Monday, September 15, 2008

Ma ei ela enam siin

Tere siit viimast korda.
Ma ei ela enam siin, kolisin ära wordpressi.
Minu uus aadress on valgeseelik.wordpress.com

Mul on natuke kahju ka, et ma enam siin ei ole, kuidagi imelik tundub äraminek ja kolimine, see oleks nagu lugejate altvedamine, aga teisalt valdas mind siin olles tunne, et ma ei taha enam kirjutada. See oli jälle teistpidi lugejate altvedamine.

Sealses keskkonnas on mul võimalik kirjutisi parooli alla panna, kui need tunduvad mu enda jaoks piisavalt isiklikud või kardan ebameeldivaid kommentaare lähtuvalt eelnevast kogemusest.

Mul on küll heasoovlike lugejate ees piinlik, et ma selliseid meetmeid olen rakendanud (palun südamest vabandust!), aga ma luban kõigil heasoovlikel lugejatel ka parooli kaudu sisse astuda.

Parooli saamiseks palun mulle meilile valgeseelik@gmail.com vastavasisuline soov saata. Anonüümsetele kirjutajatele ma kahjuks parooli ei pea võimalikuks anda, vabandan sellepärast juba ette.

Veelkord vabandan, et ma olen teie elu ja toimetamise keerulisemaks teinud, aga ma ei näinud enda kaitseks muud võimalust.

Tuesday, September 9, 2008

Elu on ilus

Ei olegi tuju midagi kirjutada.
Hirm vist on, et mida ma ka ei ütleks, ikka läheb see sinna patta, et ma olen mingi imelik, kes kirjutab selleks, et välja elada oma vihapurskeid ja kerjata toetavaid kommentaare, sest ei saa ilma nendeta ennast kuidagi üles upitatud. :)

Ometi olen suutnud end hoida positiivsel lainel ja vahel juhtub häid asju ka. Nagu tänagi.
Ja ma ei oska end näha halva ja õela inimesena, ehkki ma tean ju väga hästi, et ma pole mingi ideaalnaine ega ingel - kaugeltki mitte.
Aga ka mitte koletis, ma arvan. Ma ju püüan saada paremaks ja OLLA parem ning ka kõikidele teistele teha ja soovida vaid head.
Küllap kõlab see mõnede arvates ikka nagu silmaklappidega ringikäimine. :)
Olgu pealegi - silmaklapid pole üldse pahad, jääb palju halba nägemata. :D

Ja siis on suur rõõm, kui keegi ütleb, et minust on abi või et ma näen head sealgi, kus seda on väga raske või võimatu näha. Või et mul on väga usaldavad silmad, millesse on kerge vaadata ja et minuga on kerge rääkida rasketest asjadest. Või kutsutakse lihtsalt keset päeva lõunale - mis sellest, et ma pean kahjuks ära ütlema, sest töö ei võimalda. Või see, millest kirjutasin eelmise sissekande kommentaaris - et olen lapse arvates maailma parim emme ja ta armastab mind väga. Või öeldakse midagi muud meeldivat, mis rõõmu valmistab.

Siis mõtlen, mis tähtsust on võõraste inimeste arvamustel minust, võõrad, kes teavad mind vaid blogi vahendusel. Mu rikkus lähedaste inimeste, sõprade ja muidu toredate inimeste näol on minuga - ja see on kõige tähtsam.

Täna küsis üks töökaaslane, kas peaks nutma, kui tuleb selline tahtmine, või peaks kõik enda sisse koguma ja oma tundeid mitte välja näitama.
Kinnitasin, et nutta võib alati, see vabastab pingetest, ei ole vaja midagi enda sees hoida. Kui mul endal on raske olla, siis nutan ja ikka saab kergem. See kohe tahab seest välja pääseda, kuidas sa seda ikka tagasi hoiad.
Ma tean, et sel töökaaslasel on päris raske olukord kodus, ütlesin, et tulgu minu juurde nutma, kui kuskil mujal nutta ei saa. Kodus ei saa ta endale pisaraid lubada.

Mina vahel tõesti nutan, kui väga raske on olla. Ma ei häbene seda. See on loomulik tundepuhang ning mõjub väga kergendavalt.

Aga muidu on elu ilus.

Monday, June 2, 2008

Õitsev ilu

Praegu on kõige ilusam aeg!
Sirelid õitsevad, kastanid, pihlakad ja kõik muu ka!
NII ILUS ON!!!!
Ei jõua ära imetleda, milline ilu on loodusel varuks, kuidas ometi on võimalik midagi nii kaunist välja mõelda??!!
Ja sinna juurde veel linnulaul - kas on iial ilusamat muusikat võimalik luua??!!

Milliseid emotsioone looduseilu tekitab!

Meil oli möödunud neljapäeval kohaliku tähtsusega sündmus ja sellega seoses eksponeeriti ka toimunud fotokonkursi võidutöid - kõik meie oma kodukohast tehtud pildid.
Ja millised pildid!!!

Ma olen ju ise ka pildistanud oma kodulinna, muidugi on meil väga ilusaid paiku, mul on oma lemmikkohad, kus kõige meelsamini käin ja mida ka ise olen ohtralt pildistanud.

Aga näha ka teiste inimeste silme läbi meie fantastilisi vaateid - ei, ilusamat linnakest Eestis ei ole!

Hommikused uidud

No on ikka ütlemata mõnus ärgata tund aega tavalisest hiljem!
See tähendab - mitte veerand kuus, vaid veerand seitse.

Vahe on enesetundes. Veerand kuus ärgates olin ikka unine ja raske oli silmi lahti teha, veerand seitse oli organism ise valmis ärkama.
Ja kui aus olla, siis tegelikult võiksin veelgi kauem magada, aga mulle ei meeldi hommikune välk-kiirustamine.
Tahan rahulikult toimetada ja aeglases rütmis tegevustega ärgata.
Mul läheb kohe süda pahaks, kui ma pean hakkama ülepeakaela tormama.

Paljud ei saa sellest aru, kuidas võib hommikul ärgata tund-poolteist varem ainuüksi selleks, et rahulikult oma hommikukohvi juua ja ajalehte lugeda. Pigem ollakse valmis magama viimase võimaluseni ning siis välgukiirusel end tööleminekuks valmis seadma.
Une arvelt mõnulemiseks naljalt aega ei võeta.

Ega ei saa salata - talvel pimedaga on natuke raskem ärgata ka, suvel seevastu on see puhas rõõm, kui päike tõuseb ja lindude vidistamine kostab tuppa, soojal suvehommikul on mõnus rõdulgi kohvi juua...
Siis ei raatsigi kaua magada.

Niisugustel hommikutel tuleb ammuse unistusena silme ette pilt maakodust, kus lõhnavate sirelite kõrval oma hommikukohvi juua.

Saturday, May 31, 2008

Pidulik ja lilleline

Eile ei jõudnudki siia midagi kirjutada.
Oli natuke pidulik ja lilleline päev.
Minule üllatuslikult. Aga meeldiv muidugi. :)
Ja siis ma ostsin suuremal hulgal kommi ja sõime peaaegu kõik ära ka. :)
Ja üleüldse oli kõigil hea meeleolu ja rõõmus meel.

Tööasju ajasin ka, aga ega erilist tahtmist polnud väga intensiivselt süveneda. Järgmisel nädalal ju aega tööd teha küll ja küll, peab siis pidulikult päeval niiväga rassima.

Kodus üritasin pisut magada, sest järjest mitmeid öid vähest und andis tunda - nii kui istuma jäin, nii tuli tukk peale! :)
Igal juhul oli tunnikesest magamisest kasu, tundsin end oluliselt paremini.

Ja siis Suurde Linna.
Esietendusele.

Sunday, May 18, 2008

Vikerkaare lummuses

See oli fantastiline!!!
Koju sõites nägin vikerkaart!
Ja mitte mingisugust tavalist, vaid ikka tõelist vikerkaart kahe otsaga ja ta ulatus üle tee. Muidu on tavaliselt ikka nii, et teist otsa pole näha, see on kuskile pilvedesse kadunud, näha on ainult vikeraakrejupp.
Nii et kui tee poleks ära keeranud, siis oleksime vikerkaare alt läbi sõitnud!!! :D
Ja millised erksad värvid!!! Sellist on harva näha! KÕIK värvid olid olemas!
Ja selle imeilusa vikerkaare kohal oli veel teinegi vikerkaar - küll tuhmim ja tagasihoidlikum, kuid samamoodi üle tee ja kahe otsaga.
Hämmastavalt kaunis vaatepilt!
Ja jälle sain kahetseda, et mul polnud fotoaparaati käepärast.

Thursday, May 15, 2008

Pesupoed - kogemused seinast seina

Ma kohe ei saa kirjutamata jätte ühest Väga Suure Linna sukapoest (ehkki kirjade järgi on ta pesupood), kuhu ma nüüd ikka sisse astun, sest olen sealt väga positiivse kogemuse saanud. Ma ei tea, kas Väga Suure Linna naised ise teavad, kui hea sukapood neil on keldriruumides Aedvilja tänavas (no on ikka nimi! :D).
Eelmisel Väga Suure Linna külastuskorral sattusin sinna, sest sukad ja sukkpüksid on mu nõrkus ja seal oli valikut väga mitmekesist. Aga veel suurem väärtus oli müüjates, sest nad olid väga professionaalsed, nad oskasid soovitada õiget suurust (kui on sisskootud mustriga sukkpüksid, siis peab võtma natuke suurema numbri, muidu muster ei lase väga venida), nad soovitasid mõnda mudelit mitte osta, sest lähemal vaatlusel oleks selgunud, et see on jama mudel, nad oskasid väga professionaalselt ainuüksi visuaalselt öelda, millist suurust ma kannan ja millise mudeli suurus on sobiv ja millise mudeli suurus on natuke erinev standardist - no igal juhul nii asjatundlikke müüjaid nägin ma esmakordselt. Sellepärast läksin sellesse poodi ka seekord.
Nad küll sõnasid, et teevad endale kahjumit, et ei soovita halbu sukkpükse osta, aga ma ütlesin, et sellepärast ma siia tagasi tulengi ja ostan seekord veel rohkem kui eelmine kord. :D
Seda ma tegingi. :)
Otsin sukki ja sukkpükse suuremal hulgal, sest ma kohe ei saa põnevaid mudeleid ostmata jätta! Olen täielik šopahoolik! Arve suurust ma igaks juhuks ei julge kohe mitte öeldagi! :)
Pesu tahtsin ka, mul oli üks kindel nõue ja lõpuks nad mulle selle välja ajasid. :)

Siis läksin veel ühte teise pesupoodi. Kardinaalselt teine suhtumine. Tädi leti taga luges raha. Ega ma ei oodanudki, et ta kohe minu juurde tormaks ja hakkaks mulle pealetükkivalt midagi soovitama. Vaatasin ringi ja leidsin ühe sobiva mudeli, kuid kahjuks väike number. No ma ei jõua enam kirjutada sellest, et kõik ilusad pesud on väikeste rindadega naistele! :) Ja suurerinnalised pangu endale mingid jõledused selga!?? Diskrimineerimine, leian ma.
Aga see selleks.
Küsisin müüjanna käest, kas suuremat numbrit on. Ta mühatas, et ei ole ja luges raha edasi.
Tore on. Minu käest jääb tal igal juhul raha saamata.

Läksingi minema.
Kolmandasse pesupoodi. Seal oli eksklusiivsem pesu, aga üldse mitte ülemõistuse kallis. Ja mis te arvate - mis suurusele olid KÕIK ILUSAD mudelid??? Loomulikult A ja B suurusele!!!!! Ja C ja D on täiesti olematud! No mingeid mudeleid oli, aga ma tahan kena ja romantilist, pitsikeste ja satsikestega, ei taha mingit jama.

See-eest oli müüjanna huvitav. Tal oli ilmselt suhtlemisvaegus, ta hakkas mulle rääkima täiesti eraelulisi asju, ma kuulasin ja mõtlesin, et inimene peab küll suures mures olema, kui hakkab täiesti võhivõõrale inimesele rääkima selliseid asju oma elust. Selgus, et oligi suur mure - pereliige koer oli eelmisel päeval surnud. Küllap oli naine endast väljas, kellegagi polnud ilmselt ka rääkida ja mina juhtusin olema päästerõngaks.
Hea, kui tal natuke kergem sai.
Ja ma mõtlesin, kuhu võib üksindus viia - isegi rääkida pole mitte kellegagi peale võhivõõraste. See on väga kurb.
Elu on elatud tütrele, kelle jaoks on kõik tehtud, kuid too on hoopis välismaal ega hooli vist millestki. Aga mul pole õigust anda hinnanguid kellegi elule, küllap on temal oma põhjused, miks ta just nii elab.
Ja vanemad on alati tahtnud, et nende lapsed elaksid paremini kui nad ise on elanud. Iseasi, kas me alati oskame õigesti oma tegusid hinnata, mida me väidetavalt laste heaks teeme. Vahel võivad need karuteeneks osutuda.
See oli küll võõras inimene, aga kuidagi puudutas temaga kohtumine minu hinge ja ta on mul meeles.
Kui järgmisel korral sinnakanti satun, siis astun tema juurest kindlasti läbi, et küsida, kuidas tal läheb.

Wednesday, May 14, 2008

Tagasiside

Tagasiside on üks ütlemata oluline asi. Tänu tagasisidele kujuneb näiteks väikelapsel enesehinnang.
Tagasisiside on alati väga oluline, see annab meile rohkem aimu iseendast, oma MINA-pildist.
Kui tagasiside on negatiivne, siis kujuneb sageli endast negatiivne MINA-pilt ja madal enesehinnang, aga kui positiivne, siis on lootust adekvaatsele enesehinnangule. :)

Täiskasvanuid ehk teiste hinnangud niipalju ei mõjuta kui väikelapseealisi ja murdeealisi, kuid oluline on see siiski. Eriti kui tagasisidet annab autoriteetne ja oluline inimene.

Mind häirib, kui ma ei saa rääkida mulle olulistest asjadest, ei saa arutada ja oma segaseid tundeid väljendada, küllap aitaks rääkimine ka mul endal selgusele jõuda mingites olulistes punktides.

Aga vahel on hea, kui julgustavat tagasisidet antakse. See annab endalegi pidepunkte edasi mõelda, mitte jätta mõtteid sinnapaika. Annab julgust mõelda, et tegelikult pole midagi valesti. Lihtsalt aega võib minna natuke kauem.

Tuesday, May 13, 2008

Olen arg?

Mul on tükimat aega probleem. Olen mõelnud mõnda aega asjadele, mis vahepeal natuke tagaplaanil olid ja mida ma endast eemale tõrjusin.

Ma olen vist väga arg. Minus ei ole ettevõtlikkust ja julgust teha asju, mida ma sisimas tahaksin teha.

Tänases loenguski käis julguse teema läbi. Eetikaga minu mõte vist kokku ei käi, aga julgusega küll.

Mõtlen sellele, et tegelikult olnuks väga hea kasutada seda täienduse aega asjadeks, mille peale ma oma tavapärase igapäevase elu keskel mõelda ei saa ja vahest poleks võimalustki.

Kuid siin, Väga Suures Linnas olles oleksin saanud ellu viia mõtted, mis mu sees on vaikselt küpsenud ja küpsenud, kuid seoses mõningate vajakajäämistega annavad endast rohkem teada.

Kuna kasutan siin väikseid pause, siis jääb mul kirjutamine aeg-ajalt pooleli. Mõtteid on ka natuke raske koondada. Tulevad lihtsalt mingid emotsioonid ja esmased mõttevälgatused.

Poolelijäänud mõtete jätkuks lisan, et tegelikult olen ma väga tänulik ühele inimesele, kes mulle üldse andis julgust hakata mõtlema asjadele, mis mulle tundusid võõrana ja tabuteemana. Sest tundub, et minu sisemuses ei ole nad tabuteemad.
Ometi olen ma arg. Ei julge.

Kuigi mõned variandid olnuksid täiesti teostatavad, aga miski on hoidnud mind tagasi.
Ja oma initsiatiivi pole ma valmis rakendama.

Argus? Hirm? Teadmatus?

Ometi kripeldavad minus erinevad tahtmised, soovid ja ... mis iganes.

Taban end inimestega suhtlemisel mõtlemast hoopis muudele asjadele.
Ei suuda keskenduda vajalikule.

Eetilised dilemmad

Eetilised dilemmad - väga huvitav temaatika. Kogu aeg teeme elus valikuid, kuid kõige raskem on valik õige vs õige.
Väga jube kogemus oli panna kirja kümme väärtust enda elus ja siis neist kuus prügikasti visata. Millest loobuda ja mis jääb alles. Õnneks tuli mul neid väärtuslikke asju rohkem, seetõttu sain ka rohkem alles jätta. :)
On asju, mida ma ise enda jaoks väärtustan, aga mis ei sõltu minust. Miks need mulle siis ikkagi tähtsad on? Sest paratamatult suhted ON tähtsad.

Inimene on sotsiaalne olend ning pole mõeldav elada ilma teiste inimestega suhtlemata. Minu puhul kehtib kül see, et ma olen kohe väga õnnetu ja mures, kui kellegagi on suhted halvad. Pean siis küll enda jaoks olulisi inimesi silmas, aga nii või teisti on iga tüli või konflikt ka võõrama inimesega paha tunnet tekitav ja ikka mõtlen, mida ma oleksin saanud teisti teha või käituda. Igal juhul jääb halb tunne enda sisse ning ma ei saa enne rahu, kui olen saanud asja ära klaarida, selgitada, inimesega ära leppida, andeks paluda või andeks anda või mis iganes. Ma ei suuda elada teadmises, et kellegagi on konflikt või arusaamatus.

Pool päeva on veel ees. Nii huvitav on, et pole tahtmist isegi kohvi juua. Pealegi on see väga vastik kohv, mis on termoses seisnud ja mitu tundi joojaid oodanud.:)

Sunday, May 11, 2008

Rattaga tutvust uuendamas

Täna sõitsin üle hulga aja rattaga. Ei mäletagi, millal viimati ratta selga sai istutud.

Mul oli nimelt vaja ühe tädi käest vanaaegne ratas ära tuua. Mees oli abivalmis ja pakkus, et toome autoga, aga selle mahutamisega pakiruumi oli suur tegu ja ma ütlesin, et pigem sõidan, autoga vedades on rohkem jama.

Istusingi ratta selga ja - oh, kui tore oli! :)

Päris kahju, et ma igapäevaselt rattaga üldse ei sõida.
Kus mul sõitagi... Aga kasvõi trenni mõtteski oleks tore aeg-ajalt mõni tiir teha.

Kõnealune vanaaegne ratas igatahes veeres väga mõnusalt ja kergelt, ilm oli ka ilus, ma oleksin kauemgi sõitnud. :)
Kahjuks algas proov ja sõit jäi sedapuhku pooleli.

Ebakindel

Tänane proov pidi olema enam-vähem läbimäng, sest me pole saanudki seda ilma katkestamata üldse läbi mängida. Aga teine vaatus läks ka nagu ta läks, ikka tuli katkestusi ja vahelesegamisi.

Brrrr, ma ei kujuta ette, mis sellest saab.
Väga ebakindel tunne on.
Kui mina arvasin, et võiks teha paar korda läbi, et kindlam tunne oleks, siis rahvas polnud huvitatud, et emadepäev jne.
Selge see - kõik kiirustasid koju.

Eks olnud mul endalgi hea meel, kui arvatud nelja ajal hoopis ühe paiku koju sain.

Aga ikkagi on ebakindel ja paha tunne - ei kujuta ette, mis neist etendustest saab.

Naljahammas

Olen mõelnud, kui väga on mul vedanud, et mul on nii hea huumorisoonega mees. Temaga on tõesti lõbus, kogu aeg saab nalja.
Ei kujutaks ette mõnd kuivikut, kes ise nalja ei tee ja naljast aru ka ei saa.

Alati, kui meil jälle mingi teema käsil on ja ta selle kohta vaimukalt reageerib või ütleb, siis mõtlen, et pean selle meeles ja kirjutan üles, aga no ei jää meelde!:D
Ja neid on pidevalt ja järjest, nagunii ei jõuakski kõike meeles pidada.

Muidugi, vahel ajab ta närvi ka oma naljadega, siis kui ta üle piiri läheb või ei taju, et see on antud hetkel kohatu. Või siis teeb labaseid nalju.

Aga kui mul on paha tuju, siis üritab seda rõõmsamaks teha: esineb mulle, loeb luuletusi, mis ta kohapeal välja mõtleb, vahel tantsib ja laulab. :D:D:D

Tore on, et ta selline naljahammas on. Vähemalt ei ole igav. :)

Ooo, kuis nii kaunis on hommik...

Täna on imekaunis hommik, aga mina ei saanud koos mehe ja koeraga hommikust jalutuskäikugi tegema minna, kordasin paaniliselt teksti, milleks ma eile enam võimeline ei olnud.

Otsisin veel kodust kokku kõikvõimalikku träni ja varustust, sest täna oleks nagu midagi peaproovi taolist...:S Mis sellest, et meil pole veel kõiki kostüümegi ja muudest atribuutidest ma ei räägigi....

Ma ei mäleta, et me ühelegi etendusele nii hullus seisus vastu oleksime läinud. Või siis lihtsalt ununevad sellised asjad ära. :)

Tänane emadepäev kaob proovi ja lapse sünnipäeva sisse ära. Mitte et mul sellest kahju oleks. :) Lihtsalt üks vaba päev ehk kuluks ära... Aga noh, küll ma millalgi puhkan ka.
Tegelikult mulle ju meeldib, kui on kogu aeg tegemist, siis on ka selline hea väsimus - oled väsinud küll, aga rahul ka, et palju asju tehtud, teoksil, valmis... See on hea tunne.

Mees õnnitles hommikul mind emadepäeva puhul ja ütles, et tegelikult tänu temale olen ma emaks saanud, misjärel jõudsime järeldusele, et sel päeval tuleks hoopis isasid õnnitleda, sest ilma nendeta poleks ju emasid... :D:D:D Niisiis õnnitlesin meest emadepäeva puhul. :D:D:D

Mees ja tütar asuvad toimkonda ja loodetavasti on siis suurem osa asju valmis, kui mina proovist naasen. :D
Õhtul on väike perekondlik koosviibimine. Tütre sünnipäeva puhul. Ja natuke emadepäeva puhul ka. :D

Saturday, May 10, 2008

Millist jalga mees tõstis?

Kui mees lamab kõhuli naise peal ja ütleb, et ta tõstis naisepoolset jalga, siis millist jalga ta tõstis?:D

Edit: Selgituseks olgu öeldud, et see küsimus tõstatus meil näidendiproovis. Mina küll aru ei saanud, kummast või millisest jalast meesnäitleja rääkis, kui ta nii väitis. :D:D:D

Praktiliselt tapetud

Sellist päeva ma oma elust ei mäleta.

Hommikul kell 11 algas proov ja kui ma naiivselt arvasin, et kella kolmest-neljast oleme vabad ja ma saan rahulikult veel kodust läbi käia, süüa ja riideid vahetada, siis tgelikkus oli hoopis teine.

Mees oli nii armas, et ehkki ta öösel töölt tuli, viis mu Suurde Linna mulle sobival ajal, kusjuures sain veel poest ja sidest läbi käia. Tegelikult oli põhipõhjus see, et ta ei saa päevasel ajal magada, kõik häirib teda ja ta oli niikuinii ärkvel.

Proov lõppes kell pool kuus, isegi natuke hiljem. Kuna mees oli väga väsinud, siis tahtis tema koju sõita, ma leidsin teised lahendused, sain lavastajaga kaubale.
Nii oligi, et kui üks proov lõppes (kuus ja pool tundi!!!), siis läks sujuvalt üle teiseks prooviks - väike puhkus autos ja siis täistambiga edasi.

Lõpetasime ca üheksa paiku, vist natuke hiljemgi, sest koju sain ca poole kümnest.
Kümme tundi proove. Kas see tundub normaalne?

Vahest mitte, aga praegu on väga huvitav nii siin kui seal.

Kahjuks enne esietendust tundub asi väga toores, me pole veel saanud asja algusest lõpuni korralikult ilma peatumata läbigi mängida. Me isegi ei tea, kaua see tükk kestab. :S
Aga see-eest saime täna kostüümid! Ja sääsed muide on kurjalt kallal! Lisaks mingid mustad pisikesed mutukad, aga hammustavad nii et vähe pole, käed ja jalad on punaseid täppe täis!

Tore on niimoodi kontrolletendusele vastu minna. :S
Pooli rekvisiitegi veel pole, reklaamist ma ei räägigi, plakatid saavad heal juhul paar päeva enne esietendust üles. :S
Ja ilm lubab külmaks minna, meil aga on suhteliselt õhukesed kleidikesed...

Suure linna proov läks aga sellepärast nii kaua, et täna sai valgus üles. See on tohutu töö. Õnneks tuli professionaalne P. ja konsulteeris meie A.-d ja Ü.-d,valgus sai paika.
Aga kuna täna oli kõigil aega varutud, siis sai ka valgustus kogu etenduse kestel paika, see oli aeganõudev, aga oluline. Tööpäevade õhtutel pole selleks aega.

Koju sain lõpuks poole kümne ajal.
Ja täna minust enam tekstikordajat ei ole. Ma ei suuda. Lähen magama. Varsti.

Pole pääsu

Nüüd hakkab kell juba pool kuus saama ja ma parema meelega läheksin ära magama, kui et hakkaksin tekste üle vaatama. :)
Olen juba hirmus väsinud.

Peavalu pole ka järgi jäänud, lootsin ilma tabletita hakkama saada.
No ja ega ta mul ei valutaks, kui mind poleks keset ööd üles aetud!!! :S:S:S

Aga pole pääsu. Tekstid ootavad.
Teen ühe kohvi ja läheb lahti!

Sest viie ja poole tunni pärast on esimene proov.

Järgmine on kell kuus õhtul.

Pisike pooletonnine

Ega ma ei mäletagi, kuidas ma öösel magasin ja kas ma üldse magasin.
Aga poole kuue ajal hakkasid valud.
Lõpuks ometi!

Olin haiglas sees olnud juba aprilli lõpust ja aina oodanud, millal ta sünnib. Tähtaeg oli 30.aprill, aga tema ei tahtnud ega tahtnud tulla.
Siis arvasin, et see võiks olla 4. mai, siis 6. mai, siis 8. mai.... No ei meeldinud sellele tirtsule ka ükski kuupäev! :)
9. mai oli emadepäev. Haiglast mind selleks puhuks koju ei lubatud - pole ette nähtud!
Aga mees tuli mind vaatama ja viis kaasa - n.-ö. jalutama... ;)

Munakivisillutisel rappumine ehmatas mind küll natuke, kartsin, et äkki pean kohe-kohe tagasi tulema... :)
Aga kodus olid lapsed teinud mulle üllatusi ja küpsetanud ja ... oh, nad olid nii armsad!

Õhtul tõi mees mind haiglasse tagasi ja ma olin õnnelik, et sain ikka emadepäeval kenasti kodus pere juures olla.

Ja siis ta hommikul otsustas tulla! :)
Vist mõjus munakivisillutisel raputamine hästi. :)

Pool kuus algasid valud ja siis õnnestus mul elus esimest korda ka klistiiri saada. Selle peale imestati, kuidas ma varem sünnitanud olen, kui klistiirigi pole tehtud??!!
Novaat mina ka ei tea!:) Ega ma ise pole nõudma hakanud! :D

Kuigi arvati, et mul läheb kiiresti-kiiresti, sest "kogenud" sünnitaja juba, küllap öine vahetus veel lapse vastu võtta jõuab - nii kiiresti siiski ei läinud. :)

Sain veel valutada päris korralikult, enne kui tirtsuke tulla suvatses.
Ja 11.10 ta sündiski.
Armas pisike piiga.
Ja ta vaatas mulle juba esimestel päevadel otsa silmadega, mis NÄGID - ta VAATAS MIND!

See oli hämmastav ja ehkki selle lapse ootus ja kogu tema alguselugu oli väga eriline, siis sellest hetkest tundsin, et selle lapsega ON mul eriline side. See tunne pole mind petnud. Ma arvan, et ta teadis, et ma ootasin teda väga ja armastasin teda enda üsas juba suure emaarmastusega (no tegelikult on kõik lapsed mulle juba üsas olles hirmus armsad olnud, keda olen ikka paitanud ja armastanud).
Küllap ta tahtis NÄHA, milline tema emme on. :)
Meievaheline side on olnud algusest peale väga tugev ja teistmoodi kui teiste lastega. Küllap on sellel ka igasuguseid muid põhjuseid peale selle, et ta on pesamuna. :)

Ja kui see pesamuna mulle nüüd sülle ronib (vahel ta ikka teeb seda!:D), siis.... pisike pooletonnine, ütlen ma talle. :D

Thursday, May 8, 2008

Kodutud

Elu on näidanud, et kodutuna on täiesti võimalik elada ja eksisteerida.
Kodutuid on palju.

Ja mõni võib küsida - aga mis elu see on??!!

Ikka on elu. Täiesti tavaline elu.



Kui ma rääkisin tuttavaga ja ta oma elu kirjeldades ütles, et elab kahte täiesti erinevat elu, siis tuli mul paralleel ühe teise naisega, keda ma väga-väga lähedalt tunnen.

Kuigi mu tuttava kontekst on hoopis teine.
Üks elu on kodus, kui mees on ka seal - lukus ja katki. Teine elu on väljaspool kodu - laulukooris, õhtujuhina, kolmel töökohal, sõbrannaga usalduslikku vestlust pidades...

Väljastpoolt vaadates ei võiks ilmselt keegi aimata, millega on tegu ja millises seisundis see inimene tegelikult on - tõmbab maski ette ja kõik on näiliselt korras.
Aga hinges on tühjus. Hing ei ole KODUS.


Ka see teine naine tunneb end vahetevahel justkui kahestununa - elab oma igapäevast elu ja vaatab tõelist "mina" kuskilt kõrvalt.
See on nii imelik ja ta isegi ei oska seda kirjeldada, aga teinekord tunneb ta nii tugevalt, et ta teeb igapäevaseid asju ja justkui elab õiget elu: ta rõõmustab ja kurvastab, ta näitleb, tantsib ja teeb tööd, ta liigub ja suhtleb, ta on täiesti ELUS - ja ometi ei ole ta KODUS.
Kuigi nagu peaks olema.
Kõik on ju absoluutselt korras ja kenasti ja tegelikult isegi viimase peal, kui ta võrdleb minevikuga.
Aga ta ei ole KODUS.
Tal on kõik eluks vajalik olemas, mees armastab teda, ta tunneb end selle paistel hästi - aga ta ei ole KODUS.

Oh, muidugi, need olukorrad ehk ei ole mõnes mõttes võrreldavad! Kui ma mõtlen ühe naise elu ja probleemide peale, siis peaks ehk olema häbi rääkida mingist müstilisest KODUS-olemise puudusest ja millest iganes. Ometi tean, et ka tema tunneb teravalt puudust just tundest, et ta on KODUS. Kuid temal on lisaks ka kõik muud mured...

Usun, et see on tunne, mis naistes aeg-ajalt on, vahel aimamisi, vahel tugevamalt.
Ei teagi, kas on see õnn või õnnetus, kui TEAD, millest puudus on, kui TEAD seda KODUS-olemise tunnet.
Sa ei saa puudust tunda sellest, millest sul aimugi ei ole. Millest ei tea, seda ei oska ka igatseda.

Aga kui palju vaesem oleks elu ilma selle teadmiseta!

Üks teine tuttav ütles mulle alles eile, et ta on armunud. On tekkinud keegi, kellega on koos hea olla, lihtsalt rääkida ja end hästi tunda. Ja armunud olla on ju imehea!
Pealegi aitab see kodus taluda mehe näägutamisi, solvanguid ja alandusi, mis muidu elu raskeks teevad, nutma ajavad ja eluisu ära võtavad.

Kas saab siis öelda, et on halb, kui ta ennast hästi tunneb tänu armumisele? Et ta TEAB, kui tore on, kui keegi kuulab ja ei ütle midagi halvasti, ei nääguta ega mõnita? Et ta TEAB, kui hea on olla koos inimesega, kes teda mõistab ja tema mõtteid jagab?
Ma arvan, et ta tunneb sedasama KODUS-olemise tunnet koos inimesega, kellega tal on hea. See on nii loomulik! Ja kui palju rikkam on tema elu seetõttu. Ja ta vähemalt TEAB, mida see tähendab.
Võib-olla aitab see teadmine ja KODU-tunde tajumine muuta tema elu, aga võib-olla ka mitte. Kuid päikselisemaks teeb ta seda igal juhul.

Elu on näidanud, et kodutuna on täiesti võimalik elada ja eksisteerida.
Kodutuid on palju.

Ja mõni võib küsida - aga mis elu see on??!!

Ikka on elu. Täiesti tavaline elu.

Neiud ärevil

Taevakene, tütar on nii ärevil, et kole kohe! :)
On teisel tähtis päev tulemas, käib mööda tuba ja halab: "Ma kardan, ma kardan..."

Ei saa kohe minutitki rahulikult oma tähtsat päeva oodata, käib ringi nagu munas kana ja muudkui pabistab.
Ma küll ei saa aru, mille pärast, aga ju siis on põhjust. :)

Lubas tähtsal päeval kõik ise teha, sest mina olen ju proovis ja veel ühes proovis - ei ole kerge "näitlejanna" (mis sest, et harrastus-) tütar olla!!! :D:D:D

Hm... Mul tuleb ka tähtis päev, aga mina pole üldse ärevil! :D:D:D Aga vahest oleks viimane aeg hakata ärevust tundma!??? :D

Udu

Kodu poole sõite nägime imelist vaatepilti.
Udu.
Kui ilus on see uduloor, millesse kõik mähkub - põllud, aasad, majad...
Nii muinasjutuline oli maastik, kus udu oma embusse oli haaranud kõik, mida ihaldas.

Eriti lummav oli üks org - see oli niivõrd kaunis! Selle kirjeldamiseks puuduvad sõnad, seda peab nägema.

Olen tegus, tegus, tegus! :)

Oh, küll ma olen täna tegus olnud!
No igal juhul enam-vähem. :)

Tööpäev pole muidugi veel lõppenud, aga ma kasutan väikest pausi ära.

Hommikul tulin varem kohale, sest eile ei jõudnud ma kolimist ette võtta, aga ma ei tahtnud ka kolleegile jalgu jääda, kui tema tuleb tööle ja mina pole ikka veel oma kraami saanud tema kabinetist minema viia.

Harjumatu oli nii varakult majas liikuda, oli vaikne ja võõras.
Aga ma sain kenasti hakkama, töö oli kiire ja korralik. :) Isegi arvuti sai kiirelt transporditud.

Asja iroonia peitus selles, et kolleegi ei tulnudki täna tööle! :) Kas tal juhtus midagi või mis iganes või oli ta teises majas oma tööülesandeid täitmas või mis iganes - igatahes täna ta oma vabastatud kabinetti ei ilmunud.

Igal juhul olen ma härjal sarvist haaranud - teen hoolega seda, mida oleksin pidanud juba pool aastat tagasi tegema! :) Kiire tegutseja olen, eks?!? :D:D:D
Ei lähegi aega rohkem kui pool aastakest ja - tehtud! :)

No tegelikult ma küll alles alustasin. Aga kuskilt peab ju alustama! :D

Wednesday, May 7, 2008

Lähisuhtevägivald

Sain täna ühe hea tuttavaga kokku. Üle tüki aja sain temaga jälle rääkida. Õigemini rääkis küll tema.
Hea, et tema on avatud inimene ja vähemalt räägib, ka nutta suudab - see on abiks.
Pealtnäha pere, kus kõik on korras ja mitte midagi vägivaldset ei oskaks kahtlustadagi.

Aga mis toimub tegelikult, teavad vaid vähesed. Naabrid, kes aeg-ajalt politseid kutsuvad. Lähimad sõbrad, kellele naine rääkida julgeb.

Me ei tea kunagi, millal võib tulla murdumispunkt. Ja me keegi ei tea, kuidas me käitume sügavas kriisis olles.
Võib-olla põgeneme surmasõitu tehes iseenda eest, teadmata, mida teeme.
Võib-olla paneme endale käe külge.
Võib-olla valame oma viha välja süütute kõrvalseisjate peale.
Võib-olla põgeneme nii kaugele, et ei oska enam tagasi tulla.
Võib-olla...
Küllap on võimalusi tuhandeid, mida võivad teha sügavas kriisis inimesed, kes oma olukorrast väljapääsu ei näe.

Ja ma sain uue mõtte.
Ma sain kinnitust ka sellele, et ma ei tohi oma IDEED maha matta. See on nii aktuaalne ja see on asi, mida hoitakse varjul, sest häbenetakse.
Tegelikult täiesti asjatult.

Sellistele naistele oleks vaja tugigruppi, et saada julgust rääkida asjadest nii, nagu nad on; et kuulda - ka teistel on samasugused probleemid; ka teised püüavad toime tulla oma jõududega; millised abinõud on aidanud; jagada kogemusi; mitte olla üksi.

Ma PEAN oma idee ellu viima.
Kasvõi selle naise pärast. Ja nende nelja naise pärast, keda tema tunneb, kes samasuguse vägivalla all kannatavad.
Ja minu enda pärast. Mis sellest, et minu elus on see minevik (ma vähemalt loodan), aga ma olen ise kogenud asju, mida tahaksin unustada.

Ma PEAN oma idee teoks tegema.

Tüürügüjä

Täna olin üsna korralik töötegija.
Rügasin nii mis hirmus, päris palju asju sain tehtud ja haarasin härjal sarvist ka kõige hullematel asjadel.

Olin nii tegevuses, et unustasin põhilise - pean praeguse ajutise kabineti homseks vabastama.

Õnnetuseks polnud enam aega kauemaks tööle jääda, sest pidin kindlasti veel ühte ametiasutusse jõudma, pärast enam tööle tagasi ka minna ei tahtnud.

Eks ma loodan hommiku peale. Mul on päris palju asju praegusesse peatuspaika veetud, tähendab - kõik tuleb jälle tagasi vedada.

Lisaks arvuti, mis on põhiline töövahend. :)

Üritus, mille olime homseks kavandanud, jääb ära, sest etteteatamisaeg jäi napiks. Tuleb see siis järgmisel nädalal ära teha.
Probleem on koosseisu kokkusaamise osas. Meil kipub osalejaid napiks jääma, aga see tähendab automaatselt ürituse hinna kallinemist. Kuid keegi ei taha rohkem maksta.

Nii kogunes igasuguseid põhiasju ja kõrvalasju ja lisategemisi nii palju, et koju tulles jätkasin tööga veel päris kaua.

S...sis... sistiilne....

Täna küsiti minult, et kuidas ma oskan nii stiilselt riietuda, mind olevat väga hea vaadata - alati kõik sobib omavahel ja on kooskõlas.
Seda oli kena kuulda. Seda enam, et küsijaks oli meesterahvas. Tavaliselt mehed ei väljenda kiitust niimoodi. Ainult ühte meest olen kuulnud sellises stiilis komplimente tegevat.

Riietumine on minu jaoks põnev protseduur, sest ma ei saa eelmisel õhtul valmis mõelda, mida ma järgmisel hommikul selga panen, ma ju ei tea, milline meeleolu on mul hommikul, milliseid värve ma tahan enda ümber näha, milliseid aksessuaare...

Nii ma siis seisan hommikuti oma garderoobi ees ja mõtlen, mida ma tahan. Vahel on see päris aeganõudev.
Mõnikord panen ühed rõivad selga, aga mingil põhjusel need ei sobi - kas pole meeleolu või ei sobi riietusesemed omavahel või pole värvid õiged.
Siis katsetan midagi muud. Ka see ei pruugi sobida.

Vahel proovin niimoodi kolm-neli komplekti rõivaid, enne kui leian midagi selleks päevaks sobivat.
Ja aksessuaarid peavad paigas olema. Ja sobivad kingad. Ja sobiv kott. Ja loomulikult sobivad sukkpüksid!
Riietus võib olla väga lihtne ja konkreetne, aga kui on mõni võluv lisand või aksessuaar, siis annab see vajaliku aktsendi.
Minule meeldib sukkpükstega rõivastust ilmestada, see annab huvitava tulemuse.

Loomulikult ei ole mul kõike, mida ma ise täiuslikkusena enda ümber näha tahaksin, aga ma annan olemasolevate võimaluste juures parima.
Paistab, et see on õnnestunud. :)

Ma ei arva, et väline on kõige tähtsam, aga kui tead, et kõik on korras, annab see ikkagi hea enesetunde.

Veel oli tänane kompliment, et ma olevat väga "matemaatiline" - ringid, rombid, kolmnurgad must-valge kombinatsioonis. :)
Päris põnev, mida märgatakse ja kuidas nähakse. :)
Ise poleks osanud end selle pilguga vaadatagi. :)

Ei maksa sellest jutust arvata, et ma ainult sellele mõtlengi, mida selga panna ja kuidas silmatorkav välja näha. Palju olulisem inimese juures on tema isiksuseomadused ja see, mida ta seestpoolt kiirgab.
Sisemine rahu ja jõud teeb inimese ilusaks, olgu tal seljas mis tahes.

Aga hoolitsetud inimest on lihtsalt kena vaadata.

Ja nagu ma ütlesin - enesetunne on märksa parem, kui kõik omavahel hästi sobib ja mugavalt seljas istub.

Kena, kui seda märgatakse ja ka öeldakse. Sellest on ainult rõõmu.
Aitäh julgetele!

"Meie isa, kes sa oled..."

Mart Kivastik

"Meie isa, kes sa oled..."

Lavastaja Margus Kasterpalu
Osades: Hannes Kaljujärv
Leino Rei
Tanel Jonas
Marika Aidla

Athena Keskuses

Kuna Kivastik mulle meeldib, siis tahtsin seda lavastust näha.

Tunded olid väga vastakad. Need asjad, mis mulle alguses vastu hakkasid ja võõrkehadena tundusid, asetused hiljem oma kohale.

Mõned asjad panid mõtlema.

Kui palju on meile üldse aega antud? Me keegi ei tea seda.
Me teeme plaane, aga võib-olla järgmist sekundit, minutit, päeva meie jaoks enam ei tulegi.

Me lükkame tähtsaid asju edasi, arvates, et küll meil on veel nende jaoks aega, aga seda aega ei pruugi enam olla ega tulla.

Üksteisest möödarääkimine, möödaelamine, lähedaste mittemärkamine, hoolimatus-hoolimine.
Miks mõned lapsed on armsamad kui teised, miks me ühtedest hoolime ja teisi ei märkagi.
Miks mõni suudab kõike andestada ja mõista, teine tegeleb vaid iseendaga ega tahagi midagi mõista.
Miks me peame kellegi kaotama, et saaksime aru tema väärtusest ja sellest, et teda armastame.
Miks vahel on tunne, et me ei saa oma eluga hakkama ja me pole midagi väärt.

Miks me arvame, et kõik inimesed peavad olema ühesugused, miks me ei talu teistsuguseid inimesi.
Miks me vihkame teises neidsamu jooni, mis meis endis on olemas.

Mõtteid tuli veel ja veel.

Mehe sõnul pani see näidend tedagi mõtlema. Ta küll ei täpsustanud, mille üle, aga ma loodan, et ta ei bluffinud minu meeleheaks. :D
Igal juhul ta ei kurtnud, et igav oleks olnud ja et parem oleks kodus maganud. Hea seegi. :)


Aga kell on palju ja ma lähen magama.

Hommik ootab tegusat mind.

Murphy seadus teatri kohta

Kui sul peaks teatris kõht korisema, siis teeb ta seda kõige häälekamalt just etenduse kõige vaiksemate stseenide ajal.

Tuesday, May 6, 2008

Täna ei ole tibi

Täna öeldi mulle, et ma nägevat ometi kord välja nagu minu elukutsele kohane. :D:D:D
Mul on täna pükskostüüm! :) Mitte roosad sukkpüksikesed ja miniseelikuke, nagu mulle öeldi! :D:D:D
Et muidu ei saanud aru, kellega tegu on... Khm... ;)
Noh, selles mõttes, et nüüd on ikka kohe aru saada, kellega tegemist. Soliidne ja range.

See on minu puhul harukordne, et ma pikki pükse kannan, eelistan igal juhul seelikuid, aga see kostüüm meeldis mulle just oma klassikalisuse tõttu.
Ostsin ära ja siis hakkasin mõtlema, et kui palju ma siis tegelikult pükstega käin, ma ju ei armasta pikki pükse! (Minu puhul tüüpiline - kõigepealt ostan ja siis mõtlen :D!!!)

Esiteks saavad püksisääred tolmuseks ja vihmase ilmaga poriseks, ja siis ei oska ma niimoodi käia, et ma pori üles ei pritsiks ja püksisääred poriseks ei saaks...
Aga muidu on ilus kostüüm... :D

Ja pükse ma millegipärast üldse ei armasta. Vastupidiselt varasemale elule, mil AINULT pükstega käisingi. Küllap olen oma "pükste"-elu ära elanud. :)
Aga muidu on ilus kostüüm... :D

Eks ma siis vahelduseks näitan ennast ka klassikalise külje pealt, mitte ainult tibi-vormis. :D

Ja mulle pidi sobima. ;)
Ehkki ma ise ennast just kõige mugavamalt ei tunne. Püksid lipendavad säärte ümber. :D

Aga muidu on ilus kostüüm. :D

Monday, May 5, 2008

Kepikõnnivaimustus

Täna rääkis kolleeg, et läheb nädalavahetusel kepikõndi tegema, 23 kilomeetrit, maratonirajal. See on suur rahvaüritus.

Ta pole enda sõnul eriti trenni saanud teha, aga minus tärkas küll huvi. Mul keppe pole, aga neid saaks ju laenata või osta, aga väga huvitav oleks end proovile panna.

Ma ise arvan idealistlikult, et ma saaksin hakkama küll, mis see siis ära kõndida poleks! :)
Liikumist ma ei karda ja papist plika ei ole! :)
Juba leppisime kokku, et saame ehk mõnel õhtul koos trenni minna tegema, aga õnnetuseks on mul nädalavahetus proovidega kaetud ja mul ei tule sellest matkast mitte midagi välja!
Niiiiiiii kahju... :(

Juba nägin end vaimusilmas keppidega uljalt kõndimas. :D:D:D
Hetkeks käis isegi peast läbi mõte, et mees võiks ju ka tulla, aga tema ei taha tempokat liikumist, talle oleks see ilmselgelt ülejõu käiv.

Aga mina võtaksin heameelega kolleegidega punti ja hakkaksin kepikõndi harrastama. Parajalt mõnus koormus ja värske õhk - mis sa, hing, veel tahad?!

Ja kas meil siin vähe kohti, kus kõndida?!

Mehega käime jalutamas küll, aga meie tempo on ikka väga aeglane, küllap tervisele kasulik on see liikumine ikka, aga erilist koormust organism küll ei saa.
Vaja oleks tempokamat liikumist.

Aga siit idee - kingin mehele sünnipäevaks kõnnikepid! :)
Väike vihje või nii... ;)
Ehkki ma kujutan ette, et ta sureb kõigepealt valehäbisse ära! :D:D:D
Mõelda vaid, tema ja - kepikõndija!!! :D:D:D

Ja mis me koeraga teeme? Seome keppide külge ja lippab kaasa? Või muretseme koerale ka kepid? Saab ta kahega hakkama või on nelja vaja???? :D:D:D

Kuuma vanni, mõtelge!

Appi, kui külm!!!!
Täna oli tõeliselt külm väljas proovi teha. Ettenägelikult olin paksu nahkjope selga pannud ja kindad kätte, Jägermeistri viimase pära kaasa haaranud (asjaks ikka! :D) - aga ikka oli külm.

Päris kaua tuleb oma stseene oodata ja selle ajaga jõuab parasjagu maha jahtuda. Ja Jägermeistrit kah nii palju polnud, et seest tuliseks oleks jõudnud tõmmata. :D

Praegu kuluks ära kuum vann ja tuline tee - vist peangi seda teed minema. Tahan sooja!!!!!

Homseks vist erilist ilma soojenemist pole oodata, eks siis tuleb end paksemate riietega varustada. Talveriided uuesti kapist välja!

Annaks jumal, et esietenduseks ikka soojemaks läheks! Vastasel juhul ei suuda mina ühtki hilpu seljast ära visata!
Praegu ajab ainuüksi mõte sellest mind veel hullemini lõdisema.

Panen vannivee jooksma. Mmmmmm, kui mõnus! Kuum vann....

Näis, mis saab...

Tekst jäi kordamata, muuseumi ma ei jõudnud, võtmed on minu käes, mina vastutan ma-ei-tea- isegi-mille eest, ehitised pole valmis...

Ilm on külmaks läinud, täna saab väljas külmetada, pean kindlasti enne kodust läbi jõudma, et soojemalt riidesse panna. Hea oleks lausa midagi soojendavat kaasa haarata, et ära ei külmuks. Noh, midagi, mis seest soojaks lööb... :D Jägermeister või midagi sellist. :D

Jääb loota, et ilmad nii külmaks ei jää, vaid ikka soojemaks lähevad, sellise ilmaga küll ei tahaks "supelkostüümis" olla, õigemini küll oli lavastaja visioon veel napim... :D:D:D

Sunday, May 4, 2008

Jõle inimene külvab jõledusi

Täna oligi kohe selline päev, et see ei saanud ilma halbade uudisteta jääda.

Väga ebameeldiv teadmine. Ja jõuetus inimese vastu, kes oma ego upitamiseks teisi maatasa teeb.
Ei saa aru sellistest inimestest.

Ma usun, et neid, kes teda ära kägistada tahaksid, on rohkem kui üks.

Uskumatu käitumine haritud inimese poolt. Vähemalt tiitlite järgi võiks arvata, et tegu on haritud inimesega, aga tegelikkus on kahjuks teine.
Oma teoga on ta ise ennast maatasa teinud.

Ma loodan, et temast pöörduvad ära mitte ainult tema hobikaaslased, vaid ka tema teised sõbrad muudelt elualadelt. Antagu mulle kõrgemalt poolt andeks mu kurjad mõtted, aga praegu ei suuda ma selle inimese suhtes küll mingit lugupidamist ega austust üles näidata.

Ta on ka minu kohta üht-teist öelnud (õigemini nimetanud mind ühe kindla sõnaga, mis sobiks ka tema enda kohta), aga mitte see ei ole oluline, niisuguse inimese arvamus mind ei huvita, ehkki seda arvamust võib nii mõnigi jagada. Aga ka see pole oluline.

Oluline on praegu see, et keegi, kes arvab endal olevat õigust sigadusi teha, maskeerib end mingi õigluse eest võitleja maskiga, aga ta ei taha seda teha mitte tagasihoidlikult, vaid suure meediakäraga, tal on vaja enda haavatud ego upitada ja oma enesehinnangut tõsta. Tüüpiline on, et madala enesehinnanguga inimesed teevad seda läbi teiste inimeste madaldamise ja alandamise.

Mul on tunne, et ma tahaksin teha mingi vastulause või pöördumise või ma ei tea isegi, mida ma mõtlen, aga on tunne, et ei saa istuda, käed rüpes.

Vastik tunne on niisuguste inimeste läbi kaotada toredaid entusiaste ja eestvedajaid.
Miks inimesed ei ela ise ega lase ka teistel elada??!!

Oeh, ma tean, et ma ise ei ole ideaalne inimene, ma olen ka ise teinud sigadusi ja ma ei hiilga erilise headuse ja üllusega, aga ma loodan, et ma ei ole NIISUGUSEID sigadusi kellelegi korraldanud.
Kui ma olen seda teinud, palun andke mulle andeks.
Palun andeks, kui ma olen olnud jõle ja vastik, ma loodan, et ma mitte kunagi enam ei tee kellelegi kurja (oeh, ma loodan, et ma ei ole teinud midagi pöördumatult paha, kuigi olen tundnud mitmel korral, et ... :S... aga see ei ole praegu tähtis :S).

Igal juhul tuleb SELLIST käitumist ja tegutsemist nähes vastupandamatu tahtmine muutuda headuse ingliks.

Tujutuses kinni

Tänane päev on mõttetult tujutu.

Ma ei saa midagi teha, mõned asjad lihtsalt ajavad tuju minema.
Ometi oli hommikul kena jalutuskäik, aga siis läks kõik metsa.

Kogu selle tujutuse valguses ei ole meeles olnud ei tekste õppida ega oma õpiasjadega tegelda (millega läheb VÄGA kiireks!), hoopis magasin veel paar tundi.

Nüüd olen püüdnud mõtlemisega tegelda, aga seegi protsess kulgeb kuidagi tujutult ja loiult.

Jäin sellesse tujutusse meeleollu kinni ega saa siit enam välja.

Siblin nagu kana takus, aga kuhugi ei jõua.

Luigepaar

Eelmisele sissekandele jätkuks: mees ärkas õnneks üles ja me läksime jalutama.
Ooooooo, see oli nii ilus, et mul tuleb sõnadest puudu, et kirjeldada kõiki emotsioone!

Päikesepaiste, lindude vidistamine, vaikne linn, imeline järveallee, peegelsile järv, rähni tõristamine, pardid järvel, kalade sulpsutamine ja - luiged!!!!

See oli nii ootamatu vaatepilt, sellel järvel pole me veel luiki näinud! Neid on olnud küll teisel järvel, kuid siin - see oli vapustav elamus!!!

Mul oli niiiiiii kahju, et polnud fotoaparaati, tegin küll mobiiliga ühe pildi, aga see oli jama, sest tuli kaugelt ja ei väljendanud tegelikult seda, mida me nägime.

Aga nägime imeilusat luigepaari, kes tegutses pisikesel saarekesel, siis ujusid nad järvel ja see oli eriliselt kaunis vaatepilt, kuidas nad järvepinnal peegeldusid - ah, milliseid pildiseeriaid oleks sealt saanud!!!

Ei, ma PEAN endale fotoka muretsema, ma ei saa lubada, et sellised hetked jäävad jäädvustamata! Milliseid poose nad võtsid, kuidas peegelpilt mängis! See on kirjeldamatu!

Olen veel praegugi selle vaatepildi lummuses.

Istusime järve ääres pingil ja nautisime imelist hommikut ning vaimustavat vaatepilti.

Kahju oli ära tulla.

Ja samas nii hea meel, et pole sellist hommikut maha maganud. :)

Imeline hommik

Imeline hommik!
Tahtsin rõdule kohvi minna jooma, aga hommikumantlis oli külm. :)
Ometi nii mõnusalt karge õhk, linnulaul, päikesetõus - ah, kas saab midagi ilusamat olla?!
Fantastiline!

Ma ei raatsi meest äratada, aga kui ta ärkab, siis teen ettepaneku jalutama minna, kasvõi ümber järve üks tiir teha, kui just pikemale matkarajale ei viitsi minna.
Kummaline, tavaliselt on ta kohe ärkvel, kui mina voodist ära lähen, aga täna, mil mul on plaan teda välja jalutama vedada, ta ei kõssagi!!! :D:D:D Aimab halba??!! :D:D:D

No tegelikult meeldib talle endale ka selliseid jalutuskäike teha. Ja hommik on tõepoolest vaimustav.

Ilma pealkirjata

Samal ajal kui kogu Eesti puhastas meie ilusat isamaad, oli meil suur pidupäev.
Koos laada, kultuuriprogrammi, tantsuõhtu ja ilutulestikuga.

Mina käisin vaid hommikupoolikul, vaatasin meie omade etteaste ära ja rohkem palavuse käes ei talunud olla ka.
Ehkki see oli parem kui näiteks vihmasadu. :)

Kuna pärastlõunal oli vaja külla minna, siis nuputasin, mida kingituseks viia. Istikuid nähes tuli mõte midagi väga jäävat kinkida - kingiks õige puu??!!

Kuna on maakoht, siis mõni kohake ikka ühe puukese jaoks leidub.
Mul on küll oma lemmikpuu, aga arvasin, et see on ehk liiga tavaline, kingiks ikka midagi erilist, mida tal endal ka kindlasti ei ole.

Lõpuks valisin välja huvitava puu, mille õitsemine näeb vähemalt pildil väga kena välja - alpi kuldvihm.
Siis hakkame igal kevadel külas käima vaatamas, kuidas ta õitseb. :)

Mees ei olnud vaimustuses ei tööle minemisest ega sellest, et mina kodust ära lähen, aga ta ei hakanud mind keelama ka, viis meid külla ära ja läks ise tööle, lootuses, et me paari tunni pärast tahame juba koju tagasi minna. :)

Maakoht oli väga lage, ainult põllud ümberringi - no sinna oleks pidanud kohe suuremal hulgal istikuid viima!!! :D

Minu jaoks, kes ma elan praktiliselt metsas (ehkki linna keskel:D), oli hämmastav näha sellist lagedust, see tundus kuidagi nii ebaeestilik.
Maja keset põldu.
Ehkki vanasti nii ilmselt oligi - ikka põllud ümber maja, kus siis veel!

Aga mulle meeldivad puud ja põõsad ja metsa peab ikka ka olema.

Algul oli palav, aga pärast läks päike ära ja lagedal väljal oli üsnagi tuuline, lausa jahe hakkas.

Kui neli tundi möödas oli, siis mees vist vaatas, et minu helistamist võib ootama jäädagi, helistas ise, kas me koju ei tahaks juba minna. :)
Eks ikka tahtsime.

Kodus keerasin kohe diivani peale pikali ja uni tuli momentaalselt. Küllap oli selles oma osa ka uimastavatel jookidel, mida ma tarbinud olin. ;) Minimaalselt muidugi. ;)
Tunnikese pärast toimetas mees mu voodisse ja uni läks edasi - küll oli hea magada!

Kella kaheksast magama jääda - seda ei juhtu iga päev!:)

See-eest olin juba veerand viis üleval ja tunnen end täiesti väljapuhanuna.
Ega asjata öelda, et õhtune uni on terviseuni ja enne südaööd magatud 1 tund võrdub 2 tunni pärast-südaöise unega.
Ma kohe TUNNEN, et see ON nii. :D

Saturday, May 3, 2008

Autosugestioon või enesepettus

Iseenesest sisulist vahet ju nagu pole, küll aga on õige see, et ikkagi oleneb, mismoodi ise mõtled. Kasvõi enesetunde jaoks.
Tean ju küll, et tegu on enesepettusega, nii nagu see ikka sundmõtete puhul tegelikult on, aga kummaline on, et see ju aitab.

Isegi teadmine, mis see sisuliselt on, ei muuda tõsiasja, et ta toimib.
Loomulikult on endale parem, kui võtad seda autosugestioonina või positiivse mõtlemisena kui et sundmõtete või enesepettusena.
Kõlab lihtsalt ilusamini.
Aga mõte on sama.

Ja elu on ilus.
Ja mul läheb hästi ning iga päevaga üha paremini.

Ja kõik need muud asjad ka.

Mõttel on suur jõud.
Rumal, kui seda enda heaoluks ära ei kasuta, eks?

Friday, May 2, 2008

Mina kui lavastaja - tulevikuvisioonis

Kui ma täna lavastuse koha pealt sõna võtsin ja oma visioonist rääkisin, siis tuli mulle silme ette visioon endast kui lavastajast ja esimest korda mõtlesin, et äkki ma isegi saaksin ka ise lavastamisega hakkama.

Olen seda mõtet kogu aeg tõrjunud, sest mulle on tundunud, et mina ei oska ega saa sellist protsessi juhtida, lavastajad on minu jaoks väga eriliselt andekate inimestena tundunud, et hakata end nendega ühte ritta seadma.

Ometi tundub, et ma siiski näen, kui miski on väga sobimatu lavastusse, ja mul ju ometi tekib pilt silme ette, millisena ma lavastust näha tahan. Ja kui mul juba on visioon, siis ju ma ju tean, mida ma tahan.
Järelikult pean ma oskama seda ka näitlejatelt kätte saada.

Ei, ma ei ole veel lavastamise mõtet maha matnud.
Sest minu idee on endiselt tagataskus ja ükskord teen ma selle teoks niikuinii.

Kummaline, millist tõuget on vahel eneseusuks vaja.

Täna ja homme

Mees oli nii armas ja ootas mind ära, ehkki tal oli pikk-pikk päev.
Aga see-eest mõtles ta minu peale. :)
Armas temast.

Proov kulges nagu ikka, täna tegime mõlemat vaatust.
Aga nalja sai nabani.

Kohati on ikka ühe tegelase poolt halba isetegevust. Täna rääksin sellest natuke pikemalt ja juhtisin tähelepanu, mis mõjub hästi ja löövalt. Ei saa hakata nalja tegema, sellega rikutakse kõik ära. Ja labaseks ei saa minna, sest tekst on kohati niigi labane, seda enam tuleb olla kogu asja juures tõsine.
Oeh, mina ju ei ole lavastaja, aga millegipärast räägin ma asju, mida peaks lavastaja rääkima. Lihtsalt mulle tundub, et asi läheb käest ära. Mõned kohad häirivad mind.
Siiski võttis ka lavastaja täna sõna.
Tekstisse puutuvalt. Mul oli hea meel, et mul oli täna tekst peas. :)

Homseks on väike esinemisproov, meil on kohalikud päevad käimas, eks siis tuleb natuke reklaami teha.
Kauplesin enda asemele teise inimese, sest tema stseen on huvitavam ja atraktiivsem, minu stseen jääb reklaami jaoks natuke lahjaks. Arvasin ma ise. Lavastaja küll nii ei arvanud, aga oli lõpuks minuga siiski nõus.

Veel sai homseks planeeritud üks külaskäik.
Ma olin kindel, et mees tahab tööle minna, siis oleks mulle hästi sobinud natuke küla peale minna. Või no tegelikult ei olnud mul homse suhtes väga suurt entusiasmi, kui mulle meelde tuli, et on kohalikud kodukandipäevad tähistamisel, ma oleksin parema meelega neist täiel rinnal osa võtnud, aga ei tahtnud kokkuleppest ära ka hüpata.

Aga kui mees ütles, et tema ei lähe tööle ja tahab hoopis minuga koos olla ja pidustustest osa võtta - siis tundsin end küll pahasti.
Ja mõtlesin, kui oluline on oma sisetunnet usaldada - miski minus ütles, et see ei ole hea päev külaskäigu planeerimiseks.

Aga ma ei teadnud, mis see on.

Nüüd sain teada.

Ma tahaksin ka parema meelega kodus olla ja temaga koos, aga me vist leidsime kompromissi. Praegu ei viitsi selle peale isegi mõelda, me mõtleme selle peale homme.

Tekst, tekst, hakka pähe!

Tänane päev on selline imelik, et osadel on kindlasti vaba päev, osadel tööpäev. Kuidas kuskil korraldatud on.
Meil on vaba päev ja see on ütlemata tore. Neli päeva vabadust on justkui pisike puhkus.

Täna hommikul ei olnudki und niipalju kui eile, aga päev on alles ees, küll jõuab veel mõne uinaku teha. :)

See-eest jõudsin juba natuke teksti vaadata ja selles osas on vaja veel hoolega tööd teha, mõlemad tekstid on nõrgavõitu.
Aga ma olen jätkuvalt optimistlik. :) Ehkki varsti on esietendus. :) Hea oleks ikka ilma tekstiraamatuta lavale minna. :D
Ja täna õhtul on proov - oleks ju kah tore lõpuks tekstiraamat nurka visata ja ilma teksti piilumata otsast lõpuni mängida.

Aga ma täheldasin enda jaoks huvitava tõsiasja, et üks tekst on kuidagi väga loogiline ja hästi meeldejääv, teine seevastu kuidagi ...hm...punnitatud? Või ma ei tea, mis sõna siia sobiks, aga ta ei ole kuidagi loogiline, ikka on mingi nüanss, mis ei taha meelde jääda. Tundub ootamatuna antud kontekstis.

Aga võib-olla on asi siiski minu enda kehvas mälus ja siis ma otsin ettekäändeid ja vabandusi. :)

Thursday, May 1, 2008

Ma jään oma lemmikust ilma :(

Üks mure on mul ka.

Teatavasti pean ma varsti jälle Väga Suurde Linna minema. See, et mul pole vajalik töö tehtud ja mul sellega üldse probleem on (pole veel suutnud töö pealkirja ja sisugi välja mõelda!!!), on ainult pool häda. Ja üldse mitte suur häda, selles osas olen optimist. :)

Palju ebameeldivam on minu jaoks asjaolu, et tööülesannete tõttu ei saa ma minna esimesel päeval loengutesse, kusjuures kõige õnnetumaks tegev on seejuures asjaolu, et just sel päeval on TERVE PÄEV lektoriks mu LEMMIKLEKTOR, kelle esinemist ma tõeliselt naudin ja keda on väga hea kuulata.
Ma olen VÄGA õnnetu... :( :( :(

Rääkisin oma murest ülemusele, aga selles osas ei saa ta midagi ette võtta, ehkki korraks jäi mulle mulje, et ta vist enam ei tahagi mingeid parandusi ja muudatusi teha, see on piisavalt ebameeldiv ettevõtmine tema jaoks.

Ja nii olen ma juba ette väga õnnetu, et ma ei saa täielikult oma täiendusele pühenduda (pealegi veel ilma jäädes oma lemmiku loengust!).
Loomulikult saan ma materjalid paberkandjal, aga see pole ju hoopiski seesama! Absoluutselt teine asi on kuulata vaimustavat esitust väga huvitavatel ja olulistel teemadel, pealegi jääb kõik palju paremini meelde, kui loeng on pikitud huvitavate näidetega ja esitus ise emotsionaalne ning meeldejääv. Siis pruugib vaid materjale lugeda ning kohe tuleb meelde, mida lektor siia või sinna juurde rääkis.

Eelmisel korral täiendusel olles just rääkisime ühe kaaslasega sellest, et kohalikud kipuvad ikka pärastlõunastest loengutest minema hiilima, kas siis tööülesannete tõttu või muudel põhjustel, aga kaugemalt tulijatel on õnneks aega ja võimalust kõigest maksimumi võtta, mingid tööasjad ei kummita ja ka pere ei oota, et õhtul koju peaks ruttama.
Ja nüüd olen ise olukorras, kus ma ei saa ühel päeval üldse osaleda!!! :(

Mind pahandab ka see, et tegelikult olid ju minu täienduse kuupäevad ammuilma teada, seda oleks saanud ju arvestada ning teha vastavad parandused, sest neid parandusi on juba nagunii mitu korda ja mitut puhku tehtud.
Küllap neis mitmekordsetes vahetustes ongi asi, et neid enam teha ei taheta.

Ja mina olen õnnetu. :(

Välja puhanud

No täna on küll kõvasti magada saadud!
Tõeline puhkepäev! :)

Jalutamast tulles käisime poes ära, tegime süüa, sõime kõhud täis ja siis läksime magama. :)

Sellist luksust pole ammu olnud, et oleks saanud päeval magada. :)
Lausa naudin mõnu, et pole vaja kuhugi kiirustada.

Magasime paar tundi, hea tunne on, täiesti väljapuhanud olemine.

Siis õppisin isegi oma teksti ja kavatsen seda täna veel teha. Vahest pole see väga produktiivne õppimine, aga ma vähemalt tegelen sellega. :)

Surnuaial

Poja juures käisime ka. Istusime seal tükk aega.
Meie surnuaed on ilus, tahetakse kujundada rohkem metsakalmistut. Liivakääpad ei sobigi sinna metsa alla, palju ilusam on roheline muru, minimaalselt lilli ja hauaplaat.
Meil on ammune mõte istutada hauale väike kääbusvormi puuke, aga me pole selleni ikka jõudnud.

Surnuaia äärealal oli silmariivav vaatepilt mahaloobitud küünlatopsikutest. Küllap olid lähemal olevate haudade hooldajad põlanud pikaks teed prügikastide juurde ja nii oli iga väikese maa tagant kokkukraabitud okaste-okste hunnikud, mida "kaunistasid" küünalde topsid.

Mõistetamatu käitumine minu jaoks.
Okstehunnikust saan ma veel aru, need ei riiva ka nii silma, ikkagi looduslik materjal, aga just need võõrkehad - veepudelid, küünlatopsid - olid südamele valusad vaadata, eriti just praeguse koristuskampaaniate valguses.
Mis toimub küll nende inimeste hinges, kes niimoodi oma lähiümbrust reostavad?

Vaba päev üle hulga aja - ah, kui MÕNUS!!!!!!

Oehhhhh...
Kui ütlemata mõnus on hommikul magada ja voodis olla just nii kaua kui tahad, mitte mingit kiirust ega sundust ei ole, mingid kohustused ei kiirusta takka - ah, kui hea!!!
Ma ei mäleta, millal ma viimati sain niimoodi mõnuleda, et mul polnud puhkepäeva hommikul vaja kuhugi kiirustada.
Natuke pärast südaööd saime voodisse ja ligi pool üksteist ärkasin. Kui hea!!!!!!

Naudin täiega tõeliselt vaba päeva!

Olgu, ma tean, et tegelikult on mul küll kohustus õppida teksti, aga seda ma ju TAHAN teha, eks?! ;)

Hommikupoolikul (õigemini küll lõuna lähedal) läksime jalutama. Mees, koer ja mina. Ilus päev, soe, lindude laul, metsavaikus...
Tegime kahetunnise tiiru meie metsades ja järvede ümbruses - see oli vapustavalt nauditav jalutuskäik!
Ehkki tean neid radu, on alati justkui üllatus, kui ilus on meie mets, kui ilusad on meie järved, kui ilus on meie loodus - nii puutumatu ja natuke metsik, aga oma ja armas.
Meie jalutusring oli vast umbes viiekilomeetrine, ma oleksin isegi rohkem pakkunud, aga mees arvas, et rohkem küll ei olnud.
Kutsu oli ka väsinud, vahepeal kadus meil lausa ära, kuna ta on üsna kaitsevärvi, selline liivakarva ja täpselt männiokastega teeraja värvi. Vaatame, kus ta on? Kadunud?! Kutsume - eh, teine siinsamas, puude taga, aga nii märkamatu! :D

Ja kui palju lilli!!! Ma ei ole muidugi mingi taimeteadlane, aga ülaseid, võililli, paiselehti, kannikesi ma ikka tunnen :)...
Mingid karukellade moodi lilled olid ka olemas, see oli minu jaoks küll uskumatu vaatepilt, minu arvates on nad suvisemad lilled, aga loomulikult olen ma võhik ja lihtsalt ei tea, mis on mis ja millal tavaliselt õitseb. :)
Ja kui palju jänkukapsaid!!! Metsaalune lausa valendas!!! Lapsepõlves sai neid isuga söödud. Mees nimetas neid küll konnakapsasteks - no mina ka ei tea, kuidas neid nimetatakse, minu lapsepõlves olid need jänkukapsad. Selle peale arvas mees, et ühed hüppajad mõlemad, olgu jänesed või konnad. :D Kui kõrvu näha pole, siis vahet polevat. :D:D:D

Me jalutasime ikka päris kaugele, sinna vist eilsed koristajad ei jõudnud, igatahes oli näha, et kuskil on remonti tehtud, vana materjal oli metsa alla visatud.
Kurb vaatepilt.

Mõnus puhkepäev. Hea on olla.

Wednesday, April 30, 2008

Ei mingit lõbu

Teadsin, et täna on kiire päev ja pean mitmed asjad enne niigi lühikese tööpäeva lõppu ära tegema, sest vahele tulevad pühad, mil ma ei taha tööasjadele mõelda, aga no ega ma sellegipoolest väga hoolas tööpatrioot küll ei olnud... :D
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. ;)

Igatahes oli meil täna lühike tööpäev ja linna koristamine.
Meie inimesed olid väga hoolsad koristama, meie rühm käis metsaaluseid koristamas. Õigemini ühte paljudest meie metsaalustest.
Aga see inimene, kes on mitmendat aastat järjest samasse kohta koristama sattunud, ütles, et võrreldes esimeste aastatega on sel aastal metsaalune palju puhtam.
Rõõm kuulda!

Sest ma ei saa aru inimesest, kes oma prügi kodust välja viib ja poetab selle kas teisele poole väravat või tassib metsa alla.

On lootust, et suurem tähelepanu loodusereostajatele sunnib inimesi oma prügi ikka prügikasti viima, mitte ilusat loodust reostama.

Minul ei tõuse käsi tänavale kommipaberit, nätsu ega õunasüdantki viskama, poetan selle käekotti või taskusse, et siis kodus ära visata või oodata, mil jõuan esimese prügikastini. Rääkimata sellest, et tahaks pabereid visata metsa, kus ma sageli jalutamas käin. Kuidas saaksin seda teha??!!

Aga mõni tassib metsa oma olmeprügi, sest ei raatsi maksta prügiveo eest.

Absoluutselt arusaamatu.

Igal juhul oli meil väga suur hulk vastutustundlikke noori inimesi, kes kõik tegid hoolsalt tööd ja pärast oli võimalus ka natuke lõbutseda.

Meie oleme oma puhastusaktsiooni ära teinud, laupäeval korrastame igaüks oma majaümbrust ja kodu.
Usun, et üle-eestiline koristusaktsioon ongi meist alguse saanud, sest meie traditsioon on juba aastaid kestnud, alguse saanuna rohujuure tasandilt.
Igal juhul oli eeskuju järgimist väärt! ;)

No see oli muidugi minu enda visioon asjast ja mu enda arvamine, m ei pretendeeri sellega mingile tõele. :D
Lihtsat loogiline tundub. :D

Lahedaid ideid oli seoses selle üritusega, elasime kõigele häälekalt kaasa.
Mina muidugi nii häälekalt, et rahvas mu kõrvalt natuke kaugemale tõmbus. :D:D:D

Õhtuks oli vaja veel proovi jõuda.
Nii palju siis minu volberdamisest - ei mingit lõbu! :(
Aina töö, töö ja veelkord töö.

Praegu on üle Eestimaa lõkked süüdatud, inimesed istuvad õues ja grillivad, naudivad mõnusat kevadõhtut.
Sellistel hetkedel olen kurb, et endal niisugust võimalust ei ole.

Lausa paljalt

Mul on viimastel päevadel hirmus isu heeringa järgi. Ma tahan kogu aeg soolast ja see peab olema just heeringas.
Tulen koju ja muudkui pistan seda lausa paljalt (mitte alasti!!! :D), ilma leivata. Lihtsalt söön. Hommikul ja õhtul. Päeval tööl pole mul seda kuskilt võtta, aga kui koju jõuan, siis on esimene asi heeringat süüa.

Ma loodan, et see arusaamatult tekkinud isu ei räägi millestki, millest ma vaimustatud pole. Nüüd enam mitte.

Piirangutest nii ja naa

Kellele meeldiks, kui talle seataks kõikvõimalikke piiranguid igas asjas? Vist mitte kellelegi. Ometi on meie elu neid täis.
Lastele on vanemate poolt kehtestatud piirangud, mida lapsed üritavad pidevalt katsetada neid ületades ja piire nihutada. Vahel õnnestub, vahel mitte, oleneb vanematest.

Täiskasvanud peavad appi võtma kaine mõistuse, eetika, moraali, väärtushinnangud ja mis kõik veel, et enda jaoks paika panna, kust läheb piir lubatavuse ja keelatu vahel.

Ja siis saab ka piire nihutada, kui see enda jaoks vajalikuks peaks osutuma. Või kui oskad endale ära põhjendada, et tegelikult on soovitu/tehtu/tahetu väga väärt kogemus, mis sellest, et oled varem hoopis vastupidi mõelnud.

Vahel seavad teised inimesed piiranguid ka täiskasvanutele. Vahel otseselt, vahel oma käitumisega märku andes, et see või teine tegevus pole aktsepteeritav. Siis oleneb juba asjaosalisest, kas ja kui palju suudab ta ennast analüüsida, oma käitumisele teiste tagasiside kaudu hinnangut anda ja endale piiranguid seada, et mitte konflikti sattuda.

Ikka on neid, kes valjuhäälselt deklareerivad, kui ausad ja otsekohesed nad on ning mingit valskust ja ümbernurgakeerutamist ei salli, nemad ei kavatse oma otsekohesust vaka all hoida, vaid ütlevad otse ja ausalt välja kõik, mida mõtlevad. Ei huvita teiste tagasiside ega hinnang, et kõik on ju vaadeldav vaid väga subjektiivselt ning ei saa arvata, et ainult ühel inimesel on aus ja õiglane silmavaade ning ainuõige arvamus.
Sellised inimesed ei arvesta teiste tundeid ega suuda end teise inimese olukorda asetada, lahmivad oma pseudotõdede ja subjektiivsete hinnangutega, materdades kõike ja kõiki ning kuulutades oma tõearmastust. Nemad ei lase endale teiste poolt piiranguid seada.

Ometi on tuntud tõde, et vihkame teistes just neid omadusi, mis meil endil on olemas, ja mida valjemalt me midagi deklareerime (nt. ei salli pugemist), seda rohkem on alust arvata, et antud jooni ka endas on.
(Tean üht inimest, kes alati teistele väga teravalt ütles, uhke veel pealegi, et tema on nii otsekohene ja aus - ometi nägin teda "mett moka peale määrimas" kellelegi, kellelt tal eluliselt vajalikku teenet oli vaja. Sellele inimesele ei öelnud ta ilmselt kunagi midagi "ausalt ja otsekoheselt" ja küllap valis ka hääletooni väga hoolikalt... :D:D:D)

Hm, ma ei taha ju ometi kahtluse alla seada asjaolu, nagu oleks tõearmastus tegelikult halb joon? Ei, seda nüüd küll mitte.
Tahan vaid öelda, et ka tõde (tegelikult vaid meie visiooni tõest, meie arusaama) saab öelda igatmoodi - nii, et teisel inimesel oleks seda võimalik vastu võtta ja ta ennast halvasti ei tunneks, või siis maatasa tehes.
Valik on meie.
Või siis meie sisemised piirangud, mida ja kuidas öelda, et teine inimene ka ellu jääks, mitte kiirabiga minema ei viidaks ning talle vahest veel suuremaid probleeme kaela ei kukuks.

Mulle ka ei meeldi piirangud, ometi tunnistan, et need peavad olema, vastasel juhul võiksin teha midagi, mida kahetsen ja mida enam parandada ei saa.
Ega me ju alati ei mõtle ette, mida üks või teine meie samm endaga kaasa toob ja millised võivad olla tagajärjed.
Seetõttu on sisemised piirangud eriti olulised.
Ära tee teisele seda, mida Sa ei taha, et Sulle tehakse.
Lihtne.
Aga ma pole alati selle lihtsa tõe järgi käinud.

Mõned piirangud häirivad mind, sest pean end piirama asjades, milles end piirata on raske. Lõpptulemusena kuhjub minus rahulolematus, sest puudub väljund, puudub võimaluski väljundiks neis vormides, mida senini kasutada olen saanud.

Aga need piirangud on vältimatud, mõistusega saan sellest aru (loen ennast siiski analüüsivõimeliseks inimeseks :D), ja kui mitmed valusad kogemused on andnud õppetunni ja olulise tagasiside, siis oleks väga rumal ikka ja uuesti peaga vastu müüri joosta ning mitte teha enda jaoks põhjapanevaid järeldusi.

Samas on need vältimatud piirangud tõeline enesepiinamisvahend.

Ma arvan, et igaüks, kes püüdnud end milleski piirata (kasvõi magusasöömises!:D või suitsetamise mahajätmises :D), teab, kui raske on kiusatusest loobuda.

Ja vahel on lihtsam kiusatusele järele anda kui kogu elu selle kiusatusega elada. :D S.t. lihtsam ennast mitte piirata kui kogu aeg piirata ja piirata ja piirata...

Aga - need kõik on väga erinevad asjaolud, mis sunnivad meid endale piiranguid seadma.

Mina olen paisu taga kinni ja kinni ma jäängi.
Aga sellega vist harjub, ma arvan.

Tuesday, April 29, 2008

Igas seltskonnas usaldusaluseks

Õhtul oli vaja külla minna. Parema meelega poleks läinud kuskile, aga sellest kutsest ei saanud ära ka öelda.
Koeraga ma pikale jalutuskäigule ei jõudnud, pissiring jäi väga lühikeseks võrreldes sellega, mida ma tegelikult oleksin tahtnud teha - noh, nii umbes paaritunnine jalutuskäik oleks parim olnud!

Uni tuli peale, jõudsin 15 minutit tukastada, aga tänu sellele tundsin end natukenegi paremini.

Tegelikult oli ju külas tore, aga ma ei olnud eriti seltskondlikul lainel.

Sellest hoolimata valis keegi vanem naisterahvas mu enda vestluspartneriks ja hakkas pikalt-laialt rääkima oma murest, mis seotud laste ja lastelastega, kes elavad Kanadas ning kelle juurde neil on plaan mehega elama asuda, sest ei suuda kannatada lastest eemalolekut.

Jah, võib küll olla väga üksildane elada siin, kus pole ühtki sugulast, ning igatseda laste ja lastelaste juurde, kelle kasvamist muidu ei näegi ja kes vanavanematest võõrduvad.

Loomulikult on võõrsil algul raske, eriti kui ollakse juba eakad ja kohanemine üldse raskem kui noorena, aga usun, et neile annab jõudu just laste lähedus ja võimalus olla oma kõige kallimate juures.
Kalli inimesega lähed või maailma lõppu ja silm ka ei pilgu, pole hirmu ega kahjutunnet, kõige olulisem on kalli inimese lähedalolek, siis saab kõigist raskustest üle.

Hm, imelik, aga teiste muresid kuulates unustan ära, et tunnen end halvasti ja et enda meeleolu pole just parim ja et üleüldse pole päris hiilgevormis... :)

Oleks võinud ju külas kauem olla, aga koduigatsus tuli peale ja me olime mehega päris ühel lainel, ühekorraga vaatasime teineteisele otsa ja noogutasime - lähme koju!

Kodus on hea.
Ja nüüd ma lähen magama. Ehk saan end välja magada. Loodetavasti mitte sisse magades. :)

Ja homme on väga pikk, toimekas ja hullumeelne päev, mille ma sellest nädalast hoopis maha kriipsutaksin ja vahele jätaksin.

Vaenlane number 1

Mõtlemine on inimese suurim vaenlane. Võiks öelda, et lausa vaenlane number 1!!! :)

Alatasa käib inimeses tige võitlus, kus ühel pool on pealetungivate jõududena vaenulikud mõtted, millel on kuri plaan inimene hävitada ja maatasa teha, teisel pool aga kaitsvate jõududena mõtted, mis panevad pealetungijatele VETO peale, keelates neil siseneda ohtlikku tsooni, ja püüdes produtseerida hoopis õnne ja rahu sisendavaid mõtteid.

Edasine sõltub ainuüksi sellest, millised jõud on parajasti tugevamad - kas pealetungijad või kaitsjad.

Üks kaotatud lahing ei tähenda veel sõja kaotust.

Aga ka üks võidetud lahing ei tähenda veel sõja võitu.

Tööloom surnud

Ei, minust EI OLE täna töölooma, no EI OLE!!!!
Ma ei suuda mitte millelegi keskenduda, ehkki tean, et peaksin tänase päeva jooksul vähemalt paari pakilise asjaga valmis saama.
Aga ei suuda.
Ja ei taha ka.
Vägisi sunnin end natukesehaaval ikka midagi tegema, aga ei tunne sellest ise ka rõõmu.
Ja paha on olla.
Vist vähesest unest tingituna.
Sest muud põhjust ju ei ole.
Aga see-eest on ilm ilus.
Seda ma ju ometi märkan.
Järelikult siiski elan.

Monday, April 28, 2008

Minu uus nõrkus

Kui ma Väga Suures Linnas käisin, siis sattusin ühte väga mõnusasse pisikesse sukapoodi. Loomulikult ostsin ma sealt suuremal hulgal sukkpükse, mille kohta müüjanna tegi suured silmad ja küsis üle, et kas ikka tõesti nii palju osta tahan.

Pärisin vastu, ega neil ometi mingit ostulimiiti pole kehtestatud??!! :D:D:D
Tänu taevale, seda siiski ei olnud! :D:D:D

Ah, kuidas mulle meeldivad igasugused erilised ja mustrilised ja värvilised sukkpüksid!!! Mul on lausa nõrkus nende vastu, kui midagi erilist näen!!!

AGA - ma tahtsin hoopis sellest rääkida, et mulle hakkab vist uus nõrkus siginema - SUKAD!!! :D

Mmmmm, kui ahvatlevaid ja ilusaid ja pilkupüüdvaid sukki on müügil!!!
Minu varasem kogemus sukkadega polnud just eriti meeldiv, ikka kippusid nad natuke lönti vajuma, ülemine äär polnud just eriti kindel sukka ülal hoidma, siis oleks pidanud ilmselt ka sukahoidjat kandma, aga tollal tundus see tarbetu ja suht koledana.

Praegu vaatan sellistele "lisavidinatele" hoopis suure vaimustusega ja sukad tunduvad eriliselt paeluva riietusesemena... või oleks targem öelda - aksessuaarina??!! ;)

Tööl ma sukkade kandmist muidugi endale lubada ei saa, aga vabal ajal ei saa mulle keegi nende võlu keelata! :D

Igal juhul tundub, et mu süda hakkab sukkadele sama tuliselt tuksuma kui erilistele sukkpükstele, millest ma kuidagi rahulikult mööda astuda ei saa. :):):)

Laisa inimese mõttelend

Ma PÜÜDSIN olla täna töine, aga ega hästi ei õnnestunud. Millegipärast ei mõju teadmine poolikust töönädalast kohe üldse innustavalt, vaid hoopis vastupidi - siis on tunne, et mis ma ikka raban, nagunii on varsti puhkepäevad...
Laisa inimese mõtteviis! :)
Noojaaaah, eks ma homme pean ennast takka kihutama, sest kolmapäev on üsna poolik päev ja sellega ongi töönädal läbi, ees terendab neli vaba päeva!!! Jehhhuuuu! Kas pole tore!!??

Nojah, mis nad nüüd nii vabad, sest ikka on proovid ja esinemised... aga tööasjadest tahan end eemal hoida... ehkki on üks väga tülikas asi, mis oleks vaja kiiremas korras ära teha, olen sellega isegi väga hiljaks jäänud ja asi on suht mõttetuks muutunud... Sellest hoolimata ei päästa mind sellest kohustusest keegi.

Õhtune proov kulges kenasti, ehkki minu jaoks on probleemiks ühe tegelase interpreteering oma rollist, mulle tundub, et ta peaks olema väga tõsine, mitte hakkama nalja tegema. Ma küll aeg-ajalt juhin tema tähelepanu sellele, aga tegelikult peaks see lavastaja öelda olema. Aga vahest on minul vildakas arusaam ja lavastaja arvates peabki nii olema? Ma ei tea. Aga minule hakkab kohati üht-teist vastu.
No lõppude lõpuks ei ole ju mina lavastaja! Mis ma siin ikka õiendan ja protesteerin, ega mina seda lavastust ei tee!

Koju jõudsin alles kümne ajal - jälle päev hiiglama pikk ning 14 tundi kodust eemal. Neid pikki päevi muudkui tuleb ja tuleb... Sel nädalal on siiski lootust ka ÜHELE vabale päevale!!! :)

Sunday, April 27, 2008

Õueõpe :)

Proov oli õues. Soe ja mõnus oli. Päikese käes vähemalt. Niipea kui päike puulatvade taha varjus, hakkas jahe.
Aga igal juhul hakkab asi ilmet võtma. Uusi nüansse lisandub, uusi ideid ja naljakaid lahendusi. Mõned ideed said hoopis ümber lavastatud ja esialgsest mõttest ei ole midagi järgi jäänud.
Koht ise inspireerib väga palju.
On lootust huvitavale ja naljakale lavastusele, publikupuudust ei tohiks olla. :)

Kurb on vaid see, et kohalikke tegijaid jääb väheks, eriti suur on meestepuudus! Naistega saab hakkama, väga suure hulga naistega pole kah midagi peale hakata, pole selliseid näidendeid, kus kõigile naistele rolle jätkuks.
Aga meestest on puudus, neid tuleb kogu aeg "sisse vedada". :) Kohalike meeste põud on ikka kohutav! Pole selliseid, kes tahaksid ise kaasa lüüa ja julgeksid üles astuda. Sellest on väga kahju ja see seab päris suuri piiranguid ka meie tegevusele.
Usun, et muidu võiks ka repertuaarivalik ja iga-aastane tegevus palju mitmekesisem olla.

Elu näitab

Eile oli kena õhtu.
Loodan, et mitte ainult minu arvates.
Elu näitab.

Saturday, April 26, 2008

Peaaegu sain jäätist

Kui ma koju jõudsin, tuli tütar kallistama ja ütles:"Emme, ma ostsin sulle selle jäätise, mis sulle nii kangesti maitseb, see topsis ja maasikamoosiga, aga tead, see sai natuke otsa... " :D:D:D

Wednesday, April 23, 2008

Täna rahuldasin oma himu

Mul oli see himu juba ammu, no ikka ei saanud ma midagi ette võetud, et seda rahuldada. Täna enam ei kannatanud välja. Eks ma ju tean ka, et kui ma seda ise ei tee, siis ei tee seda keegi teine ka minu heaks.

Võtsin kätte ja tegin valmis taigna ning hakkasin pannkooke küpsetama! Oi, mul oli isu, oi, ma sõin neid meeletult, ma arvan, et vähemalt kümme pannitäit läks minu nahka!

Oeh, kui head need olid, tõstsin pannilt ja kohe vitsutasin, mmmmmmm, kui maitsvad!
Vaat mis tähendab, kui harva saad!!!
Siis ei jõua kohe isu rahuldadagi!

Ei saa ega saa neist küll!

Ei mäleta aastatki, millal viimati pannkooke tegin! Patuasi muidugi, neid võiks ju iga laupäev või pühapäev küpsetada.
Aga siis vist tüütaks ruttu ära ka.

Teen parem endiselt väga harva, kui enam kiusatusele vastu panna ei jõua - vaat siis on nad kõige paremad!!!

Tuesday, April 22, 2008

Hetked iseendaga

Koju jõudsin hilja. Terve pere juba magas. Nii istungi veel arvutis ja ega und polegi. Sai veel õhtul kohvi joodud.
Tööpäev venis pikale, lõpetasin kuue ajal, siis kiirelt proovi ja sealt edasi järgmise proovi.
Pole parata, tähtajad pressivad peale.

Üksi vaikselt olla - see on ka asi, mis mulle meeldib. Keegi ei räägi, keegi ei sega... sellist omaette oleku aega ei raatsigi käest lasta.

Varem meeldis mulle just seetõttu teistest kauem üleval olla, et nautisin öist vaikust ja rahu.
Ja kuna praegu on terve päeva kestel suhtlemist niigi ülearu, siis tunnen, et vajan taas niisuguseid iseendaga olemise hetki.

Sunday, April 20, 2008

Sitaks seksikas!

Tänane päevakompliment oli just seesama väljend.:D
Oma mees leidis ka, et olen seksikas, aga ta väljendus natuke viisakamalt. :D:D:D

Imelik oli täna see, et mul olid jalas madalad kingad! See on minu puhul harukordne, ma ei käi reeglina madalate kingadega, sest ma lihtsalt ei tunne end nendega mugavalt.
Hämmastaval kombel ei tundnudki ma madalakontsalisena end väga pahasti.
Kuna mul oli vaja ülehelikiirusel mööda metsaaluseid tormata, siis olin sunnitud kasutama ebatraditsioonilisi jalatseid.

Tulemus oli ülalnimetatud kompliment! :D:D:D

Vahest olekski aeg oma imidžit muuta???

34 !!!

Üks väga naiselik asi mind eile isegi rõõmustas - mõelda vaid, mulle läheb selga kleit nr. 34!!!!!
Sellist asja minuga vist rohkem ei juhtu ka, sest ma kahtlustan, et see kleit on lihtsalt mingi praakeksemplar... :D:D:D

Sest minu tavaline number on tunduvalt suurem - no kohe VÄGA tunduvalt suurem - , sellist suurust (34) ma poes isegi ei vaata! :D

Peatage maakera!

Kõige tipuks tuli proovis mulle kaela teadmine, et mina olen KÕIGE eest vastutajaks määratud, et järgmine proov on HOMME, mil mul juba on üks teine proov kirjas (mis omakorda tähendab, et kõhutantsu ma ju ei jõua!!!), et ka muid teatritegemisega seotud asju pean mina ajama - no tere, talv!!!

Kas minu käest ka keegi küsis? Kõik on praktiliselt tagaselja otsustatud, ja selles valguses, et ma olen isegi end lõhki rebimas ega taha enam ühtki ülearust kohustust, omandab kõik minu jaoks väga musta värvingu.

Peatage maakera, ma tahan maha minna!!!!

Oeh, minu ainuke päästev moment tundub olema järgmise nädala Suuremast Linnast veel Suuremasse Linna sõit, kus ma saan kaks õhtut veeta rahus... vähemalt ei saa ma tegelda tööasjadega. Ma vähemalt LOODAN, et ei saa, sest ma ei taha mitte midagi näha ega kuulda. Ehk on mul vähemalt Väga Suures Linnas võimalus kaduda sellesse Väga Suurde Linna, nii et keegi mind ei leia.
See-eest on mul järgmine laupäev tööpäev...
Ja pühapäeval jälle proov...
See tähendab - taas ei ühtegi vaba päeva...

Lootusetu, trööstitu, kohutav... Praegu küll päikesekiirt ei näe.

Paratamatud valikud

Milline võrratu hommik!!!!
Päike paistab, linnud laulavad ja rõõmus on olla.
See on just üks selliseid hommikuid, mil ma igatsen oma aeda, kus hommikukohvi juua!

Loomulikult saan ma ka rõdul juua ja kaunist kevadet nautida, aga see pole päris see...

Tore oleks mõnuleda pühapäevas, mõnus oleks minna jalutama ja lihtsalt OLLA, aga õnnetuseks on mul kõik nädalavahetused täis tööd, proove ja loenguid, ja nüüd, kus mul enam MITTE ÜHTEGI VABA päeva pole jäänud, hakkab see mind juba häirima.

Kui aeg-ajalt mõni laupäev või pühapäev hõivatud oli, siis ei morjendanud see mind, kuid nüüd, kus pole enam ühtki sellist päeva, kus ma saan lihtsalt olla ja planeerida päeva enda äranägemise järgi, hakkan vaikselt üle keema.

Vähemalt ÜKS päev peaks inimesele tema enda jaoks olema.

Ma ei saa öelda, et mu vabad päevad oleksid sisustatud ebameeldivate asjadega (vastupidi ju!!), kuid ikkagi häirib mind kasvõi seegi, et ma ei saa mõnuleda voodis just nii kaua kui tahan, seal lugeda ja rahumeeli aega venitada, sest pole kusagile kiiret.
Või nagu tänagi - imeilus ilm ja ma läheksin heameelega koos mehe ja koeraga matkaradadele jalutama, kuid ma ei saa seda teha, sest pean jõudma lausa mitmesse kohta.

Mis mul viriseda - need on mu enda valikud ja teada on, et kevad läheb alati hirmus kiireks, seda enam, kui mitu lavastust on soolas, ise võtsin endale veel täiendõppe lisaks, tööl tõotab suisa hullumaja tulla...

Niigi pean tegema rasked valikud. Või noh, mis nad nüüd nii rasked, tegelikult on näitlemine ikka alati olnud esikohal, teisi asju olen tahtnud kõrvalt harrastada, aga praegu, kevadel, seisan silmitsi tõsiasjaga, et kõhutantsu pean sinnapaika jätma, sest ma lihtsalt ei jõua proovidesse, ka seal tulevad esinemised, aga minul hakkavad kõik proovid kokku langema.

Lavastuste proovid pean juba ainuüksi sellepärast esikohale seadma, et seal on ka teised inimesed, kellega pean arvestama, kõhutantsus pole hullu, kui mõni ära jääb, see rohkem mu enda kaotus.
Ise mõtlen, kas ma suudan üksi midagi tasa teha ja järgi teha - vist mitte. Tehnikaid harjutada ja mehaaniliselt tantsusammud ära õppida - seda küll, aga lihvida ja koostööd - seda ma ei saa.
Ja millal mul olekski aega veel üksigi kõhutantsu harjutada??? Sellist aega lihtsalt ei ole, kui ma jõuan koju tavaliselt õhtul kell kümme või üksteist.
Nii olen enda jaoks PEAAEGU leppinud tõsiasjaga, et kõhutants on minu jaoks jälle varjusurmas... Hirmus kahju on, kohe väga kahju, aga valikute tegemine pole kunagi kerge, ikka on midagi kaotada ja midagi võita.

Saturday, April 19, 2008

Reedene maraton

Reede oli täielik hullumaja.
Reede hommik kulges kenasti ja tavaliselt, mõlgutasin veel mõtteid, et nädalalõpp, pagen natuke varem töölt ära, hurraaaa, juba reede!!!

Aga võta näpust! Juba lõuna ajal hakkas tulema infot, mis eeldas kiiret reageerimist. Koheselt teavitasin oma parimaid koostööpartnereid, kes edasi tegutsesid. Kui tegutsemise tulemus nende juures oli, läksin ka sinna ja algas maraton.

See oli päris raske maraton. Meile kõigile. Et üldse mingitki infot kätte saada, oli vaja aega ja kannatust.
Lõpuks hakkas pilt kooruma, ehkki algselt oli tahetud jätta hoopis teistsugust muljet, ometi ei ole ma veendunud, et me veel päris tõeni jõudsime ja kindlasti on veel lahtisi otsi.

Sellega algab pikk protsess. Asi jätkub esmaspäeval, sest nädalavahetusel ei õnnestu meil midagi teha.
Eilseks lõppes lugu selliselt, mida üks osapool kohe kindlasti ei oodanud. Ja ega ta oma arvamust siis vaka all ei hoidnud.
Aga meie süda oli rahulikum, sest algse versiooni järgi talitades poleks ma küll kindel olnud, et uuesti midagi ei juhtu.

Koju jõudsin poole seitsme paiku, just nii kauaks, et sain midagi suhu pista ja suurema nälja peletada, et siis bussile tormata ning veel Suurde Linna proovi jõuda.

Aga ma tundsin, et see juhtum tõmbas mind emotsionaalselt nii tühjaks, ma olin kohutavalt väsinud.
Hea, et mees ära ootas, tal venis päev küll pikaks, aga see oli tema enda valik. Ega minu päevgi lühem polnud.

Friday, April 18, 2008

Teatrielamused koos mehega

Kui ma eile hommikul mehele ütlesin, et läheme õhtul tütrega teatrisse, siis oli ta üsna mossis. Ei öelnud küll midagi, aga ma nägin, et ega talle ei meeldinud, et ma teda polnud kutsunud.

Mõtlesin ja mõtlesin, siis küsisin tööl teatrikülastuse organiseerijalt, kas tal veel äkki mõni pilet üle on. Ühe sain. Siis helistasin mehele ja küsisin, kas ta tuleks minuga teatrisse. Kuulsin kohe, et tal oli hea meel, ütles, et tuleb küll.

Ajalooline hetk, sest käisime koos perega teatris!!!:):):) No olgu - poole perega... :D
Selle üle, et ka mees teatrisse tuleb, imestasid suuremad lapsed eriti! See, et mina teatris käin, pole mingi uudis, aga et ISSI TEATRISSE läheb - no see on küll hämmastav! :):):)

Mehele meeldis see etendus ka ja ta tegi teatrielamust enda jaoks huvitavamaks, kabistades mind iga kord, kui laval pimedaks läks. :D:D:D
Teise vaatuse ajal tegin mina sama temaga, esimesel korral ehmatas see teda niivõrd, et ta lausa karjatas! :D:D:D
Nii et meil oli eriti lõbus! :)

Tagasiteel bussis ütlesin mehele, mida ma teha tahaksin. Ta ütles: jajah, tahaks küll, ja hakkas siis rääkima hoopis mingist tagasilla puksist, mis pidi tema kuulmise järgi häält tegema!!! :D:D:D
Appi!!!
Vaat kui valesti võib meestest arvata! Arvad, et temal on ka ainult üks mõte peas, eriti veel pärast nii otsest omapoolset sooviavaldust - aga tema mõtleb hoopis puksidest!!! :D:D:D
Aga võib-olla olen mina lihtsalt väga võhiklik, vahest on tegemist eriti seksikate mootoriosadega... :D:D:D

"Börs ja börsitar"

Eile käisime siis teatris.

Ott Aardam
"Börs ja börsitar"

Ugalas

Lugu kahes vaatuses
Lavastaja: Ott Aardam
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

Osades:
Karol Kuntsel, Laura Peterson, Tanel Ingi, Hilje Murel, Andres Tabun, Jaanus Kask, Leila Säälik, Arvo Raimo, Kata-Riina Luide

Naljakas, kuid ühtaegu kurb lugu.
Nalja sai muidugi ja naerda tublisti, aga tegelikult oli tegemist üsna kurva looga sellest, kuidas naiste bioloogiline kell tiksub ja tiksub ning kui kolmekümnesena veel üksi oled, siis vähe sellest, et ise hakkad lootust kaotama, on see ka vanemate suur peavalu.
Aga õiget mees leida on vägagi raske, ikka satuvad ette õnneotsijad, seiklejad ja friigid. Sest paremad isendid on juba endale pere loonud.
Kurb lugu üksiku naise otsingutest, lootustest leida oma ja õiget.

Ma ei ole küll olnud sellise olukorras, aga ma suudan üsnagi selgelt ette kujutada, mida see naisele tähendab.

Mehed on õnnelikumas seisus, nende jaoks bioloogilist kella ei eksisteeri ja pole midagi hullu, kui kolmekümnendates mees alles alustab enda jaoks õige naise otsinguid.

Wednesday, April 16, 2008

Nii lihtne see ongi

Ma arvan, et meil on juba nii palju igasuguseid eneseabiraamatuid, et mitte kedagi ei üllata minu väide, et mõttel on tohutu jõud.
Sellest on kirjutatud meeletul hulgal raamatuid, selliseid olen ise kinkinud teistele ja on mulle kingitud - ole vaid usin ja loe!
Ja mõtle ennast õnnelikuks.

Teooriaid on igasuguseid, aga K. on mind eriti hea materjaliga õnnistanud. Loen ja muudkui mõtlen, kui palju tegelikult tehakse oma mõtlemises vigu. Ometi on kõik nii lihtne, käepärane ja kättesaadav.

Mõtte jõud on tohutult suur. Tavaliselt inimesed ei usu seda. Eriti need, kel pole kogemust mõtlemise jõust, kes ise pole proovinudki midagi oma mõtlemisega peale hakata - need peavad seda suisa tühikargamiseks ja mõttetuseks.

Aga ei ole ühti.

Pruugib end vaid kätte võtta ja tegelda oma mõtlemisega, kui tulemused tulema hakkavad.
Proovimine ei maksa midagi.

Kui tahad olla õnnelik, alusta mõtlemisest.
Mõtlemine on elu alus.

Pead vaid teadma, kuidas ja mida mõelda.

Nii lihtne see ongi.

Rase naine on ilus naine

Eile nägin Suures Linnas tuttavat, kes ootab last.
Oi, ta oli nii armas ja ümmargune!!! Ja nii õnnelik!!!

Tundsin, kuidas mul kohe tuli tahtmine ise samasugune olla!!! Armas, ümmargune ja õnnelik!

Ma jumaldan rasedust, mulle meeldib rase olla, ma oleksin KOGU AEG rase, kui ainult saaksin!!! :)

Minu jaoks oli see parim aeg, kui ma rase olin! Noh, kui ma mitu korda rase olin. :)

Pärast viimast last pidin hakkama endale selgeks tegema, et nüüd aitab küll, aga mul oli päris raske endale kinnitada, et see oli viimane rasedus ning nüüd tuleb ikkagi punkt panna.

Sest ma oleksin tahtnud aina rase olla, sest tundsin end selles seisundis väga hästi. Minu jaoks on rasedus nii loomulik ja õnnestav seisund.

Rase naine on ilus naine. Tema eriline seisund teeb ta õnnelikuks ja ilusaks.

Tuesday, April 15, 2008

Hää, et niigi läits

Vähemalt õhtupoolik ja õhtu kulgesid normaalselt.
Proov oli ja mees helistas, kas ta peab mind ära ootama. Ise helistas. Ma ütlesin, et EI PEA, kui ei taha. Aga ta tahtis.
Autos ei rääkinud me endiselt sõnagi.
Aga see ei häirinud mind.

Lihtsalt olen ja mitte millelegi ei mõtle ja südamesse ei võta. Nii on hea.

Eks mul ole heameel ka õnnestunud aktsioonidest - saapad sain ära vahetada, kostüüm läheb keemilisse puhastusse ja vihmavarju eest sain raha tagasi. :)

Kui ma olin arvanud, et keegi ei usu, et ma ise jõupingutusi varju kallal ei teinud, et teda ära lõhkuda, siis tegelikult oldi väga abivalmid ja kuulati ja usuti küll, et esimesel kasutuskorral katki läks. Tahtsin teist samasugust asemele, aga seekord targu proovisin, et kuidas töötab - ja täpselt sama jama! Ei tahtnud hästi kinni minna, mina ei julenud enam proovida, müüja ei saanud ka hakkama ja mul oli isegi hea meel, et ka see vihmavari kinnitas kaudselt minu juttu - oligi praak!

Siis ei leidnud ma sellest poest enam endale sobivat mudelit ja mulle maksti raha tagasi.

Saapapoes rääkisin ka oma mure ära, jõudsin veel viimasel hetkel, sest saapad olid juba ära pakitud, valmis ärasaatmiseks. Otsiti siis minu mudel üles, õnneks oli olemas - ja sobis hästi, ei mingit probleemi!
Ei jõudnud õnne tänada, et nii hästi läks!
Ma oleksin ju varem juba tagasi läinud, kui ma poleks vahepeal mitu päeva piiri taga olnud ja laupäeval matustel, aga rõõm-rõõm, et veel viimasel hetkel jõudsin asja korda ajada.

Kostüümiga on kõige jamam, eks pean ta vist keemilisse viima, ehk siis saab sellest ebameeldivast kangalõhnast lahti. Müüjad ei tundnud muidugi midagi, ju see ainuüksi minu kiiks ongi....

Aga täna lähen küll vara magama, ma ei jaksa enam nii kaua üleval olla...

Monday, April 14, 2008

Kõik mõtted ei ole

Kõik mõtted ei ole mõtlemiseks.
Kõik mõtted ei ole ütlemiseks.
Kõik mõtted ei ole usaldamiseks.

Kallis Kuldar jälle abiks!

Sõber Kuldar kutsub taas üles blogimisel ellu jääma!
Jumala eest, mulle tundub, et Kuldarist on saanud minu isiklik ihukaitsja ja kaitseingel, sest kuidas ma muidu mõistusle tuleksin ja suudaksin adekvaatsel ajal oma blogimised lõpetada ning magama minna?!
Lõppude lõpuks on ta mu mõistuse hääl, kes kutsub mind korrale - ma pean ikka magama ka, mitte ennast surnuks blogima! :)

Ja selles pole vähimatki irooniavarjundit, kui keegi siit seda otsima peaks! Mõtlen seda tõsiselt.
Sest olen ennegi maininud, et pole normaalne nii vähese unega pikka aega läbi ajada, tore, et Kuldargi sinnakanti juttu tüürib.
Mul on tõepoolest hea meel, et Kuldar Kullasepp on bloginduse oma valvsa pilgu alla võtnud! ;)

Matkasellid

Täna käisime matkal.
Sellisel pisikesel ja lühikesel, aga ilm oli ilus ja olemine mõnus.

Mõned küll viilisid ega tahtnud tulla, aga suurem enamus oli kohal ja see tegi mulle heameelt.

Üks lõkkeplats, kuhu suunduda tahtsime, oli juba hõivatud, marssisime siis teise juurde, seal oli vaba ja päikest palju.

Usinamad hakkasid kohe lõkkega mässama, saidki tule üles, grillisime vorstikesi ja viinereid.

Päike paitas mõnusalt, tuultki ei olnud, nii mõnusalt soe - imeilus pärastlõuna!
Siis olid mõned natuke vallatud, panid õrnema soo vetevangi, no õigemini porivangi, kuni ma isiklikult neid päästma läksin! :)

Mul oli muidugi eriliselt hea matkavarustus - kõrged saapad ja mantel, aga ma kahjuks ei jõudnud enne kodust läbi lipata. :)
ma ei lasknud ennast sellest häirida, sain hakkama.

Eriti tore oli, et kostus arvamusi, et võiksime teinekordki sellist matka ja grilimist korraldada.

Ja kollaseid liblikaid nägin ka! :)
Igal juhul tuleb kuldne suvi! Vot!

Mida teeksin teisiti

Kukupai andis mulle teatepulga.
Pani mind päris mõtlema.... :)

Mida ma siis 16-aastaselt teisiti teinuksin oma praeguste elukogemuste juures? Võtaksin seda eluaastat siiski tinglikult, laiendaksin seda natuke siiapoole ja sinnapoole antud vanust - teie lahkel loal. ;)

1. Pärnu Draamastuudiosse sissastumiskatsetel edasisaanuna läheksin rahumeeli edasi järgmisse vooru, mitte ei kuulaks kadeda sõbranna (kes edasi ei pääsenud) veel kadedamat keelitamist tagasi koju sõita.

2. Aasta hiljem mehega tutvudes ei laseks ma ennast kammitsaisse panna, vaid paneksin paremini tähele neid märke, mis minus võõristust tekitasid.

3. Kaks aastat hiljem prooviksin lavakunstikateedrisse sisse saada, mitte ei jääks peigmeest sõjaväest koju ootama. Kahtlustan, et see oli vaid ettekääne, TEGELIKULT oli mul hirm minna kodust kaugele võõrasse linna, mida ma ei tundnud ja kus ma kuhugi minna ei osanud, ja hirm läbi kukkuda... Ehkki kindlasti ka hirm, et kui ma lähen pealinna, siis ei suuda ma oma lubadust pidada ja meest ära oodata.... Ei olnud vist endas kindel. :)

4. Ei oleks oma päevikuid ära põletanud, nüüd oleks neid väga huvitav lugeda.

5. Ei oleks armunud oma õpetajasse, sest see tekitas mulle igatsust ja südamevalu veel palju aastaid.

6. Oleksin vähem protestimeelne ja isepäine, kuna tekitasin sellega pidevalt konfliktiolukordi tollase klassijuhatajaga, olles talle tõeliseks kirstunaelaks. Tegelikult oli ta tore inimene.

7. Õpiksin rohkem inglise keelt, inglise keelt, inglise keelt!

8. Võtaksin ise ette selle, mis minu ema õigel ajal tegemata jättis.

9. Küsiksin vanaemade käest rohkem minevikku ja sugupuud puudutavaid asju, mida mul praegu enam võimalust küsida ei ole. Rääkimata muudest elutarkustest, mida tollal küsidagi ei osanud.

10. Vaataksin ära KÕIK "Vanemuise" etendused ning laulaksin kooli laulukooris ja ansamblis.

Teatepulga annan edasi Kristiinale, Eluhetkedele, Ajakajale, Põrgukizile, Jospelile, Lendavale Konnale.
Head nuputamist! :)

Minu kogemused fotograafia vallas

On olnud küllalt hetki, mil olen kahetsenud, et mul pole fotoaparaati.

Kõigepealt olen kahetsenud siis, kui minu kodukohas mõni maja lammutamisele läks ja tänavapilt muutus.
Siis oli kahju, et ei saanud jäädvustada endist pilti, kuidas kõik varem välja nägi. Olnuks ilus mälestus oma kodukohast.

Siis olen kahetsenud fotoaparaadi puudumist, kui olen sattunud mõnele eriliselt ilusale loodusvaatele - kahju, et ei saanud jäädvustada.

Minu esimene fotoaparaat oli vist SMENA 8M - kas oli ikka selline olemas? :) Selle kinkis mulle minu praegune mees, kui ta mu südant võita tahtis. :)
Mind huvitas fotograafia väga ja kord juhtusin seda mainima - ja tema läks ja ostis mulle fotoaparaadi!!!
Oeh, see maksis tollal kohutavalt palju, tervelt 15 rubla!!!:)
Ma ei tahtnud kingitust vastugi võtta, sest ega ta (tulevane mees) mulle niiväga ei meeldinud. :) Siis ütles, et see on tal enda vana fotokas, aga tema enam pilte ei tee, võtku ma aga endale.

Aga ega ma uskuma jäänud, läksin poodi ja küsisin järele, kas sealt on lähipäevil fotoaparaati ostetud - muidugi oli! :) Väikese koha asi, ega neid fotoaparaate siis massiliselt ei ostetud! :)

Aga no lõpuks võtsin ikka fotoaparaadi vastu, sest kiusatus oli ikka ka. Lubas mulle pildistamist õpetada ja puha. Ostis veel lisaks ilmutamiseks vajalikud tarbed - teadagi, ilmutatakse ju pimikus....:P Küllap tal oma tagamõte sellega oli... :P:P:P

Minu jaoks oli selle fotokaga pildistamine üks igavene tegemine - no ei osanud ma sugugi kaugust õigeks sättida! Ikka kippusid mul udused pildid tulema, sest minu silmamõõt oli väga mööda! :)

Aga tollal tehtud pilte on meil praegugi veel igavene suur hulk kodus olemas. Ja lastestki on tehtud meil endil pildid, kui neid ei oleks, siis polekski esimestest lastest pilte. :)

Kui Smena aeg ümber sai, siis polnud meil kaua aega fotoaparaati, enne kui mingisuguse "seebikarbi " saime, isegi ei mäleta, kust ja kuidas.

Sellega sai ka tükk aega pilte tehtud, ta oli ikkagi samm paremuse poole Smenaga võrreldes, fotograaf ikka ütles, et uskumatult head pildid sellise kesise fotoaparaadiga.

Lausa pidu oli aga siis, kui "Olympose" ostsin! (Professionaalsed fotograafid võivad muidugi naerda selle üle, aga ma pole end kunagi professionaalide kilda arvanudki! :D) Milline mugavus! Ei mingit käsitsi teravustamist, kvaliteetsed pildid - olin vaimustuses ja ei lahkunud fotoaparaadist praktiliselt üldse. Ükskõik kuhu läksin, igal pool oli kaasas.
Fotoateljees olin iganädalane külaline, muudkui klõpsutasin filme täis ja lasin ilmutada. :)

Sellest ajast on mul tohutul hulgal pilte, praegu on neid päris tore vaadata. :)

Eriti huvitav on minu jaoks vaadata enda arengut pildistamisobjektide osas.
Algul olin huvitatud inimestest. Ei möödunud päevagi, kui ma poleks pildistanud lapsi, teisi pereliikmeid, sugulasi, sünnipäevalisi, külalisi, tuttavaid, igat sorti seltskonnaüritusi jne.

Siis hakkasid inimesed mind tüütama, see muutus väga üheülbaliseks, ikka sattusid ühed ja samad inimesed mu kaamerasilma ette ja minu jaoks polnud enam huvitav. Seda enam, et kiputi poseerima, aga mulle meeldis teha ootamatuid võtteid, tulemus oli põnevam. :)

Hakkasin rohkem loodust pildistama. Ilus pihlakas, lumetriibud mändidel, vikerkaar, sinine taevas, aurav järv... nii palju ilusat oli ümberringi ja kõike sai jäädvustatud.
See paelus mind tunduvalt rohkem kui inimeste pildistamine.

Jalutama minnes oli fotoaparaat alati kaasas. Kord olin fotoka koju unustanud, aga tulin suveõhtul kodu poole - milline imeilus punaste triipudega taevas!!!! See pilt on mul siiani silme ees, aga fotoaparaati polnud nagu kiuste käepärast, küll tormasin ummisjalu koju, haarasin fotoka ja tagasi õue, aga see ilus vaatepilt oli juba läinud...

Praeguseks on pildistamine unarusse vajunud. Mul on sellest kahju.
Olen küll mõelnud digifotoka soetamisele, kuid pole selleni ikka veel jõudnud.

Eriti kahju on siis, kui mõni eriliselt kaunis looduspilt silme ette jääb.
Siis mõtlen, et mu järgmine ost on digifotokas!
Aga ikka tuleb midagi muud vahele....

Puudega laps peres

Kukupail oli väga hea viide ühele Delfi artiklile.

Lugesin ja mõtlesin. Kummaline, aga aeg oleks nagu seisma jäänud. Vähemalt mõnes küsimuses küll.
Muu elu justkui on edasi läinud, aga puuetega laste ja puuetega laste perede probleemid on ikka samasugused kui paarkümmend aastat tagasi.

Kuidas see ometi võimalik on???!!!

Kas puuetega lapsi pole nii palju nagu vaja, et mingeid kardinaalseid muutusi oleks saanud toimuda??!! Kõlab väga julmalt, aga tundub tõsi olevat.

Kui palju peab olema puuetega lapsi ja puuetega laste peresid, et nende heaks midagi tehtaks, et neid märgataks, et neile vajalikku abi ja rehabilitatsiooniteenuseid osutataks??
Ja seda ilma, et vanemad ise peaks mööda ilma otsima ning paluma, kust mida vajalikku oma lapsele tema tervise heaks võimaldada saaks, rääkimata sellest, et vanemad ise oma olukorras psühholoogilist abi saaksid.
Inimesed, kelle peres ei ole kasvanud puudega last, ei tea, mida see pere jaoks tähendab.

Kas muutused saavad toimuma alles siis, kui mõne otsustaja peresse sünnib puudega laps ja ta peab läbi käima tavapärase kadalipu, millega praegu puuetega laste vanemad kokku puutuvad??!!!
Elu ei pea olema ometi nii julm?

Kõige ilusam koht

Meil on üleskutse kirjutada oma kodukohast kirjanduslikke üllitisi. Loomulikult ei ole see kohustuslik, aga mina tahtsin ka osaleda.
Mulle meeldib mu kodukoht.
Mõned, kes otsivad siit suuri kaubamaju ja eliitseid söögikohti, leiavad, et see koht siin on üks igavene urgas, kus pole mitte midagi teha.

Mina nii ei arva. Kui ma tahan suurde kaubamajja minna või kuskil peenemas kohas söömas käia, eks ma siis sõidan Suurde Linna, aga käe-jala juures on mul palju rohelust ja ilusaid järvi.

Astun koduuksest välja ning olengi metsas, ehkki elan kesklinnas - no kas see pole siis rikkus??!! Mul on alati võimalus jalutada ilusas metsas või kauni järve ääres, ilma et peaksin selleks kusagile kaugele sõitma.

Ei vaidle vastu - Eestis on väga palju ilusaid linnu, alevikke ja asulaid. Eks igaüks on oma elukoha patrioot. Ja mulle meeldivad teised kohad Eestis ka, kogu meie maa on imeilusaid paiku täis, ükskõik kuhu lähed.

Aga minu kodukoht on ikkagi KÕIGE ilusam!!! :)