Väga kehv kolmapäev.
Õnneks hakkas vihma sadama.
Ilma vihmata oligi see päev kuidagi niru.
Kui sajab, on see rohkem minu jaoks, ilm on siis mu kaaslane ja truu sõber.
Tahan seista vihmas ja lasta vihmapisaratel voolata üle mu näo ning viia kaasa kurbus, õnnetu olek, trööstitus, lootusetus, mustad mõtted...
Mõnda aega tagasi leidsin oma seitsmendas klassis kirjutatud jutukese kooli almanahhist.
See jutuke rääkis vihmast, minu tunnetest ja sellest, kuidas mulle meeldib pimedal õhtul vihmas kõndida, vihm mu näol ja minu ümber...
Sama tunne valdab mind praegu - ma tahan olla vihmas, ma armastan seda ja ma tahan lihtsalt olla, kuulata vihmasaju armast heli, tunda vihma lõhna, tahan põgeneda koos sajuga olematusse....
Ma ei taha enam midagi reaalset, reaalsus ei ole minu jaoks, see on minu jaoks vist liiga raske koorem. Vahetevahel tunnen ma nii.
Ma olengi vihm, vihmast olen ma võetud, vihmana tahan ma elada ja vihmaks tahan ma saada...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment