Käisin ja sain. Ilmselt. Ei teagi, naerda või nutta.
Einoh, tegelikult on muidugi hea, sest see lahendab praegu päevakorral oleva probleemi ära, aga samas...
Eks ma ohkan raskelt ja ... elu läheb edasi. Võib-olla ilma minuta.
Mitte et ma midagi äärmuslikku kavandaksin, vaid lihtsalt millegipärast on tunne, et ma olen nüüd nii aheldatud ja lootusetus olukorras... et on tunne, nagu hakkaks elu minust mööda valguma ja mina jään seisma - üksi, ilma lootuste ja unistusteta, ilma võimalusteta midagi muuta...
Mitte seda ei olnud ma planeerinud...
Aga ikkagi - ei ole halba ilma heata. Raudselt peab mingi hea konks ka asjal olema. Küll ma ta üles leian.
Tuesday, October 16, 2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment