Tänased mõtted - negatiivsed ülekaalus

Alati on miski millekski hea. Isegi halvad asjad. Ainult et halva asja heast küljest võid alles hiljem aru saada.
Tänaseks oli planeeritud üks väga oluline asi. Minu enda arvates oluline. Võib-olla saatuse arvates ei olnud mulle seda vaja. On ju hea ajada saatuse kaela midagi, mis ei lähe nii nagu oodanud oled. Olin seda nii kannatamatult oodanud ja juba ette üsna elevil.
Aga tegelikkuses ei saanud see teoks. Püüan välja mõelda, milleks see hea oli. Kindlapeale on sellel hea külg olemas, see ilmneb arvatavasti hiljem.
Ja tegelikult on ju vaja ise teha olulisi otsuseid, ise vastutada oma tegude ja tegematajätmiste eest.

Üks hea külg oli küll kindlasti, sain teha ühe visiidi, mida olin edasi lükanud ajapuuduse ettekäändel. Nüüd oli mul aega (olin ju töölt ekstra vaba päeva küsinud) ja sain seda kasutada sihipäraselt ja äärmiselt vajalikult. Millised on tulemused, selgub kuu lõpus. Aga on lootust asjade paranemisele. Kui midagi hullu ei selgu. Loodan ju ikka, et ei pea kuulma kõige halvemat uudist.

Kuna vabanesin oma asjatoimetustelt tunduvalt varem, kui ma seda eales arvata oleksin võinud, siis tärkas minus südametunnistus ja läksin tööle, ehkki olin päeva vabaks küsinud.

Hea oli, et läksin, sest nii sain täna oma koosa kätte, järgmine ootab ilmselt homme. Ühesõnaga oli minu äraolekul jamasid, mille pärast on keegi teine saanud mööda päid ja jalgu, nüüd sain mina need kätte. Süda jälle raske ja masendus on kerge tulema.
Samas mõtlen enesekriitiliselt, et küllap oli põhjust ka, suudan kainemalt mõelda, kui emotsioonid maha surun. Muidu kipub väga nutuseks minema.
Mis ei tapa, teeb tugevamaks, lohutan end sellega.

Aga igal juhul vaimustus sellest koolitusest, kus kuulsin väga huvitavid asju, haihtus, ning ei olnudki enam tahtmist oma muljeid jagada. Loomulikult pean ma seda ühel hetkel ikkagi tegema, aga... momendil on entusiasm kadunud. Ja tundub, et kuuldu polnudki nii hea...

Oeh, suhtumised on nii olulised. Sellega on võimalik tekitada head tuju ja mõnusat meeleolu, aga mõned sõnad ajavad masendusse ja tekitavad peavalu. Ja tunnet, et miks peab ebameeldivaid asju ütlema ebameeldivalt. Ja tunnet, et väga oluline on, kuidas teise inimesega räägid.
Mõttel on tohutu jõud, sõnadest rääkimata.

Ei, ma ei võta midagi südamesse. Teen oma järeldused ja võtan õppust. Kõige tobedam, kui ma oma eksimusi ei tunnistaks, olgu need siis pisukesed või natuke suuremad.
Ja jään selle juurde, et vähemalt ise püüan inimestega käituda väärikalt ja süüdistamata. Kuigi see ei pruugi ka alati õnnestuda...