Friday, February 29, 2008

Halbu prognoose pole olemas

Hommikul käisin taas arsti juures. Targemaks oma probleemi osas ei saanud, tegelikult ei osatud mulle mitte midagi öelda.
Ma keeldun uskumast kõige halvemaid prognoose. Need ei kuulu minu mõttevaramusse.
Eitan täiega kõike.
Võib-olla teen ma valesti, aga minu meelest on palju hullem endale mõttes kõikvõimalikke hädasid külge pookida.
Elan edasi, eks näis, mis ja kuidas.
Ma arvan, et kui ma sisimas oma põhilisest stressiallikast suudan lahti saada :D:D:D, siis jätan ma igasugused muud märgid tähelepanuta ja elan samamoodi edasi nagu siiani.
Kui arst mulle midagi öelda ei oska, no siis ei jää mul ka muud üle kui õlgu kehitada.
Kui nii, siis nii.

Thursday, February 28, 2008

Täna - väsinud

Hea oli, et täna sain varakult töölt ära minna. Vajasin aega eemalolemiseks.
Kui pakilise asja Suures Linnas ära aetud sain, siis olin kuni proovini vaba.
Muidugi käisin poodides. Otsisin kindlat asja, mida mul on loomulikult HÄDASTI vaja. :D:D:D

Aga sellega on alati nii, et muidu tundub küll, et kõike on palju ja rohkemgi veel ja valikust pole puudust, aga kui hakkad ühte konkreetset asja otsima, siis seda lihtsalt ei ole.
Nii ma tuuseldasin täna kõikvõimalikud poed läbi, aga seda, mida mul vaja oli, ma ei saanud, eks siis leppisin asendusvariandiga.

Proov kulges suht uimaselt, minu jaoks pole sel praegu veel elu sees. Ei tea, kas tulebki. Olin unine ka ja üsna väsinud. Vaimselt väsinud. Ja õnnetu olek niikuinii.

Lõpuks olid isegi jalad väsinud. Nojah, 14 tundi kõrgetel kontsadel - natuke hakkas tunda andma. Tänased saapad ei olnud väga mugava kõrgusega. :) Ehkki minu jaoks on kõrge konts mugav, mul on ebameeldiv madala jalatsiga käia.

Kolleegiga vaidlen kogu aeg, et ta ei tohiks üldse madalat kinga kanda, see ei sobi talle, aga tema väidab, et ei suuda kõrge kontsaga tervet päeva vastu pidada. Hm.... eks ta ole harjumise asi. Ma olin ka millalgi madala kontsa armastaja, käisin ainult botaste ja teksadega, praegu ei kujuta end selliselt välja minemas üldse ette. :):):)

Wednesday, February 27, 2008

Kurb olen

Mõned asjad teevad kurvaks. Kohe väga-väga kurvaks.
Aga ma ei saa seda muuta.
Ainult aeg annab arutust.
Ma loodan.

Aga see ei vähenda praegust kurbust.

Ütlemata rahul

Käisimegi tütrega jõusaalis.
Mul oli täna vaba õhtu ja see tuli ometi ära kasutada.

Tunnistasime küll teineteisele, et oleme kohutavalt väsinud, aga seepärast ongi kahekesi käimine hea, et isegi kui tahaks mõelda, et äkki ikka ei läheks..., siis teine kohe togib takka ja kutsub korrale - lähme!
Ja kuna mees oli ka pahane, siis seda suurem rõõm oli tema silma alt ära minna. Selle peale oli tal küll tigedat porisemist, aga õnneks ma ei kuulnud seda. Mida ei kuule, see ei saa ka haiget teha.

Mulle meeldis väga, et meil oli vaja eelnevalt teha pooletunnine jalutuskäik, et kohale jõuda. See oli selline mõnus ettevalmistus jõutreeninguks. Ja meil oli tore jutustada. Sain talle isegi oma töömure ära rääkida ja ta andis mulle asjalikku nõu. :D:D:D

Mõnus kahekesiolemise aeg. Muidu pole meil enam üldse teineteise jaoks aega.
Mulle meeldis, et ta mulle ütles, et tal on nii hea meel, et ma temaga koos tulin. Heh, mul hoopis hea meel, et ta mind kutsus! :)

Rahvast seal õnneks ei olnud, kõrvalsaalis mängisid küll mehed lauatennist, aga jõusaal oli peaaegu meie päralt. Väga mõnus!
Tunnikese rassisime, muidugi oleks võinud ju kauemgi olla, aga esimesel korral ei saa end ometi ära katkestada. :D:D:D
Pärast käisime duši all ja koju saime jälle pool tunnikest jalutada.

Ainult et järgmisel korral peame endale helkurid külge riputama, seekord läks meelest ära. Mööda pimedat autoteed ei ole just kõige mõistlikum ilma helkurita kõndida.

Me olime ütlemata rahul! Nii mõnus oli olla!

Nüüd on mul paar õhtut kinni, aga ehk õnnestub nädalavahetusel see teekond jälle jalge ette võtta.

Tühjaks imetud

Mina igal juhul tunnen, et viimaste nädalate pingutused on mind nii tühjaks imenud, et ma ei jõua kohe üldse mitte midagi teha. Täna sain õnneks lõuna ajal majast välja minna, see oli meeldiv vaheldus, muidu oleks juhe kokku jooksnud.
Natuke teises keskkonnas tööasjadest rääkida on hoopis midagi muud kui kogu aeg siinsamas vahutada.
Ja mu koostööpartnerid on nii ütlemata kenad inimesed, nendega oli mõnus juttu puhuda.

Pärast kohtumist mõtlesin, kas ma ikka tulengi tööle tagasi. See oli raske sisemine võitlus, aga kohusetunne jäi peale. Ehkki ma ei saa aru, mis kohusetundest me siin räägime, kui ma tööd ikka ei tee?! :D:D:D
No olgu, tunnistan, et ma ikka tegin paar pakilist asja ära, aga nüüd sai küll villand ja ma ei kavatse enam mitte ühelegi tööasjale mõelda. Punkt.

Homme tõotab ka selles mõttes hea päev olla, et saan taas peale lõunat ära minna, sedapuhku Suurde Linna. Asjaolud pole küll meeldivad, kuid ma naudin seda, et saan majast minema ja n.-ö. teisi tuuli kopsudesse tõmmata.

Kõigi oma rakkudega tunnen, kui väsinud ma olen neist pikkadest päevadest ja et enam üldse ei taha pingutada.
Tegelikult aitab see päris hästi, kui mõnel päeval saab majast varem minema.
Näiteks eelmisel nädalal neljapäeval läksin juba enne nelja ära (tegelikult täiesti normaalne tööaja lõpp!) ja reedel juba enne kahte (tänu saabuvale pidupäevale) - tänu neile lühematele päevadele tundus nädalavahetus nii pikana ja ma sain palju paremini end välja puhata, ehkki mõlemad puhkepäevad kulgesid pidude tähe all.

Tuesday, February 26, 2008

Kuidas ma squashi käisin mängimas

Kord tehti ettepanek, et võiksime hakata käima squashi mängimas.

Mulle tundus see hiiglama vahva mõte, ma polnud seda kunagi proovinud, aga tundus väga huvitav.
Otsisin netist kohad, kus seda võimalik harrastada on, otsisin spordikaupade poest siseruumide spordijalatseid, olin juba ette vaimustuses...

Aga squashi mängima me ei läinudki.

Seoses jõusaali jutuga tuli meelde.

Hakkan kulturistiks - vähemalt mõttes...

Tütar tuli jõusaalist. Oli vaimustuses.
Mina ei teadnudki, et meil siin on mitu jõusaali, mille vahel valida.
Varem käis ta ühes, mis on kodule lähemal, aga millegipärast tahtis nüüd hakata käima teises, mis on kaugemal. Mõnusa jalutuskäigu kaugusel.
Väitis, et seal on vähem rahvast (arvata on, sest inimesed lihtsalt ei tea selle olemasolust!:D) ja uuemad trenažöörid.
Kutsus mind ka kaasa. Vaat kui tore!
Kena küll, kui ta mind kaasa tirib, sest isegi kui ma olen mõelnud, et tahaks veel natuke lisakoormust (sest ühest tantsutreeningust nädalas jääb ilmselgelt väheks), siis ega ma mõttest kaugemale ei jõua.
Olen ju mõelnud ka joogale ja pilatesele ja millele veel, aga olgem ausad - ega aegagi pole. No kui mul on nii pikad tööpäevad, siis ei saa ma paraku minna igale poole, kuhu tahaksin. Hea, kui oma proovidessegi jõuan.
Aga tütrele olen tänulik, loodan, et mõned korrad ikka temaga jõusaali jõuan. Ja kui ta mind piisavalt tagant torgib, siis ehk rohkemgi kui mõned korrad. :)

Nagu õudusfilmis

Pikad pimedad koridorid. Kõledal kivipõrandal kõpsuvad vaid minu sammud. Vaikus. Pimedus. Koridori lõpus valgus. Inimtühjus.
Olen ihuüksi suures majas, mitte kedagi ei ole.

Siit edasi võiks minna nagu õuduspõnevikus...

Tegelikult lõpetasin töö hilja ja lahkusin majast, kohtamata hingelistki.
Kuskil olid kindlasti inimesed olemas, aga vaikuses kõpsuvad kingad tõid silme ette parimaid põnevusfilmide kaadreid, kus naine ihuüksi kõnnib pimedas parklas öösel oma auto poole, sammud kajavad asfaldil, ja siis...

Mul läks muidugi paremini - ei mingit ehmatust. :)
Mitte ühegi nurga tagant ei karanud välja kedagi, kes oleks ihanud mu salajasi dokumente või hindamatu väärtusega salajast mikrokiipi või veel midagi väga-väga salajasest salajasemat midaiganesasja. :D

Pärast 12-tunnist tööpäeva panin selga mantli, jalga saapad, kaela salli ja läksin koju.
Polnud kedagi, kellele head õhtut soovida, ja 12 tunni pärast tuleb ju jälle tagasi tulla...

Oli tunne, nagu peaks nädal juba läbi olema, aga see oli alles teisipäev.
Loodetavasti sel nädalal nii pikki tööpäevi enam ei tule.

Monday, February 25, 2008

Kõnnin vihmaseil tänavail...

Eesti Vabariigi sünnipäev tuli koos suure kevadega. Täna hommikul tulin linnulaulu saatel tööle. Imeilus oli.
Õhtune taevas oli roosakas - jälle imeilus....

Nüüd on juba pime, ma ei lähegi enam koju, lähen otse trenni. Ma ei saa enam treeninguid vahele jätta, muidu jään teistest väga maha.

Aga tegelikult ei ole mul tahtmist midagi teha, tahaksin hoopis pimedas ja vihmas jalutada ja lihtsalt olla, uidata mööda vihmamärgi tänavaid ning lasta valudel ja nukrustel endast läbi voolata, lubades vihmal need minema uhtuda...

Sunday, February 24, 2008

Kui sa tahad, et su käsi hästi käiks

Ma võin olla teinud pattu, aga ma ei arva, et ma olen südametunnistuseta inimene. Ma ei ole kellelegi halba soovinud, ma ei ole tahtnud kellegi elu ära rikkuda. Isegi kui seda niimoodi tõlgendatakse ja mind valesti mõistetakse. Isegi kui minu unistustes nähakse soovi kellelegi käkki keerata ja kellegi elu untsu keerata.

Mu soovid ja unistused on üks asi, aga ma ei arva, et oleksin üle laipade mineja. Võib unistada, võib soovida õnne, võib tahta olla õnnelik, aga see ei pea käima kellegi teise õnne hinnaga. Vahel juhtub elus asju ilma meie kaasabita, vahel täituvad unistused siis, kui seda enam ei usugi.

Ma olen ühte meelt Gunnar Aarmaga, kes ütles, et kui tahad, et Sinu käsi hästi käiks, siis soovi teistele head. Teed ja soovid head, siis tuleb see Sulle endale kolmekordselt tagasi, sama asi on halvaga.
Seepärast püüan soovida teistele head, nii on ka kõige olulisema inimesega - ma ei soovigi ju muud, et ta oleks õnnelik. Mul on alati hea meel, kui tal läheb hästi. Rõõm on kuulda, kui ta ettevõtmised korda lähevad. Ja seda täiesti siiralt. Kuigi mulle jääb mulje, et seda justkui ei usuta. Aga see on tõesti kõige tähtsam. Tähtsam kui minu enda tahtmised ja unistused.

Kindlasti ei ole ma inimlikest pahedest prii, olen minagi tundnud kadedust ja käitunud halvasti, olen olnud hoolimatu ja ükskõikne, olen vahel mõelnud, et võiks ju olla nii.... Aga ma püüan ikkagi sinnapoole, et mitte teha haiget inimestele, kellest hoolin, ja teistele samuti mitte. Tihti enesekriitiliselt mõtlen oma käitumisi ja sõnu tagantjärele, sageli leian enda ise süüdi olevat - et ma ju pidanuks aimama, pidanuksin targem olema, poleks pidanud seda või teist ütlema.... See on kogemus järgmisteks kordadeks, mil tahan targem olla.

Inimene õpib ju kogu elu. Nii minagi. Ma usun siiski, et inimesed on oma põhiolemuselt head, lihtsalt vahel ei osata teisi mõista või järeleandmisi teha, kiputakse liigselt süüdistama ja halvasti ütlema... Pole ma isegi neist pattudest prii, siiski suudan emotsioonide lahtudes asju erapooletumalt vaadata ja justkui kõrvalt jälgida.

Inimeste viga vist ongi see (minu enda viga samuti!), et palju asju öeldakse tugevate emotsioonide vallas olles, aga ühtki putru ei sööda nii tulisena nagu seda keedetakse. Olen isegi mõistnud, et kui lasen algsetel tunnetel vaibuda, siis vaatan juba kõike teise pilguga ning suudan ka teist poolt mõista, näha situatsiooni tema pilgu läbi.

Ma ei taha teistele halvasti öelda. Kindlasti olen seda teinud, ka sarkastiline ja süüdistav olnud. Aga ma tean, kui halb tunne see on, kui halvasti öeldakse. Ja ma püüan sellest hoiduda.

Sellest hoolimata, et ma pole ideaalne inimene, ei arva ma, et mul südametunnistust ei oleks. Ehk ei käitu ma igas asjas nii, nagu see võiks õigena tunduda kõrvaltvaatajale, aga kõrvalt vaadates paistavadki kõik asjad nii selged ja üheselt mõistetavad ning ei teki iial kahtlust, kuidas on õige käituda. See pole enam hoopiski nii selge ja ühene, kui ise selles situatsioonis oled. Siis võib mõelda, et kas see on kiusatus, mis su teele saadetud, et su kindlameelsust kontrollida, või on see võimalus, mille elu sulle kätte mängib, et sa selle ära kasutaksid ja sellele selga ei pööraks?

Ja kas südametunnistus ning ausus on alati just sellised, nagu neid eksponeeritakse?
Olen kohanud inimesi, kes teistele väga halvasti ja inetult ütlevad, kinnitades, et tema on aus ja õiglane inimene ning ei talu silmakirjalikkust, ütleb otse välja, mida mõtleb. Sellest hoolimata, et teised end seetõttu halvasti tunnevad - aga tema on ju nii sirgjooneline ja aus otseütleja!

Öelda saab ka mitut moodi. Saab öelda nii, et teine inimene end halvasti ei tunneks, aga saab lajatada ka nii, et teine tümaks on tehtud.
Mina enda arust selline tümitaja just ei ole...
Ja ise arvan, et südametunnistusega on mul ka kõik korras... Kuigi see ehk alati välja ei paista. :) Kõik on ju subjektiivne. Ja arenguruumi on alati.... vahest ka südametunnistuse osas?

Minevikus sobrades, vermeid lahti kiskudes

J-i nähes tulid meelde mõned asjad.
Temaga oli hea rääkida.
Tema isikuomadused olid hirmutavalt sarnased ühe teise mehe isikuomadustele. Isegi minevik oli kuidagi sarnane. Ja mäletan, mis tundega ma tema juttu tema arusaamadest ja kogemustest naistega kuulasin. Ja kuidas ma tajusin, et tegelikult olen endale loonud illusioone kellestki, kes pole hoopiski see, kellena on end näidanud.
See oli tervendav toona, aga miski jäi kripeldama, isegi kui arvasin, et olen end terveks ravinud oma suurest armastusest. Paraku pole kõik nii lihtne. Et teed sõrmenipsu ja - läinud ongi!
J. oli hea kuulaja, tundide kaupa ja ööde viisi sai räägitud ja räägitud. Väga hästi saan aru, mis temas naisi köidab. Täiesti tuttav tunne. Mulle meeldis tema avameelsus, et ta ise teab seda väga hästi, mis naistele peale läheb ja et ta tõesti kasutab oma häid ja suurepäraseid omadusi suhete loomise eesmärgil ära. Ja et tema suhted tekivad tänu tema isikuomadustele. Tema hoolivus on silmapaistev. Ta on tark ja erudeeritud. Ta leiab, et temavanused naised ei ole kuigi küpse mõtlemisega ja huvitavad. Hindab sisemist ilu. Hindab erudeeritust ja tarkust. Maailmavaade on oluline. Vaimne side on oluline. Palju suhteid. Palju armumisi.

See kõik oli nii tuttav. Hirmutavalt tuttav. Suurepärased isikuomadused, mida teatud eesmärkidel rakendatakse. Kindel teadmine, mis alati ja igas olukorras töötab.
Murtud südamed, millele hoolivad sõnad ja mõistmine palsamiks.

Kes ei tahaks, et teda mõistetakse, temast hoolitakse, teda hoitakse? Igaüks tahab.
Hiljem ei pruugi hoolivusest ja mõistmisest midagi järgi jääda. Sest olukord on kardinaalselt pöördunud. Siis tekib segadus - ei taha uskuda seda, mida näed ja kuuled, sest su enda loodud pilt on hoopis teine, pole võimalik, et kõik polegi tegelikult nii, nagu sulle on tundunud.
Ja ei usugi.
Ei saa aru, kui räägitakse mõistetamatus keeles, sest see ei sobi kokku endaloodud kuvandiga.
Enesepettus. Suur enesepettus.

Eriti hirmus, kui pärast enda arvates ideaalset sobivust osutud justkui võõraks inimeseks, keda peaaegu ei tuntagi, kellega ei räägita ja keda tunda ei taheta. Midagi kohutavamat on raske välja mõelda. Hullemini haiget teha vist ei saagi.

Ometi on jäänud kuvand sellest inimesest, keda tundsid üürikest aega, ja kui sinu poole samas toonis pöördutakse, siis tundub sulle koheselt, et midagi pole muutunud, kõik on täpselt samamoodi ja sa võid endiselt usaldada ning kõigest avameelselt rääkida.
Sellega oled saanud kõvasti mööda pükse. Kogu su avameelsus on sulle täiega teisipidi tagasi tulnud, need pole enam omavahelised jutud olnud, vaid need on edasi läinud, ja see on väga-väga haiget teinud. Kõik räägib sellest, et sa oled lihtsalt mittekeegi.
Arusaamatu kõige selle juures on, et ikka kisub sind sinna valele poole, kuhu enam ei peaks kiskuma. Kui mitu korda võib inimene põske ette keerata, et kõrvakiile saada?

Aga ikkagi oled samas olukorras, et kui tuleb ette jutuajamisi, siis oled sina avameelne ja räägid endiselt kõik südamelt ära, sest sinu jaoks on ta endiselt inimene, kellega on hea rääkida, ehkki jah, neid jutuajamisi tuleb väga harva ette, ja kui vahel hirmus vajadus on temaga midagi jagada, siis ei saa sa seda teha, sest sina ise ei tohi mitte kunagi temaga ühendust võtta ja muret kurta. See tooks kaasa suuri pahandusi, kurja tagarääkimist, sinu peale kaebamist, vihastamist, pikka järjekordset boikotti - mida iganes. Kui ta ise suvatseb sinuga rääkida, siis oled õnnelik, kui mitte, pead sellega leppima.

Tead, et võiksid ja peaksid kõik unustama, sest kainelt mõeldes polegi siin ju midagi mõelda, kõik on niigi selge.
Ometi sa ju arvad, et pole palju tahetud olla lihtsalt sõber, sa tead, et pole mõtet muule pretendeeridagi, aga sa pole ei seda, teist ega kolmandat. See on mingi imelik staatus, mis sul on, sa isegi ei saa sellest aru, mis see on. Midagi tuttava-laadset ehk? See pole just õnnestav teadmine...
Vaat see on asi, mida ma ei mõista - kuidas on võimalik, et on olnud midagi väga head, väga ilusat, ideaalilähedast, viimase peal klappi, ja siis äkki ollakse justkui võõrad ja pole enam midagi alles olnust. On justkui piinlik, et on midagi olnud, eitatakse seda ja ei taheta enam peaaegu et tundagi. Rääkimata sellest, et oleks alles usaldus ja mõistmine.

Sellisel juhul on võimalus, et ideaalsus on olnud ainult sinu mõtetes ja arusaamades ja sa oled loonud illusiooni, mida sa ei suuda ega suuda purustada, pole temagi suutnud oma suhtumisega purustada. Kuigi tead ju väga hästi, mismoodi tegelikult on.... Sellest oled lugematu arv kordi kuulnud. Lugematutest haigettegevatest asjadest ei taha rääkida. Eks ise oled süüdi, keda sul siis veel süüdistada. Ise rumal, et valu endasse lased.

Hiljaaegu oli just juttu sellest, et ega mu elu pole ju ometi nii hull ka olnud, et ma hirmsasti kurtma peaksin. Olen sellega nõus, aga mul pole olnud võimalust seda ka millegagi võrrelda. Kui Sa ei tea, et on võimalik ka kuidagi teistmoodi elada ja tunda, siis Sa ju ei teagi, kas elad hästi või halvasti. Kõik on väga suhteline ja vaadeldav võrdluses teiste asjaoludega.

Ometi on selge, et sinu tahtest ei sõltu midagi. See on tema otsustada, kes sa tema jaoks oled. Kui ta suvatseb sind sõbrana kohelda, siis oled tänulik, kui oled tema jaoks lihtsalt tuttav, eks siis on see nii. Kui ta sind tundagi ei taha - pead ka sellega leppima. Nii või teisiti pead aktsepteerima tema otsust. See, mida sina tahad, ei oma tähtsust. Jääd selle juurde, mida oled kogu aeg öelnud - oluline on tema heaolu. Seda ei usu muidugi keegi.

Üks sõber rääkis tingimusteta armastusest. Sellest, kuidas tema naine teda tingimusteta armastas. Ei hoolinud mehe ringitõmbamistest ega millestki, armastas meest sellisena nagu ta oli.
Mul on sama tunne. Armastus ju tegelikult ei küsi mitte millestki. Ma võin kirjutada mälestusi ja meenutusi ja paljudest asjadest mitte aru saada, ma võin olla kurb ja õnnetu, et ma ei saa oma unistustekohast elu, ma võin heietada ka valusaid hetki, aga ometi taanduvad need kõik ühe suure asja ees. Ja selle vastu ei saa ma midagi teha. Võib-olla ei tahagi. Aga see on ka asi, millest ma ei räägi.

Tema jaoks on kõik möödunu ja ta parema meelega teeks selle olematuks, asi pole meenutamist väärt.
Elud lähevad edasi, kuidas kellelgi.

- - - - - - - -

Ma ei tea, miks ma sedaviisi heietama hakkasin. Pole ju nagu põhjust. Kõik on kuidagi stabiilne ja rahulik. Muidugi on momente, mis kriibivad, aga ma surun need maha. Ei taha neile mõelda. Lihtsalt seoses eilse käiguga tulid mälestused pinnale. Ma ju tegelikult ei taha halbu asju meenutada, need teevad liigselt haiget, parema meelega meenutan ilusaid hetki. Ja nendest pole puudust. Kasvõi seoses sellesama eilse kohaga. Ilusat on olnud nii palju, et igal juhul kaaluvad need halvema poole üles. Vähemalt meeldib mulle niimoodi mõelda. Halb ei tohi hea üle võidutseda. Ja oleneb ju endast, mismoodi kõike näed - heana või halvana.
Mina tahan heana näha.

Salakuulaja

Pealtkuuldud kõnelus.

M: Homme on ju pingviinide paraad, ei tea, kas keegi pensionäride peole tulebki.
R: Jah, oleks seal siis midagi huvitavat, igal aastal üks ja seesama.
M: Jah, pärast loed nagunii "Kroonikast", mis kellelgi seljas oli.
R: Aga vaat kui kõik oleks alasti, vaat siis oleks alles huvitav vaadata!
M: Nooh, aga kujuta ette, millised siis pr. E ja pr. T välja näeks! Neid ei kannataks vaadatagi!
R: No siis ärgu trügigugi sinna, kui keha näitamiseks ei kõlba.


??????

Sündis tütar

Täna sündis tütar. Teine laps ja esimene tütar. Sünnitus oli komplikatsioonidega, aga lõppkokkuvõttes läks õnnelikult, kui ma hiljem kuulsin, mis kõik oleks võinud juhtuda. Meil õnneks ei juhtunud.
Tollal 24. kuupäev veel pidupäev ei olnud, vaba päev ammugi mitte. Nüüd õnneks on. Igavesti tore. :)

Minu ema pole millegipärast tütart kunagi eriti hoidnud, tema jaoks oli kõige tähtsam meie esiklaps. Sellel pinnal on meil olnud palju tülisid ja pahandusi, ta pole iial aru saanud, milliseid karuteeneid ta laste vahel vahetegemisega teinud on.
Kurb. Aga see vahetegemine kestab siiamaani. Tütre sünnipäevale ta ei tule, sest telekast algab just sel ajal ju presidendi vastuvõtt. Nii on see aastaid olnud. Ikka on telekast parajasti mingid kohutavalt huvitavad saated, mida ei saa vaatamata jätta, need on palju olulisemad kui lapselapse sünnipäev.
Õnneks on nii, et teine vanaema teeb vahet jälle teistpidi, nii on kummalgi lapsel oma lemmikvanaema ja kummalgi vanaemal oma lemmiklapselaps. Ülejäänud lapsed on kuidagi võrdsemalt jagunenud, need lihtsalt on - pole ei lemmikud ega põlatud.

Viimase peal inimesed

Eile käisin siis kaugemal toredal peol.
Mees oli nii kuri, et läks isegi tööle nii, et ei jätnud hüvastigi, sellist asja on meil ette tulnud ainult siis, kui meil on väga suur riid majas olnud, noh, mõned korrad ehk. Sest väiksemate tülide puhul ikkagi öeldakse hüvastijätuks paar sõna, niisama ei astuta uksest välja.
Mingil hetkel saatis sarkastilise sõnumi, millele ma vastasin, et kui ta arvab, et ta tunneks end seal hästi, eks siis tulgu kaasa. Tean, et see ei kõlanud hästi, niisugune mokaotsast kutse viimasel momendil. Aga ta ei vastanud sellele, millest ma järeldasin, et tal oli vaja lihtsalt oma solvumist välja elada, tegelikult ta ei tahtnudki tulla, aga ootas, et oleksin teda kutsunud.
Kui juba teel olime, siis helistas ja oli küll väga leebe ja armastav, ma küsisin, kas ta mu vastuse sai kätte ja miks ta siis ei tulnud. Tema polnud mingit vastust saanud. Hmmm... No igal juhul oli ta vist oma solvumisest üle saanud või oli see hea strateegiline samm olla hea ja leplik, sest tema arutluskäik võis käia ka seda rada, et kui ta on mu peale vihane ja sarkastiline, siis võin mina kasvõi jonni pärast jääda nt. ööseks ja üldse mitte koju tulla ja võin tema arvates "paha peale minna". Aga kui ta on hea ja armastav ning pole pahane, annab kaasa head sõnad, siis on palju tõenäolisem, et naine tuleb rutem koju tagasi ning ei tee midagi paha. :)

Kohapeale jõudsime enne väljakuulutatud kellaaega, aga üllatusega kuulsime, et juba kella kolme ajal oli piiripunktis tore kontsert olnud, kus laulis E ja rahvast oli päris palju olnud. Kahju oli, et meie sellest ei teadnud, oleksime end varem kohale sättinud.
Igal juhul asjad viibisid, algus venis, sest tehnikat ei saadud paika, aga kuna mina olin läinud ikka pidulikule vastuvõtule pidulikus kleidis (:D) ning külmetasin, siis aeti meid P. juurde sooja hernesuppi sööma. P. oli küpsetanud veel kohutavalt hea koogi ja köök oli nii mõnus soe ja me olimegi valmis end seal nii koduselt tundma, et poleks tahtnudki ära minna. :) Pärast tuli E ka hernesuppi sööma, ma arvasin, et ta on õhtul ka peoesineja, aga nii polnud see mõeldud.

Ah, kui tore oli näha kõiki tuttavaid!!! Nii ehe mõlemapoolne rõõm, et meilgi ei jäänud kahtlust, et meid tõesti väga oodati - imetore!
Ja kõige toredam oli see, et korraks nägin ka J-i, seda polnud lootnudki, aga seda vahvam üllatus see oli! Kuid tal oli kiire ja ta läks tagasi Pealinna, nii ei saanudki temaga pikemalt kõnelda.

Vahva oli see, kuidas A ütles, et ega neil seal pole Eesti aeg, vaid m*aeg, küla värk, aega küll ja kuhugi kiiret pole, alustatakse siis, kui kõik on valmis ja tähtsad külalised (meie!) kõhud täis söönud. :)
Ja tõepoolest oli kena kõiki näha, nendega juttu ajada, kuulata sealseid uudiseid ja mõtlesin tõesti sellele, mismoodi mu mees ennast seal oleks tundnud. Kukupai kirjeldas oma kommentaaris väga täpselt tõenäolist stsenaariumi - mul olnuks raske end jagada mehe ja külarahva vahel, ta olnuks pahane, et ma aina teistega vestlen ja temale tähelepanu ei pööra. Aga näha üle hulga aja neid toredaid inimesi ja nendega mitte kõnelda - see olnuks ilmvõimatu! Ja ebaviisakas pealegi.

Nii oligi, et kui ma pika sõidu peal mõlgutasin mõtteid, et kas tegin hästi või halvasti, et meest kaasa ei kutsunud, siis kohapeal sain aru, et õigem oli üksi tulla. Ma poleks ise end hästi ja vabalt tundnud, kui oleksin pidevalt kontrollivat pilku kuklas tundnud, et kellega ja kui palju ma räägin ja miks ma neid kõiki kallistan tervituseks jnejnejne. Ja neid pärastisi etteheiteid! Oeh, neid poleks jõudnud ära kuulata!

Vaadati videosid tehtud lavastustest, eelmise aasta uut lavastust ma polnud kahjuks näinud, seega oli see minu jaoks huvitav. Aga isegi meie enda etendus oli tore kaeda, videos nägi ta täitsa hea välja, pean ütlema, et palju dünaamilisem ja parem kui möödunudsuvine uuslavastus. :) Tuntud tõde on see, et ennast vaatad ikka väga kriitilise pilguga, aga joodud šampanja vist vähendas mu kriitikameelt, polnud väga vigagi. :)

J. tutvustas selle suve plaane - vapustav! Plaanid on suured, aga kui need täituvad, siis tahan ma kindlasti minna kõike seda sinna nautima, sest näha ja kuulata seal midagi nii suurejoonelist - seda ei saa maha magada! See keskkond ja ümbrus ise on nii fantastilised, ja kui juurde panna veel imeline muusika, siis.... selle kirjeldamiseks tuleb sõnadest puudu!
Ma olen igal juhul valmis elama öid ja päevi telgis (kui majades ööbimisruumi ei peaks jätkuma!), et sellest mitte ilma jääda.

Siis oli suupistete aeg, P ja A olid valmistanud suure hulga suupisteid, need olid nii toredad kodukootud palakesed, väga rahvuslikud ja kindlasti maitsvad. Mina eriti ei saanudki neid mekkida, sest kõht oli hernesuppi ja hääd kooki nii täis, et peale šampuse midagi sisse ei läinud. :)

Siis hakkas ansambel end lavale seadma ja läks tantsuks. R ja M ei lasknud mul seina ääres müürilille mängida, kohalik rahvas ei olnud väga tantsualdis, kuigi mõned tantsud ikka tehti. Mina oleks veel tantsinud (polnud ammuilma tantsida saanud!!!), aga R-l oli muidugi kiire, sest muidu ei tea, mis P kõik teha võib ja mis seisukorras ta tagasi jõudes P eest leiab - jõkke hüpanuna või ülespoonuna. Oeh, no on asi, millest ma aru ei saa, aga see on minu probleem. Eks iga mees pea ise oma risti kandma.

Jätsime rahvaga hüvasti, neilegi tuli ebameeldiva üllatusena, et mu JUBA ära läheme! Aga A lubas ikka teatrisse tulla ja käia meie suveetendusi ka vaatamas, nad toona ikka käisidki "Vaeseid ja patuseid" vaatamas ja neile väga meeldis.

Nii saimegi suhteliselt varakult koju, igal juhul varem, kui mina olin arvanud. Muidugi oli kahju, et ei saanud pikemalt jääda, sest pidu läks veel edasi ja rahvast tuli aina juurde. Oleks ju saanud ka ööseks jääda, aga ma poleks kuidagi tagasi kodu pole saanud. Ehkki R lubas, et ta tuleb siis mulle hommikul järgi. :D:D:D Küllap oleks meeski järgi tulnud, ega ta mind hädasse ikka ei jäta. :)
Aga noh, seekord siis oli sedapidi. Allusin enamuse tahtele.
Eks mehelgi oli hea meel, et nii vara koju jõudsin. Ja pahane ta ka polnud.

Unenägudes peegeldub rahulolematus?

Ma olen mitu ööd unenägusid näinud. Tänaöine ei jäänud millegipärast meelde, aga eileöine küll. See oli imelik unenägu. Olime mehega kuskil külas, aga sel oli ka A, kes lõpuks minu peal magas, muutudes lõpuks pisikeseks lapseks ja ma ütlesin rahulolematule mehele, et ta on ju laps, pole põhjust vihastada. Siis oli seal üks mees, kellega me justkui tahtnuksime omavahel olla, aga tema naine ja minu mees ei võimaldanud seda sugugi. Mingi paintballi liin oli ja üldse kuidagi segane värk. Aaa, tänaöine oli seotud koertega, koerad läksid purelema, see ei tähenda head, tähendab tüli sõpradega või midagi sellist.
Imelik on see, et ma pole kaua aega unenägusid näinud või vähemalt ei mäleta ma neid. Olen maganud nii sügavalt. Aga nüüd mitu ööd järjest unenägusid, mida ma isegi hommikul mäletan - see on imelik.
Kuigi ma ei tea, mida see tähendab. Vahest tähendab see mingeid rahulolematuse ilminguid, mis ei lase mul sügavalt magada. Sest sisimas olen ma rahulolematu muidugi, selles pole kahtlust. Kuigi põhjust nagu poleks, kui kõrvalt vaadata. Aga see polegi väljastpoolt nähtav, see on sisemine ja seda ma tajun ise.

Saturday, February 23, 2008

"Minu mustikakarva ööd"

Eile käisime kinos. Esimene emotsioon oli juba filmi kestel, et see on nii aeglane ja veniv, natuke uimane. Ometi olid fantastiliselt ilusad naisnäitlejad ja mees ka muidugi, aga just naised olid väga ilusad. Ja milline muusika - imeline!
Teistele meeldis, aga jäin enda juurde, et liiga aeglane ja uimane. Alles täna hommikul (pikad juhtmed, noh!!:D) taipasin, et see film pole üldse kinos vaatamiseks. See on selline film, mida naudid kodus kallimaga teineteise kaisus ja veini juues ja vahepeal armatsedes ja üleüldse - olud peavad selle filmi vaatamiseks olema teised.
Tagantjärele on kadunud häiriv aeglus, on jäänud sündmustik, muusika ja ilusad naised ja film tundub suurepärasena, sest olen ta mõttes paigutanud vaatamiseks teise keskkonda.
Ilus on kohtuda, siis olla eemal, et end tundma õppida, saada läbi teiste peegelduse aimu iseendast, ning siis uuesti kohtuda, et jääda. Ilus.

Wednesday, February 20, 2008

Lasteaia peole ainult isikutunnistuse ettenäitamisel

Homme on lasteaias pidu. Väga spetsiifiline pidu.
Laps soovitas igal juhul isikutunnistuse kaasa võtta, äkki muidu ei lasta sisse. Vaat nii eriline pidu on!
Kõigepealt tuleb tunnistada, et oled õige isik, muidu ei pääsegi peole. :)
Sest tung tõotab suur olla.
Eelmisel aastal igatahes oli.
Üks asjaosaline, kellel tegelikult õigust siseneda ei ole, lubas salaja ennast sisse munsterdada... :) Kohutav, kuhu me jõudnud oleme!!! :):):)

Brrrrrrrrr

Lõpetasin oma tööasjad ja kavatsen nüüd hakata koju minema. Aga mul on hea meel, et vähemalt mõned asjad, mis tegemist vajasid, sain ära tehtud, ja homseks tegin endale nimekirjagi valmis, mis veel vaja korda ajada, et ma homme ära ei unustaks.
Aga ma luban endale öelda, et ma pole normaalne, kui nii kaua tööl istun!
Tegelikult oleks vaja veel tööasjus helistada ja konsulteerida ühe olulise probleemi suhtes, aga ma enam ei tihka isegi helistada, sest kell on nii palju ja kõik pole minusugused hullud, kes varahommikust hilisööni tööasju ajavad. Piinlik tülitada.
Vähemalt kesknädal on õnnelikult möödas. Kui ma homse hullumeelse päeva ka veel üle elan, siis ehk võib nädalavahetus rahuga tulla.

Tuesday, February 19, 2008

Hommikul päike, õhtul kuu

Täna hommikul läksin tööle ja mis ma näen - päike kuldab puude latvu, taevas on imeilus sini-sinine ja õhus on kevadehõngu, ehkki öösel on lumi maha sadanud.

Kujutle vaid, kui mõnus on tööle minna valges ja veel kaunis päikesesäras! Imeilus! Sellise ilusa vaatepildi peale unustasin isegi eesootava raske päeva, kuidagi nii helgeks läks isegi meeleolu.
Ja tegelikult oligi täna imeilus päev. Hoolimata sellest, et pärast lõunat läks meeletuks ja nii kuni peaaegu seitsmeni välja. Aga see-eest oli hommikupoolik väga ... ütleme - kena. Või armas. Või mis iganes positiivne väljend selle kohta sobiks. Ja ei olnudki raske mõelda pikale pärastlõunale. Ja see muide ei tundunudki pikk. Miski pole raske, kui on positiivsed emotsioonid.

Homme on veel raske päev ja siis neljapäeval ka ja siis on õnneks juba reede.

Kui ma töölt tulin, siis oli päike asendunud kuuga, mis oli juba peaaegu täis ja väljas oli külm ja ümber kuu oli suur-suur ring.
"Ring, ring, ring
ümber kahvatu kuu... "laulis Marju Kuut kunagi. See laul tuli meelde, kui kuuvalguses kodu poole kõpsutasin.

Hommikul päike, õhtul kuu,
öösel suudleb mind Su suu...

Vaat milline värsisepp!:)

Täielik laiskur

Eile ei läinudki trenni.
Koristaja käis juba ukse vahelt piilumas, kas ma tõesti veel tööl olen. Olin ikka küll. Hea oli, et piilus, muidu oleks ta mu rahumeeli luku taha pannud. :)
Pidasin plaani, et kui ma ei lähe trenni, siis teen vähemalt ühe vajaliku töö ära. Aga siis helistas mees ja ütles, et ta oli juba päeval koju tulnud, paha olla, palavik ja tahab naist koju. No kust seda naist nii äkki võtta?!
Läksin siis ise, endal hea meel, et leidsin ettekäände, miks ma ei saanud trenni minna ega tööd teha :):):)
Oeh, laisk olen, mis muud! Südametunnistus kriibib, et trenn vahele jäi, lohutan end lubadustega kodus end natukenegi liigutada, ehkki ma tean, et see jääb minust küll tegemata. Pole ma mingi üksitegija, ettekäändeks tuntud - aega pole! Homme teen!:)
Aga mehele tegin teed, söötsin vitamiine sisse ja hoidsin kätt, et ta ennast paremini tunneks.

Monday, February 18, 2008

Nii pikk, nii pikk...

Uskumatu, aga minu tööpäev lõppes just nüüd. Teadsin, et tuleb pikk päev (no mis pikk, kõigest 11 tundi...), nüüd peaksin kohe trenni jooksma, aga mulle endale tundub, et ma olen kui tühjaks pigistatud sidrun, ma ei ole kindel, kas ma suudan ennast sundida veel pooleteiseks tunniks reipust üles näitama.
Samas on ehk endal pärast parem tunne...
Oli väga tegus päev, homme ja ülehomme on samasuguseid loota. Kui siis neljapäev ka läbi saaks, siis vist võiks juba kergemalt hingata.
Muus osas on kuidagi väga nukker, töö on praegu praktiliselt ainus, mille peale ma mõtlema pean, aga taevakene, elus on ju muud ka peale töö!
Ma tahakski seda muud ka.

Õnnetu pühapäevane töörügaja

Kuna minust eile ei olnud töötegijat, eks siis pidin täna end kokku võtma ja korralik olema. Olingi. Tegin kõik kenasti ära ja olin nii rõõmus, et valmis sain. Aga miski oli väga mäda - see'p see on, kui mingeid salajasi teid pidi on võimalus tööasju koduarvutist teha, reeglina seda ei võimaldata ja ma jäingi jänni, oma arust salvestasin ja tegin kõik mis vaja, aga mida alles ei jäänud, see oli minu mitmetunnine töö.
Olin nii õnnetu, et nutt tuli peale - õnnetu ja loll kah veel arvutis! Ja ei ühtegi tarka itimeest käepärast!
Nüüd leiutasin siis enda jaoks uue võimaluse, kuidas ma oma töö tehtud ja salvestatud saaksin, sest homseks peab see mul valmis olema ja nii ma istusingi nüüd ärkvel, selle asemel et magada ja end algavaks töönädalaks välja puhata. Pea valutab juba sellest jamast.
Järgmine nädal on nii kohutav, et ma ei taha selle peale üldse mõeldagi, tahan vaid, et ta kiiremini läbi saaks.
Ees ootavad pikad ja pingelised tööpäevad ja ma ei taha neid!

Saturday, February 16, 2008

Süümekad saunakerisele suitsema

Igal juhul mõtlesin ma reedel täiesti tõsiselt, et laupäeval olen korralik ja teen ära need tööasjad, mis vajavad hädasti tegemist. Kolm korda võite arvata (jah, ei, osaliselt), kas ma minutitki tööasjadele pühendasin.
Siis lohutasin ennast sellega, et tegelikult ongi pärast töönädalat vaja ühel päeval aeg maha võtta ja kohe kindlasti mitte tööasjadele mõelda, veel vähem neid teha. Homme ju ka päev!
Saab näha, mis ma homme enda õigustuseks leian... :) :) :)
Täna kavatsen sauna minna ja sealt mitte enne kella ühte-kahte öösel naasta.... Siis ei ole mul aega ka süümekateks... :)

Mina ka lähedusest - lihtsalt sõna sekka, sest olulised asjad on juba ära öeldud

Myself ja Ramloff on kirjutanud lähedusevajadusest. See oli mulle väga südamelähedane teema ja samad mõtted võinuks olla mu endagi poolt kirja pandud, nagu Myselfgi Ramloffi kirjutise kohta ütleb. Olen Myselfiga ja Ramloffiga 100% nõus ning mind valdavad samad tunded - lähedusevajadus on minulgi suur ja mind häirib, kui igasugune lähedusevajaduse soov tõlgendatakse seksisooviks, aga mina tahan lihtsalt kaisus olla või kallistada ilma varjatud seksisoovita. Veel rohkem häirib, kui füüsilist kontakti pakutakse ainult seksisoovi eesmärgil ja siis ollakse pahane, kui ma sellega kaasa ei lähe. Aga mulle meeldib, kui mind hellitatakse ka lihtsalt sellepärast, et mind tahetakse hellitada.
Absoluutselt jagan Myselfi arusaama (üleüldse on Myself ära öelnud kõik olulised mõtted, mida ma täielikult jagan), et vaimne side on kõige olulisem, et üldse midagi enamat saaks tekkida. Kui vaimset sidet ei teki, siis ei taha ma selle inimesega ka füüsilist lähedust, õigemini ei kujuta ette, et nii võiks olla.
Tegelikult on see omapärane tajuküsimus, mõne inimesega tunnedki end hästi ja tema puudutusedki ei tekita võõristust ega ebamugavust, samas kui mõnega, kellega muidu tunned end toredasti, füüsilist lähedust ei taha ega kujuta ettegi.
Sobivus ja meeldivus ja enda taju teise inimese suhtes on nii keerulised nähtused ja vist ei allu mõistuslikule arutelule.
Aga lähedusvajadus on inimestel nii erinev ja on kahju, kui selles osas kaks täiesti vastandlikku inimest kokku saavad - kui palju vääritimõistmisi ja haigetsaamisi ja pahameelt ainuüksi seetõttu, et üks tahab teise inimese puudutusi, kallistusi ja embuses olemist kui loomulikku kooselu osa, aga teisel seostub see vaid seksiga.
Kui selline kooselu kestabki aastaid, siis paraku kellegi soovide mahasurumise ja lähedusekaotuse hinnaga.

Proov+vein=proovivein... või veiniproov?

Eile oli ka Suures Linnas proov.
Õnneks oli seekord ka Suur Juht ja Õpetaja kohal ja mul oli selle üle hea meel, sest ma olen sisimas üsna kriitiline kogu selle värgi suhtes, aga seekord mind rahustas Juhi kohalolek - tema arvamust ma usaldan. Kui tema ütleb, et on jama, siis ongi jama, aga kui ta leiab, et asjast võib asja saada, siis ma usun teda.
Tema õnneks leidis, et asjast võib asja saada. Praegu on tempost veel vara rääkida, see on alla igasugust arvestust, kui meil veel tekstiraamatud käes on.

Aga ühe asja kohta ma küll avaldasin arvamust - nimelt pausikohtade märgistamine muusikapaladega... Ei! See võttis kogu tempo maha ja pani asja seisma, see polnud üldse õigustatud. Seda ma ka ütlesin, mida õnneks aktsepteeriti. Jumal tänatud! J-ga saab õnneks asju ajada, ta arvestab meie arvamustega, kuna tunneb end ebakindlalt, siiski on tal oma visioon asjast ja Juhi arvates on hea, et tema ise seda lavastab, see on ka Juhi arvates õigem. Hea, kui ta nii mõtleb. Ja mulle meeldib, kui ta protsessil silma peal hoiab. Siis on minu kindlustunne küll suurem.

Pärast proovi läksin veel kolleegi juurest läbi. Ta nimelt kinkis mulle sõbrapäeva puhul ühe valge veini, aga me ei saanud seda tööl kuidagi ära lahendada. :) See oli üldse tore, kuidas ta salaja küsis mu käest: "Kas Sul kott on kaasas?" Mul oli. Siis kähku ümberringi piiludes sokutas mulle pudeli kotti, õnnetuseks ei mahtunud ta väga hästi ära, sest mul on kott alati igasugust träni täis, aga ma püüdsin pudelit igati varjata, sest meie töökohas ei ole alkohol kohe üldse aktsepteeritav. :)
Nonoii, mõtlesimegi siis, et pärast proovi lahendame selle pudeli ära. Vein oli täitsa hea. Mees sai muidugi kreepsu, kui kuulis, et ma jälle kolleegi juures joon :) :) :) - tema arvates on kolleeg väga paheline naisterahvas, kes meelitab tema naist halvale teele. :) :) :)

Jah, mis teha, olen kord juba väga mõjutatav! Ja eriti pahedele!!!! :) :) :)

Wednesday, February 13, 2008

Ilus ja hea

Kas ongi nii, et mõtled ja soovid ja siis käid mõtte välja ja siis juhtubki midagi head?
Vahel vist nii juhtubki.
Ma küll ei usu enam imedesse, lihtsalt ei ole sellist tunnet, et imesid juhtub, aga ometi vahel toimub ilusaid asju. Ilusaid asju, mis tekitavad head tuju.
Ja siis ei morjenda igasugused lõpmatud tööasjad ka.
Jäägu nad sinnapaika.
Ei taha neile mõelda.
Mõtlen hoopis heale ja ilusale.

Tuesday, February 12, 2008

Tahtmine taivalik, saamine esiasi

Ma tahan, et juhtuks midagi head.
Ma ootan seda väga.
Kogu selle metsiku rabelemise ja töise klaperjahi taustal tunnen, kui väga on puudu ERILISEST HEAST.
Ma ei saa ju kurta, nagu oleks mul halb, oh ei, üldse mitte, rahulik stabiilsus on ju päris kena.
Aga....

Viriseja?

Oeh, no ma ei saa aru, kuidas on võimalik panna inimest tundma nii, nagu ta ei teeks mitte midagi, ometi on see inimene terve päeva jooksul nagu orav rattas, kogu aeg ajab üks asi teist taga ja mõndasid asju lihtsalt ei jõua ega jõua ära tehtud, sest selleks lihtsalt ei jätku aega ja pole võimalust korralikult keskenduda, sest pidevalt keegi segab teiste asjadega? Ja kui see inimene teeb veel pärast töödki tööd ja kusjuures lahkub majast viimaste seas? No vahest ta lihtsalt ei oska oma aega planeerida? Ometi püüab ta seada tegemised tähtsuse järjekorda ja püüda üks asi lõpetada, enne kui alustada järgmist. Aga vahel jooksevad asjad kokku ja vahel on ajapiir väga oluline ja siis tuleb ikka ühed asjad tahaplaanile jätta ning tegelda pakilisematega. Ja lõppu ei näigi tulevat. Einoh, ega ei tulegi, aga tahaks sellist tunnet, et on kuidagi järje peale jõutud.

Monday, February 11, 2008

Tänased mõtted - negatiivsed ülekaalus

Alati on miski millekski hea. Isegi halvad asjad. Ainult et halva asja heast küljest võid alles hiljem aru saada.
Tänaseks oli planeeritud üks väga oluline asi. Minu enda arvates oluline. Võib-olla saatuse arvates ei olnud mulle seda vaja. On ju hea ajada saatuse kaela midagi, mis ei lähe nii nagu oodanud oled. Olin seda nii kannatamatult oodanud ja juba ette üsna elevil.
Aga tegelikkuses ei saanud see teoks. Püüan välja mõelda, milleks see hea oli. Kindlapeale on sellel hea külg olemas, see ilmneb arvatavasti hiljem.
Ja tegelikult on ju vaja ise teha olulisi otsuseid, ise vastutada oma tegude ja tegematajätmiste eest.

Üks hea külg oli küll kindlasti, sain teha ühe visiidi, mida olin edasi lükanud ajapuuduse ettekäändel. Nüüd oli mul aega (olin ju töölt ekstra vaba päeva küsinud) ja sain seda kasutada sihipäraselt ja äärmiselt vajalikult. Millised on tulemused, selgub kuu lõpus. Aga on lootust asjade paranemisele. Kui midagi hullu ei selgu. Loodan ju ikka, et ei pea kuulma kõige halvemat uudist.

Kuna vabanesin oma asjatoimetustelt tunduvalt varem, kui ma seda eales arvata oleksin võinud, siis tärkas minus südametunnistus ja läksin tööle, ehkki olin päeva vabaks küsinud.

Hea oli, et läksin, sest nii sain täna oma koosa kätte, järgmine ootab ilmselt homme. Ühesõnaga oli minu äraolekul jamasid, mille pärast on keegi teine saanud mööda päid ja jalgu, nüüd sain mina need kätte. Süda jälle raske ja masendus on kerge tulema.
Samas mõtlen enesekriitiliselt, et küllap oli põhjust ka, suudan kainemalt mõelda, kui emotsioonid maha surun. Muidu kipub väga nutuseks minema.
Mis ei tapa, teeb tugevamaks, lohutan end sellega.

Aga igal juhul vaimustus sellest koolitusest, kus kuulsin väga huvitavid asju, haihtus, ning ei olnudki enam tahtmist oma muljeid jagada. Loomulikult pean ma seda ühel hetkel ikkagi tegema, aga... momendil on entusiasm kadunud. Ja tundub, et kuuldu polnudki nii hea...

Oeh, suhtumised on nii olulised. Sellega on võimalik tekitada head tuju ja mõnusat meeleolu, aga mõned sõnad ajavad masendusse ja tekitavad peavalu. Ja tunnet, et miks peab ebameeldivaid asju ütlema ebameeldivalt. Ja tunnet, et väga oluline on, kuidas teise inimesega räägid.
Mõttel on tohutu jõud, sõnadest rääkimata.

Ei, ma ei võta midagi südamesse. Teen oma järeldused ja võtan õppust. Kõige tobedam, kui ma oma eksimusi ei tunnistaks, olgu need siis pisukesed või natuke suuremad.
Ja jään selle juurde, et vähemalt ise püüan inimestega käituda väärikalt ja süüdistamata. Kuigi see ei pruugi ka alati õnnestuda...

Saturday, February 9, 2008

Kvaliteetne veinimüüjanna

Käisin alkohoolsete jookide poes. Mitte oma alevikus, vaid ikka Suures Linnas. Tahtsin head veini, aga polnud meeles, mida sealt viimati ostsin, mis väga hästi maitses.
Seisin leti ees, mõtlesin ja mõtlesin, aga välja ei mõelnud. Mitte miski ei tulnud tuttav ette. Nagu poleks ühtki veini joonud. :)

Aga vähemalt müüja oli sama, kes viimati, kui ma seda kauplust külastasin.
Minu järjekord jõudis kätte ja mul ei jäänud muud üle, kui öelda: "Tere! Ma ostsin möödunud nädalal siit ühe veini, mida Te mulle soovitasite. Äkki Te mäletate, mis vein see oli?"
Nagu oleks see täiesti igapäevane pöördumine ja nagu ma oleksin igapäevane klient, läks neiu veiniriiuli juurde, võttis sealt ühe pudeli ja ütles: "Vahest see oli SEE?"
US-KU-MA-TU!!!

Ma tahan sellele neiule kirjutada kiituste raamatusse - kui selline asi veel eksisteerib - kiituse. See on ju hämmastav, et mina, kes ma satun jumala võõras linnas teist korda sellesse poodi ja küsin veini, mida ma olen ostnud nädal tagasi, teadmata, mis vein see oli, toob müüjanna mulle täpselt sama veini, mida ta on mulle soovitanud??!!!

Kui see juhtuks mu kodualevikus, siis ma saaksin veel asjast aru, aga et selline asi juhtub Suures Linnas, kus käib sadu ja tuhandeid ostjaid - ma ei saa ometi olla oma soovidega nii eriline, et ma kuidagi meelde jääksin??!!! Veel vähem arvaksin ma, et olen nii atraktiivne kuju, et jään kohe esimesel külastusel oma veiniostuga meelde!!!! :)

Teine võimalus on, et ta soovitab seda igapäevaselt kõigile klientidele, nii pole üldse probleemi. Soovitabki kõigile ja kui keegi tuleb küsima, siis pole võimalustki eksida. :)

Aga tore emotsioon oli igatahes. :)

Päälinna lood: blondiin bussis

Kui blondiin lõpuks bussile sai (sest ega reede õhtul pole kerge saada kohta päälinna ühistranspordis, mis Lõuna-Eesti alevike suunas tüürib!), puksus ta naerda, nii et bussirahvas võis küll imelikult vaadata, et mida üks blondiin niimoodi üksi kõkutab, aga no ma ei saanud ju seda kõigile öelda!:)
Blondiini õnneks oli bussis veel imelikumaid kui tema, sest keegi neiukene hakkas keset reisi karjuma, et tal on pissihäda ja kohe tuleb püksi, kui juht pissipeatust ei tee. Bussijuht oli inimlik ja tegi peatuse, aga ikkagi tormas neiuke lõpp-peatuses ka lähima põõsa taha, karjudes enne ikka üle bussi, et tal on kiire väljumisega, muidu laseb kohe püksi!

Hääd sõbrad

Mõned inimesed tekitavad häid emotsioone. Neil kohe on see anne. Või on asi lihtsalt keemias. Et on hea ja vaba olla ja ongi tunne, et tunned teda juba ammust ajast. Jutt ei saa otsa ja kohutavalt lõbus on olla. Heast tundest rääkimata.

Sõpru on igasuguseid. Keemilisi ja mittekeemilisi.
Need, kellega saab nalja, ja need, kellega räägime tõsiseid jutte.
Need, kellega saab rääkida ka seksiteemadel, ja need, kellega sellised teemad on välistatud.
Need, kellega saab rääkida natuke kahemõttelist juttu ja flirtida, ja need, kellega see kohe üldse kõne alla ei tule.
Kõige olulisem on, et nad on olemas ja ongi hea, et nad kõik on nii erinevad. Erinevad inimesed, aga väga head emotsioonid ühtviisi.

Tark mees taskus

Elutarga naistemehe elutarkus oma kogemustest:

Kui mees ütleb armukesele, et tahab temaga lõpetada ja oma naisega edasi elada ning talle truu olla, siis on mehel teine armuke.

Päälinna lood: blondiinile pakuti tööd

Päälinnas näikse tööinimestest puudus olevat.
Blondiinilegi pakuti tööd, ehkki ta pole päälinnas elaja ega midagi.

Kuna blondiin on kaunis lopsakas, siis pakuti tööd vastavalt lopsakusele, et topless-...... Eeeei, mitte ettekandjana, vaid märksa teisemal tööl, kus rindadel suur osa tööprotsessis täita...

Päälinna lood: pedagoogid ja teised inimesed

Blondiin sai päälinnas targemaks. Eks seda ju saigi sinna koguma mindud, tarkust nimelt.

Nii sai blondiin teada, et inimesed klassifitseeruvad pedagoogideks ja teisteks inimesteks. Pedagoogid olla kohe äratuntavad, täiesti ilmeksimatult äratuntavad. Riietus, kõnnak, olek. Hm?

Blondiinil ei ole kahjuks võimalust pedagoogide ridadesse kuuluda.

Päälinna lood: blondiin trammis

Blondiin sõidab päälinnas ühistranspordiga.
Trammiga nimelt.
Päälinn on üks ohtlik paik ja kõige ohtlikumad kohad on trammid.
Nii väljus blondiin trammist siniseks näpistatud kintsudega ja ärahammustatud kõrvalestaga.

Ja blondiin mõtleb siiamaani, kas see ikka oli tramm, millega ta sõitis.

Päälinna lood: blondiin tunnelis

Blondiin polnud varem ÕIGET tunnelit näinudki. Oli näinud-käinud sellistes pisikestes tunnelites, kus pole eksimist karta.
Päälinnas sattus blondiin ekslema tunnelisse, kus ta ei osanud kuskile poole minna. Vaatas - siit läheb trepp ja sealt läheb trepp. Aga see pole veel kõik - ka sealt läheb trepp ja siis on veel üks trepp. Ja isegi see pole veel kõik...
Blondiin on küll omandanud mõningase lugemisoskuse, kuid sellest on vähe tolku, kui päälinna ja tema tänavaid ei tunne...

Blondiin tormas ühest trepist üles, sattus tänavale. Aga kuhu tänavale? Oot, Radisson paistab? Ei paista? Ei-ei, see vist ikka pole see õige koht... Püüab blondiin päälinnast aru saada ja orienteeruda. Seda ta ei mõista, aga nii palju nutti tal on, et see pole teps mitte õige koht.

Tormab blondiin trepist alla tagasi ja järgmisest trepist üles. Mis koht see on? Tont seda teab! Radisson paitab? Paistab.... vist...., aga ta on hoopis vales kohas!
Pagan, kas need päälinlased on kõik geeniused või? Kuda nad ometi teavad, kust trepist nad peavad trampima, et soovitud kohta saada?!

Blondiin püüab ka teha tarka nägu ja liigub uuesti trepist alla ja järgmisest üles. Kunagi peab ju ikka õnnestuma! Murphy seaduse järgi viib viimasena katsetatav trepp õigesse kohta. :)

Blondiinil läks siiski paremini - juba kolmandal korral sai ta sinna, kuhu tahtis jõuda! Aga treppe jäi veel ülegi!:)

Unistus kultuurireisist

Mul on unistus.

Ma tahan elada umbes kuu või kaks Tallinnas selle eesmärgiga, et ära vaadata absoluutselt KÕIK pealinna teatrites repertuaaris olevad etendused.

Jajah, ma tean, olen välja hõiganud, et mulle ei meeldi Tallinn ja see on kohutav linn, mis väsitab meeletult, rääkima sellest minu jaoks tohuvabohust ja rahvamassidest, aga hea eesmärgi nimel ma oleksin valmis seal elama seni, kuni kõik teatrietendused on nähtud.

Ja siis läheks elaks Pärnus ja vaataks ära kõik sealsed etendused. Ja siis elaks Rakveres.

Ja muide, ma avastasin sellel viimasel pealinna külastusel, et ega see Tallinn ei olegi nii hirmus linn... ;)

Täiesti turvaline öömaja

Jätsin öömaja otsingud viimasele momendile, s.t. arvasin, et kui juba Tallinnas olen, küllap ma siis midagi välja mõtlen ja mõnele endisele klassiõele kaela sajan. Nii südametud nad ikka ei ole, et KÕIK mulle ära ütlevad, kellegi juurde ikka saan... Noh, selline naiivitar olin. :)

Mees oli mu pärast kangesti mures, ta teab, kui otuke ma pealinnas olen ja üldse ei orienteeru ja kuhugi minna ei oska ja tema sõnul on väga ebaviisakas kellelgi juurde niimoodi ette teatamata sisse sadada. Mis kõik oli õige.

Aga õnneks tegin ööl vastu neljapäeva arvutis veel tööd ja täieliku õnnejuhusena ilmus msn-i üks hea Tallinna sõber, keda polnud messis juba mitu aega näinud. Tema peale olin mõelnud ja saatuse sõrmena sattus ta just vajalikul hetkel mu suhtlusruumi tulema. Supervedamine!
Rääkisin temaga oma plaanidest, et tahan teatrisse minna ja tema juures ööbida, õnneks pole tal veel naist majas ja nii polnud öömajaga probleeme. ;)
Veel suurem vedamine oli see, et ta ise tegi ka sel õhtul etenduses kaasa, nii ei olnud mul etenduse ja teatri valikuga muret. :)

Muide, Estonias meeldib mulle kohutavalt üks asi, mida ma olen teistes teatrites taga igatsenud - võimalus osta kohapealt lilli ja lavale saata. Noh, lavale saab lilli igas teatris saata, aga need peaksid endal juba teatrisse tulles kaasas olema.
Aga kui ma näiteks leian etenduse jooksul, et mõni näitleja mängib nii tohutult hästi, et tahaks talle kohe lilli saata, siis mul pole seda võimalust. Järelikult pean ma teatrisse minnes seda juba ette teadma, kas tahan kellelegi lilli kinkida või mitte. Aga mina pean enne ikka etendust nägema ja näitlejate mängu ja minul sünnivad sellised otsused emotsioonide pinnalt.

No seekord polnud tegu selliste emotsioonidega, tahtsin lihtsalt inimesele heameelt teha, pealegi tean, et talle lilled väga meeldivad. Ja küllap ka tänu üles näidata öömaja pakkumise eest.

Ostsin lilled, kirjutasin nimekaardi... Lilleneiu parandab nime. Mina vaidlen vastu, et ei-ei, see on ikka õige. Pärast küsib lilleneiu vaikselt ühe naisterahva käest: "Kas sa tunned sellist?" :D:D:D

Ma sattusin segadusse - kas tõesti ajasin jälle midagi segi?! A. on mulle bluffinud ja tegelikult ei mängigi siin!??!!
Nojah, tegelikult on A. muidugi nii pisike vend, et teda lihtsalt ei teata... Kes neid massistseenides osalejaid ikka nimepidi teab....
Aga etendus oli vaimustav ja suurepärane!

Pärast etendust käisime poest läbi, ostsime veinikõrvast ja hommikuks söögipoolist.

Tuli välja, et A. käib veinikursustel ja teab nii mõndagi huvitavat veinide kohta. Tal oli kodus päris hea valik, ma eelistasin valget, aga pärast läks üks punane ka järgi. :)
Ja kui ma nime üles ei kirjuta, siis ma muidugi enam ei mäleta, mida ma jõin. Aga valge vein oli igal juhul parem! Kui mäletaks, mis see oli, siis saaks ehk siinsetest kauplustest ka seda otsida...

A. on huvitav meesterahvas. Omapärane. Aga temaga meil juttu jätkub ja sõbrana on ta väga tore. Turvaline ka, sest väga kindel ja turvaline on ööbida mehe juures, kellega pole mingit keemiat ja ühtki patumõtet ei tule pähe, minul vähemalt mitte, loodetavasti temal ka mitte, igal juhul ei anna sellest miski märku. :):):)
Ja sellised mehed mulle sõbrana meeldivad. Tema poole võib alati sisse sadada ja sellest ei teki kunagi probleeme.

Ehkki kui ma sellest ühele sõbrale rääkisin, siis ta arvas, et ehk on tegu lihtsalt homoga. :)
No ma ei tea, ma ei oskaks teda selles kahtlustada, aga isegi kui on, siis on, mis see minu asi on, seda parem mulle. Veelgi turvalisem!:D:D:D

Aga mitte kõik mehed pole paraku nii turvalised.... :D:D:D

Niisiis oli meil hommikul mõlemal kerge peavalu ja kohv läks väga hästi. Uneaega jäi ka pisut väheks, sest meie veinimanustamine ja jutuajamine venis kaugelt üle südaöö.

Kuid sel päeval ma vähemalt koolitusloengul ei tukkunud! 4 tundi und ja pudel veini näo peale oli suuresti abiks! :):):)

Kuidas säästa puhast vett?

Nagu öeldud, ei meeldi mulle mitte üks raas, et pealinna minnes on mul vaja kellegi juurde öömajale pressida.
Oojaaa, mu tädi ootab mind alati suurima rõõmuga, kuid ma olen seal kahel korral ööbinud ja rohkem ma välja ei kannataks.
Ta on äärmiselt lahke ja tore inimene ja mulle meeldivad kõik minu eakad sugulased, noorematest sugulastest rääkimata. Ehkki ma ei suhtle nendega tihedalt.
Kõnealune tädi elab ühes toredas linnaosas kenas suures majas mugavustega korteris ja minu kasutada on olnud üks tuba ja puha, aga....
Ma saan aru, et inimesed peaksid säästlikumad olema ja mitte raiskama näiteks vett arutul hulgal, kuid...
...tädi hoiatab kraani liiga palju lahti keeramast, muidu voolab korraga väga palju vett. Õige on, kui vesi vaevu niriseb. Näopesuvesi voolab vannis olevasse kaussi, selles saab päris hulga kordi pärast tualettruumi kasutamist käsi pesta, tolles vees omakorda õhtul jalgu ja suguelundeid pesta, sest ega vesi ometi raisata ei ole. Ja siis alles läheb see vesi tualettruumi, et seda vetsupotti paksule ja vedelale hädale peale kallata, sest vetsus on vesi hoopis kinni keeratud, ikka kokkuhoiu eesmärgil.
Vetsus ei ole ka asjalood väga lihtsad. Et mitte vett raisata, tuleb kergem häda teha laste pissipotti, kuhu siis korjatakse seda senikaua, kuni pott on ääreni täis, alles siis tohib selle tühjendada vetsupotti, et siis vesi peale kallata. Võib vaid ette kujutada seda haisu, mida tekitab see sälitusprotsess....Paksema hädaga on hoopis koledad lood, mul oli seal olles lausa hirm, kui see peaks peale tulema, püüdsin ikka ilma hakkama saada, rääkisin oma soolestikuga õrnalt ja viisakalt, et ta oleks mõistlik ega hakkaks midagi väljutama...

Kui kõik inimesed nii eesrindlikult puhast vett säästaksid, siis ei oleks tulevastel põlvedel mingit muret puhta vee pärast....

Uuuhhh.... kas kellelgi on veel küsimusi, miks ma ei taha oma armsa tädi juurde öömajale minna?

Päälinna lood: blondiin teatris

Blondiin provintsist esimest korda päälinna teatris.
Jõudis juhatuste ja teenäitajate abiga Estonia juurde. Ega ei lootnudki piletit saada õhtusele etendusele, aga proovima peab ju ikka.
Tahtis blondiin kõigepealt tagaustest sisse murda, aga õnneks suutis tuttav blondiini sellelt suunalt ära rebida ja selgitada, et sealt sisenevad ikka näitlejad ja muu personal, külalistel ja vaatajatel oleks viisakas siseneda eesuksest. :D
Nojah, kust blondiin teadis, et ta provintsikuulsus ja lavasarm pole veel päälinna jõudnud! :D:D:D
Otsis blondiin meeleheitlikult maja õiget külge, kuhu eesuks ehitatud, no lõpuks leidis!:)
Kargas esimesest leitud uksest sisse ja kohe jooksujalu kassasse, hingeldas ja puhkis: "Palun, kas teil on veel pileteid tänasele etendusele?"
Blondiinile sai osaks hävitav pilk ja kuri põlgus: "Estonia on kõrval!"
Ah kõrval on veel üks Estonia?
Ahsooo... vabandust.... Nojah, blondiin oleks ju võinud mõne kontsedripileti ka osta, ehk oleks temasse siis lahkemalt suhtutud...
Ei miskit, selliste pisukeste äparduste peale ei heida ju blondiin ometi meelt!
Uuesti uste otsingutele - oligi veel üks pääukse moodi asjandus... Kuulutused väljas ja puha... Igaks juhuks blondiin nüüd nii lennukalt ei tormanud, et mine tea, äkki juhatatakse siit ka veel kuhugi kõrvale...
Sisenes blondiin väga ettevaatlikult ja arglikult, häbelikult küsis piletit kohe-kohe algavale etendusele, endal hirm, et no nüüd tuleb midagi krõbedat...
Aga Estonia kassas oldi palju lahkemad ja viisakamad ja armsamad - oeh, blondiin kohe armastab lahkeid inimesi!
Lahke inimene andis blondiinile pileti kohe esimestesse ridadesse, no see oli täielik ime!!!!!
Mmmmmm, ja etendus oli vapustav! Milline muusika, millised elamused!
Blondiini õrn süda tahtis õnnest lõhkeda! Õnneks siiski jäi üheks tükiks, seda veel edaspidi vaja... :)

Nautlemise päev

Olen õnnelikult elu ja tervisega pealinnast tagasi ja naudin mõnusalt vaba päeva. Nii mõnusalt, et siiberdan veel ööriietes ringi ega kavatsegi neid vahetama hakata, nagunii ju varsti jälle magama minek.... :)))
Aga ei, mul vist ei õnnestu ilma riietevahetuseta hakkama saada, sest koeraga on vaja ka vahepeal väljas käia. Kui ma sinna just öösärgis ja hommikumantlis ei jookse... :)

Hmmmmmm, küll oli täna hommikul hea kaua magada! Üle-eelmine öö jäi ju magamise koha pealt hoopis vahele ja eile öösel sain ka ainult 4 tunni ringis magada ja ärkasin kerge peavaluga...
Seevastu täna tunnen end hiiglama hästi, isegi eile manustatud vein ei ole ebasoovitavaid nähtusid tekitanud ja magada sain vastavalt oma unevajadusele. Mõnus!!!!

Tänasest päevast tuleb võtta, mis võtta annab, sest homme enam nii vaba ei ole, siis on rabelemist rohkem. :) Aga ka üks päev vabadust ja puhkamist on väga hea!

Thursday, February 7, 2008

Väsinud ja pealinna-vastaline

Lõpetasin just oma tööülesanded.
Ma keeldun edaspidi igasugustele koolitustele minemast, kui see tähendab magamata ööd, sest mul on vaja veel sada tööasja ära teha!!!
Olen magamata ja väsinud, bussis ehk saan magada.
Nüüd pole mõtet enam pikali visata, see mõni minut tukkumist teeb enesetunde palju halvemaks, parem hakkan oma hommikusi toimetusi tegema. Nagunii vaja asjad pakkida.

Mulle ei meeldi Tallinn. Vabandan kõigi tallinlaste ees, aga see linn ei meeldi mulle tõepoolest. Tunnen end alati halvasti, kui pean pealinna minema. Ma olen küll püüdnud mõelda teda ilusamaks ja sõbralikumaks, aga ikkagi ei tunne ma end selle linnas koduselt. Liiga palju lärmi, müra ja liiklust minu jaoks... :) Maakas, noh!:)

Ja ebameeldiv on minu jaoks veel mitmeks päevaks minek, sest see tähendab automaatselt muret, kuhu ma ööbima lähen. Mul on küll Tallinnas sugulasi, eriti agaralt ootab mind mu tädi, kelle juurde ma siiski minna ei taha eriliste säästutingimuste pärast, mis ajavad mul südame pahaks. Teiste sugulastega ma ei suhtle nii tihedalt, et sinna maanduda, tunnen end ebamugavalt. Endisi klassikaaslasi on ka, aga ma olen kord juba selline häbelik ja tagasihoidlik, ma kohe ei tihka hakata end kuhugi pressima... :)
Nii on sellised ööbimise läbirääkimised minu jaoks igasuguste mitmepäevaste koolituste kõige kohutavam osa. :)
Seekordki jätsin selle kõige viimasele hetkele, tegelikult lausa homseks, lootuses, et äkki kuskilt mõni tore lahendus sülle kukub :D - ja kukkuski!:D:D:D

Ja tahan õhtul teatrisse minna, loodetavasti õnnestub, kuigi pealinlased on nii usinad teatriskäijad, et pole võimatu, et jään piletit ilma. Aga varuvariandid on ka olemas. :)

Nüüd aitab lobisemisest, vaja tegutseda!

Tuesday, February 5, 2008

Hullud päevad - hääd ja halba

Täna selgus, et mind on üsnagi vääriti mõistetud ja sellest on mul kaelas paras jama. Sain ebameeldivat tagasisidet ja püüdsin nuputada, mida ma selles olukorras üldse teha saan. Mõtlesin tagantjärele öeldud sõnadele ja pidin tunnistama, et jah, mind võidi tõesti vääriti mõista.
Õnnetuseks oli mul täna ka nii kiire, et polnud aega midagi klaarida.

Homme tõotab sama hullumeelne päev tulla, pealegi lähen homme töölt varem ära, see tähendab jälle poolikuid asju. Ja ilmselt ei jõua ma ka midagi selgitada.
Lisaks on mul vaja küsida üks vaba päev täiesti isiklikuks tarbeks, mida ma eriti ei tihka teha, sest nagunii olen neljapäeval ja reedel Tallinnas... Nii jääb neid tööpäevi kaunis hõredaks.... Mitte et MINUL selle vastu midagi oleks, küll aga võib juhtkonnal olla...

Oli see hea või halb, aga täna oli nii kiire, et ega ma vist ülearu ka igasuguste jamade pärast muretseda ei saanud. Vahel on kiire päris hea. Pole aega põdeda. Ja mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks. ;)

Aga hea uudis oli ka. Kohe väga hea. Mis sellest, et pärast jamade valguses ma ennast enam nii hästi ei tundnud, aga siiski oli rõõmustav kuulda sellest, mida ma ei osanud endassepuutuvaks arvatagi.

Sunday, February 3, 2008

Mitte mingil juhul! :)

Ma ei poolda tutvumisi interneti kaudu. Olen pigem seda meelt, et tutvuda reaalses elus ja juhuslikult on palju huvitavam kui neti kaudu, kus hakkad suhtlema kellegagi, keda Sa tegelikult ei tunne ja Sa ei tea, kas ta endast üldse õiget infot jagab või mis inimene ta on.
Ja kuna ma olen seda ka valjuhäälselt kuulutanud, kuidas minu arvates asjad kohe üldse olla ei tohiks, siis mis on loogiline elu õppetund minu jaoks?

Vihje: alati, kui ma mingis küsimuses võtan väga kindla hoiaku, et see on ainuvõimalikult nii ja mitte teisiti, siis seab elu mu teele justnimelt samasuguse situatsiooni, mille kohta ma valjuhäälselt olen oma arvamust kuulutanud, ise loomulikult kindel olles, et mina ju mitte kunagi midagi sellist ei tee!

Svipsis mehe jutt

Parajalt švipsis mehe jutt naisele.

"Ma armastan Sind. Kas Sa tead seda, et ma olen ainuke mees, kes Sind tõeliselt armastab? Teised mehed ei armasta Sind. Kui nad seda ütlevad, siis nad tahavad Sind ainult ära kasutada. Tegelikult tahavad nad ainult Sinu suguelundeid ära kasutada."

Hüvasti, riiakas mees!

Saun on täna mul kõva teema. :)
Enne, kui mees ennast asutas täna sauna minema, püüdsin temaga rääkida. Küsisin, miks on nii, et ta saunast tulles on riiakas tujus ja kipub tüli norima. Tuli välja, et ta saab ise ka aru, et ta seda teeb, aga enda väitel ei oska öelda, MIKS ta seda teeb. Ajas alkoholi süüks. Vaidlesin vastu, et kui me kodus veini joome, siis ju pole sellist probleemi. Ta jäi enda juurde kindlaks, et ta ei tea põhjust, ja et ta püüab olla mõistlikum.
Ja ennäe imet - oligi!
Tuli koju, ei olnud riiakas ega midagi, saime kenasti hakkama, kuni...
Aga see on juba järgmise postituse teema.

Saunamõnud koos muredega

Eile oli mõnus saunaõhtu üle hulga aja. Tegelikult selle aastanumbri sees polnudki meil saunategu olnud.
Väga hea oli kokku saada. Mmmmm, ja mõnusad saunaprotseduurid sinna juurde!!!
Nagu alati sai nalja palju, aga siis läksid jutud väga tõsiseks. Ootamatult.

Teadsime ju küll, et R.-l ei ole kooselu just roosiline, aga et asjad on läinud hullemaks, seda me ei teadnud.
Äkitselt hakkas ta nutma ja rääkis lähemalt, milles asi.
Seda oli masendav kuulda.

Nii oli meid kolm naist, kes kõik teavad, mida tähendab elu vägivaldse mehega. Üks oli tubli ja suutis end sellest lahti rebida, teisel on mees end kardinaalselt muutnud, kolmas elab edasi ja valguskiirt ei näe, sest tema on kindel, et tema mees ei muuda iial oma käitumist ja suhtumist. Veel aasta tagasi oleksin sama öelnud.

Aga parimagi tahtmise korral ei saa me R-le anda nõu mehe juurest ära tulla. Mis ei tähenda, et me poleks seda teinud. :D Muidugi soovitasime mees sinnapaika jätta, aga nagu alati - majanduslik sõltuvus on see, mis naisi sageli paigal hoiab.
Rääkisin oma variantidest, millele mina mõtlesin, kui tahtsin mehe juurest ära minna. Ega neist palju abi polnud, aga siiski mõned võimalikud väljapääsud.

No meil tuli kolossaalselt hea idee rajada üksildaste naiste pansionaat. :) Kus mujal kui M-i juures! :) Me mahume sinna ideaalselt ära ja kohe tuli ideid, mida me seal tegema hakkame! :)

Nali naljaks, kuid teema oli tõsine. Vähemalt sai R. oma muret kurta ja me saime sellest rääkida. Ja ta teab, et me oleme olemas.
R. ütles, et ta ei suuda uskuda, et on selliseid mehi, kes saadavad terve päeva jooksul telefonitsi sõnumeid, et armastab oma naist, et sellest räägitakse kogu aeg (ehheee, no vihjed olid muidugi minu mehe aadressil!:D), tema oma ainult alandab ja sõimab ja nüüd ka füüsiline vägivald.
Ma ütlesin, et tean väga hästi, mida see tähendab, sest olen varem ise samasugust elu elanud, samasuguseid alandusi talunud ja mulle on samamoodi öeldud, et .... Ja ma poleks iial uskunud, et on võimalik, et midagi meie elus muutub. Nüüd usun.
Ja muidu oleks kõik väga kena, meie läbisaamine on ideaalilähedane, parem kui see kunagi olnud on, selle üle on väga hea meel, kui ainult.... Aga sellest ma ei räägi.

R. -i väitel ei ole tema mehe puhul sellised muutused võimalikud. Jah, mehed on erinevad.

Meie küsimus oli, miks on mehed sellised? Muidugi mitte kõik. Loomulikult on ka teistsuguseid mehi. Aga miks on siiski palju neid, kes oma naisesse alandavalt suhtuvad ja seda tihti ka teistegi inimeste juuresolekul, mitte ainult koduseine vahel? Tähendab, nad ei häbene ka väljapoole näidata oma suhtumist, järelikult on see nii tavapärane ja nad ise ei teadvusta endale, et sellises käitumismallis midagi imelikku oleks.

Sain lugemiseks väga huvitava raamatu "Vastikud inimesed" (Kuidas mitte lasta neil endale haiget teha, nende tasemele laskumata), ehk annab see mõningaid vastuseid. Ainult et üks asi on selliste alavääristavat käitumist praktiseerivate inimestega suhelda näiteks töökohal, hoopis teine asi temaga igapäevaselt koos elada. Ja kui selline inimene kasutab ka füüsilist vägivalda, siis on tema käitumine igati ettearvamatu ükskõik millise uue kasutusele võetava käitumismudeli puhul.

Saturday, February 2, 2008

Sauna hinge küürima

Mees ei tahtnud sugugi tööle minna. Küll käis ja virises nagu väike laps, lõpuks ikka läks. Siis helistas natukese aja pärast, et tahab minu juurde. Einoh...
Lubas tulla ja mulle süüa teha.
Aga mina lähen õhtul sauna.
Ma arvasin, et ta on kaua tööl ja siis tuli saunakutse väga õigel ajal.

Ja tegelikult jätan ma palju asju rääkimata.
Mida ma ikka virisen, kui olen ise teinud valikud. Siis tuleb rahul olla ja mitte hädaldada, kui miski vastukarva on.

Tegelikult ei tahaks ju keegi hambad-ristis-edasi-elu elada. Väga lihtne - siis tuleb teha valikud, mis lasevad elada rõõmus ja rahus.

Nii et ära siin virise midagi!
Asju mõistusega võttes on patt millegi üle rahulolematu olla, olen seda korduvalt endale öelnud.

Tahaks juba sauna... ehk saab mõtted ja hinge kah puhtamaks...

Pole meenutamist väärt

Nii oligi, nagu arvasime - üks meist hüppas alt ära. Muidu mõtlesime minna bowlingut mängima ja pärast S. juurde.
Siis tõmbasime bowlingu maha. Kuna mul oli proov ka, jäänuks algus nagunii hilja peale. Kui mingeid produktiivseid mõtteid enam ei tulnud, tegi S. ettepaneku, et saaks pärast proovi tema juures kokku ja teeks väiksed dringid. See sobis. Ma ei saanud nagunii kauaks end planeerida, sest mees tahtis koju tulla ja tema ei viitsinud minu järel enam kaua oodata.

Dringitamine tühja kõhu peale ja väga lühikese ajavahemiku vältel - ma ei taha ülejäänud õhtut meenutada. :D:D:D

Hommikul oli peavalu, mees tegi kohvi ja võileibu ning oli väga hoolitsev, kuid ei saanud jätta märkimata, et ma pole mõistuse juures - oleks ju võinud siis kodus kahekesi veini juua, kas ma pidin siis tingimata S. juures sellele pudelile põhja peale tegema... :D:D:D

Sain aru küll, et tal on õigus, ega ma ise kah ei kiida oma teguviisi, aga ma ju poleks kiirustanud, kui mul olnuks kauem aega... Aga kuna ma sõltusin tema transpordist, siis läks just nii nagu läks.

Tunnistasin oma rumalust. Teinekord tuleb asju paremini ja ettenägelikumalt planeerida. :)

Friday, February 1, 2008

Nädalalõpp - JÄLLE KÕRTSIS !!!????

Tuli mõte kolleegidega nädalalõppu tähistada. Aga ei tea, kas sellest asja saab. Üks vist hüppas jälle alt ära... see selgub mõne aja pärast.
Aga kui ma mehele ütlesin, et selline plaan on, siis sõnas küll, et talle ei meeldi, kui ma JÄLLE kuhugi kõrtsidesse lähen! Soo-sooh? Aga kes keelab ise mind kuhugi KÕRTSI kutsumast??!! Ehkki ma eelistan natuke viisakamat kohta... khm, või viisakamat sõna väljas söömas ja tantsimas käimise kohta.
No vabandust, aga kui tema leiab, et meie seltsielu peabki olema aastakümneid kuni surmani ikka ja aina kahekesi kodus nelja seina vahel, siis mulle see enam ei sobi. Siis ma lihtsalt käin mõne muu seltskonnaga huvitavid tegevusi harrastamas, olgu siis kinos või bowlingut mängimas või kus iganes. Ja seda heidab ta mulle ette!?
Samas ta ka lepib sellega, võib-olla kartusest, et ma hakkan etteheiteid tegema, et miks ta ise minuga kuskil käia ei taha. Aga mina ei tee enam mingeid etteheiteid. Olen sellest rääkinud ja kui ta seda vastu ei võta ja aru ei saa, siis on olukord just selline, nagu ta parajasti on.
Eks siis elame niimoodi. Ja kuni ta ise ei tule minuga kuhugi, siis käin teiste seltskondadega.
Aga vahest on see tema jaoks ka sobivam variant - saan ise käia, olen rahul ja ei tüüta teda, ei tee talle etteheiteid. Väga mugav ju. Ja raha jääb ka alles.

Õnneks läbi!!!

Hoolimata imeilusast hommikusest vaatepildist kujunes tänane päev taas töörohkeks ja väsitavaks just igasuguste raskete asjade poolest.
Ainus lohutus, et on reede! :)
Vahel on mõistus otsas, enam mitte midagi ei oska teha!
Kuulad ja räägid, kullad ja arutled... Hea on, kui on arutlemisvõimeline vestluspartner vastas, aga kui on keegi, kes ei suuda ühtki mõistlikku sõna kuuldavale tuua, siis ajab ahastusse küll. No mida sellisega teha??!! Kas mõtlemisvõimet jagatakse kuidagi nägude järgi või??!!

Aga oli ka kolm suhteliselt normaalset jutuajamist, igaüks ise kaaluga, ja nende üle oli mul hea meel, loodan, et tulemused on positiivsed. Laias laastus kindlasti, kui mitte just lähiperspektiivis, aga ma ise tunnen end hästi ja kuidagi kergelt, justkui oleks suur raskus õlult võetud.
Hea tunne jäi. Ja järgmisele nädalale lähen ka parema tundega vastu.

Kas keegi nägi?

Täna hommikul sain šoki.
Astun majast välja ja mis ma näen - milline imeline taevas!! Nii verev, nii punetav, nii imeline!!! Ma polnud tükil ajal nii ilusat päikesetõusutaevast näinud!
Seisatasin mitmel korral, et seda imetleda, nii lummav vaatepilt oli see!
Jäin tööle hiljaks. Aga see polnud üldse tähtis. See imeline looduse kingitus oli palju enam väärt kui tööle hilinetud minutid.
Kuidas on võimalik midagi nii ilusat välja mõelda??!!
Fantastiline elamus ja kaunis algus nädala viimasele tööpäevale. :)
Tuleb ilus päev, kui juba algus on nii pilkupüüdev! :)