Ma olin suur puritaan, aga elu tingis mõningaid muutusi minu vaadetes ja suhtumistes.
Muutusin selliseks, mida ma endast iial poleks oodata osanud.
Kui ma mõtlen, mis toimus, siis seletaksin seda niimoodi, et kui öeldakse, et mees ja naine on üks, siis kui üks pool ei funktsioneerinud, oli justkui tühi koht, ja viis mu tasakaalust välja, siis ma kaldusin puritaanlikust äärest teise äärmusse - minnalaskmise poolele.
Ma ei jõudnud küll palju korda saata, aga mul oli tunne, et mitte millelgi ei ole enam mõtet, kõik on mõttetu ja miks ma peaksin elama nõmedat puritaanlikku elu, mis mulle mitte midagi ei anna. Parem haarata kinni igast võimalusest, teha kõike, mida süda ihkab - see alles on tõeline elu!
Kui teine pool on hakanud taas funktsioneerima ja ma tunnen tema armastust, siis paistab, et olen hakanud taas äärmuslikust mõtlemisest välja tulema. Ma ei arva, et oleksin taas puritaan, aga ma ei ole enam ka minnalaskmise meeleoludes, ma ei arva, et tahaksin teha kõike, mis pähe tuleb.
Kusagil tiksub midagi, mis teab, kus on piirid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment