Monday, September 15, 2008

Ma ei ela enam siin

Tere siit viimast korda.
Ma ei ela enam siin, kolisin ära wordpressi.
Minu uus aadress on valgeseelik.wordpress.com

Mul on natuke kahju ka, et ma enam siin ei ole, kuidagi imelik tundub äraminek ja kolimine, see oleks nagu lugejate altvedamine, aga teisalt valdas mind siin olles tunne, et ma ei taha enam kirjutada. See oli jälle teistpidi lugejate altvedamine.

Sealses keskkonnas on mul võimalik kirjutisi parooli alla panna, kui need tunduvad mu enda jaoks piisavalt isiklikud või kardan ebameeldivaid kommentaare lähtuvalt eelnevast kogemusest.

Mul on küll heasoovlike lugejate ees piinlik, et ma selliseid meetmeid olen rakendanud (palun südamest vabandust!), aga ma luban kõigil heasoovlikel lugejatel ka parooli kaudu sisse astuda.

Parooli saamiseks palun mulle meilile valgeseelik@gmail.com vastavasisuline soov saata. Anonüümsetele kirjutajatele ma kahjuks parooli ei pea võimalikuks anda, vabandan sellepärast juba ette.

Veelkord vabandan, et ma olen teie elu ja toimetamise keerulisemaks teinud, aga ma ei näinud enda kaitseks muud võimalust.

Tuesday, September 9, 2008

Elu on ilus

Ei olegi tuju midagi kirjutada.
Hirm vist on, et mida ma ka ei ütleks, ikka läheb see sinna patta, et ma olen mingi imelik, kes kirjutab selleks, et välja elada oma vihapurskeid ja kerjata toetavaid kommentaare, sest ei saa ilma nendeta ennast kuidagi üles upitatud. :)

Ometi olen suutnud end hoida positiivsel lainel ja vahel juhtub häid asju ka. Nagu tänagi.
Ja ma ei oska end näha halva ja õela inimesena, ehkki ma tean ju väga hästi, et ma pole mingi ideaalnaine ega ingel - kaugeltki mitte.
Aga ka mitte koletis, ma arvan. Ma ju püüan saada paremaks ja OLLA parem ning ka kõikidele teistele teha ja soovida vaid head.
Küllap kõlab see mõnede arvates ikka nagu silmaklappidega ringikäimine. :)
Olgu pealegi - silmaklapid pole üldse pahad, jääb palju halba nägemata. :D

Ja siis on suur rõõm, kui keegi ütleb, et minust on abi või et ma näen head sealgi, kus seda on väga raske või võimatu näha. Või et mul on väga usaldavad silmad, millesse on kerge vaadata ja et minuga on kerge rääkida rasketest asjadest. Või kutsutakse lihtsalt keset päeva lõunale - mis sellest, et ma pean kahjuks ära ütlema, sest töö ei võimalda. Või see, millest kirjutasin eelmise sissekande kommentaaris - et olen lapse arvates maailma parim emme ja ta armastab mind väga. Või öeldakse midagi muud meeldivat, mis rõõmu valmistab.

Siis mõtlen, mis tähtsust on võõraste inimeste arvamustel minust, võõrad, kes teavad mind vaid blogi vahendusel. Mu rikkus lähedaste inimeste, sõprade ja muidu toredate inimeste näol on minuga - ja see on kõige tähtsam.

Täna küsis üks töökaaslane, kas peaks nutma, kui tuleb selline tahtmine, või peaks kõik enda sisse koguma ja oma tundeid mitte välja näitama.
Kinnitasin, et nutta võib alati, see vabastab pingetest, ei ole vaja midagi enda sees hoida. Kui mul endal on raske olla, siis nutan ja ikka saab kergem. See kohe tahab seest välja pääseda, kuidas sa seda ikka tagasi hoiad.
Ma tean, et sel töökaaslasel on päris raske olukord kodus, ütlesin, et tulgu minu juurde nutma, kui kuskil mujal nutta ei saa. Kodus ei saa ta endale pisaraid lubada.

Mina vahel tõesti nutan, kui väga raske on olla. Ma ei häbene seda. See on loomulik tundepuhang ning mõjub väga kergendavalt.

Aga muidu on elu ilus.