Myself ja Ramloff on kirjutanud lähedusevajadusest. See oli mulle väga südamelähedane teema ja samad mõtted võinuks olla mu endagi poolt kirja pandud, nagu Myselfgi Ramloffi kirjutise kohta ütleb. Olen Myselfiga ja Ramloffiga 100% nõus ning mind valdavad samad tunded - lähedusevajadus on minulgi suur ja mind häirib, kui igasugune lähedusevajaduse soov tõlgendatakse seksisooviks, aga mina tahan lihtsalt kaisus olla või kallistada ilma varjatud seksisoovita. Veel rohkem häirib, kui füüsilist kontakti pakutakse ainult seksisoovi eesmärgil ja siis ollakse pahane, kui ma sellega kaasa ei lähe. Aga mulle meeldib, kui mind hellitatakse ka lihtsalt sellepärast, et mind tahetakse hellitada.
Absoluutselt jagan Myselfi arusaama (üleüldse on Myself ära öelnud kõik olulised mõtted, mida ma täielikult jagan), et vaimne side on kõige olulisem, et üldse midagi enamat saaks tekkida. Kui vaimset sidet ei teki, siis ei taha ma selle inimesega ka füüsilist lähedust, õigemini ei kujuta ette, et nii võiks olla.
Tegelikult on see omapärane tajuküsimus, mõne inimesega tunnedki end hästi ja tema puudutusedki ei tekita võõristust ega ebamugavust, samas kui mõnega, kellega muidu tunned end toredasti, füüsilist lähedust ei taha ega kujuta ettegi.
Sobivus ja meeldivus ja enda taju teise inimese suhtes on nii keerulised nähtused ja vist ei allu mõistuslikule arutelule.
Aga lähedusvajadus on inimestel nii erinev ja on kahju, kui selles osas kaks täiesti vastandlikku inimest kokku saavad - kui palju vääritimõistmisi ja haigetsaamisi ja pahameelt ainuüksi seetõttu, et üks tahab teise inimese puudutusi, kallistusi ja embuses olemist kui loomulikku kooselu osa, aga teisel seostub see vaid seksiga.
Kui selline kooselu kestabki aastaid, siis paraku kellegi soovide mahasurumise ja lähedusekaotuse hinnaga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment