Monday, February 11, 2008

Tänased mõtted - negatiivsed ülekaalus

Alati on miski millekski hea. Isegi halvad asjad. Ainult et halva asja heast küljest võid alles hiljem aru saada.
Tänaseks oli planeeritud üks väga oluline asi. Minu enda arvates oluline. Võib-olla saatuse arvates ei olnud mulle seda vaja. On ju hea ajada saatuse kaela midagi, mis ei lähe nii nagu oodanud oled. Olin seda nii kannatamatult oodanud ja juba ette üsna elevil.
Aga tegelikkuses ei saanud see teoks. Püüan välja mõelda, milleks see hea oli. Kindlapeale on sellel hea külg olemas, see ilmneb arvatavasti hiljem.
Ja tegelikult on ju vaja ise teha olulisi otsuseid, ise vastutada oma tegude ja tegematajätmiste eest.

Üks hea külg oli küll kindlasti, sain teha ühe visiidi, mida olin edasi lükanud ajapuuduse ettekäändel. Nüüd oli mul aega (olin ju töölt ekstra vaba päeva küsinud) ja sain seda kasutada sihipäraselt ja äärmiselt vajalikult. Millised on tulemused, selgub kuu lõpus. Aga on lootust asjade paranemisele. Kui midagi hullu ei selgu. Loodan ju ikka, et ei pea kuulma kõige halvemat uudist.

Kuna vabanesin oma asjatoimetustelt tunduvalt varem, kui ma seda eales arvata oleksin võinud, siis tärkas minus südametunnistus ja läksin tööle, ehkki olin päeva vabaks küsinud.

Hea oli, et läksin, sest nii sain täna oma koosa kätte, järgmine ootab ilmselt homme. Ühesõnaga oli minu äraolekul jamasid, mille pärast on keegi teine saanud mööda päid ja jalgu, nüüd sain mina need kätte. Süda jälle raske ja masendus on kerge tulema.
Samas mõtlen enesekriitiliselt, et küllap oli põhjust ka, suudan kainemalt mõelda, kui emotsioonid maha surun. Muidu kipub väga nutuseks minema.
Mis ei tapa, teeb tugevamaks, lohutan end sellega.

Aga igal juhul vaimustus sellest koolitusest, kus kuulsin väga huvitavid asju, haihtus, ning ei olnudki enam tahtmist oma muljeid jagada. Loomulikult pean ma seda ühel hetkel ikkagi tegema, aga... momendil on entusiasm kadunud. Ja tundub, et kuuldu polnudki nii hea...

Oeh, suhtumised on nii olulised. Sellega on võimalik tekitada head tuju ja mõnusat meeleolu, aga mõned sõnad ajavad masendusse ja tekitavad peavalu. Ja tunnet, et miks peab ebameeldivaid asju ütlema ebameeldivalt. Ja tunnet, et väga oluline on, kuidas teise inimesega räägid.
Mõttel on tohutu jõud, sõnadest rääkimata.

Ei, ma ei võta midagi südamesse. Teen oma järeldused ja võtan õppust. Kõige tobedam, kui ma oma eksimusi ei tunnistaks, olgu need siis pisukesed või natuke suuremad.
Ja jään selle juurde, et vähemalt ise püüan inimestega käituda väärikalt ja süüdistamata. Kuigi see ei pruugi ka alati õnnestuda...

4 comments:

Kristiina said...

Oi, nüüd ma tunnen küll ennast süüdi, et Sinuga enne niimoodi rääkisin... Ma loodan, et Sa ei kirjuta siin minu öeldud sõnadest, aga kui, siis palun vabandust. Ei tahtnud Su niigi halba meeleolu veel halvemaks muuta ja igatahes ei mõtle ma midagi pahasti. Sinu otsused on Su enda asi ja mina vist avaldan oma arvamust mõnikord liiga teravalt, mulle tundub.

Küllap see millekski hea oli, mis täna ära jäi, ma olen selles kindel. Muidugi võib ju uuesti proovida, kui arvad?

Igal juhul loodan, et Sul läheb jälle paremaks. Pai ja ole tubli!

valgeseelik said...

Kullakene, ma ei räägi Sinu öeldud sõnadest, ehkki vahel ütled tõesti natuke teravalt, küllap oleneb see ka Sinu enda enesetundest ja olukorrast. Nagu meil kõigil. Tavaliselt suudame olla leplikumad, kui meil on kõik väga hästi, ja mitte nii leplikud ja sallivad, kui meil ei ole kõik super-superkenasti. Aga noh, Sinu puhul võin öelda, et vahel on mulle vaja otsekoheselt ja teravalt öelda, see paneb mind rohkem mõtlema ja kindlasti ma Sind ei süüdista. Lihtsalt Sinu arvamus oli selline, nagu Sa ütlesid, mina arvan hetkel teistmoodi, ma ei kavatse Sind küll sellepärast hukka mõista. :)
Ma arvan ka, et millekski oli ärajäänud asi hea. Kas me veel proovime, seda mõtleme, eks?
Ja ära muretse, mul läheb paremaks. Elu ei koosne ainult tööst ja tööasjadest, vaid väga paljudest toredatest inimestest, kellega tööväliselt suhtlen. Aitäh Sulle!:)

alleks said...

Kuri Saatus oli Don Quiote teema. Eriti lahe oli see, kui imekaunis Dulcinea Kurja Saatuse pärast küüslaugu järgi lehkavaks külanaiseks oli muudetud.

Loodan, et sinu saatus veel nõnna kuri ei ole.

valgeseelik said...

Tänan, Alleks, küüslaugu järele ma veel ei lehka jah, nii et minu Saatus on vist pisut armulisem küll... :D