Mina igal juhul tunnen, et viimaste nädalate pingutused on mind nii tühjaks imenud, et ma ei jõua kohe üldse mitte midagi teha. Täna sain õnneks lõuna ajal majast välja minna, see oli meeldiv vaheldus, muidu oleks juhe kokku jooksnud.
Natuke teises keskkonnas tööasjadest rääkida on hoopis midagi muud kui kogu aeg siinsamas vahutada.
Ja mu koostööpartnerid on nii ütlemata kenad inimesed, nendega oli mõnus juttu puhuda.
Pärast kohtumist mõtlesin, kas ma ikka tulengi tööle tagasi. See oli raske sisemine võitlus, aga kohusetunne jäi peale. Ehkki ma ei saa aru, mis kohusetundest me siin räägime, kui ma tööd ikka ei tee?! :D:D:D
No olgu, tunnistan, et ma ikka tegin paar pakilist asja ära, aga nüüd sai küll villand ja ma ei kavatse enam mitte ühelegi tööasjale mõelda. Punkt.
Homme tõotab ka selles mõttes hea päev olla, et saan taas peale lõunat ära minna, sedapuhku Suurde Linna. Asjaolud pole küll meeldivad, kuid ma naudin seda, et saan majast minema ja n.-ö. teisi tuuli kopsudesse tõmmata.
Kõigi oma rakkudega tunnen, kui väsinud ma olen neist pikkadest päevadest ja et enam üldse ei taha pingutada.
Tegelikult aitab see päris hästi, kui mõnel päeval saab majast varem minema.
Näiteks eelmisel nädalal neljapäeval läksin juba enne nelja ära (tegelikult täiesti normaalne tööaja lõpp!) ja reedel juba enne kahte (tänu saabuvale pidupäevale) - tänu neile lühematele päevadele tundus nädalavahetus nii pikana ja ma sain palju paremini end välja puhata, ehkki mõlemad puhkepäevad kulgesid pidude tähe all.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment