Kui kell oli juba üle südaöö, polnud enam kuskile kiiret. Minul vähemalt. :)
Küll aga hakkas siis kiire lapsukesel. :)
Veel natuke aega ja sealt ta tuligi - pojakene! :) 2. aprillil kell 00.41.
Viskas vembu ja ei tulnudki 1. aprillil :)
Tuli hoopis 2. aprillil.
Meie kolmas laps.
Laps, kes on mind kõige rohkem õpetanud.
Laps, kes on meie pere jaoks kõige rohkem teinud ja kõige suurema panuse andnud.
Laps, kellelt meie, teised, saime palju rohkem, kui temale anda suutsime.
Hea, et ma siis veel ei teadnud, mis mind ees ootab.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Nojah, ega te sinna ju nalja ei läinud tegema! ;)
Palju õnne ja muretut kasvamist, kõigile ja igas mõttes! :)
Aitäh, Elsa.
See poeg kasvatas meid kõiki, aga muretusest oli asi oi kui kaugel...
Kuid see on hoopis teine teema.
Post a Comment