Wednesday, April 30, 2008

Piirangutest nii ja naa

Kellele meeldiks, kui talle seataks kõikvõimalikke piiranguid igas asjas? Vist mitte kellelegi. Ometi on meie elu neid täis.
Lastele on vanemate poolt kehtestatud piirangud, mida lapsed üritavad pidevalt katsetada neid ületades ja piire nihutada. Vahel õnnestub, vahel mitte, oleneb vanematest.

Täiskasvanud peavad appi võtma kaine mõistuse, eetika, moraali, väärtushinnangud ja mis kõik veel, et enda jaoks paika panna, kust läheb piir lubatavuse ja keelatu vahel.

Ja siis saab ka piire nihutada, kui see enda jaoks vajalikuks peaks osutuma. Või kui oskad endale ära põhjendada, et tegelikult on soovitu/tehtu/tahetu väga väärt kogemus, mis sellest, et oled varem hoopis vastupidi mõelnud.

Vahel seavad teised inimesed piiranguid ka täiskasvanutele. Vahel otseselt, vahel oma käitumisega märku andes, et see või teine tegevus pole aktsepteeritav. Siis oleneb juba asjaosalisest, kas ja kui palju suudab ta ennast analüüsida, oma käitumisele teiste tagasiside kaudu hinnangut anda ja endale piiranguid seada, et mitte konflikti sattuda.

Ikka on neid, kes valjuhäälselt deklareerivad, kui ausad ja otsekohesed nad on ning mingit valskust ja ümbernurgakeerutamist ei salli, nemad ei kavatse oma otsekohesust vaka all hoida, vaid ütlevad otse ja ausalt välja kõik, mida mõtlevad. Ei huvita teiste tagasiside ega hinnang, et kõik on ju vaadeldav vaid väga subjektiivselt ning ei saa arvata, et ainult ühel inimesel on aus ja õiglane silmavaade ning ainuõige arvamus.
Sellised inimesed ei arvesta teiste tundeid ega suuda end teise inimese olukorda asetada, lahmivad oma pseudotõdede ja subjektiivsete hinnangutega, materdades kõike ja kõiki ning kuulutades oma tõearmastust. Nemad ei lase endale teiste poolt piiranguid seada.

Ometi on tuntud tõde, et vihkame teistes just neid omadusi, mis meil endil on olemas, ja mida valjemalt me midagi deklareerime (nt. ei salli pugemist), seda rohkem on alust arvata, et antud jooni ka endas on.
(Tean üht inimest, kes alati teistele väga teravalt ütles, uhke veel pealegi, et tema on nii otsekohene ja aus - ometi nägin teda "mett moka peale määrimas" kellelegi, kellelt tal eluliselt vajalikku teenet oli vaja. Sellele inimesele ei öelnud ta ilmselt kunagi midagi "ausalt ja otsekoheselt" ja küllap valis ka hääletooni väga hoolikalt... :D:D:D)

Hm, ma ei taha ju ometi kahtluse alla seada asjaolu, nagu oleks tõearmastus tegelikult halb joon? Ei, seda nüüd küll mitte.
Tahan vaid öelda, et ka tõde (tegelikult vaid meie visiooni tõest, meie arusaama) saab öelda igatmoodi - nii, et teisel inimesel oleks seda võimalik vastu võtta ja ta ennast halvasti ei tunneks, või siis maatasa tehes.
Valik on meie.
Või siis meie sisemised piirangud, mida ja kuidas öelda, et teine inimene ka ellu jääks, mitte kiirabiga minema ei viidaks ning talle vahest veel suuremaid probleeme kaela ei kukuks.

Mulle ka ei meeldi piirangud, ometi tunnistan, et need peavad olema, vastasel juhul võiksin teha midagi, mida kahetsen ja mida enam parandada ei saa.
Ega me ju alati ei mõtle ette, mida üks või teine meie samm endaga kaasa toob ja millised võivad olla tagajärjed.
Seetõttu on sisemised piirangud eriti olulised.
Ära tee teisele seda, mida Sa ei taha, et Sulle tehakse.
Lihtne.
Aga ma pole alati selle lihtsa tõe järgi käinud.

Mõned piirangud häirivad mind, sest pean end piirama asjades, milles end piirata on raske. Lõpptulemusena kuhjub minus rahulolematus, sest puudub väljund, puudub võimaluski väljundiks neis vormides, mida senini kasutada olen saanud.

Aga need piirangud on vältimatud, mõistusega saan sellest aru (loen ennast siiski analüüsivõimeliseks inimeseks :D), ja kui mitmed valusad kogemused on andnud õppetunni ja olulise tagasiside, siis oleks väga rumal ikka ja uuesti peaga vastu müüri joosta ning mitte teha enda jaoks põhjapanevaid järeldusi.

Samas on need vältimatud piirangud tõeline enesepiinamisvahend.

Ma arvan, et igaüks, kes püüdnud end milleski piirata (kasvõi magusasöömises!:D või suitsetamise mahajätmises :D), teab, kui raske on kiusatusest loobuda.

Ja vahel on lihtsam kiusatusele järele anda kui kogu elu selle kiusatusega elada. :D S.t. lihtsam ennast mitte piirata kui kogu aeg piirata ja piirata ja piirata...

Aga - need kõik on väga erinevad asjaolud, mis sunnivad meid endale piiranguid seadma.

Mina olen paisu taga kinni ja kinni ma jäängi.
Aga sellega vist harjub, ma arvan.

No comments: