Friday, November 30, 2007

Kuulekad naised

Vaatasin õhtul filmi "Kuulekad naised" ETV kanalilt.
Keegi, - vabandust, ei mäleta, kes, palun vabandust,- oli oma blogis selle kohta päris krõbedalt väljendunud.
Et mis naised need ka üldse on - see oli leebe variant tema teemakäsitlusest.

Kui ma asutasin end seda filmi vaatama, siis mehele millegipärast ei meeldinud see teema ja eessõna Jüri Pinolt, läks vihaselt magama.
Mille peale ta küll pahandas?

Kui ma kuulasin Jüri Pino eessõna, siis ausalt öeldes ootasin ma midagi väga räiget ja täiesti vastuvõetamatut, mida ma ei suuda aktsepteerida ja mis sunnib mind ahastades käsi taeva poole tõstma ja taevaseid vägesid selle ülekohtu vastu appi kutsuma.

See, mida ma nägin, pani mind õlgu kehitama. Nojaa, mõne abielupaari puhul oli küsitavusi küll.
Suu kleeplindiga kinni? Naise "EI" ei tähenda midagi? Naine peab vait olema? Mees otsustab, milline soeng naisele tehakse? Milliseid riideid naine kanda tohib?

Kuid naine oli selle kõigega ju nõus ja väga rahul! Mis õigus on siis minul kõrvaltvaatajana seda hukka mõista? Kui talle meeldib seda teha, miks ta siis ei võiks nii elada?

Tunduvalt raskem oli naistel, kes olid harjunud olema iseseisvad ja iseotsustajad ning nende puhul tekkis küll küsimus, miks ei võiks leida kompromisse oma konfliktides, miks ei õpita lahendama tülisid võitja-võitja meetodil, vaid leitakse, et vaid naisi on vaja alla suruda, nendelt võtta ära sõnaõigus, ja siis on kõik korras?

Võib-olla ei olnud selles filmis minu jaoks midagi uut või šokeerivat sellepärast, et suurema osa oma abielust olen elanud samamoodi.
Kui ma jäin lastega koju ja sõltusin mehest materiaalselt, siis muutus olukord suhteliselt ebameeldivaks. Mulle heideti pidevalt ette, et ma ei teeni midagi ja olen muiduleivasööja, ka kõige tavalisemate tarbekaupade pärast olid tülid. Ma ei taha seda aega meenutada.

Aga - näiteks oli minu jaoks elementaarne, et mina tulin enne teisi üles ja tegin kõigile söögi valmis, nii lastele kui mehele. Isegi kui mees pidi varahommikul (nt. poole viie ajal) tööle minema ja mina oleksin saanud magada, ei teinud ma seda kunagi, vaid ärkasin varakult ja tegin talle kõik valmis, et tal kõik ikka olemas oleks ja ta tühja kõhuga ei peaks tööle minema. Mis siis, et ta oleks saanud ka ise teha, aga mulle meeldis seda teha ja mina leidsin, et on minu kui naise kohus seda teha.
Pealegi tahtsin ma teda kallistuse ja musiga ära saata ja akna pealt lehvitada. See oli olulisem kui uni.

Kui sa kedagi armastad, siis sa teed ja sul ei teki küsimust, miks ma pean seda tegema või et see on mulle vastumeelne. Ma ju tahan hellitada inimest, keda ma armastan, see on minu jaoks loomulik kooselu osa.

Ja loomulikult oli elementaarne, et kui mees koju jõudis, oli tema jaoks söök valmis (laste jaoks muidugi ka) ja majapidamistööd tehtud, et temal poleks vaja midagi teha.

Aga kui lapsed väikesed olid, siis oli selliseid toiminguid ikka, mida vaja teha oli, ja neid tegime ikka koos.
Ja ega see, et mina siis paljusid asju tegin, ei tähendanud, et mees siidikäpp oleks olnud.
Ja hiljem, kui olud muutusid, siis hakkas hoopis mees süüa tegema ja see tegevus on üks tema meelistegevusi.

Hm, kui filmis nägin, et naine pesi mehe selga, ja selle kohta kommentaari, et "paljud armastavad naised ei teeks seda iialgi", siis jäi mul küll suu ammuli... Taevakene - see on ju imeline, kui ma saan oma armastatud ja jumaldatud meest pesta, no ma peseksin ikka väga põhjalikult...., see oleks lausa eelmängu eest... :) Ma ei saanud küll aru, mis selles tegevuses taunimisväärset oli??????

Aga eks igale asjale vaadata erinevalt...

Muidugi on kummaline, et mees, kes ootab naiselt kõiges korda ja puhtust, ise mustad sokid põrandale loobib, aga kui naine sellega rahul on... mis seal ikka.
Kui on kokku saanud domineeriv mees ja alluv naine, siis nad ju sobivad, peaasi, kui ise rahul on.

Raskem juhus on see, kui naiselt nõutakse vägivaldselt muutumist allaheitlikuks, ilma et mees leiaks, et tema enda käitumist ja suhtumist tuleks ka muuta.

See, et mulle meeldib näiteks mehele hommikuti süüa teha ja teda hellitada ja ma tema eest hoolitsen, ei tähenda, et ma peaksin vait olema, kui mulle miski ei meeldi, ja et mul sõnaõigust ei ole.
Minul ei ole sõnaõigust olnud, olen pidanud vait olema, olen olnud sõltuv. Igasuguseid aegu on olnud.
Ma arvan, et olen siin elus päris palju õppinud ja praegu on palju asju teisiti, tegelikult on peaaegu kõik teisiti kui aastate eest.
Aga mitte halvemini.

Patu päev

Ei suutnud täna ka pattu tegemata jätta... :)

Tean ju küll, et ma ei tohiks veel välja minna, palavikust pole lahti saanud, nüüd on jälle köha tagasi... , kuid ma ei saanud mitte kuidagi proovi vahele jätta, no ei saanud!

Ja oli väga hea, et läksin, sest täna oli väga huvitav proov.
L-ga on äärmiselt huvitav tööd teha, mulle meeldib, et see pole ainult lugemine ja siis see, mida ja kuidas tema ütleb, vaid me analüüsime põhjalikult materjali, avaldame arvamust, vaidleme, leiame uusi nüansse - see on nii huvitav protsess, et ühestki proovist ei raatsi puududa!

Järgmiseks korraks on vaja mõelda mitme asja üle ja ma kavatsen põhjalikult tööd teha ning mitmest aspektist analüüsida.

Homme jälle patu päev :), sest mul on homme ka kindlasti vaja välja minna, sest laupäevaseks filmimiseks on vaja proovi teha....

Thursday, November 29, 2007

Abordist

Eluhetked puudutab aborditeemat, millest on ka pisike kirjutanud.
Küllap on see igas peres kõneks olnud, kui palju lapsi ja millal rohkem ei taheta ja kes siis peab mida tegema.

Tõesti on enamasti naine see, kes peab hoolitsema selle eest, et ta rasedaks ei jääks: kas neelama tablette või laskma paigaldada spiraali.
Abielus tundub kondoomi kasutamine vähelevinud olevat, ma ei tea, kui paljud seda kasutavad.
Ja selge on see, et ükski vahend ei anna tegelikult 100%-list garantiid.

Mina olen terve elu olnud abordivastane. Olen nõus, et alati võib olla selliseid olukordi, kus abort on ainuvõimalik lahendus, kuid siiski pean loomulikuks, et abort EI OLE sündimuse reguleerimise vahend.

Tänapäeval on kõigile kättesaadavad erinevad ja sobivad vahendid, et rasestumist ära hoida, olgu need siis naise või mehe poolt kasutatavad.

Ma tegelikult ei näe midagi imelikku selles, et naine kasutab tablette või spiraali, sellega on meid aastate vältel nii ära harjutatud, et see tundub täiesti loomulikuna.
Ehkki ma ise ei kasuta neist ühtki:) ja just seetõttu, et ma ei pea neid tervisele ohututeks. Kuigi see ei pruugi nii olla.

Küll aga on loomulik, et juhuvahekorras kasutatakse kondoomi, see on elementaarne, ja mitte ainult raseduse ärahoimiseks.

Statistika väitel on väga paljud naised teinud aborti mehe nõudmisel. See on asi, millest ma hästi aru ei saa. See on ju MINU laps ja MINA otsustan, kas ma teen aborti või mitte.
Ma ei välista, et mehe ähvardused ja hirm hakkamasaamise ees võivad olla kaalukeeleks, aga ikkagi on mul raske seda mõista.

Minu mees nõudis ka aborditegemist, tema seda last ei tahtnud. Kui ma keeldusin, siis meie suhted läksid tunduvalt halvemaks. Ma ei ole terve elu jooksulgi kokku nii palju nutnud kui selle raseduse vältel. See oli kohutav aeg.
Mitu kuud pärast lapse sündi suhted küll normaliseerusid... kui nii võib öelda....
Aga meie elu muutus väga-väga palju.

Unelmate pulm

Juhtusin täna vaatama saadet kuulsuste pulmadest, nägin seda küll jupiti, aga mõned asjad avaldasid muljet.
Et näiteks Elton John tuleb pulmalaulikuks 4 miljoni dollari eest. Rod Stewart laulab 22 000 dollari eest 1 minuti...
Ja et kallimatele kingitakse autosid ja 20 miljonilisi jahte...
Ja Jennifer Lopez kandis oma pulmas 7 miljoni dollari väärtuses teemante, aga need olid kahjuks laenatud... Kuid et pruudile need niiväga meeldisid, siis läks peigmees pärast pulmi ja ostis need Jenniferile ära... noh, sellised tühised 7 miljonit dollarit ja kamaluga teemante.
Ja Donald Trumpi pulmatort kaalus 100 kilo ja oli 150 cm kõrge...

Mõned kuulsused otsivad kõige kõrvalisemaid paiku abiellumiseks, et papparazzod neid ei ründaks ja et oleks privaatne.
Mõned abiellujad annetasid oma kingitused näiteks Vähifondile või heategevuseks.

Ma usun, et iga naine unistab ilusatest pulmadest ja kaunist pulmakleidist, millega oma armsama kõrval vannet anda kogu elu koos olla ja teineteise kõrvale jääda nii mures kui rõõmus.

Mina unistasin ka. Aga mul ei olnud ei valget kleiti ega pulmapidu, oli vaid vihmane ilm, paaritu kuupäev ja meie kaks paaripanija juures, kes ei olnud vaimustatud, et kaks noort sajavad sisse ja tahavad paari pandud saada.

Vajalik oli öelda, et olen rase, vastasel juhul poleks meid niimoodi ette võetud. See vale jäi minu hinge peale, aga pean tunnistama, et ma ei tundnud erilisi süümepiinu. Sõrmused olid minu ostetud, sest mees oli paljas kui püksinöps. Vanemad ei teadnud ka, et me registreerima läheme, sellest rääkisime pärast.

Hilisematel aastatel heitis suguvõsa ette, et miks me neid pulma ei kutsunud. Polnudki ju pulma, kuhu kutsuda! Mees tuli sõjaväest puhkusele ja ütles, et tema võtab naise. Noh, võttiski. Minu.
Tegin nalja, et tahtis sellepärast abielluda, et saab puhkusepikendust. :) Aga tühja sellest. Ise teab - viis päeva pikema puhkuse nimel eluks ajaks end siduda... :)

Hiljem olen veeretanud mõtet mõnel ümmargusemal kooseluaastal ka kiriklikult laulatada, et oleks valge kleit ja ilus pidu koos arvukate sugulaste ja sõpradega, kuid siiani on kõik vähegi ümmargusemad aastapäevad niisama mööda veerenud.
Ja nüüd ei näe ma sellel enam mõtet.

Kuulsuste pulmi vaadates mõtlesin, et milleks... Suur ja uhke pulmapidu ja meeletul hulgal külalisi ei taga õnnelikku kooselu.
Praegu võetakse veel pulmalaenu, et korraldada unistuste pulmi. Ja võib juhtuda, et minnakse lahku, enne kui laen makstud saab... Selle rahaga oleks targematki kooselu alustamisel peale hakata. Või ma olen liiga praktiline? :)

Ma ei taha sugugi halvustada suuri ja uhkeid mitmepäevaseid pulmi. Kellel on selline võimalus ja soov, muidugi võib seda teha. Ja ilus mälestus jääb sellest. Ja lastele on kena rääkida ja kauneid pilte näidata. Ja tore on külalisena sellises pulmas ju ka olla. :)

Aga ma ei saa öelda, et ma nüüd veel sellest kui eluunistusest mõtleksin. Varem küll, aga enam mitte. Oluline ei ole väline glamuur. Oluline on hoopis muu.

Mulle meeldisid need kuulsused, kes annetasid oma kingitused heategevuseks. Niigi palju kasu nende raharaiskamisest pulmapeole... :)

Ja praegu ma mõtlen, et ma ei tahakski enam mingit suurt pidu, vaid kõige olulisem on ju olla koos oma kõige kallimaga ja ma tahaksingi abielluda kahekesi kuskil ilusal rannal kõrkjate vahel. Olemegi ainult meie kaks.

Ja kui nii võtta, siis ma ju saingi oma unistuste abiellumise - olimegi kahekesi ja mitte kedagi teist. Küll mitte rannal, aga ... :)

Vaat kuidas siis unistused täide võivad minna, lausa tagantjärele... :)

Wednesday, November 28, 2007

Kõrvalnähud

Haige olemisele kaasneb kohustuslik tablettide neelamine, aga see tekitab minus väga paha enesetunde.
Ma kirjutangi enne sissekande ära, sest siis, kui ma rohud ära võtan, on mul nii paha, et pean voodis pikali olema.

Ma ei ole ju ometi mingi ekstra-nõrguke???
Algul ei tahtnud ma uskuda, et rohud mu niigi kehva enesetunde veel kehvemaks teevad, peaks ju ikka hoopis vastupidi olema!

Aga seda korduvalt täheldades võtsin välja kasutusjuhendid, mida ma targu kunagi ei loe, et mitte endale sugereerida, milliseid kõrvaltoimeid ma tablettide neelamise järgselt tunnen. :)

See on ju tuntud tõde, et niipea kui kusagilt mõne haiguse sümptomeid loed, siis millegipärast koheselt tundub, et sul on needsamad sümptomid... :):):)

Aga - siin see on:
iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu, peavalu, pearinglus, krambid, unetus, närvilisus...
TULE TAEVAS APPI! JA SEE POLE VEEL KÕIK!

Maksa transaminaaside taseme tõus ja hüperbilirubineemia,
kudede paikne turse,
rasked nahareaktsioonid,
toksiline epidermolüüs,
maitsetundlikkuse häired,
sapipaisust tingitud nahakollasus, teatud neerupõletik,
maksa- või neerupuudulikkus....

Kas te veel imestate, miks ma end jätkuvalt halvasti tunnen???!!! Ja miks ma veel paranema ei hakka???!!!!
Mina küll enam ei imesta... :):):)

Tuesday, November 27, 2007

Parimad õpetajad

Kukupail oli täna väga armas sissekanne oma heade õpetajate auks, kes süstinud armastust keele ja kirjanduse vastu.
Selle peale tahaksin ise ka tunnustavaid sõnu öelda oma eesti keele ja kirjanduse õpetajate kohta.

Pean märkima, et kogu oma teadliku elu olen armastanud lugeda ja kirjutada ja mind on õnnistatud lisaks ka väga heade õpetajatega. Pole vist vaja mainidagi, et eesti keel ja kirjandus olid mu lemmikained.

Mul oli õnn õppida koolis, kus kirjandus oli väga suure au sees.

Mu esimene kirjandusõpetaja oli niivõrd südamlik ja armas inimene, ta oli minust nii kõrgel arvamusel ja alati olin mina see, kes pakkus abi erinevate viktoriinide ja kirjandusalaste päevade ettevalmistamisel, rääkimata sellest, et mu kirjandid olid alailma klassi parimad.

Kord juhtus, et ma vallatusehoos läksin hoogu ja tirisin ühte tüdrukut patsist, oma arust küll mitte pahatahtlikult, aga tüdruk läks kaebama ja surmani on meeles õpetaja pilk, kui ta mind vaatas ja vaikselt ütles:"Sina!? Ma ei oleks Sinust seda iial uskunud..."

Uhhh, see häbi on mul siiani meeles ja mul oli nii kohutav tunne, et üks mu lemmikõpetajaid pidi minus niimoodi pettuma...

Keskkoolis tuli meile uus noor kirjandusõpetaja, kellega läks olukord kaunis teravaks, sest millegipärast mina, kes ma sinnani olin vaid viisi kirjandite eest saanud ja kirjandusvõistlustel esikohti napsanud, ei osanud äkki enam üldse kirjutada ja üle kolme hinnet ei saanudki.

See vihastas mind pööraselt ja ma olin üsnagi mässumeelne, vimm muidugi polnud kuigi hea abiline ka paremini kirjutada püüdmisel, aga kui ma suutsin kohaneda tema nõudmistega, siis hakkasin isegi viisi saama... :)

Monday, November 26, 2007

Õnnetu ja koduarestis

Kurb on see, et pühapäeval on esinemine ja mina ei saa minna, sest kui ma ka sel nädalal trenni minna ei saa, siis ei ole minust ka esinejat.

Ja kui kahju mul sellest on!!! Eelmisest esinemisest juba jäin haiguse tõttu kõrvale! Ja nüüd jälle! Ma võin niimoodi lavakrambi saada, kui ükskord jälle lavale pääsen! :)

Mõtlen, kas on mõistlik riskida südamelihasepõletikuga või ikka üritaks mõne salatrenni teha?

No ma võiks ju üritada, aga aus olles - ma ju ei jaksagi... :(

Püüan enda jaoks välja mõelda, mis on selles head, et ma olen praegu haige ja et ma ei saa trenni ja ei saa esinema...

Momendil ma küll ühtegi head külge selles ei näe... :(

Maha kantud???

Läksin täna arsti juurde kindla teadmisega sinine leht ära lõpetada, ehkki ma ennast halvasti tundsin.
Kohale jõudes leidsin, et olen meeletu pingutusega hakkama saanud, olin nii väsinud, nagu olnuksin ränkrasket füüsilist tööd hommikust õhtuni teinud.

Kui arst mu kaamesse näkku vaatas, leidis ta mu ikka väga kehvakese olevat, analüüside tulemused olid nii kehvad, et ta välistas igasugus töölemineku.
Järelikult ei olnudki tegu sellega, nagu oleksin ise endale halva enesetunde välja mõelnud??? :) Ja et lihtsalt ei taha tööle minna??

Arst imestas, kuidas ma veel kokku pole kukkunud, välistas igasugused trennid ja füüsilised pingutused, ähvardades mind vastasel juhul südamelihasepõletikuga.

Kuna mitmed mu tuttavad on selle läbi teinud, siis aitäh - seda ma tõesti ei taha!

Tema sõnul oli mind kui väga vitaalset ja energilist, tavaliselt lausa lendavat naist väga imelik sellises uimases olekus näha, see polevat normaalne olek minu jaoks.

Ise tunnen end ka võõrana, tõepoolest on kummaline vaevu koperdada, jalg jala ette sättides...
See vist ei olegi mina, see on keegi teine.

Kirjutas mulle veel peotäie ravimeid ja turgutusvahendeid, mida ma selle nädala vältel veel tarbin, ehk muutub midagi ja suudan ikka eluvaimu endale sisse puhuda.

Koju jõudes viskasin kohe pikali, ei suutnud tükk aega midagi teha ja tõeliselt paha oli olla. Asi hakkab mulle juba pisut muret tegema....

Targu ei julenud ma isegi küsida, kas halbadel analüüsitulemustel mingeid muid põhjusi ei pruugi olla... Ja ma ei mõtle sellistele võimalustele. Punkt.

Naeruväärne ah-ah-ah on see lugu ah-ah-ah

Täna lähen arsti juurde, aga mu enesetunne on kehvemast kehvem ja ma ei taha üldse tööle minna.
Kahtlustan, et selle teadmise pärast, et homme pean tööpostil olema, ongi mul nii kohutavalt paha. :)

Ma tahan hoopis kodus olla, ei taha näha ühtki inimest, ei taha kuulda midagi tööprobleemidest, ei taha näha tegemata töö virna kabinetis...

Ooooh, ma juba tunnengi ennast kohe märksa halvemini, olen kohe palju haigem ja pea hakkas ka valutama... - ei, mina vist küll veel tööleminekuks küps ei ole. :)

Must madalseis süvenab aina, kui ma ise seda luban ja üha mõtlen ebasoovitavatele asjadele. Minu enda võimuses oleks see ära lõpetada, aga olen piisavalt nõrk, et vastu punnida pähe pressivatele mõtetele.

Palun võta end käsile, see muutub juba naeruväärseks!

Armastusromaan - paha valik

Lõpetasin järjekordse raamatukogu raamatu. Ehk on lootust seekord raamatud isegi tagastada? :)

Muidugi võinuks arvata, et ma haigena voodis lamades aina lugesin, aga mitte sinnapoolegi!
Kuid pidanuksin seda tegema, sest tähtaegadega läheb ikka pakiliseks...

Niisiis - Julia London "Pulmadest pääsenud" (Armastusromaan).

Tegelikult ei saanud ma üldse aru, kuidas ma selle raamatu endale tookord letilt haarasin, see pole päris see, mida ma lugeda armastan. Aga võtnud ma ta olin. Ja läbi lugeda tuli.
Ja kui mul siin kolmapäeval päris mannetu ja trööstitu olemine oli, siis arvasin, et lugemisega peletan mõtteid eemale ning teen vähemalt midagi kasulikku.

Aga see oli igati paha valik sellise olemise jaoks. Mõnest eneseabiraamtust oleks palju rohkem kasu olnud.
Raamat on paksu armastust täis ja see polnud hoopiski see, mida mina oleksin tahtnud lugeda. Samas usun, et ega mingi muu teema poleks mind üldse köita suutnud, siis ma poleks niigipalju keskenduda suutnud.

Armastus vähemalt köitis. Ja muidugi õnneliku lõpuga. Mitte nii nagu päris elus.

Sunday, November 25, 2007

"Puhkus"

Laenasin K. käest filmi "Puhkus" ja olen seda juba kolm-neli korda vaadanud. :) Ja see pole veel kõik! :)
Soovitan soojalt kõigile õnnetutele armastajatele vaadata.

Ehkki see ei pruugi esimesel hetkel hästi mõjuda, sest ajab natuke nutma ka. Aga mõned asjad tulevad väga tuttavad ette.
Taevake, kohati nagu oma elust maha kirjutatud!
Ja siis ei taha ennast enam haletseda, vaid tuleb ka tahtmine sädemeid pilduda ja selg sirgu lüüa ning otsustavalt uut elu alustada.

Tegelikult on ju see suur julgustus kannapöörde tegemiseks elus. Julge muuta oma elu ja Sul hakkab hästi minema.
Julge ennast muuta ja õnn tuleb Su juurde.

Aga nii sageli ei suuda end lahti rebida vanast ja mitterahuldavast suhtest/elust/käitumisest, ikka tundub, et ei saa sellega hakkama.
Takistused on tegelikult enese peas, mitte kusagil mujal.

Aga filmis on minu jaoks ka sõnum, et armastus võib tulla ootamatult ja esimesest silmapilgust ja Sa võid kohe tunda, et inimene on Sinu jaoks õige ja Sa oled temaga kokku määratud, kui vaid julged seda endale tunnistada ja kannapööret oma elus teha.

Oh, vahest ei peaks ühtki filmi nii põhjalikult analüüsima ja mingeid paralleele tõmbama, aga paraku ei saa ma seda tegemata jätta, ikka mõtlen ja arutlen ja seostan oma eluga ja situatsioonidega.

Aga elu pole film ja film pole minu elu. Elus vist siiski nii ei juhtu.
Filmis on õnnelik lõpp, elus tavaliselt ei ole. Või vahel ikka on ka?

Mõned mõtted:

"Mind hämmastab armastuse võime meie elu vormida ja muuta."

"On veel teist laadi armastust. Seda kõige kalgimat laadi, mis oma ohvrid vaat et tapab. Seda nimetatakse vastamata armastuseks. Oleme ühepoolsete suhete ohvrid. Oleme armastatute poolt neetud. Oleme armastuseta, haavatud hinged."

"Filmides on peanäitlejad ja siis veel parima sõbra rollid. Sina oled staar, aga miskipärast käitud parima sõbrana."

"Seks muudab asja keeruliseks. Isegi siis, kui sellega ei tegele."

"Küsimus pole selles, kas ta muutub. Küsimus on selles, kas ta seda tahab."

"Miks ma olen sisse võetud inimesest, kellest ma tean, et ta pole hea?" - "Sest Sa loodad, et eksid. Kui ta teeb midagi halba, siis ignoreerid seda. Armastad teda, kui ta lootusi õigustab, sest püsib lootus, et ta on just Sinu jaoks."

"Selgus, et ta ei armastanud mind, nagu mina lootsin. Ma tean, mis tunne on tunda end nii väikese ja tähtsusetuna kui vähegi võimalik. Ja kuidas Sul valutab kohtades, mille olemasolust Sa ei teadnudki. Pole vahet, mitu uut soengut Sa teed, mitme jõusaali liikmeks astud ja mitu klaasi veini sõpradega kulistad. Magama minnes võtad läbi iga pisiasja ja mõtled, mida Sa küll valesti tegid ning kuidas kõigest valesti aru said. Ja kuidas sa selle viivu jooksul said mõelda, et oled nii õnnelik, vahel suudad end isegi veenda, et ta näeb valgust ja ilmub Su ukse taha..."

"... Või siis peaksime lihtsalt aru saama, et meie vahel olnu oli täiuslik. Võib-olla enam paremaks ei saagi minna. Äkki tahame selles selgusele jõuda, kuna see tekitab meis nii hea tunde."

"... Sa pole mind eales hästi kohelnud. Sa murdsid mu südame ja tegid näo, et see oli kuidagi minu viga. Olin Sinusse liiga armunud, et olla tige. Nii karistasingi end aastaid!--- See perversne ja mürgine asi meie vahel on lõpuks ometi läbi! Ime küll, aga ma pole enam Sinusse armunud! Mul on oma elu, mida pean elama hakkama! Ja Sinul pole selles kohta!"

Kõige naljakam fraas filmis: "Mis suhted Sul eelmänguga on?" - "Arvan, et see on ülehinnatud. Märkimisväärselt ülehinnatud." :):):)

Ohhhoooooo!!!! See lihtsalt ON naljakas, sest meelde tulevad huvitavad seosed... noh, ega see fraas või stseen ei pruugigi olla teistele naljakas, lihtsalt mul on oma mõte sellega seoses.

Eelmäng on ülehinnatud.... hm.. nojaa... :):):) Õnneks sai filmitegelane ise ka aru, et eelmäng on kõige olulisem asi seksi juures... ;)

Kes on kõige õnnelikumad?

Eile juhtusin korraks Zukkermanni saadet "Subboteja" vaatama. Sattusin sellele just hetkel, mil tuli juttu õnne teemadel, et millised rahvad peavad end kõige õnnelikemaks.

Ja mis te arvate, kes need siis on? Beduiinid loomulikult! :)
Veel kuuluvad kümne esimese õnnelikema rahva hulka näiteks Alaskal elavad inimesed.

Nii et... ? Mis järeldused me siis teha saame? Inimesed, kes elavad kohtades, kus tegelikult midagi ei ole (NB! Meie mõistes loomulikult!!!), on vilets maa, kehvad olud... ja nemad on seal õnnelikud!!!????

Lihtsalt nende rahvaste nõudmised elule on hoopis teistsugused kui meil, nende vajadused on palju teisemad kui meil ja nad on oma vähenõudlikkuse otsas tunduvalt rohkem rahul ja õnnelikumad kui meie, kes me tahame omada palju asju, tahame pidevalt midagi, mida meil ei ole...

Juttu oli ka sellest, et nende rahvuse hulgas on ka kesksoolised (šamaanid), kes meie mõistes peaksid olema kõige õnnetumad inimesed, sest nad erinevad teistest, pole ei mehed ega naised ja nad on eraklikud, aga on hoopis vastupidi - nad on kõige õnnelikumad, sest ainult neile on antud võime suhelda otse Jumalaga ja see on suurim õnn.

Vaat siis.

Nii erinevalt saab suhtuda õnnesse, nii erinevalt saab mõista õnne ja nii erinevalt saab end tunda õnnelikuna.
Mida keegi õnneks vajab, see on väga erinev mitte ainult rahvuseti, vaid inimeseti üldse.

Kellele olulised materiaalsed väärtused, kellele vaimsed väärtused, kellele pere, kellele armastus ja lähedus, kellele palju suhteid, kellele palju sõpru, kellele töö, kellele hobid...

Inimesed on nii erinevad...

Saturday, November 24, 2007

Elutarkus

Ema ja 5-aastane laps on vanaema ukse taga.

Katsuvad ust - kinni. Koputavad - keegi ei ava. Ootavad - midagi ei juhtu. Vaikus. Ometi peaks vanaema kodus olema koos 5-aastase põnni 1-aastase õekesega.

Siis ütleb 5-aastane murelikult: "Aga äkki tegi ******* vanaemale nii head nägu, et vanaema otsustas ta endale jätta?"

Isa ja laps

Tänaval.
Perekond kolme pisikese lapsega. Üks laps emal kärus, kaks paterdavad omal jalul. Üks omal jalul kõndivatest lastest (ehk ca 3-aastane?) on saanud kätte imetoreda oksliku roika ja veab seda enda järel.
Isa ütleb:"Pane see maha."
Laps ei tee väljagi.
Isa kõrgendab häält: "Pane see maha!" Kõrgendatud hääl muutub mehe kohta ebatavaliselt kiledaks.
Laps hoiab ikka veel oksast kinni.
Isa jääb seisma ja karjub väga kiledal häälel: "PANE SEE TOIGAS MAHA!"
Mulle tundus, et väga vähe puudus, et ta oleks hakanud jalgu trampima. Vaimusilmas nägingi teda sedaviisi tegemas.
Laps laskis oksa maha kukkuda.

Jäi mulje, et laps on arukam kui tema lapsikult käituv isa.

Avarii

Teel nägime avariid.
Kolm korralikult mõlkis autot ristmikul, politsei ja kiirabi. Kohalolnule tuli veel mitu kiirabiautot lisaks, ilmselt oli kannatanuid rohkem.

Kõik möödasõitjad aeglustasid sõitu, igaüks püüdis võimalikult täpselt aru saada, mis oli juhtunud, kui palju kannatanuid...
Loodan, et kõik mõtlesid ka oma sõidustiilile ja püüdsid korralikumalt sõita.

Sellised asjad mõjuvad igal juhul rusuvalt.
Ise võid ju väga korralikult sõita, aga sai ei või iial teada, kuidas teised sõidavad ja oma hooletusega ohtliku olukorra või avarii võivad tekitada.

Liiklus on nii kohutavaks paisunud, autosid meeletult, kogemusteta juhte palju, liiklusummikud, närvilised juhid niigi närvilises liikluses vahele trügimas ja ohtlikke situatsioone tekitamas...

Ja muide - jalakäijad, kes ei kanna helkurit, palun istuge ise autosse, sõitke pimedal maanteel ja vaadake, kui nähtav on ilma helkurita jalakäija!
Kas inimesed tõesti arvavad, et nad on autotulede valguses ülinästi märgatavad?!
Jätke endale meelde - TE EI OLE TEEPERVEL ILMA HELKURITA KÕNDIDES NÄHTAVAD!

Päris kohutav, kui vastutustundetud ja hoolimatud on inimesed!

Ei, ma ei tahaks küll ise autoga sõita!
Minusugust hullu veel hullumeelsesse liiklusesse juurde vaja!

Mina olen sõidu ajal unistaja. Jään mõtlema ja võin rahumeeli tähelepanuta jätta liiklusmärgid, sõita punase tule alt läbi või ristmikul teed mitte anda.
Parema meelega usaldan juhtimistöö kogenud autojuhile, kellega on turvaline sõita, ja unustan ennast unistama.

Igal juhul on liiklus pisutki turvalisem, kui mina olen kõrvalistuja, mitte roolikeeraja. :)
Nii et mina olen oma panuse andnud turvalise liikluse heaks! :)

Tegin pattu

Täna tegin pattu.

Olen haige ja ehkki kopsupõletikku õnneks ei ole, olid teised analüüsid kehvad ja arsti käsk oli kindlalt kodus püsida ja ennast jätkuvalt ravida.

Aga mina - no kas ma siis sain kodus olla, kui läheb suurteks tegudeks!?!

Ei saanud ju! Ma PIDIN kohale minema!!! Seda enam, et tegu oli ESIMESE kokkusaamisega ja ma EI SAANUD kuidagi puududa!

Ma olnuksin nõus jätma vahele trenni või mistahes muu asja, aga SELLEST puudumine ei tulnud kõne allagi!

Noh, ma pean ütlema, et ega mu tervis sellest nüüd hullemaks küll ei läinud... Sama nigel nagu ennegi. :)
Ja hea meel pealekauba! :)

Friday, November 23, 2007

Milleks meile emotsionaalsed vajadused? Saab ka ilma...

Üleeile olin sellises emotsionaalses seisus, et see pumpas mind vist absoluutselt kõigist emotsioonidest tühjaks.

Õnneks sain sellest rääkida K-ga, sain kirjutada ja oma emotsioone igal võimalikul moel välja elada, ka lõputute pisarate näol, ning eile hommikul ärgates oli peavalu, kuid pea oli absoluutselt kõigist mõtetest tühi ja sinna ei tulnud isegi päeva jooksul ühtki mõtet.
Nii oligi eile väga mõttelage olla ja see sobis mulle igati.

Mannu näitas mulle oma kommentaaris minu eelmisele kirjutisele väga ilmekalt, et mul pole mõtet mitte millegi pärast muretseda, sest maailmas on palju hullemaid asju, mida mina ei pea läbi elama, mul on kõik olemas ja ma võiksin rõõmu tunda neist asjust, mis mul olemas on.

Olen sellest varemgi oma blogis kirjutanud, et ma saan sellest väga hästi aru. Olen korduvalt tõotanud :), et hakkan hindama asju, mis mul olemas on, ega nuta enam nende asjade pärast, mida mul ei ole.

Kuid Maslow vajaduste püramiid paneb asjad väga ilmekalt paika: kui meie füsioloogilised vajadused on rahuldatud, siis vajame me lähedust ja turvalisust ja tunnustust ja eneseteostust.
Kui puudub söök ja jook, eluase või töökoht, siis me ju eriti ei mõtlegi ei lähedussuhetele või tunnustusvajaduse rahuldamisele, siis tahaks ikka esmalt süüa-juua ja peavarju.

Nii ongi, et ma oma suhtelise heaolu otsas hakkan tunnetama minu jaoks oluliste vajaduste puudujääki.
Jah, ma tean, et kõrvalt vaadates tunduvad need pseudoprobleemidena, küllap need seda ongi, aga hetkel on mul teatud vajadused, mille täitumine on minu jaoks oluline.

Samas on muidugi hea, kui keegi tõmbab mind maapeale ja meenutab, et mul on kõik enam-vähem vajalik olemas ja see, millest ma puudust tunnen, ei ole just elu ja surma küsimus...

Eks ma ikka enamuse ajast suudan nii mõelda ka, aga vahel tulevad mustad augud ja siis tundub kõik hirmus trööstitu...
Kui ma selle trööstitu aja üle elan, küllap siis suudan end jälle käsile võtta ja rõõmu tunda asjust, mis mul olemas on ja millest peaksin head enesetunnet ammutama.

Thursday, November 22, 2007

Lootusetu juhtum

Ma ei taha enam mitte kunagi tööle minna, tahan jäädagi koju voodisse teki alla ja mitte iialgi voodist välja tulla.
Ma aina mõtleksin kurbi mõtteid, nutaksin ja loeksin raamatuid ja haletseksin ennast ja peidaksin pea teki alla ning ei näeks ega kuuleks midagi.
Ma ei taha enam tööle minna.
Ma ei kujuta ennast enam ettegi tööd tegemas, ma ei kujuta ette, et ma pean millelegi keskenduma, sest mulle tundub, et ma ei saa sellega hakkama.

Ma ei saa vist enam üldse mitte millegagi hakkama.
Mitte kunagi.

Wednesday, November 21, 2007

Ma mõtlen sellele homme...

Alustasin mingi raamatu lugemist, et püüda vähegi oma mõtteid mujale suunata, aga raske on keskenduda millelegi.

Neil päevil läksin vara magama, sest olin piisavalt uimane ja unine, aga täna pole isegi und, kõik on sassis. Mõtted on sassis ja tahavad korrastamist, aga see tundub piisavalt raske ettevõtmisena. Ja ma ei suuda leida pidepunkti.

Aitäh mu truudele toetajatele, hea on teada, et ma pole emotsionaalses madalseisus üksi. Tean ju küll, et olen ise selle põhjustanud ja pole mõtet kahetseda ome elust hetkegi, aga ikkagi teen seda ja ikkagi on hea, kui on toetavaid inimesi.

Ma ei tea, kuidas edasi. Ei, tean ju küll - pea tühjaks, süda kõvaks ja mitte üks pisar! Korrutan endale, et ta pole see, kellena end näitas, et kõik oli võlts ja pettus.

Kiusakas mõte poeb kohe vahele: aga miks sa siis ennast nii hästi tundsid, miks sa siis nii õnnelik olid, miks see sinu jaoks nii enneolematu õnnetunne oli, nagu oleksid KOJU jõudnud, miks sa ei usu, et see oli tõepoolest hingesugulane ja täiesti OMA???!!??

Ma ei tea. Vastik on, et mõningaid asju on nii raske unustada.

Aga... - ma mõtlen sellele homme...

Manipuleerimine ehk armastus ei allu loogikale

"No kui keegi tahaks minu pärast ennast oksa tõmmata, siis mina olen nii sitt mees, et minu pärast andku minna, mina küll kätt ette ei pane ja selle pärast süümekaid ei tunne!"

Vat selline mees.

Mina enesetapja-tüüpi ei ole.
Aga noore neiuna tahtsin õnnetu armastuse pärast kloostrisse küll minna. Jäi minemata. Võib-olla oleks ikka pidanud minema. Siis jäänuksid hilisemad südamevalud olemata. Oleksin kloostris rahulikult oma päevakesi palvetades mööda saatnud ja poleks midagi teadnud patusest maailmast, kus on võimalik nii palju haiget teha.

Mõned inimesed kalduvad õnnetu armastuse tõttu enesetapule. Või siis manipuleerivad sellega. Tegelik elu näitab, et suurem osa jääbki manipuleerijateks, et saada soovitud armastust ja et neid maha ei jäetaks.
Kummaline on minu silmis see, et selline asi toimib. Küllap mitte kõigi juures. Näiteks ülaltsiteeritud mees ilmselt ei laseks endaga niimoodi manipuleerida.

Aga see ongi tavaliselt nii, et manipuleeritakse nendega, kes seda lubavad teha. Kui näitad oma kindla suhtumisega, et pole mõtet ähvardustega midagi nõuda, jäädes kindlaks oma sõnale, siis reeglina sellist manipulatsiooni ja ähvardust enam ei katsetata.

Aga kui lased endaga niimoodi manipuleerida, siis jäädaksegi seda tegema, sest see töötab ju ideaalselt.
"Sa ei tee, nagu mina tahan? Siis ma tapan ennast ära!"- "Ei, ei, palun ära tapa ennast, ma teen kõik, mis sa tahad!"
Kui palju selles armastust on? Minu arvates ei kübetki, vaid hirm mahajäetud saada ja mittearmastatud olla.
Aga mõned inimesed peavad seda suureks armastuseks.

Suhetes kõige halvavam on klammerdumine. See rikub peaaegu alati ka kõige ilusama suhte. Kahjuks on see nii. Klammerdumine ei pea alati olema seotud ähvarduste ja manipulatsioonidega. Ka kõige suurem ennastunustav armastus võib osutuda klammerduvaks ja lämmatavaks.

Paradoksaalne, aga mida rohkem üks pool armastab, seda vähem teine pool talle samaga vastata tahab. Ja mida vähem üks oma armastust välja näitab, seda rohkem teine teda armastab.

Mitte ei saa aru, miks see nii on? Liiga palju kindlustunnet, et sind armastatakse? Nii kindel, et see muutub tüütuks? Kummaline... Ometi peaks see ju üha enam armastust kasvatama, mida rohkem mind armastatakse..? Või...?

Loogikareeglitele see vist ei allu...

Morjendatud ja masenduses

Täna oli trupil esinemine. Kahjuks ilma minuta, mina olen hoopis kodus sirakile ja köhin oma köhimisi ja mõtlen masendavaid mõtteid.
Loetavasti on teistelgi masekaid, aga vist rohkem sügiskaamosest tingitult. Mind see ei morjenda, mind panevad põdema hoopis muud asjad.

Kaisu ja kalli raviksid hästi kõiksugu masendusi.

Ja kuigi ma vahepeal olin nii tubli, et leidsin, et mul pole mingeid lisaabisid (nt. nagu R. ja L. ja M.) vaja, siis praegu ma enam nii kindel ei ole.
Iseasi, kas sel kõigel mõtet on, eks ma ju sisimas tean, et ma ise olen ainus, kes mind aidata saab.

Pagan võtaks, elu pole ometi selleks, et põdeda ja taga nutta mingeid võltstundeid ja inimesi, kes tegelikkuses ei ole hoopiski need, kellena end on üritanud näidata!

* * * * * *

Ma vihkan seda, et kellelgi on nii palju võimu, et saab mulle haiget teha. Vihkan seda.

Päevad ei ole vennad

Päevad ei ole vennad. Kohe üldse mitte.

Kui vahel mulle endale tundub, et ma olen tugev nagu Pikasuka Pipi, siis võib mõnel teisel päeval asi hoopis trööstitum olla. Siis tahaks hoopis peadpidi teki all olla ja igasugu kohustustest ja tegemistest pääseda.

Kohustustest ja tegemistest ma praegu tänu haigusele pääsengi, aga need va vastikud mõtted on need kurjajuured, mis igale poole järele tulevad ja millest kuidagi pääsu pole.

Eks see haiguski ole üks mõtetest tulenev seisund - kui oled emotsionaalselt nõrk ja haavatav, siis ründavad batsillid ja pisikud erilise hooga!

Oh, kuidas ma EI TAHA!!! No ei taha, ei taha, ei taha!!! Ahastus tuleb peale, ma ei talu oma nõrkust ja jõuetust ja see ärritab mind!

See läheb üle, see PEAB üle minema, aga sellised hetked on liig mis liig mu taluvusele.

Ma ei taha, et miski mulle enam haiget teeks, ma ei taha sellele mõelda, aga vahel kohe tunnen, kui blokeering nõrgeneb, siis need koletumad mõtted ründavad nagu batsillid ja pisikudki kõige nõrgemasse kohta ja ajavad mind tasakaalust välja.

Klomp on kurgus ja paha on olla ja ma tahan olla täna sündinud, et mul polekski eelnevat elu ja saaksin alustada nullist. Ilma midagi teadmata.

Päevad ei ole vennad. Homme PEAB olema hoopis teine päev.

Monday, November 19, 2007

Koletumalt haige

Olen tõbine. Ja päris paha on olla. Kõige piinavam on see jube köha, mis ajab pea valutama ja ei lase rahulikult olla.

Ma tundsin küll eelmisel nädalal mitmel päeval, et külmavärinad on ja väike haigusevimm sees, neelasin paracetamooli ja peletasin suurema tõve eemale.

Aga eile ja üleeile külmetasin ikkagi ning täna oli karistus käes - nii paha olla, et ei jaksanud püstigi seista, nõrkus ja südamepööritus, rääkimata sellest jubedast köhast.

Käisin arsti juures ja MITTE KEEGI neljast kohatud tuttavast inimesest EI TUNDNUD mind ära!!!! No pidin ma ikka jube välja nägema!!! :) Lisaks hobuseköha, mis nagunii kõik inimesed laiali peletas ja seinad värisema pani!!!
Arvati, et tulin teisest ilmast tervisi tooma! :)

Hea, et perearst veel nime järgi mind tuvastada suutis! :)

Sain oma rohud ja range käsu mitu päeva kodus voodirežiimil olla, siis koperdasin uduse peaga koju, ega ei mäletagi, kuidas siia jõudsin, nii paha oli ja jalad värisesid ja lootsin, et enne koduust kokku ei kuku. Ei kukkunud.

Võtsin oma rohuportsjonid sisse ning magasin peatäie, nüüd tunnen end sutikese paremini, vaatasin postkasti üle ja kobin nüüd tagasi voodisse.

Ehk on homme parem päev.

Sunday, November 18, 2007

Pühakojas ehk vana arm ei roosteta

Võiks öelda, et käisin täna pühakojas.

Millegipärast tuli selline võrdlus, kui vaatasin kokkutulnud inimesi ja innustunud lektorit, justkui oleksin ma pühakojas ja kuulaksin taevase väe esindajat maapeal. :)

Võrkturustust võibki tegelikult lugeda omamoodi usuks ja sellele pühendunud inimesi usklikeks, kes jäägitult on veendunud antud firma toodete headuses ning külvavad oma usku uskmatute sekka.

Minu jaoks polnud jutus midagi uut, olen sellega varem kokku puutunud ja kõnealuseid tooteid kasutanud.

Pole midagi öelda, keha mälu on päris võimas asi, meelde tuli toonane väga hea tervis ja super-enesetunne. Ehkki ma olin lihtsalt kuulamas, arvamata hetkekski, et ma sellesse taas sukelduksin, ikka hakkas peas väike kelluke helisema ja kiusatus tekkima. :)

Nõrk naisterahvas nagu ma olen.... :) Alati aldis kiusatustele järele andma! :)

Aga vaadates seda meeletut rahvamassi, kes kõik innustunult ja pühendunult uusi inimesi värbasid ja oma imelugusid rääkisid, tekkis mul ikkagi vastumeelsus.

Kuigi vaieldamatult ON tegu väga heade ja kvaliteetsete toodetega ja oma kogemus on parim reklaam, aga ikkagi ei meeldi mulle see värbamisprotseduur - ma ei taha kedagi ekstra hakata meelitama ja moosima, minus endas tekitab see vastumeelsust ja mulle jääb seetõttu mulje, et teistes inimestes ka.

Ja ometi tahaksin ma jagada inimestega oma positiivseid kogemusi ja teistelegi vaid parimat soovitada. Kui keegi minu juhusliku jutu peale leiab, et tahab ka neid kasutada ja sellega tegelema hakata, siis on kõik okei.

Aga vägisi seda teha mulle ei meeldi. Mingi äriinimene ma ei ole - kahjuks. See on küll juba mitmeid kordi läbi proovitud. No ei ole, tee või tina! :) Mõte võib ju hea olla, aga kuna äritegemine mind ei huvita, siis ei taha ma seda teha ja seetõttu ei edene sellised asjad minu käes.

Mis ei tähenda, et ma ei tahaks kõnealuseid tooteid kasutada. Kasutada võin. Heameelega. Ja mõte käib seda rada, et ilmselt teen seda. Sest tervisetooted mulle meeldivad ja alatasa tarbin ma midagi, mis organismi kosutaks.

Aga ise mingit liini ajada ei taha.

Piinlik ja paha

Täna oli trenn, meid oli küll vähe, kuid kolmapäevasele esinemisele tuleb ka vähe inimesi.

Üldse on imelik, et meie trupp hakkab lõhenema, sest mõned käivad eraldi esinemas.

Sellest tuli piinlik vahejuhtum, kuna üks, kes ei teadnud, et esinemise info ei ole kõigile jagamiseks, rääkis sellest teistele ka ja meie kõik muidugi elevil, kuni osad ütlesid, et esinemine jääb ära... Tegelikult ei jää ära midagi, vaid nad lihtsalt esinevad ainult kolmekesi.

Eriti halva mulje jätab asjaolu, et see olla päris hästi tasustatud, nii et muidugi on vaks vahet, kas jagada raha kolme või kümne vahel... Väga piinlik ja paha lugu.

See tuletab meelde M. juures esinemise, kus ka tegelikult oli ju ruumi vähe ja avaldati arvamust, et võiks ehk ainult pool trupist tulla, kuid M. oli küll öelnud, et kõik ikka tahavad esineda ja kellelegi ei saa ju öelda, et "ära sina tule"!

Tänases trennis jäi tegelikult arutamata, kuidas sellesse suhtuda. Mina olen seda meelt, et inetu on niimoodi tagaselja teha, sellest peaks avalikult rääkima ja siis olekski lihtsalt kaks esinemistruppi. Ei pea omavahel vimma pidama ega tülitsema, aga kui selline sahkerdamine käib salaja, siis tekitab ikkagi lõpuks paksu verd. Parem siis rääkida avameelselt ja tehagi trupp kaheks, siis pole enam kaksipidi mõistmist ja piinlikke vahejuhtumeid.

Saturday, November 17, 2007

Kas on rohtu, mis avitab

Ei saa aru, mis seis *-l on. Einoh, saan aru küll - keeruline on. Mul on hea meel, et ta vahel räägib mulle, mis tal südamel on. Üksi seda koormat kanda on päris raske.

Ja eriline heameel seetõttu, et meie suhted on väga normaalsed, mida ma mingil hetkel ei suutnud uskuda, et meil on veel üldse võimalik niimoodi suhelda. Aga tema sõnul olen ma ainus, kellele ta sellest rääkida saab. See on suur tunnustus.

Näen, et ta on üsna vaevatud, ta ei jaksa niimoodi vastu pidada. Ehkki ütleb, et head on ju ka.

Probleem on ju tegelikult laiem, mille tõttu minagi seekord reedel appi läksin, kui ta palus, kas mul on võimalik hädast välja aidata. See pole ju esimene kord, kui paljud sõltuvad x-inimese kapriisidest

Aga ma ei saa talle ka erilist nõu anda, sest kui ma kõrvaltvaatajana mõistlikku nõu annangi, siis ikkagi tundub see omakasupüüdlik ja ma ise tunnen end seetõttu halvasti.

Loomulikult peab ta ise jõudma otsusele, kuid ta on piisavalt pehme loomuga ja mõjutatav ning leiab, et peab vastutama teise inimese eest.
Kuid lõpuks ütleb tema end tervis üles, mille kohta ta arvas, et see olekski kõige parem lahendus. Selle eest küll hurjutasin teda, see pole lahendus, vaid põgenemine.

Aga inimesed, kes ei julge või ei taha otsustada, tahavad alati põgeneda, arvates selle kergema tee olevat.

"Raju" reede :)

Reede oli piisavalt pöörane.
Esiteks oli tööl mitmeid pakilisi asju, mis osaliselt said siiski enam-vähem korda.
Ebameeldiv oli, et pidin paluma töölt varem ära, samas kui tegelikult oleks vaja olnud veel mõned asjad ära teha, aga mille kohta ma arvasin, et eks ma siis kodus nädalavahetusel teen.

(Võite kaks korda arvata, kas ma tegin täna kübetki tööd?!) :D

Töölt lubati ära küll, aga mulle jäi sellest ikkagi ebameeldiv tunne. Ja mulle anti mõista, et minu tööga polda rahul. Ehkki ma väljendasin arusaamatust, et miks siis mõned inimesed võtavad endale ülesandeid, mis nende kohustuste hulka ei kuulu, pealegi ei anna mulle keegi tagasisidet, aga ikkagi jäi mulle paha tunne.

Kuid kuna mul oli kiire, siis otsustasin, et mõtlen tööasjadele uuesti esmaspäeval.

Niisiis tormasin bussile ja pidin jõudma õigeks ajaks kokkulepitud kohta, et autoga edasi sõita.

M. hakkas taas minevikku meenutama, aga ma ei tahtnud sellest midagi kuulda. Enam mitte.
Ma ei saa teha midagi olematuks ja ei tahagi, aga ma blokeerin mõned mälestused.

Esinemine läks kenasti, rahvast oli üllatavalt palju. R. ei saanud tulla, sest teda ei lubatud töölt ära, aga loodetavasti saime me hakkama. Tema oleks muidugi kriitilisem olnud.

Tagasi sõites oli auto rahvast täis, ilm oli väga koledaks pööranud, sadas lörtsi, mis muutus laiaks lumeks, tee oli libe.

Edasi tuli esinemine kohalikul kultuuriüritusel, kuhu jõudsime kenasti. Ja üle ootuste oli ka siin rahvast päris palju, arvestades, et meie ei lootnud kedagi saalis näha... :)

Ja minu meelest jäädi väga rahule. Pärast oli veel väike arutelu kõnealust persooni mäletavate inimeste vahel, tore oli kuulata inimesi, kes olid kuulsust näinud ja teda tundnud. R.-l tuli ideee lasta temast näidend kirjutada, ta on tõesti piisavalt kirju elukäiguga inimene ja selgi korral tuli ilmsiks huvitavid episoode, mida saaks kohe näidendis ära kasutada.

Kultuurist üdini läbi imbunud, läksin õhtul sauna, et kultuurikiht maha pesta! :)
Polnud ammu sauna saanud, nii hea oli kamina ees istuda ja laval end kuumutada ja naistejutte rääkida.

Koju sain alles poole kahe ajal ja siis kohe magama ja hommikul magasin nii raskelt, et ei kuulnud isegi seda, millal mees tööle läks.
Aga nii hea oli ühelgi hommikul magada, ilma et peaks pool kuus üles ärkama.... Mõnus!

Thursday, November 15, 2007

Ei taha olla vihatud

Kummaline on see, et kui ma kirjutasin eelmist sissekannet, siis pidasin silmas üht konkreetset inimest, aga praegu on see vihkamise lugu aktuaalne ka veel hoopis teise inimesega seotuna.

Ja see teeb mulle hoopis rohkem haiget.

Eelmisel puhul oli mul sellest inimesest kahju, kuid sellel juhul on mu sisemuses halb tunne.

Ma ei muuda oma otsuseid, kuid ma ei taha olla vihatud. Ehkki tean, et olen selleks ise kõik teinud, et see nii oleks... Mitte küll minu vaatenurgast nähtuna, aga ma saan aru, kui teine inimene niimoodi asju näeb. Ma võin seda mõista. Ja ma mõistangi.

Aga see ei tähenda, et oleks vähem valus.

Ma tahan minna OMA teed, aga mul oleks hea teada, et minu peale mõeldakse vähemalt soojade mõtetega ja et poleks vaenutsemist.

Vahest on aeg hea abimees asjade selginemisel ja lahenemisel, nagu ka hea sõber K. arvas. Võib-olla tõesti.

Jõuaksin ma vaid selle aja ära oodata.

Vihkamisest

Mul on tõeliselt kahju inimestest, kes mürgitavad oma elu vihkamisega.
Ma ei suuda seda mõista.

Mina olen ka aeg-ajalt vihane ja vahel saan ma asjadest valesti aru ja siis ma tigetsen ja vahel olen mõne inimese vastu õel... Või ma ise arvan, et olen õel ja kuri.

Ma küll ei arva, et seda juhtuks tihti, aga näiteks päevade ajal olen tundlikum ja siis ehk pisut emotsionaalsem.

Aga - kui ma analüüsin ja mõtlen ja arutlen ja asjadele kõrvalt vaadata püüan, siis saan enamasti aru, et võib vaadata ka teisest küljest, võib mõista ka teistmoodi, võib mõista teise inimese käitumismotiive ja tegelikult on märksõnaks mu enda suhtumine asjasse.
Kunagi ei ole põhjust nuriseda teiste üle, vaata ikka kõigepealt iseennast ja oma käitumist.

Ikka mu lemmiklause - maailma muutmine algab iseendast.

Ja kui ma siis olen natuke porisenud ja oma emotsioone väljendanud ja püüdnud analüüsida omaenda käitumist, siis on rahu maapeal ja minus eneses.

Kuid - ma ei suuda mõista jäägitut ja lõpmatut vihkamist. See hämmmastab mind alati. Einoh, tegelikult võin ma mõista küll, miks inimene vihkab ja ei suuda andestada, aga ometi on vihkamine niivõrd destruktiivne tunne, see lõhub inimest ennast ja teisi tema ümber ja tegelikult kõige lähedasemaid.

Oma vihkamisega võib eemale peletada ka need, kes teda armastavad. Kahjuks ei saa ta sellest aru.
Ometi võiks inimene olla õnnelik, tal on armastus, tal on kõik vajalik eluks olemas, võiks keskenduda armastusele ja näha maailma ilusat poolt ning näidata ka endast seda ilusamat poolt. Kuid tema kiirgab välja vihkamist, hävitades sellega nii ennast kui teisi enda ümber.

Kurb on.

Kas ta kunagi mõistab, kui palju ta sellega halba teeb? Just eelkõige endale ja oma kõige lähedasematele.

Ma ise olen tunda saanud andestamise ja armastuse kõikevõitvat jõudu ja kogenud õnne, kergendust ja heaolutunnet andestades ja armastades, et ma ei tahaks iial vahetada seda vihkamise vastu, mis hävitab iga su rakku, sööb sind seestpoolt, muutes sind inimvareks, sest näed ainult halba ja kurjust enda ümber.

Oled see, mida mõtled.
See, mida endast välja saadad, tuleb Sulle endale tagasi.

Pikasuka Pipi

Eile...
Eile käisin seal, kus mul kunagi oli hea... Mõned asjad tekitasid nostalgiat, aga ma pidin selle endas maha suruma, muidu läinuks kõik saavutatu käest.
Ainus, kes mind aidata saab, olen ma ise - ja ma aitan ennast väga eduliselt. Peaaegu... :)
Ega ma ei eitagi, et teinekord hiilivad ligi mõtted, mida mul ei tohi olla, aga siis ma blokeerin nad eos ja see töötab küll.
Tunnen end lausa Pipi Pikksukana - nii tugev olen! :)

Wednesday, November 14, 2007

Tavalised tööpäevad... ei midagi põrutavat

Eile
meeldis mulle, et sain juba poolest päevast ära minna ja ametivendadega kokku saada. See on alati lõõgastav.
K-ga rääkisin pikalt, aga mul on raske talle erapooletult midagi öelda, ma ei saagi tegelikult midagi öelda, kõik vastused on inimese sees olemas, mina saan ainult kuulata ja talle pöialt hoida, et tal hästi läheks...
Tean, kui raske on teha kardinaalseid pöördeid, kui ikka on lootuskiir ja paljud märgid näitavad, et kõik oleks siiski võimalik... Lootus on tohutu jõud. Aga - takistus samuti. Ohh, raske... raske.... Aga ma loodan, et tal läheb hästi ja üha paremini. Lootust ju on...

Pärast käisime K-ga söömas, kahjuks jäi aeg väheseks, rääkida olnuks veel nii palju! Küllap teinekord jälle...

***********

Täna oli tihe päev.

Hommikust saadik olen tegutsenud ja rabelenud nagu orav rattas.
On olnud kokkupuutumist ebameeldivate inimestega, kes on lärmakalt mingeid olematuid õigusi taga ajanud. Ebameeldiv kogemus.

Olen pidanud politsenikku mängima ja uurimistööd läbi viima, kusjuures mind üllatab inimeste valelikkus.
See on kohutav. Hämmastav jultumus.
Ja kui ma rahulduksin esimese variandiga, mis mulle ette söödetakse, siis nii jääkski. Aga ma olen juba piisavalt targemaks saanud ja mõistnud, et mitte iial ei saa uskuda ega usaldada sinisilmselt kedagi, tagusin aga tulist rauda ja kui mulle oli räägitud ka teist, kolmandat, neljandat, viiendat ja kuuendat varianti, siis hakkas asi isegi juba suhteliselt tõepäraseks muutuma. Nii et seitsmes lugu hakkas mulle juba isegi meeldima. :)

Aga masendav oli. Väga masendav teadmine, kui külma kõhuga on inimesed valmis valetama.

Kummaline, aga see väsitas.

Kuid hea oli, et päeva lõpuks sain rääkida hea sõbraga, kellega vesteldes sain endalegi ikka ja jälle oma seisukohta ja usku kinnitada, et ma olen õigel teel, olen teinud õiged otsused ja olen suuteline endale kindlaks jääma. See andis hea kindlustunde.

Veel oli ootamatuid asju, mida ma ei osanud arvata ega oodata. Seda meeldivamad. Kuigi seetõttu jookseb mul kolm üritust ühtekokku ja mina saan valida ainult ühe.
No näis, mis sellest edasi saab. Kas jääbki nii või... Seda näitab elu.

Aga praegu ma muidugi aitan, kuidas võimalik, ja teen, mis minu võimuses.

Monday, November 12, 2007

Harrastusteatrite draamafestival

Tegelikult käisin ju üleriigilisel harrastusteatrite festivalil. Muljeid on väga palju. Ei oskagi kohe alustada...
Negatiivse poole pealt oli ebameeldivaks üllatuseks, et programm kattus ja ikkagi ei saanud kõiki etendusi näha, kuigi oleks väga tahtnud.

Keskendusin põhiprogrammile, nägemata jäid maakondade parimad, ometi olevat ka seal häid pärle olnud. Ainukesena nägin Nõo näitetrupi etendust "Vann vales kohas", mis oli reede õhtul. Suhteliselt lame tükk, aga paar head karakterrolli oli.

Korraldajate sõnul on probleem selles, et keegi ei taha reedel juba lõunast alustada, muidu oleks saanud kolme päeva peale kõik etendused ära mahutada ja need ei oleks kattunud.

Kui see päev on pool aastat ette teada, on ju igal inimesel võimalik oma tööasju niimoodi sättida, et saab ühe päeva vabaks või ette või taha ära teha. Asi on ikkagi soovimatuses. Sellest on kahju!

Minul igatahes süda tilkus verd, et kõiki lavastusi ei näinud! :(

Aga räägime hoopis headest asjadest! :)

Hiiglama vahva oli õhkkond terves majas, sõbralikkus ja naeratavad näod, kohvikus oli laul ja tants ja pillimäng - supertore! Kõik spontaanselt - ühed võtavad laulud üles ja teised kohe liituvad. Imetore!

Aga etenduste juurde!

Reede õhtul oli lisaks "Vannile vales kohas" Võru Teatriateljee etendus "Võrumaa rituaalid", mida esitleti väljaspool ametlikku programmi. Väga vahva etendus, fantastiline lavastus! Soovitan tingimata vaatama minna! Eriti hea oli ehedus! Soovitus: istuge esimesse ritta! :)

Aga muidugi oli ka neid, kellele see ei meeldinud, üks vanaproua oli seisukohal, et see oli labane. Maitseasi.

Salme Teater mängis Arthur Milleri "Katsumus". Olen näinud seda Vanemuises, kus pealkiri on "Salemi nõiad". Sünge, aga mulle meeldis.

Mulle meeldib, kui etendus raputab.

Salme Teater oli lavastuse huvitavalt lahendanud, mängiti ilma peategelase John Proctorita. Algul arvasin, et neil on lihtsalt meesnäitlejatest puudus, aga pärast tuli välja, et see idee tuli lavastajal kärpimiste käigus. Häid osatäitmisi oli.

Jõelähtme Lavagrupp etendas Oleg ja Vladimir Presnjakovi "Ohvrit mängides". Mulle jäi selle mõte küll pisut selgusetuks, kohati tundus, et mingid asjad justkui ei haaku omavahel. Aga paar päris head näitlejatööd oli.

Teater Randlane tuli välja etendusega "Meretagune asi" Jüri Tuulikult. Väga hea peaosatäitja oli! Eakas proua ja mängis nagu kulda! Fantastiline! Paar korda vist komistas tekstiga, aga üldse mitte häirivalt, ta lihtsalt OLI laval ja see oli väga usutav.
Lisaks oli etenduses pillimängu ja laulu ning sellega võlusid nad ka rahva ära. Lõpus plaksutati ja tõusti püsti, kõigile meeldis väga.

Abja Kultuurimaja näitering mängis Martin McDonaghi "Mägede iluduskuningannat". Väga hea, aga raske materjal amatööridele puremiseks, seda enam, et enamusele tuleb silme ette võrdlusena Vanemuise sama lavastus, kus hiilgasid Herta Elviste ja Liina Tennosaar.
Peaosaline vanaproua oli natuke parem kui noorem osatäitja, noorem oli puine ja minu arvates ei mänginud rolli välja. Vahepeal justkui klappis ja oli hea, siis jälle muutus mänguks halvas mõttes.

Tartu Üliõpilasteater tuli välja F.M. Dostojevski-V. Vahingu-K. Kudu "Sortsidega". Olin põnevil, sest ei olnud seda näinud, kuid lavastus oli pälvinud preemia Eestist väljaspool.
Paraku pidin pettuma, sest mitte ei jõudnud pärale, mida sellega öelda taheti ja millest üldse jutt käis. Näitlejad olid professionaalsed, kuigi see oli esimene lavastus, kus tekst läks kaduma. Kuid osatäitjad olid väga head, peale ühe, kelle tekstist ei saanud mõnel korral aru. Väga hästi mängisid. Kui veel oleks aru ka saanud, millest nad mängisid ja MIKS, siis oleks päris tore olnud. :)

Palamuse Amatöörteater esitas Madis Kõivu "Tali". Palju häid osatäitmisi, hästi lavastatud (lavastaja professionaal Raivo Adlas!) ja naljakas. Publik võttis hästi vastu, naerdi palju ja žüriigi oli silmnähtavalt võlutud. Kuuldavasti kutsuti neid ülemeremaale esinema selle tükiga! On ka seda väärt!

Teater-stuudio "Veer & Shpaga" - O. Pard "Gamajunilinnu laulud". Pigem oli see kontsert-etendus aastast 1980, nagu keegi tabavalt ütles. Lauljal oli väga hea hääl, muide. Ja ega tal päeva viimase etendusena midagi häda ei olnud, aga sellesse konteksti oli ta kuidagi sobimatu.

Sõna võttis žürii, rääkis omapoolseid arvamusi, kommentaare, päris aru, miks üks või teine materjal lavastamiseks on võetud, kritiseeris, andis tagasisidet.

Siis vaadati veel lõpuks suvelavastuste kolme parimat, üks neist oli Räpina lavastus "Jõujaam", mida mängiti Leevakul ja lugu rääkis Leevaku hüdroelektrijaama ehitusest, millest J.Smuul kirjutas ka "Järvesuu poiste brigaadi".
Teine oli Tammsaare nim. Teater oma lavastusega "Lembelood vanas linnas" või midagi sellist, vabandust, kui mul valesti meelde jäi.
Ja kolmandat ei mäleta... palun vabandust. Ei kirjutanud üles.

Siis tulid autasustamised. Kuna oli 10. (juubeli) festival, siis jagati teenetemärke kauaaegsetele tegijatele.
Lõpuks jõudis järjekord lavastusteni ja näitlejateni.

Grand Prix sai Teater "Randlane" oma "Meretaguse asja "eest. Ja asja eest sai! :) Ehkki ka Palamuse oli väga tugev konkurent minu silmis.

Kolm päeva festivali sai läbi, järgmisel aastal on festival taas Tallinnas. Loodan, et siis on kava nii kokku pandud, et ikka kõiki etendusi näeks!

Nende päevade sisse mahtus ka laupäevaõhtune pidu, kus sain rohkem komplimente kui terve elu jooksul kokku! :):):) Ok, nali! Nii palju nüüd kah ei olnud... :) Aga kõige huvitavam, kellega mind võrreldi, oli "Bondi tüdruk"! :) :) :) Sellega mind polegi veel võrreldud! :):):)

Kaineks saanud :)

Muljeterohke nädalavahetus on möödas. Oli asju, millega jäin väga rahule, oli asju, millega niiväga mitte.
Küll mul on hea meel, et ma kohe koju jõudes ei tormanud blogisse oma emotsioone välja elama, sest mõne koha pealt läks ikka kehvasti ka, aga samas andis see põhjust asjadele teise pilguga vaadata.
Nagu alati - pole halba ilma heata.
Niisiis - hea, et sain blogist oma emotsioonid eemale hoida, muidu oleks see väga nutune ja ebameeldiv lugemine olnud.

Nüüd olen saanud emotsioone välja elada, olen saanud mõelda ja analüüsida, olen saanud kahetseda OMA muistseid vigu (mis on küll täiesti mõttetu tegevus, aga noh, järgmiseks korraks tallele pandud tarkustena!) ja olen kaine pilguga maailma vaatama hakanud.

Praegu tunnen end küll superhästi, taak on seljast kadunud ja mul on kerge olla. :)

Ühtki suppi ei sööda nii kuumalt kui seda keedetakse - vana tõde. Kui emotsioonid on ülepea, siis kainest mõtlemisest pole kasu, miski ei jõua pärale. Enne on vaja emotsioonid maha saada, siis saab hakata tööd tegema oma mõttemaailmaga, kinnisideedega, automaatsete mõtetega, oma käitumise analüüsidega... jne.

Minu puhul töötas. Ja loodan, et saadud õppetund niipea ei unune. Olen ju varemgi üritanud ja üritanud õppida, aga ikka pole midagi välja tulnud. Vahel on vist väga suurt vapustust vaja, et midagi muutuma hakkaks. Ja vahel on vaja põhjas ära käia, et saaks pinnale tõusta.

Oh, see on arusaamatu jutt ja pikk jutt, pikk jutt teatavasti on halb jutt.

Ühesõnaga - mul on hea meel, et mu ümber on palju väga toredaid inimesi, aitäh teile! Ja õnn on peidus inimese sees, see ei olene teistest, vaid Sina ise valid, kas oled õnnelik või õnnetu. Õnn peitub Su mõtteviisis. Punkt.

Ma võin ju kahetseda, et olen midagi halvasti teinud, aga ma ei saa midagi muuta, lihtsalt loodan, et järgmisel korral oskan käituda õigemini ja teha paremini.

Kõige lihtsam on süüdistada teisi, aga maailma muutmine algab iseendast.

Ja muide - vahel võib illusioonide purunemine vägagi tervendav olla! :)
Ja muide veel - hingesugulasi ei ole maailmas ainult üks, neid on palju ja vajalikul hetkel satuvad nad Sinu teele.

Igaühel on käia OMA tee. On tore, kui leiad hingesugulase, kellega on ühine tee, aga kui mitte, siis tuleb lihtsalt edasi rännata. Ükskord ta tuleb niikuinii.

Thursday, November 8, 2007

Nädalavahetusel muredele ei mõtle!

Rõõmuga tõden, et on juba neljapäev. Esmaspäeval tundus nädalavahetus kuidagi trööstitult kaugel, aga see viga paranes õnneks iga päevaga! :)

Mul ei olnud isegi midagi kirjutada, sest kõik tundus nii tavaline ja sündmustevaene, mõtted olid vaid nädalavahetusel.

Homme sõidan ära.

Ma tahaksin tegelikult juba asju pakkida, aga mehe juuresolekul on mul seda väga ebamugav teha. Ta seirab kahtlustavalt, ta kommenteerib, ta on sarkastiline, ta vihastab - miks ma just selle või teise asja kaasa võtan, mida ma sinna tegema lähen... jne.
Ah, see tundub nii tühine ja jabur, kui ma seda kirjutan, aga TUNNE on seletamatu, seda ei suuda ma edasi anda. Võõrad inimesed ei saa sellest aru.

Aga - mul on ees nädalavahetus enda jaoks, ma näen mind huvitavaid asju, näen, mida teised teevad ja kuidas teevad, saan võrrelda, hinnata, muljeid vahetada... Ühesõnaga - naudin ette põnevaid elamusi.
Programm on ilmselt piisavalt tihe, igavust loodetavasti tunda ei saa! :) Jõuaks vaid endas kõiki muljeid talletada!


Igapäevase poole pealt:
mees sai komisjonidest rohelise tule, selles mõttes on õnneks korras, nüüd lõpeb see arutu tablettide neelamine, mida ta paberitest ilma jäämise hirmus lausa kolme- ja neljakordsetes annustes manustas.

Nüüd on tal veel mõned nipet-näpet asjad korda ajada, siis saab ta igapäevasesse rütmi sukelduda. Aga ega see veel ei tähenda, et ta rahulik oleks - oh ei! Närvitseb asjade pärast, mille pärast ei ole minu meelest üldse mõtet närvitseda - noh, näiteks, et mõned asjad veel venivad ja ei saa koheselt lahendust. No närvitsemine ei aita juuuu! Soovitan tal jätkuvalt rahusteid süüa.

Ja mina ootan jõuluaega. Sest siis saab natuke aega puhkust.

Treeninguid teeme hoolega, sest esinemiste pakkumisi tuleb meile järjest ja see on vahva! :) Ja jõuluaeg on veel ees... ;) Vihjan nimelt lootusele rohketele esinemistele... :)

Meil on päris suur trupp ja vahel tekitab see muret, aga tegelikult oleme saanud testida ka väiksemates kohtades esinemise ära - mahume küll! Ja alati on varuvariandiks kolme-neljakaupa esinemine... aga seni pole seda vaja läinud. Ainult transpordiga on teinekord jama, kui kahte autosse ära ei mahu... Me juba otsustasime endile bussi osta! :)

Täna oli põhjust meeles pidada mu häid koostööpartnereid - inimesed, kelle poole võin alati pöörduda, kellega on hea mureküsimusi arutada ja kes alati aitavad.

Mul on põhjust olla tänulik, et olen üleüldse ümbritsetud nii toredatest inimestest, ükskõik kuhu ka ei vaataks või kuhu ei pöörduks - alati on mu ümber äärmiselt häid kolleege, sõpru, tuttavaid... Kasvõi siin blogis - võõrad inimesed, kes hea sõnaga toetavad ja seeeläbi enam justkui polegi võõrad... :) Aitäh, pean ka teid meeles! :)

Kas pole siis põhjust olla õnnelik?

Muidugi on. Kui vaid inimene oleks alati rahul sellega, mis tal olemas on, ja ei mõtleks nii palju sellele, mida (või keda) tal ei ole...

Ja mõned puudujäägid eraelus tekitavad ka töisel pinnal rahulolematust - ma nimelt tajun, et mõni inimene tahab oma vastutusest kõrvale hiilida ja oma ülesanded minu õlule laduda... Ja kui ma talle seda nimetan, kuidas mulle tundub, siis tuleb sealt vastuseks, et mina ei tahtvat asjaga tegelda. Ma ju tegelen heameelega, aga ma ootan, et esmatasandi töö oleks tehtud, ja pealegi on meie ülesanded erinevad.

See ärritab mind, tunnen end lausnõmetsemise ees kaitsetuna. Ja ma ei talu, kui mulle ründavalt peale hüpatakse. Selles osas olen paraku ülihaavatavaks tehtud.

Vist olen väga tundlik. Liiga tundlik. Tuleb paksem nahk endale selga kasvatada. :)

Tegelikult ma tean, et kõik on omavahel seotud: pruugub vaid isiklikus plaanis väga hästi kulgeda, kui tööprobleemid ei ole enam mingid probleemid ja mind ei häiri ka demagoogitsevad ega mind ärakasutavad kolleegid...

Aga seni, kuni isiklikus plaanis nii hästi ei kulge, need paraku häirivad mind.


Mul tuleb nüüd kirjutamisel ilmselt paaripäevane vahe, aga pühapäeval olen tagasi ja usun, et siis on mul palju muljeid ja emotsioone, mida jagada tahan.

Ilusat nädalavahetust kõigile! :)

Tuesday, November 6, 2007

Uus pereliige

Täna tuli meie perre uus liige. Oli teda nüüd ikka oodatud ka...

Mees oli muidugi eriti elevil, aga eks minagi rõõmustasin, sest põhiline rõõmuallikas oli minu jaoks mitte see uus liige ise, vaid just see, et mees oli silmanähtavalt rahul ja et lõpuks ometi on närvesööv aeg tema jaoks läbi. Peaaegu läbi.

Aga ütlen, et kodurahu huvides on mehe rahulolu väga oluline.
Niisiis rõõmustasin minagi uue pereliikme üle.

Vähemalt ei ole mees enam masenduses. Ja saab ehk isegi terviseprobleemidest jagu, kui meeleolu positiivsem. Ja sellest tulenevalt ehk isegi varsti tööle minna. Ja siis on ta oma tavalises rütmis tagasi ja sellest võidame me kõik. Emotsionaalselt igatahes.

Mees hellitab pere noorimat kuis jaksab, imetleb ja katsetab. Tutvustas talle tema ööbimiskohta ja jättis ta raske südamega omapäi. :)

Mis teha, mehed on nagu lapsed, kui saavad endale uue AUTO... :)

Monday, November 5, 2007

Esmaspäeva hommik

Ootamatusi sajab igast kandist. Esimene pauk kohe tööle tulles. Mind häirib, kui ümberkorraldusi tehakse viimasel hetkel ja väga kiiresti on vaja tehtud plaanid nullida ning ümber häälestuda hoopis teisele lainele.

Sedapuhku polnud siiski veel kõige hullem variant, oleks võinud ju kehvemini minna. :)

Öösel sain kella kahe ajal voodisse, aga veel kolm läbi olin ärkvel, und ei tulnud ega tulnud, samamoodi nagu mõni öö tagasi pärast huvitavat hilisõhtust vestlust, aga seekord oli unetus tingitud peol joodud kohvist, mida ma vaatamata hilisele kellaajale mitu tassi sisse kaanisin.

Uni oligi pinnapealne, tundus, et ma polegi maganud, ometi olen nii reipa olemisega, justkui oleksin maganud 12 tundi järjest ülimalt kosutavat und. Kummaline.

Tean, et pean hakkama oma tööasju korraldama, aga tahan veel mõne minuti enda jaoks. Muidugi oleksin võinud ju nädalavahetusel kindlad asjad paika panna, aga ma ei suutnud töölainele häälestuda, liiga palju oli muid mõtteid peas, töö sinna küll enam ei mahtunud... :)

Nii - ja nüüd otsustavalt tööle!

Sunday, November 4, 2007

Üllatusesineja

Tulin esinemast.

Me nimelt olime üllatusesinejateks! :)
Igal juhul läks meil hästi! Meid võeti väga hästi vastu ja saime äärmiselt positiivset tagasisidet. :)
Ise olime kangesti elevil - enne esinemist pabinas ja pärast esinemist õnnejoovastuses, et nii hästi läks! :)
Mulle endale meeldib see, et iga etteastega saame järjest rohkem enesekindlust ja julgust üles astuda erinevates olukordades.

Mees oli vihane, talle ei meeldinud, et "mingi privaatpidu" ja "teadagi, mida seal tehakse" - noh, kui tema mõttemaailm nii piiratud on, siis on sellest kahju.

Võiks ju olla nii, et pereliikmed tunnevad huvi selle vastu, mida teed, toetavad ja tunnustavad, mitte ei ironiseeri ja ei halvusta ning ei mõtle rumalusi kokku.

Aga - meil läks hästi ja see on peamine! Pärast oleks võinud veel peolegi jääda, aga kahjuks oli meie hulgas neid, kes kiiremas korras lahkuda tahtsid.

Osa meist oli küll valmis veel pidutsema, mina nende hulgas :), sest oleksin tahtnud tantsida ja end välja elada. Viimati sai tantsitud nädalpäevi tagasi - aga tundub, nagu oleks see juba väääääga ammu olnud! :)
Seltskond oli meie meelest väga meeldiv, ei mingeid labaseid viinaninasid, vaid väga kenad ja viisakad inimesed.

Järgmine esinemine juba paari nädala pärast! :)

Saturday, November 3, 2007

Tegus päev

Tänaseks olin lapsele abi lubanud. Mul ei tulnud meeldegi, et pidin hoopis koolitusel olema! Hea, et eile hilisõhtul projektijuht mulle seda meelde tuletas! :)

Muidu poleks ma kalendrisse vaadanudki ja oleksin selle ürituse rahumeeli maha maganud.

Siis oli väike asjade ümberkorraldus, õnneks oli mees nõus kohustused enda õlule võtma ja ma sain koolitusele minna.

Väga huvitav oli näha ja teha asju, mida tavaliselt ei tee ja millele väga ei mõtle. Paneb vaatama hoopis teise pilguga. Ma küll ei ole neid harjutusi alahinnanud, kuid tavaliselt neid ei tehta.

Ja et mõte on kõige olulisem. Tohutult huvitav oli teksti analüüsida ja leida erinevaid tõlgendusvõimalusi.

Sageli on aru saada, et lihtsalt loetakse mingit teksti enda jaoks lahti mõtestamatult ja siis ei usu seda keegi. Kui ise endale selgeks ei tee, mida sellega öelda tahad, kuidas siis teisteni loetava mõte peaks jõudma?!

Koju jõudsin suhteliselt hilja, nii oligi täna täispikk päev ja ma olen üsna väsinud. Öist und jäi ka väheks, peakski magama minema ja ennast välja puhkama. Üle tüki aja. :)

Homme õhtul on esinemine.

Hingedepäev

Kuna kell on juba üle südaöö, siis kõik toimunu on toimunud eile.

Eile käisin koolitusel, kuulasin tarka juttu, aga ma olin seda lektorit varem ka kuulnud ja jutt kattus ka üsna paljus sellega, mida ta oli varem räääkinud. Siiski oli uusi nüansse ka.

Igal juhul oli teda huvitav kuulata, sest ta ei ole kuiv ja puine, vaid esitab oma juttu kaasakiskuvalt ja huumoriga, siis on kergem jälgida ning uni ei tule peale. :)

Veel oli asjaajamisi, mille käigus sain teada mitte just kõige meeldivamaid asju, aga ma loodan, et mu positiivne mõtlemine ei jäta mind maha. Ja õnneks sain õhtul parimale sõbrale südant puistata, sellevõrra sai ka kergem. :)

Eile oli hingede päev. Käisime surnuaial. Mul ei ole siia rohkem lähedasi maetud kui poeg ja isa.
Surnuaed oli imeilus kõigi põlevate tulukestega...

Kuidagi eriliselt hingeminev oli hubisevate küünlaleegikestega kaetud maa ning siravate tähekestega tumesinine taevalaotus..... Tunne, nagu vaataksid kõik hinged igaüks oma tähekeselt siia meie poole ja tänaksid meid süüdatud tulukeste eest...

Kodus panime akendele ka küünlad põlema, et hinged näeksid koju tulla...

Ja on nii hea ja soe tunne, kui keegi teeb tuju heaks ainuüksi oma olemasoluga. Ilus punkt päevale. Ilus punkt hingedepäevale.
Mis on veel olulisem kui hing, inimhing? Hingesugulus... Sugulashing... Kui oled selle leidnud, siis väidetavalt tunned ta ära. Mulle tundub, et mina olen leidnud ja tundnud.
Hea, et ta on olemas, aitäh selle eest!