Natuke halada tahaks.
Aga polegi nagu õiget põhjust.
Lihtsalt meeleolu on selline.
Või on see tuimus ja ükskõiksus?
Tundub, et tänane migreen on mulle suure põntsu pannud - ei emotsioone, ei tahet, mitte midagi ei ole.
Kui mul lõpuks valu taanduma hakkas, siis tuli meelde, et olin unustanud mitu tähtsat telefonikõnet tegemata, aga kuidas ma saingi neid mäletada, kui kogu mu tähelepanu oli koondunud valule!
Homme tuleb sellest ilmselt jama, aga midagi pole teha. Tuleb see supp ka ära helpida.
Proovi osas helistasin, ütlesin, et minust pole täna küll asja - ma ei suuda valjemat häält teha ega järske liigutusi ja üldse on parem olla horisontaalis pimedas toas.
Loengule ma ka loomulikult ei läinud, ehkki täna tõotas huvitav olla - midagi pole parata, üle oma varju ikka ei hüppa.
Kuid Suures Linnas pidin siiski käima, sest üks kokkulepitud asi oli küll, mida ma kuidagi ei saanud ära jätta ega edasi lükata. Selle talusin kangelaslikult ära ja polnudki hullu,
palju hullem oli pärast autoga sõita - appi, ma polnud iial nii valulikult tundnud iga kanalisatsioonikaevu luuki, iga lohukest tänaval, iga peatust valgusfoori ees, iga teekäänakut!!! See oli kohutav! Süda läks pahaks, vähe puudus sisikonna väljutamisest!
Mees viis mu koju, sest ma polnud suuteline poodi minema.
Mina viskusin koheselt voodisse teki alla, tema hakkas pärast süüa tegema, aga söögilõhnu ma ei talunud (loomulikult jättis ta ukse lahti, kui mind vaatamas käis!), söömisest rääkimata!
Aga hea külg oli ka - kuna mul oli nii paha olla, siis ta isegi ei sundinud mind sööma, mis arvestades õhtuse söömaaja kahjulikkust figuurile on ju hea - vahest peaksin hakkama igal õhtul migreeni all kannatama, et söömaajast kõrvale hiilida???:D:D:D
Sest mulle tundub, et mees on otsustanud mind järjekindlalt nuumata!!! Ta lubaski mu puuri panna ja ainult sööta-sööta-sööta! :D:D:D
Aga palju parem on olla, kui iga liigutuse ajal pea ei lõhu ja silmad ei taha silmakoobastest välja tungida...
Kuid olemine on veel väga piiripealne... loodetavasti olen homme eluvõimeline, sest päev on tunduvalt pingelisem ja seanahka enam vedada ei saa.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
homme on parem. no lihtsalt peab olema :)
Tänan! Täna ON natuke parem, aga ainult natuke... liikuda tuleb ikka veel üsna ettevaatlikult... :D:D:D
Olen ise ka migreeni käes kannatanud. Nii hulluks on vist ainult paar korda läinud. Nii et tean, mida sa tunned. Tahan sulle soovitada tablette (võib-olla sa küll tead neid juba), mis mind aitavad. Kui peavalu algab, võtan kohe sisse ja siis ei lähe asi nii kaugele. Need tabletid on Clotam, meie apteekides neid praegu vabalt saada ei ole (varem oli), aga perearst saab eritellimuse teha.
Tavaliselt on mul ka nii, et kui kohe alguses jaole saan, siis võtan lahustuva solphadeini sisse ja saab hakkama, aga aitäh Clotami soovituse eest, kes teab, millal seda vaja läheb... :)
olen külaline, kogemata Sinu blogis, vabandan sissetrügimise pärast, kuid olen ise väga palju aastaid kohutavat migreeni talunud.
abi sain nõelravist ja peale kümmet ravikuuri pole üle kümne aasta enam kordagi seda taluma pidanud.
ma tean väga hästi, kuidas need kohutavad migreenihood elu ära rikuvad.
Aitäh, Anonymous, kena, et sisse astusid:) Sa ei pea üldse vabandama, kõik on oodatud ja teretulnud :)
Olen ka kuulnud nõelravi üliheadest tulemustest, küllap pean ma selle peale mõtlema, kui migreenihood tihedaks lähevad ja igapäevast elu segama hakkavad.
Aitäh!
Tunnen alati kaasa kõigile kaaskannatajatele, sellepärast julgen siin oma kogemusi jagada.
Minu töökaaslane (oma kogemusest) ja arst (pole kindel, kas oma kogemusest või loetu põhjal) lohutavad: peale üleminekuperioodi kaovad migreenid... aga mina muidugi tahaksin, et need ei kimbutaks mind KOHE nüüd!
Tegelikult tahtsin öelda, et olen õppinud võimalikult kohe rohtu sisse võtma ning tänu sellele olen suutnud valust väga kiiresti üle saada. Rohi, mida kasutan, ei ole suure tõenäosusega Eestis kättesaadav, kuid kui leiad endale sobiva, siis kordan oma arsti sõnu: ära piina end, kui on võimalus seda ära hoida.
Ise olen üsna skeptiline kõigi alternatiivsete ravimeetodite suhtes, mu sõbranna on mitmeid tulemusteta proovinud. Vahel arvan, et mul peaks väga sügav usk olema nendesse, siis kindlasti mõjuks, aga kahjuks see puudub...
Olen saanud soovitusi õppida õieti hingama, jooma rohkem vett, muidugi on antud nõu loobuda erinevatest toitudest - mille järgi ilmselt peakski ainult vee ja leiva peal olema...
Loodan, et leiad midagi, mis just sind aitab :)
Post a Comment