Täna sajab vihma.
Mulle meeldib selline ilm.
Kolleegid tavaliselt nurisevad, et kole ja märg ja unine ilm, aga minu arvates ei ole ilmal midagi viga.
Ikka inimeses endas on kurvad meeleolud, mis ei lase näha vihmases ja sombuses ilmas midagi ilusat.
Ja kummaline on kuulata nurinaid ilma kallal, justkui tooks see leevendust inimese enda pahale tujule.
Milles küll ilm süüdi on??!!
See on ju loomulik, et vahel sajab lörtsi, vahel vihma, et vahel on sombune ja vahel päikseline, et aastaajad vahelduvad ja et pimedad sügisõhtud on paratamatud...
Ei saa ju loodust süüdistada omaenda ebaõnnestumistes ja möödalaskmistes ja tujutuses!
Parem naudi imelisi pimedaid õhtuid, kus tuul vilistab akende taga, vihm põristab katusel ja sina istud soojas toas, nautides ahjusooja või kaminatuld või hubisevat küünlaleeki... mõtiskled ja oled iseendaga... See on ju nii imeline!
Veel imelisem on olla koos armsa inimesega teineteise jaoks, tunda rõõmu aja rahulikust kulgemisest, vaadata koos elavat tuld, vestelda, jagada õrnust ja hellust....
Ja mõelda, kui hea, et on pikad ja pimedad õhtud, mis jätavad teineteise jaoks nii palju aega....
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment