Reede oli täielik hullumaja.
Reede hommik kulges kenasti ja tavaliselt, mõlgutasin veel mõtteid, et nädalalõpp, pagen natuke varem töölt ära, hurraaaa, juba reede!!!
Aga võta näpust! Juba lõuna ajal hakkas tulema infot, mis eeldas kiiret reageerimist. Koheselt teavitasin oma parimaid koostööpartnereid, kes edasi tegutsesid. Kui tegutsemise tulemus nende juures oli, läksin ka sinna ja algas maraton.
See oli päris raske maraton. Meile kõigile. Et üldse mingitki infot kätte saada, oli vaja aega ja kannatust.
Lõpuks hakkas pilt kooruma, ehkki algselt oli tahetud jätta hoopis teistsugust muljet, ometi ei ole ma veendunud, et me veel päris tõeni jõudsime ja kindlasti on veel lahtisi otsi.
Sellega algab pikk protsess. Asi jätkub esmaspäeval, sest nädalavahetusel ei õnnestu meil midagi teha.
Eilseks lõppes lugu selliselt, mida üks osapool kohe kindlasti ei oodanud. Ja ega ta oma arvamust siis vaka all ei hoidnud.
Aga meie süda oli rahulikum, sest algse versiooni järgi talitades poleks ma küll kindel olnud, et uuesti midagi ei juhtu.
Koju jõudsin poole seitsme paiku, just nii kauaks, et sain midagi suhu pista ja suurema nälja peletada, et siis bussile tormata ning veel Suurde Linna proovi jõuda.
Aga ma tundsin, et see juhtum tõmbas mind emotsionaalselt nii tühjaks, ma olin kohutavalt väsinud.
Hea, et mees ära ootas, tal venis päev küll pikaks, aga see oli tema enda valik. Ega minu päevgi lühem polnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment