Päevad ei ole vennad. Kohe üldse mitte.
Kui vahel mulle endale tundub, et ma olen tugev nagu Pikasuka Pipi, siis võib mõnel teisel päeval asi hoopis trööstitum olla. Siis tahaks hoopis peadpidi teki all olla ja igasugu kohustustest ja tegemistest pääseda.
Kohustustest ja tegemistest ma praegu tänu haigusele pääsengi, aga need va vastikud mõtted on need kurjajuured, mis igale poole järele tulevad ja millest kuidagi pääsu pole.
Eks see haiguski ole üks mõtetest tulenev seisund - kui oled emotsionaalselt nõrk ja haavatav, siis ründavad batsillid ja pisikud erilise hooga!
Oh, kuidas ma EI TAHA!!! No ei taha, ei taha, ei taha!!! Ahastus tuleb peale, ma ei talu oma nõrkust ja jõuetust ja see ärritab mind!
See läheb üle, see PEAB üle minema, aga sellised hetked on liig mis liig mu taluvusele.
Ma ei taha, et miski mulle enam haiget teeks, ma ei taha sellele mõelda, aga vahel kohe tunnen, kui blokeering nõrgeneb, siis need koletumad mõtted ründavad nagu batsillid ja pisikudki kõige nõrgemasse kohta ja ajavad mind tasakaalust välja.
Klomp on kurgus ja paha on olla ja ma tahan olla täna sündinud, et mul polekski eelnevat elu ja saaksin alustada nullist. Ilma midagi teadmata.
Päevad ei ole vennad. Homme PEAB olema hoopis teine päev.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment