Saturday, February 23, 2008

"Minu mustikakarva ööd"

Eile käisime kinos. Esimene emotsioon oli juba filmi kestel, et see on nii aeglane ja veniv, natuke uimane. Ometi olid fantastiliselt ilusad naisnäitlejad ja mees ka muidugi, aga just naised olid väga ilusad. Ja milline muusika - imeline!
Teistele meeldis, aga jäin enda juurde, et liiga aeglane ja uimane. Alles täna hommikul (pikad juhtmed, noh!!:D) taipasin, et see film pole üldse kinos vaatamiseks. See on selline film, mida naudid kodus kallimaga teineteise kaisus ja veini juues ja vahepeal armatsedes ja üleüldse - olud peavad selle filmi vaatamiseks olema teised.
Tagantjärele on kadunud häiriv aeglus, on jäänud sündmustik, muusika ja ilusad naised ja film tundub suurepärasena, sest olen ta mõttes paigutanud vaatamiseks teise keskkonda.
Ilus on kohtuda, siis olla eemal, et end tundma õppida, saada läbi teiste peegelduse aimu iseendast, ning siis uuesti kohtuda, et jääda. Ilus.

3 comments:

Anonymous said...

no näed siis, said asjale pihta lõpuks :P mind siiralt huvitas, kas jõuab kohale või jaa :)
ja selle filmi muusika ma kusagilt välja imen, kasvõi läbi halli kivi :)

jospel@logimata

Pille said...

muudkui loen ja loen ja loen nagu oleks kõik jutud ise kirjutanud, ma küll palun aga eks ise otsusta kas kirjutad mulle

valgeseelik said...

Jaaah, Jospel, pikad juhtmed pole just eriline õnnistus.... Küllap te istusite mu juhtmete peal... :D:D:D
Pille, aitäh Sulle, Sinu sõnu on nii soe ja armas lugeda, nii hea on teada, et veel keegi mõtleb samamoodi ja tunneb samu tundeid ja talle lähevad korda samad asjad - aitäh! Kirjutan Sulle heameelega, kui tean, kuhu kirjutada. Võid ka mulle kirjutada - valgeseelik@gmail.com.