Tänane lugu pani mind sisimas õudusest judisema.
Kuidas on võimalik niimoodi käituda oma lihase lapsega?! Ma ei suuda mõista, ei suuda... Ometi saan aru, et inimene vajab ise abi, ta ei oska käituda teistmoodi. Aga vist ka väga ei taha. Ja see on kohutav.
Enda minevik tuli meelde. Kohati vägagi tuttavaid seiku räägiti ja silme ette kerkisid mälupildid samasuguste sõnadega, väljenditega, löömistega, situatsioonidega...
Aga mul ei olnud siiski nii hull... ja mitte nii pidevalt. (Või tahan ma end õigustada, et ei teinud omal ajal kardinaalseid otsuseid? Mis otsuseid on suuteline tegema mahatambitud naine, kui tal pole kellelegi toetuda?! ) Kõik on subjektiivne, kõrvaltvaatajale tunduks ka minu kogemus piisavalt jube. Ma lihtsalt enam ise ei mõtle sellele.
Näen, et inimesed on suutelised muutuma.
Aga kas ka tänase loo puhul nii juhtub, ei tea. Kuid olukord on väga tõsine. Tajun sisimas, et see puudutab mind isiklikult rohkem kui ükskõik milline varasem lugu, vist oli liiga palju paralleele.
Loodan, et suudan asjaosalisele näidata ka natuke laiemaid võimalusi kui must auk, kust pole pääsu. Tal on vaja tuge, et et uskuda endasse ja oma võimalustesse hakkama saada.
Minul oli sellest omal ajal puudus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Selliste väga lähedalt puudutavate asjadega on väga raske neutraalseks jääda ja keskenduda ainult abivajaja probleemile. On oht hakata enda kogemuse põhjal nõu andma...
Jah, see oht võib varitseda küll.... ma siiski püüan vaadata laiemalt ja lähtuda minu silmis kõige olulisema abivajaja olukorrast.
Aga ma jätkuvalt olen hämmastuses, kuivõrd sarnane on vägivallatsejate käekiri...
Post a Comment