisemisega elu õnnelikumaks ei tee.

(Piinlikkusega meenutan enda virisemisi!:D)

Nagu Peep Pree tänases "Arteris" ütleb, et ainuke õige investeering on investeering endasse. Olgu need siis õpingud, puhkus, enesetäiendus, harrastused vm. See annab endale rahulolu ja hea enesetunde, mida saavad nautida ka lähedased. Kui oled ise rahulolematu, siis ei lähe ei tööl ega eraelus hästi ja pole ka teistele endast midagi anda.

Ka Th.Gordoni perekoolituses antakse edasi "täis-tassi-teooriat": kui sinu enda tass on täidetud, siis on sul sealt ka teistele jagada, aga kui enda tass on tühi, pole ka perele midagi anda.
See tähendab, et lapsevanem peab ka enda jaoks aega leidma, et ennast täiendada, harrastustega tegelda, enda vajadusi rahuldada, siis on ta lapsevanemana õnnelikum ja rahulolevam, konflikte tekib vähem ning ollakse parem abikaasa, lapsevanem, kolleeg.

Ühesõnaga - olukord on suhteliselt terav ja närviline.

Käib töö ja vile koos

Eilsest õhtust.

Tööd tegin veel õhtul. Tegelikult mind häiris, et mul endal hakkas aeg tiksuma ja pidin kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta jõudma.

Arvestasin tunniga, aga oleks läinud poolteist või rohkemgi, sest tajusin, et algul oli vaja lasta inimesel rääkida, et oleks üldse võimalik rajada mingitki usaldust või et üldse hakata tungima kaugematesse tagamaadessse.

Küll aga kumas jutust välja autoritaarsust ja närvilisust. Kui ta ennast unustas, siis sekka ka huvipakkuvaid nüansse, mida ilmselt varjata taheti, kuid tahtmatult avaldusid. Mis omakorda näitab mõttemaailma ja käitumismalli. Palju õigustamist ja teiste süüdistamist, mis samuti räägib inimesest väga palju.
Üldse - keeruline ja raske tegelemiseks ja ma ei tea, kuidas minu koostööpartnerid asjasse suhtuvad ja seda enda vaatevinklist käsitleda saavad.

Aga töö pole ainuke, mida eile õhtul tegin.

Edasi läks peoks! Ja igati vahva oli, sest mul õnnestus end tundmatuseni maskeerida, mind ei tuntud ära ja see oli parim! :)
Me tegime koos idee autoriga fantastilise šõu õhtu esimese poole vältel ning pälvisime parima kostüümi auhinna! Super! :)

Siis tuli esineda ning ka seal kasutasin maskeeringut paruka ja liigse meigi näol - jälle huvitav kogemus, ka selles rollis jäin nii mõnelegi tuttavale tundmatuks! Taevake, kuidas on võimalik ennast tundmatuseni muuta!

Esinemine läks üsna hästi. Kuigi tundus, et vastuvõtt oli kuidagi leige... kas ei oodatud meilt midagi sellist?:) Või ei jätnud me muidu head muljet? Ei tea... Igatahes paistis, nagu olnuks publik hämmastuses... Tühja sest, see-eest tuleb esinemiste pakkumisi mujalt ja vastuvõtt on elavam. :)

Aga kolmandal korral ilmusin juba iseendana. Kolm "mina" ühe õhtu jooksul - hea väljaelamisvõimalus! :)

Tantsida sai meeletult ja see oli superhea punkt meeldivale õhtule. Ma polnud nii ammu tantsida saanud!!!
Ja ometi on see asi, mida ma niiväga armastan, kuna see võimaldab emotsioone välja elada ja oma pingeid maandada.

Hea tunne jäi sellest õhtust. Koju sain pärast ühte.

Friday, October 26, 2007

Torssis tigedik tahab tegelikult väga vähe...

Siin ma nüüd istun ja ootan. Varsti tegelen tööasjadega.

Seni teen seda, mis mulle südamelähedane - kirjutan.

Ma olen viimastel päevadel ikka väga kannatamatu ja närviline olnud ja üldse mitte arusaaja ja rahulik. Muidugi on igasuguseid asju kuhjunud, kuid üha enam hakkab mulle tunduma, et võtmeks on hoopis läheduse ja helluse puudus.

Eluhetked kirjutas just hoolitsusest ja hoidmisest (ma kahjuks ei saa viidata temale ilma tema nõusolekuta) ja ma tunnen, et sellest on mul kohutavalt puudus.

Füüsiline lähedus on minu jaoks väga oluline, aga kaisus olemist ja kallistamist pole üldse. See tähendab, oleks ikka, kui ma tahaksin, aga .... Ma ei kommenteeri seda siin ja praegu.

Ja kogu olemus hakkab protestima sellise ebaloomuliku oleku vastu.
Gunnar Aarma õpetuse kohaselt tuleks kallistada vähemalt üks kord tunnis! Mõelda vaid, millest ma siis ilma olen!
Ja kuidas see mõjub! Väga halvasti, ütlen ma!

Ma võin eksisteerida neutraalselt koos, aga kui kõige normaalsemad lähdusvajadused on rahuldamata, siis hakkab see ikkagi märku andma. Keha ja vaim tunnevad, et midagi väga olulist on puudu. Lõppude lõpuks on inimene sotsiaalne olend ja vajab teist inimest.

Ja ma tahan ise jagada hellust ja õrnust, sellest on ka puudus! Ja see teeb mind ka pahuraks.

Ja ma olengi üks pahur ja torssis tigedik, kes millegagi rahul ei ole. Ainuüksi sellepärast, et puudub oluline lüli, mis on vajalik rahuloluks ja õnneks.

Ooooh, ja kuidas ma ei taha selline tigepuss ja rahulolematu olla!

Ei, ma tahan õnnest särada ja kogu maailma armastada! Tahan olla rõõmus ja rahulolev. Tahan kallistada mulle kallist inimest ja tunda rõõmu temale rõõmu valmistamisest. Tahan olla hoitud ja armastatud.

Tahan ju tegelikult nii vähe...

Kiire sai läbi


Kiire sai läbi ja ehkki mul on kergendus sellest, siiski jäi millegipärast paha tunne... Mõned asjad ei läinud just nii nagu oleks tahtnud.

Aga ma ei taha täna enam mitte millegagi tegelda, tean, et õhtupoolikul on üks raske asi, aga ma ei taha ka selle peale mõelda.

Ma ei taha üldse mitte millegi peale mõelda. Teha oleks ju veel ühte ja teist, aga ma tahan koju magama. Magaks paar tunnikestki, ehk läheks paremaks...

Ehkki tegelikult on vist pigem nii, et natuke und teeb hoopis hullemaks, siis on rohkem kapsastunud olek.

Kõik on kuidagi vaikne.

Unelen homses hommikus, mil magan nii kaua kui tahan ja ei pea vara ärkama ega midagi kohustuslikku tegema - oo, see on õnnis teadmine! :)

Ametlikud asjad

Eile pidin veel jõudma Ametiasutuses käia ja vajalikud toimingud teha. Jõudsin ja tegin.

Nüüd on see tehtud. Teisipäeval on veel sellega seoses üks käik ja siis on lootust mõnel inimesel depressioonist lahti saada.

Aga kas minul sellega seoses depressioon tuleb või läheb, see ei huvita eriti kedagi ja ega ma seda kuulutama ei lähe kah.

Mis seal ikka, ei võta see mul tükki küljest ja ma lohutan end sellega, et kui ikka vaja, küll saab hakkama. Ma ei tee sellest endale lisastressiallikat.

On olulisemaid asju, millele mõelda.

Ei saa mitte vaiki olla - ikka vägivallast....

Üleeile jätkus seesama vägivalla lugu.

Ma hämmastusin tõepoolest, kui sarnased on vägivallatsejate käekirjad! See on uskumatu, aga nad vist kõik kasutavad samu skeeme, sama sõnavara, sama mõttemalli... - hmh, loomulikult kasutavad nad sama mõttemalli!

Aga ka sõnavara ja situatsioonid... - hämmastav!

Kui palju haiget saab teha sõnadega! Kas seda on nii raske mõista?! Miks peab oma lähedastele inimestele nii halvasti ütlema, neisse niisuguse põlguse ja vihaga suhtuma?! Ma ei saa sellest aru...

Füüsiline vägivald on igal juhul taunitav, aga emotsionaalset vägivalda nagu ei peeta õieti millekski, see oleks nagu normaalne ja lubatav.

Täna seisab ees veel raskem probleem... Kolleeg ei soovita mul üksi n.-ö. vastu astuda, aga mul ei ole valikut.
Ja ega ma ei kardagi. Millegipärast usun ikkagi inimeste intelligentsusesse ja võimesse rääkida sõnadega, mitte kätega. Ehkki antud juhul on asi intelligentsusest kaugel.
Aga sõnadega ei saa ükski suvaline inimene mulle haiget teha.

Igal juhul olen optimist.

Ma ei arvagi, et mingi maniakk minu sõnade peale ümber kasvab, ta vajab väga pikaajalist teraapiat ja abi, aga ometi on lootus, et asjade käik teda natukenegi mõtlema paneb.

Mind paneb aga mõtlema hoopis see, kui palju meie tutvusrigkondadeski on selliseid inimesi, kes teiste ees teevad näo, et kõik on parimas korras, aga peresiseselt on täielikud türannid, sadistid, vägivallatsejad... Ja keegi ei tea midagi....

Ega saagi teada, sest enamasti sellistest asjadest ei räägita. Valehäbi ja hirm on suur.

Selle juhtumi jääb lootus, et ehk siiski asjad hakkavad liikuma ja juletakse astuda samm edasi teistsuguse elu poole.
Mina igatahes toetan.

Kiired päevad

Eilne päev oli nii kiire ja toimekas, et mul ei olnud tõepoolest aega isegi ühtki sissekannet teha, ehkki paar asja hingel kripeldas.

Kiire polnud mitte ainult tööl, vaid kodus ka.

Täna on esinemine. Õmbleja sai mulle õnneks eilseks puuduolevad detailid valmis, aga mul oli vaja ju nendega veel edasi tegelda! Nii ma siis alles natuke aega tagasi lõpetasin selle meeletu nikerdamise, aga tulemusel pole väga viga, ajab asja ära.

Lisaks esinemisele on muidu-pidu kah, karnevali temaatika! Vahva, et väga hea tuttav K. käis välja idee ja sellest hargnes meil väga kihvt mõte, kuidas me ennast maskeerime ja mida teeme.

Oi, mulle meeldib selliseid üllatusi teha! :) Kord marssisin isegi tööle maskeerituna ja lõin laineid ning tekitasin elevust - kes ikka nalja teeb, kui ise ei tee?!

Seega otsisin kostüümid ja aksessuaarid välja - einoh, tulemus on igatahes pilkuköitev! :)

Tegelikult peaksin veel tööd tegema, aga ma lohutan end sellega, et ehk jõuan hommikul ka veel teha.
Ma parema meelega kirjutan blogi kui tööasju. :)

Tänane päev tööl on ka veel kiire ja pakiline, kardan, et päev venib nii pikale, et pean otse töölt pidusse tormama. Aga see-eest pidutsen siis täie raha eest ! :)

Tunnen, et pean ennast välja elama, ehk läheb siis natuke kergemaks ja ei mõtle nii palju kurbi mõtteid.
Ja ma pole nii ammu tantsida saanud!

Tuesday, October 23, 2007

Varjatud vägivald

Tänane lugu pani mind sisimas õudusest judisema.

Kuidas on võimalik niimoodi käituda oma lihase lapsega?! Ma ei suuda mõista, ei suuda... Ometi saan aru, et inimene vajab ise abi, ta ei oska käituda teistmoodi. Aga vist ka väga ei taha. Ja see on kohutav.

Enda minevik tuli meelde. Kohati vägagi tuttavaid seiku räägiti ja silme ette kerkisid mälupildid samasuguste sõnadega, väljenditega, löömistega, situatsioonidega...

Aga mul ei olnud siiski nii hull... ja mitte nii pidevalt. (Või tahan ma end õigustada, et ei teinud omal ajal kardinaalseid otsuseid? Mis otsuseid on suuteline tegema mahatambitud naine, kui tal pole kellelegi toetuda?! ) Kõik on subjektiivne, kõrvaltvaatajale tunduks ka minu kogemus piisavalt jube. Ma lihtsalt enam ise ei mõtle sellele.

Näen, et inimesed on suutelised muutuma.

Aga kas ka tänase loo puhul nii juhtub, ei tea. Kuid olukord on väga tõsine. Tajun sisimas, et see puudutab mind isiklikult rohkem kui ükskõik milline varasem lugu, vist oli liiga palju paralleele.

Loodan, et suudan asjaosalisele näidata ka natuke laiemaid võimalusi kui must auk, kust pole pääsu. Tal on vaja tuge, et et uskuda endasse ja oma võimalustesse hakkama saada.

Minul oli sellest omal ajal puudus.

KÕIK on halvasti! :(

Ühesõnaga - KÕIK on halvasti! :(

Ma arvasin, et see nädal on kiire küll, aga ma ei uskunud selliseid jamasid ja raskeid asju kaela sadavat. Aga neid tuleb järjest!

Tööl ajab üks asi teist taga, meeletu hulk kiiret tegutsemist nõudvaid asju.

Hobi poole pealt on aina halvad uudised ja see morjendab palju rohkem kui tööasjad.
Olen alati öelnud, et ma saan tööga hakkama ja miski ei häiri mind, kui muud asjad on korras.

Esimene asi hobi poole pealt, nagu öeldud. Kurvaks teeb ja rivist viib välja. Paha on.

Teiseks on kodus depressioonis mees, keda ma püüan rahustada, et võtku aeg maha, praegu nagunii ei saa midagi teha - järelikult tuleb lõõgastuda.
Aga ta ei suuda, selle tulemusena on tervis seisus, mis ei luba vajalikke dokumente korda teha, sellest kohe tal järgmine stressiallikas.

Kolmandaks annab tunda ühe olulise asja puudumine.

Neljandaks tahan lihtsalt kaissu ja ei taha mõelda mingitele muredele.

Tahan, et asjad oleksid hästi, tahan, et kõik laabuks kõigi kolme (isiklik, hobi, töö) kandi pealt, aga praegune seis on paraku vastupidine - absoluutselt KÕIK on nii jama, kui veel olla saab.

Ja mul on jälle tunne, et tahan kaugele jäämägede vahele... või vähemalt teki alla peitu pugeda ja mitte kedagi ega midagi näha ja kuulda.

Monday, October 22, 2007

Ei midagi erilist

Esimene päev sel nädalal läbi. Oleks ma siis ka midagi mõistlikku teinud - töö mõttes! Teha olnuks palju, aga minu aeg kulus hoopis muudele olulistele asjadele. :) Valikute küsimus, millal oma tööasjad korda teen.

Ootasin helget momenti.
Aga ega neid saagi nii tihedalt kah tulla. :) Helged momendid ongi sellepärast helged, et nad külastavad meid väga harva. Kui külastaks tihti, siis ei saaks enam arugi, et on helgem moment kui tavaliselt. :)

Trennis käisin. Kuna eile oli meil lisatrenn, siis läks täna suhteliselt normaalselt.

Tulin koju ja siis oli mul vaja üks väga oluline asi üles otsida. Selle otsimise käigus sai suurem koristamine ette võetud ja leitud asju, mida olin juba jäädavalt kadunuks arvanud! :) Nii et igati tulus otsimine oli. :)

Veel õnnestus kogu selle askeldamise käigus lamp ära lõhkuda, purunes teine tuhandeks killuks. Ei tea, peaks see õnne kah tooma? Tuhat korda õnne?
Sobiks küll....

Ootasin täna veel midagi. Sest midagi kindlat veel ei ole. Mina eriti ei pabistagi, aga mõni teine on juba üsna närviline. Aga midagi ei juhtunud.
Homme ka päev.

Ehk on homme parem päev - igas mõttes.

Sunday, October 21, 2007

Halvad uudised

Mõned uudised on head, mõned halvad.

Mina sain igatahes halbu uudiseid.

Päris kole on, kui sõltud kellestki, kes sind ei salli.
Kellestki, kes on armukade (ja täiesti ilma põhjuseta!) ja vaevleb vaid vaenulikkuse ja vihkamise küüsis. Kellestki, kes ei suuda minevikku selja taha jätta ning armastades õnnelik olla.

Õigemini sõltub sellest minu võimalus tegelda millegagi, mis mind huvitab ja mida ma jumaldan.

Ja ma ei saa mitte midagi teha.

Ainult andestada sellele inimesele kurjus ja viha, mida ta minu vastu tunneb.

"Jutt jumala õige"

Õige küll, käisin ju teatris ka.

Miina Piir

"Jutt jumala õige"

Lavastaja minu mälu järgi Peeter Volkonski.... loodan, et ei eksi... :)

Ants Anderi ühemehetükk.

Mulle meeldis naturaalsus: kui praadis muna, siis ikka praadiski muna, mitte ei teinud seda "mängult". Ja kui sõi, siis sõigi iskukalt, mitte ei punnitanud vägisi sööki sisse. Endalgi tuli praemuna isu :) !

Vahepeal läks natuke igavaks ka, aga see võis muidugi tulla mu enda väsimusest, millegipärast kippus silm looja vajuma.

Üksi laval olla üle tunni aja ja rolli köitvalt mängida on päris raske.

Kohati läks staatiliseks, aga kui mõelda, et tegu oli 97-aastase papiga, siis on ju selge, et ta ei peagi oma kodus meeleheitlikult ringi ratsutama... :)

Usutav oli.

Saturday, October 20, 2007

Muinasjutt

Elas kord Üks Naine, kes ei olnud oma eluga rahul.

Tal polnud põhjust rahulolematuseks, sest kõik oluline oli tal olemas - tal oli perekond, töö, eluase.
Tal oli palju võimalusi eneseteostuseks ja ta kasutas mitmeid erinevaid teid oma elu rikkamaks muutmisel.

Ja ikkagi ei olnud ta rahul. Tema elus puudus miski, mis oleks andnud talle sügava õnne- ja sisemise rahulolu tunde.
Algul ei saanud ta aru, mis see on, sest oli piisavalt asju (mitte materiaalseid!), mis pidanuksid teda õnnelikuks tegema.

Elu otsustas kinkida Naisele ühe kogemuse. See muutis Naise elu pöördumatult, tuues ühtlasi selguse, mis oli see MISKI, mis tema elust puudus.

Naine teadis nüüd, mida ta elult tahab ja mis on see, mis annab elule õnne ja rahulolu.

Aga mida see teadmine talle annab, kui ta ei tegutse selles suunas, et saavutada õnn ja rahulolu?

Kõik, mis sa seni õppinud oled, omandab mõtte alles siis, kui see ellu rakendada. Elus on tarkusel väärtus alles siis, kui see meil mingeid takistusi ületada aitab.

Paulo Coelho "Maagi päevik"

"Kui mulle mu tööd ja tegemised meeldivad, on tore. Kui ei, on alati võimalus teisiti teha. Kui ma laseksin muutustel toimuda, saaks minust viljakandev põld, kuhu loominguline kujutlusvõime oma seemneid külvab."

Paulo Coelho "Maagi päevik"


Muinasjutt lõpeb õnnelikult: Naine mõistis, et õnne ja rahulolu saavutamiseks peab ta tegema oma elus kardinaalseid muutusi - TA ALUSTAS UUT ELU, MIS OLI TÄIS ARMASTUST JA ÕNNE.

Muinasjutu lõpp.

Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik"


Mõned mõtted "Maagi päevikust"



Oma teel pead tuge leidma kõikehõlmavas armastuses, sest armastus on see, mis juhib ja õigustab igat sinu sammu.

Agaape on suurem kui meie tavalised inimlikud arusaamad ja kõik janunevad selle järele.

Et agaape õitseks (sinise sfääri harjutus!), ei tohi karta muuta oma elu. Kui mulle mu tööd ja tegemised meeldivad, on tore. Kui ei, on alati võimalus teisiti teha. Kui ma laseksin muutustel toimuda, saaks minust viljakandev põld, kuhu loominguline kujutlusvõime oma seemneid külvab.

Kõik, mida ma sulle õpetanud olen, kaasaarvatud agaape, omab tähtsust ainult sel juhul, kui sa endaga rahul oled. Kui mitte, siis panevad õpitud harjutused su paratamatult uuendusi otsima. Kui sa ei taha, et kõik need sinu vastu töötama hakkavad, tuleb lasta neil juhtuda.

See on kõige raskem hetk iga inimese elus – kui ta on tunnistajaks võitlusele, mis toimub õige asja eest, kuid ei suuda teisenemist omaks võtta ja lahingusse astuda. Nii pöördub inimese tarkus tema enda vastu.

Sageli on inimesed sunnitud saatuse poolt peale pandud muudatustega arvestama, aga ma ei räägi sellest. Ma räägin tahteavaldusest, soovist astuda kõige vastu, mis igapäevaelus rahuldust ei paku.

Elu jooksul tuleb kõigil ette raskesti lahendatavaid ülesandeid, aga tuleb ka ette olukordi, mis eeldavad valimist kahe asja vahel. Kõik need väikesed tegemist vajavad otsused võivad osutuda elu ja surma küsimuseks.

Miski ei toimu põhjuseta.

Vähesed suudavad omaks võtta võidukoorma: enamus ütleb lahti oma unistusest hetkel, kui selgub, et need võivad teoks saada. Nad loobuvad võitlemast õige asja eest, sest nad ei tea, mida oma õnnega peale hakata, nad on selle maailma asjade vangid.

Unistused täituvad alles siis, kui ma tean, mida nendega peale hakata.


Õnnelik olemine ei ole patt. Õnne otsing on igaühe isiklik tee ja ei ole ühest retsepti, mis sobiks kõigile.

Suurepärane idee

Täna tuli mulle üks mõte, mille ma ilmselt teoks teen.
Ma olin päris rõõmus, kui sellele mõttele tulin, minu arvates on see suurepärane! :)

Ei mõtle järgmisele nädalale

Laupäeva õhtu meeldib mulle rohkem kui pühapäeva õhtu.

Homme õhtul pean mõtlema järgmisele töönädalale, täna õhtul ma seda teha ei taha. Mul on hea meel, et saan seda edasi lükata.

Sest järgmine nädal tööl on väga hullumeelne ja ma tahan, et see võimalikult kiiresti läbi saaks.
Tegelikult on see üsna ettearvamatu minu jaoks, ma pole just kõige optimistlikumalt meelestatud, oodata võib kõige hullemat.

Seetõttu on kõik järgmise nädalaga seotu minu jaoks ebameeldiv.

Tahaksin, et oleks midagigi head tasakaaluks, aga seda on vist palju tahetud.

Jääb lootus, et ka järgmine nädal millalgi läbi saab.

"Aeg ei liigu alati sama kiirusega. See, kui ruttu ta edasi läheb, sõltub meist endist."

Paulo Coelho "Maagi päevik"

Raamatukiiks

Täna oli suhteliselt rahulik päev ja just selline, kus ma sain teha endale meelepäraseid asju - lugeda, arvutis olla ja mitte midagi teha.
Selline laupäev mulle meeldib.

Raamatukogust tuli jälle meeldetuletus, et mul on taas raamatute tagastamise tähtaeg. Mul on juba arvepidamine segi, mitu korda ma neid tähtaegu pikendanud olen. :)

Püüdsin siis vähemlt paargi raamatut tagastada, et olukord väga trööstitu poleks. Ülejäänutele sain veelkord pikendust.

Mul on selline imelik kiiks, et ma tahan teha raamatutest mulle olulistest kohtadest väljakirjutusi. Kui raamat on mu enda oma, siis ma kriipsutan alla, aga raamatukogu raamatutega ma niimoodi toimida ei saa.

Kuid ma märkasin, et "Maagi päevikus" oli keegi teinud punktikesi oluliste kohtade äramärkimiseks. :)
Nii armas on kohata samasuguse kiiksuga inimesi! :)

Friday, October 19, 2007

Uus on unustatud vana :)

Kummaline on kohata kedagi, kellega oled suhelnud, kes on sul külaski käinud, aga keda sa ei tunne ära ja isegi mitte niipalju, et temas üldse midagi tuttvalikku ette tuleks!

Mina vist nii palju muutunud ei olnud, sest tema tundis minu ära, ta hakkas meenutama, kas pole võimalik, et oleme varem kohtunud.

Kuna mina olen tegelenud nii paljude asjadega ja mul on väga erinevaid tutvusringkondi, siis hakkasime tuletama, millisega neist võiks tegu olla. Abiks oli tegevuste ja hobide kaudu tuletamine, aga välja mõtlesime!!! :)

Küll aga on hämmastav, kuidas inimene võib nii palju muutuda! Nojah, kui soengu kaudu oma väljanägemist muuta, siis võib päris eksiteele viia...

Ma saan aru, et mul on halb mälu paljude asjade suhtes ja nägusid ei suuda sageli meenutada, kuid millegi poolest erilised inimesed jäävad ikkagi meelde ja nimed jäävad meelde.

Kui tema mulle nime ütles, siis teadsin raudselt, et olen seda nime varem kuulnud ja teadnud. Nii tasapisi hargnema hakkaski.

Igal juhul oli see tore ja üllatav kohtumine. Loodetavasti mitte viimane.

"Jooksvad kulud"

Siis oli veel teater!

Õnnestus käia piilumas... :) Arvake, mida tahate! :)

Kuna kavalehte veel ei olnud, siis ei ole meeles autorit ja kõiki näitlejaid ka nimetada ei oska (mõni oli minu jaoks väga uus nägu!), aga vaata siit!

Niisiis -

"Jooksvad kulud"

Sadamateatris

Esietendus 20.10.2007

Väga aktuaalsed teemad - raha, laenud, võlad, valikud raha vs laps, kunstlik viljastamine...
Puudutab meid kõiki.

Algas intrigeerivalt ja ootamatult - publiku seast.
Kohati oli muidugi naljakas, aga see oli ka naer läbi pisarate ja siis oli tunne, et miks nad ometi naeravad, see on ju nii traagiline!?!

Lavastus on väga huvitavalt tehtud, vahepeal pisut staatiline, aga üldiselt jooksis kenasti. Näitlejatööd head, peategelane mängis väga hästi. Lavakujunduseks suur pöörduks, mida sai aktiivselt kasutada erinevates võtmetes. Finaalis oli väga hea leid väljapääsu otsimine.

Häid leide oli teisigi.

Pärast oli võimalus ka oma arvamust öelda ja lavastaja oli huvitatud tagasisidest.
Kõik oli arusaadav ja sümbolid mängisid, ainult üks koht, nagu selgus, ei olnud päris see, mida meie arvasime. :)
Ja minu arvates on ihu paljastamine odava populaarsuse tagaajamine.

Millegipärast leitakse, et väga kaasaegne ja edumeelne on teatris alasti inimest näidata, aga mulle endale tundub, et siis on lavastajal fantaasiavaegus, kui ta leiab, et selleks, et lavastus oleks hea, tuleb inimene paljaks võtta.
Ja kui on erootikataotlus, siis on selleks hoopis teisi võtteid - ka riietes võib vägagi seksikas välja näha ja osaliselt paljastatud keha on hoopis erutavam kui täiesti alasti.

Või nojah, eks see ole maitseküsimus ja suhtumise küsimus. Vaielda võib selle üle alati ja kui on selleks väga hea põhjendus, küllap on siis ka aktsepteeritav alastus laval.

Mõnu seest ja väljast :)

Eile oli üsna toimekas päev.

Ehkki kolmapäeval tundus, et mitte midagi ei saa paremaks minna, siis muidugi ma eksisin. Õnneks. :) Vahel on ju nii hea eksida! :)

Eile olin poolest päevast Tartus ametialasel koosolekul, mis päädis mõnusa erinevate massaažitoolide, -voodite ja -aparaatide katsetamistega. Mõnes väga kaua ei tahtnud olla, mõni jällegi oli nii hea, et sinna oleks jäänudki!
Kokku sai katsetatud üle kahe tunni! :) Mõnus oli! Isegi oma mured unustasin ma ära ja sain mõelda hoopis positiivsemalt.

Igal juhul kulus see turgutus mulle ära - nii kehale kui vaimule! :) Ja ma arvan, et hakkan seal suisa kliendiks, sest igati meeldiv mulje jäi nii teenindamisest kui protseduuridest. Aga mitte enne palgapäeva! :)

Thursday, October 18, 2007

Paheline MINA

Kes on see vastik õelus, kes on minu kesta sisse pugenud?

Ma ei taha uskuda, et see olen MINA ISE koos kõigi oma kõikmõeldavate pahade külgedega...

Ja kui hirmus vaatepilt see on! SEE EI OLE MINA!

Palun vabastage mind sellest õudusest, sellist MIND ma küll ei taha!

Wednesday, October 17, 2007

Kole kolmapäev

See hirmus päev saab kohe otsa.

Aga ega ma sellegipoolest ei usu, et järgmised päevad paremad võiksid olla. Praegused meeleolud seda küll arvata ei lase. Ja ma olen oma paha tujuga kõik endast eemale peletanud. Ja kardan, et olen mõnele inimesele küll täna liiga teinud ning virisenud mõttetute asjade üle.

Ja üleüldse olen ma täna väga-väga vastik ja kannatamatu ja mittetolerantne ja mõistmatu olnud.

Olen ise saanud peapesu ja lajatanud teistele.

VÄGA-VÄGA KOLE PÄEV. KOLE-KOLE KOLMAPÄEV. ÕNNEKS SAAB TA KOHE-KOHE LÄBI.

Täna olin jälle kaua tööl, koju sain alles poole üheksa paiku.

Eile tulin kaheksa ajal.

Olengi parema meelega tööl, teen oma tööasju ja keegi ei oota mind nagunii.

Noh, tegelikult mees ikka ootas. Kuna ta praegu tööl ei käi, siis teeb kodus süüa ja ootab mind koju.
Täna tegi väga head kohakala, aga ma sain seda alles kella kümne ajal sööma hakata. Eriti hea aeg põhjalikuks söömiseks! :)

Väga vesine

Väga kehv kolmapäev.

Õnneks hakkas vihma sadama.
Ilma vihmata oligi see päev kuidagi niru.

Kui sajab, on see rohkem minu jaoks, ilm on siis mu kaaslane ja truu sõber.

Tahan seista vihmas ja lasta vihmapisaratel voolata üle mu näo ning viia kaasa kurbus, õnnetu olek, trööstitus, lootusetus, mustad mõtted...

Mõnda aega tagasi leidsin oma seitsmendas klassis kirjutatud jutukese kooli almanahhist.
See jutuke rääkis vihmast, minu tunnetest ja sellest, kuidas mulle meeldib pimedal õhtul vihmas kõndida, vihm mu näol ja minu ümber...

Sama tunne valdab mind praegu - ma tahan olla vihmas, ma armastan seda ja ma tahan lihtsalt olla, kuulata vihmasaju armast heli, tunda vihma lõhna, tahan põgeneda koos sajuga olematusse....

Ma ei taha enam midagi reaalset, reaalsus ei ole minu jaoks, see on minu jaoks vist liiga raske koorem. Vahetevahel tunnen ma nii.

Ma olengi vihm, vihmast olen ma võetud, vihmana tahan ma elada ja vihmaks tahan ma saada...

Tuesday, October 16, 2007

Otsi head

Käisin ja sain. Ilmselt. Ei teagi, naerda või nutta.

Einoh, tegelikult on muidugi hea, sest see lahendab praegu päevakorral oleva probleemi ära, aga samas...

Eks ma ohkan raskelt ja ... elu läheb edasi. Võib-olla ilma minuta.

Mitte et ma midagi äärmuslikku kavandaksin, vaid lihtsalt millegipärast on tunne, et ma olen nüüd nii aheldatud ja lootusetus olukorras... et on tunne, nagu hakkaks elu minust mööda valguma ja mina jään seisma - üksi, ilma lootuste ja unistusteta, ilma võimalusteta midagi muuta...

Mitte seda ei olnud ma planeerinud...

Aga ikkagi - ei ole halba ilma heata. Raudselt peab mingi hea konks ka asjal olema. Küll ma ta üles leian.

Monday, October 15, 2007

Mida teha?

Ma olen juba kauemat aega mõelnud oma elu peale. Ma olen mõttes päris palju asju korraldanud ja mõelnud, kuidas asjad edasi kulgevad ja mida ma ette võtan.

Ma ei ole reaalselt midagi selleks teinud, et oma mõtteid teoks teha.

Aga nüüd olen seisus, et pean tegema otsuseid, mida ma teha ei tahaks, aga ma ei saa ka inimest hätta jätta ja öelda, et see pole minu asi.

Ja kui ma tean, et minust sõltub päris palju, õigupoolest lausa kõik, siis ei saa ma käituda vastupidiselt oodatule.

Ma ei ole rõõmus. Kuid see-eest olen inimlik, abivalmis ja hooliv. Ehk tähendab ka see midagi.
Kui tulevikku silmas pidada, siis on see hea baas normaalseks lävimiseks.

Ka halbadel asjadel on tavaliselt mõni hea külg. Tuleb see vaid üles leida.

Veto!

Tegelikult peaksid igasugused kiredraamad olema ära keelatud... :)

Unine nädalavahetus

Nädalavahetus on möödas ja esmaspäevgi on õhtusse jõudnud.

Laupäev oli nn."täistööpäev" ja ehkki ma arvasin, et vähemalt õhtu on enda päralt, läks siiski teisiti. Aga loomulik, et abi oli vaja ja tegelikult oli kõigest väga palju rõõmu. Nii harva kui ma seda rõõmu ka nautida saan! :)

Ja magada sain rohkem kui ilma "tööpäevata", see kulus vägagi marjaks ära, sest paratamatult andsid magamata ööd tunda.
Paistis, et unevõlg oli ikka väga suur, sest magasin täna hommikulgi sisse, ärkasin üle tunni pärast kella...
Aga kuna ma magasin sisse omaenda hommikusest nautlemiseajast, siis ei juhtunud midagi hullu, lihtsalt ma ise olin häiritud, et rahulik kohvijoomiseaeg kippus väga lühikeseks jääma. :)

Saturday, October 13, 2007

Vara üles, hilja voodi....

Ehkki igal õhtul ma mõtlen, et täna lähen vara magama, siiski on karm reaalsus see, et ma seda kunagi ei saa. :) Enda viga muidugi! Kes käsib arvutis istuda!

Muidu poleks ju täna miskit hullu, laupäev puhkepäev, saaks hommikul kauem magada, aga lisaks sellele, et see on teiste poolt minu jaoks ära planeeritud, on ka vaja tavapärasel ajal (s.t. pool kuus) tõusta...

Laupäevahommiku kohta pisut varavõitu... :)

Aga kui on valida, kas rahulik mõnulev vaikusetunnike hommikukohvi seltsis ja vaimne ettevalmistus päevaks või tunnike kauem magamist ja siis kiirustades püstijalu kohv alla luristada, siis igal juhul on minu valik esimene variant.

Pigem loobun unest kui rahulikust hommikukohvist ja hetkedest enda jaoks.

Täielik mõistmine

- Ma tahaks "Grey anatoomiat" vaadata.
- Kas Sa minu anatoomiat ei taha vaadata, ma näitan Sulle enda oma?
- Ei, ma Sinu oma ei taha.
Paus.
- Ma tean niigi, et Sa ei taha, ma olen sellest ammu aru saanud.

Friday, October 12, 2007

Kompliment

"Ega Sul mõni laps ometi juba koolis ei käi?!"

:) :) :) :) :) :) :)

Ei mingit puhkepäeva!

Homme ei tule puhkusest midagi välja, sest päev on minu eest ära planeeritud.

Tegelikult mind häirib, kui mult laupäev ära võetakse, millegipärast see tundub kõige õigema ja vajalikuma puhkepäevana.

Aga hea on see, et teadsin sellest varakult ette, nii ei saanud ma hakata mõtlemagi sellele, et laupäev on mu enda päralt.

Kõige ebameeldivam on, kui oled põhjalikult valmis mõelnud, mida ja kuidas oma aega planeerid, kõik mõtted on juba tegevuses eesootavate meeldivate asjadega, ja siis lüüakse plaanid halastamatult segi.

Nurisemiseks pole siiski ju põhjust, sest positiivseid emotsioone tuleb ilmselt küllaga! :)

Rahafilosoofia

Eile sain ise suure rumalusega hakkama. Ei osanud piiri pidada. Eks nüüd tuleb püksirihma pingutada.

Kõige ebameeldivam on muidugi asjaolu, et ma pean ka pisiasjadeks mehelt raha küsima või siis loobuma nt. treeningutest või lõunasöögist.

Samas ei oska end süüdistada ka. Lõppude lõpuks ei saa ma lasta lapsel paljalt ringi joosta ja üleüldse - minu suhe rahasse on hoopis teine kui mehel.

Temal ei ole isegi siis raha, kui 1000 krooni rahakotis, iga sendi väljaandmine valmistaks talle justkui füüsilist piina ja temalt rahaküsimise teeb ta nii ebameeldivaks kehakeele, näoilme ja vihase pobinaga, et pead end tundma kohutava süüdlasena, kui raha on vaja.

Mina olen teisest puust. Lähtun filosoofiast, et kui aina kordad, et raha ei ole ja midagi osta ei saa, siis nii ongi. Mõtte ja sõna jõud on tohutu! Kui ma endale pidevalt korrutan, et mul ei ole raha, siis ei ole ka.

Aga kui on midagi vaja ja parajasti raha on, siis tuleb vajalik asi ära osta, mitte põdeda ja kõhelda ja siis nuriseda, et ei saa seda ega teist. Raha saab otsa ka siis, kui teda kangesti hoida püüad, ainult et siis kulub ta kuidagi märkamatult, ilma et arugi saad, mille peale täpselt.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. See on ikka nii. Lihtsalt ei tohi raha pärast muretseda.

Nii et minul rahaprobleemi ei eksisteeri - kui raha on, siis kulutan, kui ei ole, siis ei kuluta. :) Mõlematpidi saab hakkama.

Hea küll, ma saan aru, et selline jutt ajab kokkuhoidlikult majandavad ja korralikult eelarvet planeerivad inimesed närvi, aga küllap ka mina majandaksin hoopis teisiti, kui ma peaksin vaid endale lootma. Kuna praegu veel ei pea, siis on lihtsalt nii nagu on.

See pole ka selline asi, mille pärast peaks oma pead hirmsasti vaevama.

See on ju ainult raha. Maailmas on palju tähtsamaid asju kui raha. Ja minu jaoks on asju, mis lähevad mulle rahast palju rohkem korda.

Auto läks ära

Auto on sedapuhku õhtul. Läheb lammutusse. Ta oli ka ikka sellises seisus, et kole oli sissegi istuda, rääkimata sellest, et kõik vajas alatasa remonti ja putitamist.... :)

Mees otsib uut autot. Tal on enam-vähem sobiv välja vaadatud, aga probleem on nagu alati ainult ühes - rahas.
Riskida ta ka väga palju ei taha, aga kes ei riski, see šampanjat ei joo. Paraku on see ainult minu arvamine.
Mees on masenduses ja depressioonis, ta ei talu sellist olukorda, kus ta ei saa midagi teha. Ta ei suuda vabalt võtta ja rahulikult kaaluda. Käib närviliselt ringi ja ei võta mind kuulda, et tema närveldamine ei aita mitte kuidagi probleemi lahendada.

Selle peale leiti, et no minul on loomulikult ükspuha! See oli väga ebaõiglane, ma lihtsalt teen vahet asjadel, mida ma muuta saan ja mida ma muuta ei saa. Ei ole ju mõtet närida küüsi ja hulluks minna, kui midagi konkreetset teha ja muuta ei saa.

Seoses sellega tuli muidugi jamasid, mida ma polnud ette näinud ja mille kohta ma arvasin, et ma ei pea seda kunagi avaldama. Nüüd tulid asjad avalikuks, suhtumine oli enam-vähem ootuspärane, aga ma ei lase end sellest morjendada.

Pakkusin hoopis erinevaid variante välja ja tirisin ta kohe Ametiasutusse, tema ei ole hoopiski selline, kellest oleks mingit asjaajajat, ta kohe ei kannata selliseid asju. Ohjad tuleb lihtsalt enda kätte haarata.

Oodatud lahendusi muidugi ei tulnud, aga mitu head varumõtet saime küll, mina olen optimist ja tundub, et suutsin ka mehesse süstida lootusrikkust.

Muidugi absoluutne üllatus - mõnitamist, õiendamist ja karjumist rohkem ei järgnenud, kuigi ma arvasin, et seda kuulen ette ja taha. Uskumatu! Aga meeldiv üllatus.

Tuesday, October 9, 2007

Probleem... lükkaks kuhugi kaugemale...?

Tegelikult on mul vaja üks tervisega seonduv asi kiiremas korras ette võtta, nagu ma hakkan täheldama.
Siiani ma väga ei muretsenud, aga mida aeg edasi, seda rahutumaks muutun.

Põhjus ka selles, et see nõuab visiiti eriarsti juurde, aga just sinna ma eriti minna ei taha, sestap lükkan ja lükkan edasi... Minu meelest väga tüüpiline - ikka viivitada viimase võimaluseni.

Olen mõelnud probleemi tekke üle, kas see võiks olla seotud teatud asjadega, mida ma ei taha.

See võib ju vabalt olla, et alateadvuslik vastumeelsus millegi vastu tekitab sellise probleemi, et tänu sellele probleemile poleks vaja selle "millegi" pärast muretseda... oh, ma vist räägin väga keeruliselt, aga ma ise tean väga hästi, mida ma mõtlen. :)

Või paneks kannatuse proovile - kui kaua õnnestub tekkinud probleemi ignoreerida, ilma et sel väga tõsised tagajärjed oleks?

ELU ARMASTUSEST

Kõigi õnnetute armastuslugude taustal oli nii hea lugeda hoopis õnnelikke lugusid Epult ja Mutilt ja Triinult, mis niivõrd hästi haakusid minu ideaalpildiga ja kujutluspiltidega MINU ÕNNELIKUST ABIELUST, justkui oleksin need ise kirjutanud.

Need lood annavad lootust, et vastastikune armastus ei ole maailmast veel kadunud, vaid eksisteerib meie keskel edasi. Õnnelikud on need, kes on leidnud oma ELU ARMASTUSE ja oma õnne - see on suurim väärtus elus.

Kummaline, et maailmas on sarnaste mõtete ja arusaamadega inimesi, tundsin end kohe väga hästi, kui mõistsin, et ma ei tahagi midagi utoopilist, vaid see võib väga hästi olla ka minu reaalne elu.
Mingis mõttes on ju olnud ka, niipalju kui ma ise olen suutnud seda õnnelikuks elada. Kõik oleneb ju mõtlemisest ja suhtumisest. Kui halvad asjad vajuvad minevikku, siis võib ju mõelda, et polegi kõige hullem.

Samasuguseid õnneliku armastuse vaateid olen eneses kandnud, ometi olen ise teinud vigu ja eksinud nendesamade reeglite vastu, mida tegelikult õigeks pean. Ma tunnistan oma vigu. Ja ei taha neid enam tulevikus korrata.

Ainult et - suhted ei ole ühepoolsed. Kõik ei olene ju ka ainult endast.

Aga aitäh Epule, Mutile ja Triinule! Ma kohe ei saanud sellest kirjutamata ja teid nimetamata jätta! :)

Poolik elu

Kui suur peab olema armastus, et anda vabaks armastatud inimene, et tema leiaks oma õnne? Minu arvates VÄGA SUUR.

K. kirjutas mulle pikalt sellest, et ta ei taha hoida kinni armastatud naist, kes ilmselgelt armastab teist. Oh, need on nii keerulised lood, aga ma hindan temas seda, et tema jaoks ei ole oluline poolik elu - saada naine, kes aina mõtleb teisele. Milleks?! Mis mõte sel on?!

Parem anda armastatud naisele võimalus olla õnnelik sellega, keda ta ise tahab, kui leppida vastamata armastusega.

Ma ise ei sooviks vaenlaselegi sellist poolikut elu. Ma tean, mida see tähendab.

Ja ma ei tahaks, et keegi peaks niimoodi elama. See oleks vale. Nagu K. ütles, et soojätkamiseks kõlbaks selline elu küll ja saaks ju hakkama, aga see pole see, mida tema vajab. Ka lapsed saavad aru, kas vanemate vahel on armastust või mitte, see paistab ju igati välja.

Niisiis on ta otsuse teinud. Ma usun, et see on ainuvõimalik samm. Tema armastus ON nii suur, et soovida oma armastatule õnne. Ta võib ise olla väga õnnetu, et lahkub armsast inimesest, aga ta teab, et oleks veel õnnetum, kui teeks õnnetuks kõige kallima.

Armastav inimene saab olla õnnelik vaid läbi armsa inimese õnne. Nii lihtne see ongi.

Elu ilma vastuarmastuseta pole mingi elu, võid armastada teist nii palju kui tahes, aga kui armastust vastu ei saa, siis lõpmatuseni niimoodi vastu ei pea. Aja küsimus, kauaks niimoodi kokku jäädakse.
Või ma ei tea... Kannatlik ja pikameelne eestlane talub paljugi.

Ma ise ei taha sellist poolikut elu, aga... no ma ei kommentaari...

Monday, October 8, 2007

Südamejagamisest

Täna tilkus süda verd, kui Kristiina pakkus mulle teatripiletit "Nora/Maja" etendusele.

Pea hakkas palavikuliselt tööle, esimene mõte oli kohe teatrisse tormata, murdosa sekundi jooksul jõudis kohusetundlik trennimõte kannule ja siis püüdsid nad võidelda loetud telefonikõneminutite jooksul, kumb peale jääb.

Kohusetunne jäi peale.

See'p see on, kui teenid mitut Jumalat ja mitmed asjad huvitavad. Kangesti oleks tahtnud teatrisse minna, aga trennist ei tahtnud ka loobuda, sest see meeldib ka ja pealegi on esinemiseks vaja harjutada, harjutada, harjutada...

Meeldiv trenn+kohusetunne=teatrist loobumine...

Nii pidin ikkagi "EI" ütlema, väga raske südamega, aga pidin ütlema...

Nii on kõigi külalisetendustega... loen kuulutusi ja süda tilgub verd... muidugi ma tean, et ühel hetkel loobun mõnest trennist ja valin mõne sellise teatrietenduse, mida ma ikka väga-väga hirmsasti näha tahan, sest mu südames on teatril kindel koht...

Ja mitte ainult sellisel teatril, mida vaadata saan... :)

Ja kui südamejagamisest rääkida, siis seal on veel üks väga kindel koht hõivatud... ;)

Hirmsate uudiste päev

Nädala esimene päev. Natuke tüütu, sest terve töönädal on veel ees...
Aga õnneks tööd tehes lippas aeg kiiresti.

Ja päris hirmsaid uudiseid oli ka.

Üsna hirmus on mõelda, mis võib juhtuda meie lähedaste inimestega või nende tuttavatega... Kuidas puudutab see meie elusid...

Ma olen küll alati seda meelt olnud, et mitte midagi ei juhtu niisama, ilma põhjuseta. Igal asjal on põhjus.
Enamasti antakse meile erinevaid kogemusi ja läbielamisi selleks, et me mõtleksime millegi üle või teeksime järeldusi või hindaksime ümber oma seniseid arvamusi või väärtushinnanguid.

Ei ole halba ilma heata..., kuid vahel on sündmused nii valusad, et mõistus keeldub uskumast, et need on juhtunud tegelikult hea eesmärgi nimel.

Kas nende sündmuste tagajärjel midagi muutub või mitte, seda näitab aeg.

Otsapidi olen minagi neist sündmustest osa saanud ja kaasa elanud, kuidas kõik edasi kulgeb, ei oska keegi ette aimata.

Lootus paremusele on alati olemas, aga suhtumised on ilmselt väga palju muutunud. Võib-olla igaveseks.
Hoian pöialt ja saadan häid mõtteid väga heale sõbrale.

Sunday, October 7, 2007

Veel teatrikülastusest

Kui ma veel eilsest teatrist räägin, siis selle koha pealt, et mitte iial enam ei kavatse ma minna teatrisse niimoodi, et asutuses muretsetakse suuremal hulgal pileteid ja siis on üks suur tore ühine teatrikülastus!

EIIIII!!!

See oli päris kohutav - istuda viimases reas ja küünitada siitpoolt ja sealtpoolt, et üldse midagi näha! Kusjuures loomulikult ei näinud ma näitlejate näoilmeid!

Mitmel korral mõtlesin, et parem oleks mul seina ääres püsti seista, siis vähemalt näeks tegevustki! Nüüd oli see suuremas osas kuuldemäng!

Hea küll, eks ma natuke liialdan ka, nägin ju ikka midagi, aga vaieldamatult oli positsioon vilets!

Kui ma ise ostan pileteid, siis sellisel juhul, kui esiridadesse pileteid ei ole, siis võimalusel võtan piletid nt. järgmisele etendusele, kus on kohtade valikuvõimalus suurem.

Eks ole seegi teatrikülastus kogemus tagataskusse panemiseks: piletite muretsemist ei usalda ma kellelegi teisele. :)

"Jäine mõrv"

Unustasin hoopiski - käisin ju eile teatris ka!

Edward Taylor

JÄINE MÕRV

Thriller kahes vaatuses

Lavastaja Leino Rei
Kunstnik Rosita Raud (Vene Teater)

Osades Jaan Rekkor, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar ja Eva Klemets


Tegu oli mõnusa meelelahutusega, kusjuures pean ütlema, et mõned käigud olid minu jaoks etteaimatavad. Egas ma siis ilmaasjata omal ajal erinevaid kriminulle tonnide kaupa ei neelanud!
Aga head näitlejad ja sujuv mäng ning ootamatu puänt - kokku meeldiv teatrielamus.

Noorus on hukas?

Täna sain kirja. Väga ootamatu kirja. Küllap see tulenes sellest, et eile tõstatus üks päris valus probleem asjast, mida ma ei osanud kahtlustadagi.

Ja kui ma täna tahtsin sellest rääkida, siis lubati mulle kiri kirjutada. Kirjutatigi.

See oli väga mõtlemapanev kiri. Ma ei osanud arvata, et ma olen selline, kellega ei juleta rääkida, et ma olen autoritaarne ja mõistmatu ega saa mitte millestki aru.

Ise olen arvanud, et ma püüan mõista ja leida lahendusi ka siis, kui ma ei ole päris nõus kõigega ning saades rohkem infot, on mul kergem otsustada positiivselt.

Arusaamad on erinevad meil endil meist ja teistel meist. Kui mind on peetud heaks kuulajaks ja selliseks, kellele võib kõigest rääkida, siis tuleb välja, et see kehtib ainult võõraste, tuttavate ja sõprade puhul, lähisugulastele see vist ei laiene. :)

Kas on tegu sellega, et lähisugulaste puhul oleme liiga kaitsvad ja ohutunne on suurem, kui see ilmtingimata vajalik on, või on see, et oma lähisugulastesse puutuv puudutab meid isiklikult, või hoopis tunneme endal suuremat vastutust?

Igal juhul sain mõtteainet ja tunnen rõõmu, et probleem ei jäänud õhku rippuma, vaid see tõstatati viisil, mis oli osapoole jaoks vastuvõetav.

See annab mulle põhjust oma käitumist rohkem analüüsida ja kontrollida ning midagi muuta, et suhteid parandada. Ma saan ju midagi ette võtta, kui ma tean asjast. Kui ma midagi ei tea, ei saa ma ka midagi teha. Sest ma ei tule selle pealegi, et teine osapool on rahulolematu.

Mulle meeldib, et ta mulle kirjutas, see oli temast väga nutikas! Ja ilmselge märguanne, et viibin liiga palju arvutis, kui minuga on lihtsam ühendust saada arvuti vahendusel kui silmast silma vesteldes! :)

Lisaks paluti mul lugeda seda.

Ilmselge, et noorus ei ole hukas! Pigem on hukas vanemad...

Pühapäevane treening

Täna oli trenn. Plaaniväline, sest tavapärases trennis saab edasijõudnute pooltund paraku ikka nii kiiresti otsa, et midagi erilist ei jõua teha.

Seetõttu läks tänane küll vägagi asja ette. Loodetavasti on treeneril aega meiega ka edaspidi lisatrenne teha, eriti kui ta nägi, et oleme tõesti hingega asja juures ja tõsimeelselt huvitatud.

Kolm korda nädalas oleks muidugi normaalne, aga treeneril pole sellist aega. Ehk edaspidi saame ka ilma treenerita ühe korra lisaks teha, see annab kindlustunnet ja kõik jääb paremini meelde.

Pärast trenni tundsin vajadust just sellise lõõgastuse järele, millest eelmises postituses kirjutasin. Tegelikult lähen hoopis vanni ja mõnulen seal.
Asi seegi.

Massaaž

Pühapäev.
Tahaksin tagasi sinna, kus ma päev-paar tagasi olin, tahaksin massaaži ja mõnuleda.

Massaaž oli hea. Ma olin kindel, et mul pole pingeid, sest püüan neid endasse mitte lasta, aga tegelikult oli päris valus, kui erinevaid närvipunkte mõjutati. Järelikult pole asi sugugi nii roosiline, massöör arvas ka, et mul oleks vaja mitut seanssi, et probleemseid kohti pingetest vabastada.

Küllap see õige on. Niisiis võtsin ka vesivoodimassaaži, see oli isegi mõnusam, sest ei teinud haiget.;)

Aga tegelikult igatsen ma hoopis hellemat kohtlemist, valusat massaaži ei taha.

Tahan õrnu paitusi ja armastusega antud silitusi, tahan kaisusolemist ja hoidmist.
Igatsusetunne.

Saturday, October 6, 2007

Aeg maha

Tagasi!

Eile oli nii toimekas ja vahva päev, et arvutisse ma päeva jooksul ei jõudnudki.
Kõik oli väga toredasti ette valmistatud ja meie kolleegidega jäime küll rahule.

Lõunast oli uus plaan meie aja sisustamiseks ja seegi oli super.
Mõnus, kui sinuga tegeldakse, mõnus on tunda end vabalt ja nautida kõike pakutavat.

Mina loomulikult ei suuda millestki loobuda, nii ei suutnud ma ära öelda ühestki toidukorrast, ehkki neid kippus eile väga tihedalt olema. Kogu aeg oli tunne, et enam ei jaksa, aga no inimese ahnus on ju piiritu!

Nii sai peaaegu et iga tunni-paari tagant söödud head ja paremat, aga tänu sellele ei hakanud ükski joodud alkohol oma mõju avaldama, ehkki suisa mitmeid erinevaid sai tarbitud. Hommikulgi ei olnud neist segamini joodud asjadest paha ega peavalu.

Ehkki plaane oli eelnevalt mitmeid, langesid need teatud põhjustel ära, sellest oli küll pisut kahju, aga meil oli niigi lõbus, naeruteraapia vastu ei ole mul kunagi midagi, ja meil omavahel saab hirmsasti nalja.

Meil ei õnnestunud küll väga salaja oma asju toimetada, sest õnnetuseks on minu viibimine ükskõik kus kaugelt ära tuntav teatud põhjustel, aga ka see teadmine tegi omakorda hirmus palju nalja. :)

Hommikul lahkusid paljud varakult, mina tegin mõnusa jalutuskäigu, nautisin sügisest loodust ja mõtisklesin meeldivatest asjadest.
Hea oli aeg maha võtta. Hingetõmbepaus kulus ära.

Argielu läheb edasi. Aga sellele mõtlen ma hiljem.

Veel naudin hetki, mil olen üksi oma mõtetega.

Thursday, October 4, 2007

Külm sõda

On selgemast selgem, et poliitiline olukord on väga terav ja taas päevakorral "külm sõda".

Väike sunnitud vaheaeg (napp, aga vägagi tervitatav külma sõja perioodil!) võib kallutada sündmusi siiapoole või sinnapoole, see on ette ennustamatu.

Aga pisikest vaheaega on plaanis kasutada maksimaalselt!

Ei taha koju

Eile oli pikk tööpäev lausa ettekavatsetult ja sunniviisiliselt, aga täna istun suisa vabatahtlikult tööl ja tegelen siin küll töö-, küll isiklike asjadega.

Ma ei taha koju minna. Mul ei ole kuskile kiiret.

Kas see räägib millestki?

Mulle küll räägib.

Tegelikult igatsen seda, et TAHAN koju minna, sest mind oodatakse seal...

Vaat niisugune naiivitar, kes usub heameelega veel muinasjuttudesse... :)

Halvad ja head emotsioonid

Hommik algas kehvasti.

Üldiselt on enamasti õnneks läinud.

Seekord ka, aga pahameeletormist polnud pääsu. Mitte et see VIHA mind loksutanud oleks, kuid lihtsalt mõtlema paneb, kas PEAB alati tegema seda, mida EI TAHA teha? Kui tegu on nn. "vabatahtliku" asjaga?

Ma saan aru küll, et seda eeldatakse, kui olen tavaliselt ka vastutahtmist kõike teinud, peaasi, et rahul oldaks.
Aga kui ühel hetkel enam ei taha niimoodi, siis põhjustab see loomulikult rahulolematust.

Aga õnneks on asju, mis ebameeldivamad elamused varju jätavad ja kuhjaga häid emotsioone tekitavad. ;)
Sestap ei lase ma end ebameeldivustest morjendada, vaid keskendun sellele ilusale, mis rõõmu valmistab ja õnnelikuks teeb... ;)

Wednesday, October 3, 2007

Pikk päev ja uni silmas

Nii. Lõpuks sai pikk päev läbi. Koosolek lõppes ja ma hakkan nüüd koju minema. Kas pole meeletu - 13 tundi tööl!

Einoh, küllap on neid inimesi küll, kellele on suhteliselt tavaline olla 12-13 tundi tööl, aga ma tahangi öelda, et minu puhul see väga tavaline ei ole....

Jeeeh, ma vist hädaldan ilmaasjata, ega see päev nüüd nii kurnav kah ei olnud, ma ei põe erilist vastumeelsust töö vastu. :)))) Eks ta ikka mulle meeldib kah.. :))))

Ausalt öeldes lootsin küll, et nii pikalt ei lähe, ja eks see koosolek hakkas lõpus igavaks minema.

Mina, kes ma öösel ka suhteliselt vähe maganud olin, püüdsin vägisi silmi lahti hoida ja haigutust maha suruda.

Ja nagu alati - just siis, kui tunned, et silm vajub kinni rohkem kui pilgutuseks, tabad endalt silmi avades lektori pilgu! Uuh, häbi, häbi! :)))

Aga nüüd ruttu koju!

* * * * * *

Täna on väga pikk ja pingeline päev, aga ka see päev saab ükskord mööda. Just hommikune positiivne süst oleks ära kulunud, aga... mis teha...

* * * * * *

Ei oskagi kohe midagi öelda.

Nii ja naa.

Ühest küljest on kõik väga okei, aga teisalt jällegi mitte. Peaks nagu end hästi tundma, aga samas ju teadsin, et antud olukorras nii jääbki...

Ja ma ise ei saa midagi teha.

Siiski, siiski - kes ütles, et kui enam midagi ei ole, siis võimalus soovida on alati olemas.?! :)

Tuesday, October 2, 2007

Töine

Täna oli tööalane suuremat sorti kokkusaamine. Minu jaoks oli huvitav, kuigi ei olnud päris see koosseis, mida ma ootasin, kuid ma saan aru, et laiendatud koosolemine oli erandlik.

Teave oli huvipakkuv, seda infot on hea teada, sest paraku seisan päevast päeva silmitsi täna kõne all olnud faktidega.

Ja taas peab tõdema, et on väga vähe võimalusi midagi ette võtta.

Kuid äärmiselt positiivne on kuulda ja näha, mida teised teevad, kuidas toime tulevad, ning jagada oma kogemusi.
Jalg on ukse vahele saadud ja see on kõige olulisem.

Monday, October 1, 2007

"9 ja 1/2"

Eelmises postituses nimetatud 8 nädalat tõi mulle tegelikult kohe meelde filmi "9 ja 1/2", nii ei saanud ma jätta sedagi mainimata. :)

Ma olen tahtnud seda juba tükimat aega uuesti vaadata, et näha, milliseid emotsioone see minus nüüd tekitab.

Filmidega on ju nagu teatrietendustegagi - iga kord uuesti vaadates avastad midagi uut, tekivad uued emotsioonid, uued seosed...
Ka Sina ise pole täna enam see, kes olid eile (kui meenutada Gabrieli sõnu "Viimsest reliikviast").

8 nädalat

Muide, et te teaksite - täna oli üks ütlemata ilus ja armas päev.

8 nädalat.

Trennis

Käisin trennis.

Algajaid on lisandunud palju, edasijõudnutele tehakse veel pärast põhitrenni natuke lisa ka, aga ikkagi on seda vähe, igal juhul minule küll. Või olen mina eriliselt äpu.

Siiski leppisime kokku ühe lisatrenni aja, selle üle on mul hea meel. Sest meid kutsutakse novembris esinema, ja mulle ei meeldi esineda, kui tunnen end ebakindlalt.

Möödunud hooajal tegime vahel ise omakeskiski lisatreeninguid, kui oli vaja esinemiseks harjutada. Ja ega ilma ei saagi, kord nädalas on ikka häbematult vähe!

Kui tahta esinemas käia, siis peakski hakkama lisatunde tegema, muidu pärast esimest korda enam ei kutsuta! :) :) :)

Haruldased töömeetodid

Täna käisin siis lähikonnas tööalaselt muljetamas.

Õnneks oli üritus üles ehitatud niimoodi, et ma ei pidanud maailmanaba mängima, vaid sain niisamagi silma paista! :)

Igal juhul oli kena kuulda, kuidas mujal tööd tehakse - täpselt samamoodi, aga sellest räägitakse kui maailmatu uudsest töökorraldusest!

See oli nii kummaline! Ma pole veel selle peale tulnud, et rääkida niivõrd loomulikust meeskonnatööst kui väga haruldasest asjast! :)

Ma ju ei saakski oma tööd teha, kui poleks meeskonda, kellega arutada ja koostööd teha!

Vaat siis! Tuleb kõrva taha panna, et see, mida meie siin teeme, on mõnel pool nii haruldane, et sellest tuleb kõva häälega kõigile rääkida!

Einoh, huvipakkuvaid asju oli ikka ka ja nii mõndagi sai ju kõrvataha panna, nii et nuriseda pole millegi üle.

Aga siiski - ei midagi uut päikese all. Ja las nad arvavad pealegi, et siinmail ei teata meeskonnatööst midagi. :)

See-eest on homme Tartus tööalane kokkusaamine, millelt on tõepoolest midagi kasulikku oodata.