Minu kogemused fotograafia vallas

On olnud küllalt hetki, mil olen kahetsenud, et mul pole fotoaparaati.

Kõigepealt olen kahetsenud siis, kui minu kodukohas mõni maja lammutamisele läks ja tänavapilt muutus.
Siis oli kahju, et ei saanud jäädvustada endist pilti, kuidas kõik varem välja nägi. Olnuks ilus mälestus oma kodukohast.

Siis olen kahetsenud fotoaparaadi puudumist, kui olen sattunud mõnele eriliselt ilusale loodusvaatele - kahju, et ei saanud jäädvustada.

Minu esimene fotoaparaat oli vist SMENA 8M - kas oli ikka selline olemas? :) Selle kinkis mulle minu praegune mees, kui ta mu südant võita tahtis. :)
Mind huvitas fotograafia väga ja kord juhtusin seda mainima - ja tema läks ja ostis mulle fotoaparaadi!!!
Oeh, see maksis tollal kohutavalt palju, tervelt 15 rubla!!!:)
Ma ei tahtnud kingitust vastugi võtta, sest ega ta (tulevane mees) mulle niiväga ei meeldinud. :) Siis ütles, et see on tal enda vana fotokas, aga tema enam pilte ei tee, võtku ma aga endale.

Aga ega ma uskuma jäänud, läksin poodi ja küsisin järele, kas sealt on lähipäevil fotoaparaati ostetud - muidugi oli! :) Väikese koha asi, ega neid fotoaparaate siis massiliselt ei ostetud! :)

Aga no lõpuks võtsin ikka fotoaparaadi vastu, sest kiusatus oli ikka ka. Lubas mulle pildistamist õpetada ja puha. Ostis veel lisaks ilmutamiseks vajalikud tarbed - teadagi, ilmutatakse ju pimikus....:P Küllap tal oma tagamõte sellega oli... :P:P:P

Minu jaoks oli selle fotokaga pildistamine üks igavene tegemine - no ei osanud ma sugugi kaugust õigeks sättida! Ikka kippusid mul udused pildid tulema, sest minu silmamõõt oli väga mööda! :)

Aga tollal tehtud pilte on meil praegugi veel igavene suur hulk kodus olemas. Ja lastestki on tehtud meil endil pildid, kui neid ei oleks, siis polekski esimestest lastest pilte. :)

Kui Smena aeg ümber sai, siis polnud meil kaua aega fotoaparaati, enne kui mingisuguse "seebikarbi " saime, isegi ei mäleta, kust ja kuidas.

Sellega sai ka tükk aega pilte tehtud, ta oli ikkagi samm paremuse poole Smenaga võrreldes, fotograaf ikka ütles, et uskumatult head pildid sellise kesise fotoaparaadiga.

Lausa pidu oli aga siis, kui "Olympose" ostsin! (Professionaalsed fotograafid võivad muidugi naerda selle üle, aga ma pole end kunagi professionaalide kilda arvanudki! :D) Milline mugavus! Ei mingit käsitsi teravustamist, kvaliteetsed pildid - olin vaimustuses ja ei lahkunud fotoaparaadist praktiliselt üldse. Ükskõik kuhu läksin, igal pool oli kaasas.
Fotoateljees olin iganädalane külaline, muudkui klõpsutasin filme täis ja lasin ilmutada. :)

Sellest ajast on mul tohutul hulgal pilte, praegu on neid päris tore vaadata. :)

Eriti huvitav on minu jaoks vaadata enda arengut pildistamisobjektide osas.
Algul olin huvitatud inimestest. Ei möödunud päevagi, kui ma poleks pildistanud lapsi, teisi pereliikmeid, sugulasi, sünnipäevalisi, külalisi, tuttavaid, igat sorti seltskonnaüritusi jne.

Siis hakkasid inimesed mind tüütama, see muutus väga üheülbaliseks, ikka sattusid ühed ja samad inimesed mu kaamerasilma ette ja minu jaoks polnud enam huvitav. Seda enam, et kiputi poseerima, aga mulle meeldis teha ootamatuid võtteid, tulemus oli põnevam. :)

Hakkasin rohkem loodust pildistama. Ilus pihlakas, lumetriibud mändidel, vikerkaar, sinine taevas, aurav järv... nii palju ilusat oli ümberringi ja kõike sai jäädvustatud.
See paelus mind tunduvalt rohkem kui inimeste pildistamine.

Jalutama minnes oli fotoaparaat alati kaasas. Kord olin fotoka koju unustanud, aga tulin suveõhtul kodu poole - milline imeilus punaste triipudega taevas!!!! See pilt on mul siiani silme ees, aga fotoaparaati polnud nagu kiuste käepärast, küll tormasin ummisjalu koju, haarasin fotoka ja tagasi õue, aga see ilus vaatepilt oli juba läinud...

Praeguseks on pildistamine unarusse vajunud. Mul on sellest kahju.
Olen küll mõelnud digifotoka soetamisele, kuid pole selleni ikka veel jõudnud.

Eriti kahju on siis, kui mõni eriliselt kaunis looduspilt silme ette jääb.
Siis mõtlen, et mu järgmine ost on digifotokas!
Aga ikka tuleb midagi muud vahele....