Ma ei taha enam mitte kunagi tööle minna, tahan jäädagi koju voodisse teki alla ja mitte iialgi voodist välja tulla.
Ma aina mõtleksin kurbi mõtteid, nutaksin ja loeksin raamatuid ja haletseksin ennast ja peidaksin pea teki alla ning ei näeks ega kuuleks midagi.
Ma ei taha enam tööle minna.
Ma ei kujuta ennast enam ettegi tööd tegemas, ma ei kujuta ette, et ma pean millelegi keskenduma, sest mulle tundub, et ma ei saa sellega hakkama.
Ma ei saa vist enam üldse mitte millegagi hakkama.
Mitte kunagi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
9 comments:
Tundud ikka hullult haige olevat, kui nii mustad mõtted peas.
Aga mõnikord viskab töö üle küll, tuttav tunne.
Kuule valgeseelik. Äkki ma saan sind kuidagi rohkem aidata, kui lihtsalt lugedes-kommenteerides?
ma usun küll, et saan kuidagi aidata ja toeks olla.
Oh jumal oh jumal. Miks Sa mulle varem pole teada andnud, et Sul nii kihvt blogi on?
Kõik on kuidagi nii hästi kirjutatud, et ma "varastasin" Sinult mõned tsitaadid.
Need purunenud armastused või õigemini purunenud lootused on küll vastikud asjad, jah. Ja mehed on ka vastikud, kuidas nad saavad üldse haiget teha ja seejuures nii ükskõikselt käituda!?
Ma peaks ka vist kloostrisse minema..
Palju jõudu ja jaksu. Teki all hakkab varsti igav ning hakkad tööle tahtma, kindel see.
Varsti tuleb õnneks lumi ja siis saab kelgutama minna, lumememmesid ehitada ja lumeingleid teha ning sügismasendus asendub talverõõmuga! Kindel see!
PS! Kuhu kanti Su vanus küll jääda võiks?
Aitäh, kallid Kukupai, Märt ja Mannu, aitäh, et olemas olete.
Hoolimata kehvast enesetundest on hea teada, et ma pole üksi.
Kulla Kukupai, ma enda arvates ei ole niivõrd Füüsiliselt haige kui pigem emotsionaalselt haige, või vähemalt häirib mind ennast emotsionaalne läbiolek palju rohkem.
Keha lihtsalt reageerib väga õigesti ning vaimset ja füüsilist keha ei ole võimalik eraldi käsitleda, see on üks tervik ja kui üks on haige, siis kahjuks teine samuti.
Ja töö viskab üle sellepärast, et must meeleolu ei lase mul millelegi mõelda.
Kulla Märt, aitäh Sulle abi pakkumast, ei või iial teada, millal mul Sinu abi rohkem vaja on kui lihtsalt lugedes-kommenteerides. Kuna ma tean Sinust rohkem kui Sina minust (ilmselt..?), siis vajadusel on mul võimalik Sind üles otsida, kui mul abi vaja. Aitäh Sulle!
Kulla Mannu, tänan Sind, et mu blogi Sulle meeldib, seda on alati armas kuulda, kui keegi minu kirjutistest midagi enda jaoks leiab.
Purunenud armastus ja lootus on valus, paraku tehakse tihtipeale armastuse käigus haiget ja tihtipeale selgub, et asjad ei ole kahepoolsed... Hulganisti ilusaid sõnu, mis osutub pettuseks ja valeks...
Aitäh! Sügis ei masenda mind kunagi, ma armastan sügist igas vormis ja iga ilmaga, aga loodan, et kui mõtted suudan korda saada, siis läheb ka enesetunne paremaks ja ma ei pea enam teki alla peitu pugema, vaid suudan eluga edasi minna.
Lootus pidi ju viimasena surema...?
Aitäh teile heade sõnade eest.
Oh Totuke! Selle eest ei pea tänama. Inimesi meie maailmas on palju erinevaid tüüpe, on Sinusugused halastajaõed, kes alati kuulavad ja aitavad nõu ja jõuga, tehes kõik, mis nende võimuses, et sõbral/tuttaval/sugulasel oleks natukenegi parem.. teised seevastu.. lähevad kasvõi üle laipade, peaasi, et ENDAL kõik korras oleks!
Mul endal täpselt sama teema tegelikult tööga.. võtaks kuuks ajaks heameelega puhkuse ja lähekski teki alla peitu. lauale paneks põlema küünla, loeks raamatut, ärkaks siis kui tahaks, jooks teed ja vaataks kaminas (!!) olevat tuld.. kiisu nurrub kuskil tekiserva all ja.. oh jah.. fantaasia on mul hea! istun aga siin arvutitaga edasi ja loen sekundeid tööpäeva lõpuni.. et homme hommikul jälle end SUNDIDA üles tõusma ja samamoodi siia tulema.. niuniu
Aga räägi, mismoodi Sa kavatsed oma tuju parandada? Mida Sa teed konkreetselt selle heaks, et vaid enesetunne paraneks?
Ma arvan, et hetkel need eneseabi- ja laavstoori raamatud ei ole hea valik. Pigem ehk süvendavad kogu seda värki Sinusse..
Kuidas mehega teema on? Elate ju koos? Või mitte? Tema ei suuda Su tuju parandada?
Tegelikult on meie elus ju niii palju pisiasju, mis kõik rõõmsamaks teeb. Sind ümbritsevad pereliikmed (emme-issi-õed-vennad-mehed-lapsed-sugulased), töökaaslased, kes ka Sinu pärast kindlasti muretsevad, SÕBRAD, kasvõi netituttavad, kes Su naeratama suudavad panna. Tegelikult Sa elad ju täisväärtuslikku elu. Sul on katus pea kohal, Sul on seal soe, Sul on oma voodi, mida päris paljudel inimestel pole. Sul on töökoht, millega ka kahjuks kõiki kodanikke pole õnnistatud. Sellest tulenevalt ka rahanatuke, millega oma kõhu suudad vaikima panna. Samamoodi Sinu kirjutamisoskus, mitte lihtsalt lugemisoskus ja õigekiri, vaid just see, et Sa oskad nii ilmekalt rääkida oma elust ja rõõmsatest seikadest. Ja veel nii toredalt, et see teisigi paelub. Sinu trenn ja esinemised.
Kullake, Sind ümbritsevad ju kristallllid! Oska vaid neid näha!
(Mul on lastekodust lapsendatud 6aastane vend ja selletõttu olen pidanud palju kordi Lastekodusid külastama ja sealne olukord on väga nutune nagu Sa arvata võib. Nähes, et mingi auto tuleb, nad KÕIK 30kesi jooksevad aia poole.. suruvad nägu vastu aeda, nii, et pärast jääb nende nägudele aiamuster. Avad värava ja nad jooksevad kui hullunud loomad (ma vabandan väljenduse pärast) Sinu suunas, et Sa ometi neile vaid tähelepanu pööraks. Nii juhtub esimesel korral.. Järgmistel kordadel nad juba teavad, et valik on tehtud ja meist suuremat asja pole enam, kuid pisarsilmil vaadatakse meid küll. Eriti need vanemad.. 14-16aastased, kes asjast aru juba saavad.. Valik tehtud, pidime veel käima seal mitmeid kordi.. Pea iga nädal oli uus laps või isegi mitu, keda vanemad hüljanud olid. Tuli minu poole rattaga sõites kuskil 4-5aastane tüdruk ja sõitis oma kolmerattalisega üle mu kinga.. ai.. mõtlesin, et laps ju, ikka juhtub! ei läinud minutitki mööda kui jälle.. SEE SAMA PLIKA!! naeratasin ja kõndisin mujale seisma.. peale kolmandat korda viskas mul küll maksa üle kopsu ja jalutasin minema.. alles pärast emaga arutades mõistsin, et tegu oli ju lihtsalt suhtlemisvajadusega.. või tähelepanuga.. See on ainus, mida ta tahab..
Viimasel korral seal käies oli aga toodud imik lastekodusse.. linade sisse pakitud ja ainult karjus.. ma ei taha teada, mis temast edasi sai..
Ja siis meie muretseme oma mõttetute jamade pärast..)
Vaata parem seda: http://www.youtube.com/watch?v=dLLNKpJrHro
Natuke õudne on aga.. Vähemalt on Sul kõik paaaalju paremini kui vaesel Lumpy-põdral..
Lootus on surematu, kindel see!!!!!
Aitäh, Mannu!
Sinust oli väga armas mulle meenutada, et tegelikult maadlen ma peseudoprobleemidega ja mu elul pole häda midagi. Eks ma ju tean seda ise ka, aga kipun aeg-ajalt unustama... siis on hea, kui seda meelde tuletatakse. Aitäh Sulle!
Oma meeleolu saangi parandada vaid läbi selle, et mul on väga hea sõber K., kellele saan alati rääkida oma muresid ja tusatujusid, ja muidugi just Sina ja teised netituttavad, kes mu blogi külastavad, minu pärast muretsevad ja oma optimismiga head tuju süstivad.
Muide, Mannu, mulle meeldis Su lugemispäevik. Ma teen ise ka raamatutest väljakirjutusi ja mulle meeldis, et Sa teed samamoodi. :) Nii tore!
Hehee. See raamatute värk. Kõik ikka üllatuvad kui minu kiiksudest kuulevad..
Sa kuskile netti üles ei pane neid? :)
Minul on nad pikitud siiasamasse blogisse...
Post a Comment