Tuesday, April 1, 2008

Üllatus või pettumus

Tore on inimesi üllatada.
Vahel tulevad üllatused sealt, kust oodatagi ei oska.

Me ei tea kunagi, milliseid ootusi meile teiste inimeste poolt pannakse. Vahel võime neid aimata, vahel mitte. Reeglina me siiski ei tea, mida teised ootavad.

Loome oma kujutlusis kellestki pildi ja hakkame teda sobitama oma raamidesse.
Aga vahel ei mahu ta sinna.
Kohe üldse ei mahu.

Ja siis võib tulla üllatus. Või pettumus. Oleneb inimesest.

Ma ei teagi, kas on hea või halb inimest üllatada. Oleneb ju sellest, milliseid ootusi on meile pandud. Pettumust valmistada ei tahaks, aga üllatus kõlaks nagu paremini.

Mulle on pandud teinekord ootusi, mida ma täita ei suuda. Siis teine inimene üllatub. Ma ei tahaks, et pettub, aga see võib olla ka pettumus.

Kuid ma ei suuda hüpata üle oma varju.
Asjaolud on muutunud.
Ja üks muutus tingib ka teisi muutusi.
Kas ma seda tahan või mitte, aga ma ei saa endaga vastuollu minna.

2 comments:

Algarv said...

Loen suure mõnuga sinu blogi. Ajapuudusel pole vanadest postitustest just eriti palju suutnud läbi lugeda.Ikkagi tunnen teatud hingesugulust. Meenutad mulle mind ennast, nagu ma nooremana olin. Muidugi on palju erinevusi ka, aga see pole siin oluline.
Äratundmist leian selles, kuidas sa elusse ja teistesse inimestesse suhtud. Samad kahtlused, kas suhte jätkamine on mõttekas. Need üllatused ja pettumused teistes inimestes. Seda tahaksin küll ütelda, et pettud teistes inimestes siis, kui ootad neilt rohkem, kui neil pakkuda on. Elu on alalises muutumises, aga hetkeseisu tuleb reaalselt hinnata. Kui ootused ei ole liiga suured, siis on meeldivateks üllatusteks rohkem ruumi. Öeldakse, et pettumused on tasu selle eest, mis sa varem oled kätte saanud. Avansina, lootustes, uskudes, et see on päriselt nii.

Paarissuhted on keeruline teema. Eks igaüks on mõnikord öelnud, misjaoks mina pean pingutama, kui tema.... Ja kaks kanget niimoodi lahku lähevadki. Tavaliselt on aga nii, et üks hoolib siiski rohkem ja on nõus esimese sammu tegema, käe ulatama. Kui teine pool sammu vastu astub ja hindab teise pingutusi, siis on uus võimalus olemas. Tore, et sinulgi praegu on suund sinnapoole. Inimest maha kanda on lihtne, aga nii jääb avastamata ka palju head. Olen ise läbi selliste arengute muutunud ja muutunud on ka minu mees. Paremuse poole.

Kui oled noor, siis võid mõelda, et kusagil on hoopis parem kaaslane ootamas. Siis, kui suhte parandamine on lootusetu, ongi õigem seda otsida. Minu tuttavatest, kes on lahku läinud, on enamusel uue kaasaga hoopis paremad suhted. Vanu vigu on osatud vältida. Samas on kooseluks ikkagi vaja vaeva näha. Ka uue partneriga võivad tekkida samad probleemid, kui armastus enam nii värske ei ole.

valgeseelik said...

Aitäh, kulla Algarv! Hea on lugeda Sinu arvamust ja mõtteid, jagan neid. Mingil hetkel, kui kõik on halvasti, võib tõesti tunduda, et parim tee on lahku minna, ja küllap oleks see nii läinudki, kui mees poleks siiski püüdnud oma suhtumisi muuta ja võimalust, et me ikkagi proovime veel koos edasi minna. Ja ma pole pidanud pettuma, kui praegu tagasi vaatan. Ja eks mul ole hea meel küll. Sest tõsi on, et me võime ju arvata, et uus elu on pidu ja pillerkaar, aga palju raskem on vana suhet parandada ning ennast käsile võtta, vastu tulla, andestada, unustada.... Ega ma ei arva, et ma kõigega hakkama olen saanud, aga tõsi on see, et meie suhted on paremad kui nad kunagi olnud on. Ja see teeb rõõmu.