Sunday, September 30, 2007

Esinema - alati valmis!

Homme pean minema teise asutusse lähikonnas ja tegema tarka nägu ning ajama tarka juttu. Vähemalt esitati kutse sellises toonis, nagu oleksin ma maailmanaba ja tuleksin suurt tõde kuulutama.
See ei meeldi mulle.

Küll aga meeldib mulle esineda! :)

Ma ei valmistanud isegi ette mingit sõnavõttu ega loengut, kuigi teemasid oleks jätkunud, sest mulle tundub, et kõige olulisem ja õpetlikum on rääkida omaenda kogemustest.

Ega ma nüüd teab mis kogenud pole, aga üht-teist on siiski tehtud ja kõige viljakam ongi ju vahetada kogemusi, kuidas teised tegutsevad, kindlasti on midagi kõrvataha panna.

Mis mulle endale väga meeldib ja mis jääb tavaliselt meelde ka teiste esinemisest, on see, kui juletakse rääkida oma vigadest ja eksimustest. Minu arvates on see väga õpetlik, tark õpib ju ikka teiste vigadest.

Jätan lisamata, et rumal ei õpi enda omadestki. :)

Homme tõotab tulla üleüldse toimekas päev.
Aga sellele mõtlen ma homme. Mis saabub 18 minuti pärast. :)

Siiski - mõtlemise "homme" saabub mitmeid tunde hiljem. :)

Valikute küsimus

Sel hooajal seisan jälle silmitsi tõsiasjaga, et ma ei saa esmaspäeviti teatris käia. Aga just esmaspäeviti on külalisetendused, mida tahaks ka näha.

Kuid õnnetuseks on just esmapäeviti trenn ja kui see on kord nädalas, siis jään teistest tuntavalt maha, kui mul nädal vahele jääb.
Ja tegelikult on ju suhteliselt sageli selliseid etendusi, mida tahaks näha. No mitte just igal esmapäeval, aga ikkagi...

Niisiis jälle valikud. Mitte küll teab mis elulised valikud, aga ikkagi pean endale selgeks tegema, kumba ma rohkem tahan või mis olulisem on. Mõlemad ju on....

Tuleb leida kuldne kesktee?
Nagunii olen praegu Tartu trennid ära jätnud, õigemini arvan ise, et edasi lükanud, ehk ma milllagi ikka jõuan sinna ka, aga kui see jääb väga juhuslikuks, siis pole sel ka mõtet, järjepidevus on oluline.

Eelmisel hooajal käisin trennis 5-6 korda nädalas ja teatrisse sain alles kevadel, siis hakkas kahju, et pole ühtegi etendust näinud, siis püüdsin tasa teha. Noh, kohe tuli treeningutes tagasilöök, aga paraku nii ongi, et mitut head korraga ei saa.

Igal hetkel valikud. Kasvõi pisikesed, aga ikkagi valikud.

Mõtlemiseks

Üle tüki aja natuke mõtteainet ka.


MINA OLEN OMA ELU LOOV JÕUD.


SOOVID LÄHEVAD TÄIDE - JA TÄPSELT TELLIMUSE JÄRGI.


JÄTAN TÄIESTI LAHTISEKS, MIL VIISIL SOOV MINU ELUS TÄIDE PEAB MINEMA.


Tegelikult meeldisid mulle väga need katkendid, mis Kristiina oli välja kirjutanud Joseph Murphy raamatust "Teie alateadvuse jõud".

Miks inimesed ei usu, et mõttel on tohutu jõud?! Soovitan lugeda ja mõelda selle üle.

Mees otsib uut

Mees on viimasel ajal hakanud väga tõsiselt mõtlema sellele, millest olen ammu rääkinud - töövahendile.
Uurib mitmesuguseid variante, sest seda enam edasi lükata ei anna. Õnneks saab ta sellest ise ka aru ja vähemalt üritab midagi teha. Vaheldus nurisemisele.

Istub arvutis ja muudkui otsib; täna käis rääkimas potentsiaalse variandi pakkujaga - vähemalt tegutseb. Riskida ei taha, aga siiski üritab nigelast olukorrast väljapääsu leida.

Püüan igati toetada, ega ma muud teha ei saagi. Nagunii olen kõrvaltvaataja rollis, konkreetset nõu ma ju anda ei oska. Erinevate variantide puhul aitan lihtsalt arutleda plusside ja miinuste üle.

Ehk on sellestki abi.

Mul ei ole vastuseid

Nii ongi.

Ega mul polegi palju küsimusi, aga kahjuks pole neile vähestelegi vastuseid.

Ja kui päris aus olla, siis on mul tegelikult ainult üks küsimus. Kõige olulisem. Ja vastus sellele küsimusele omab ainsana tähtsust.

Aga vastust ei ole.

Kui vastuseid ei ole, siis tuleb nad välja mõelda. Kas see aitab?

Saunõhtu Hispaaniaga

Eile oli saunaõhtu. Meid oli seekord jälle rohkem ja siis on meil väga lõbus, naeruteraapia kulub aeg-ajalt väga ära. :)

S. oli käinud Hispaanias ning rääkis meile oma reisimuljeid. Muude muljete kõrval oli neil buss vahepeal üles öelnud, ta oli oma rahakoti koos kõigi dokumentide ja rahaga ära kaotanud ja siis jälle üles leidnud ning mobiiltelefoni hotelli unustanud...

Väitis, et enam busssireisile ei lähe, pigem autoga, et saaks ise valida, kus peatuda ja mida vaadata.
Aga armus mägedesse. :)
Muljetamist oli pikalt ja kui ta ära läks, siis alles hakkasime saunatama, nii et ehkki me alustasine varakult, sain alles kella üheks koju.

Siis sain aru ka, miks mees nii tigedaks sai, kui oli juttu, et S. tuleb ka sauna. Tema arvas, et käimegi koos ühissegasaunas... Nojah, mina selle peale ei tulnud, aga ega tema ju ei teadnud, et S. osa piirdub reisimuljete rääkimisega... :)

Minu teada startis eile järjekordne turismireis Hispaaniasse, millest taas mõned mu tuttavad osa võtavad - populaarne koht see Hispaania! :)

Kui hästi läheb, ehk õnnestub siis ka neid reisimuljeid kuulda. Erinevate inimeste pilgu läbi on ju reisimuljed erinevad.

Saturday, September 29, 2007

Külm sõda lõppenud

"Külm sõda" on lõppenud. Selleks korraks.

Vahepeal, kui ma paar päeva ei kirjutanud, siis oli meil üsna terav seis ja ma juba arvasin, et see viib mingite tulemiteni.

Viiski. Tuli ühel õhtul šokolaadiga ja ütles, et armastab mind.

Ohhhh..... Väga raske ohe.

Algas taas!

Täna oli Suur Avakoosolek. Rahvas kogunes muidugi aegsasti ettenähtud ja väljakuulutatud kellaajaks, aga Suur Pealik sai alles palju hiljem tulla. Ja nii rahvas ootas.

Igaüks oli ka midagi söödavat-joodavat kaasa toonud, taustamuusika kahjuks kedagi tantsupõrandale ei meelitanud, igaüks oli ametis iseendaga ja keskusteleti väikestes gruppides.

Kui lõpuks Suur Pealik saabus, siis rääkis ta oma tegemistest ja plaanidest - neid on päris palju. Ja sellest on vaid suur rõõm. Tõotab huvitav aasta tulla. Mitte ainult Suur Pealik, vaid ka teisi on tulemas ja see teeb asja eriti huvitavaks.

Ma ei saanud eriti kaua olla, sest närviline mees ootas juba ukse ees ja kuna ta nägi, et rahvas juba laiali valgub, siis ei andnud ta mullegi võimalust pikemalt passima jääda.

Aga vähemalt algus on tehtud.

Friday, September 28, 2007

Läbipõletavast tööst ilma läbi põlemata

Ma pole juba NII KAUA kirjutanud! Igatahes tundub mulle, et terve igaviku pole ma siia midagi lisanud, ehkki viimasest postitusest on vaid paar päeva möödas.

Täna oli selline päev, kus ma ei saanudki arvutisse enne, kui alles hilisel pärastlõunal ja siis ei olnud see ka minu enda arvuti, nii ei olnud mul ka aega midagi kribada.

Kuigi polnud aega ja tegevust nagu jätkus, oli see ometi sisuliselt tühi päev minu jaoks, ma ei saa öelda, et oleksin midagi väga põhjapanevat teinud ja seetõttu teab mis head tunnet nagu polegi.
Mõnel päeval on eriliselt hea tunne, kui oled palju asju valmis jõudnud, siis lähed töölt rahulolutundega ära.

Mõni ütleb, et mul on väga raske töö ja kuidas ma küll üldse sellega hakkama saan, kas mu töö ei ole mul 24 tundi ööpäevas minuga kaasas.

Kahjuks pean valmistama pettumuse kõigile selliselt mõtlejatele - ei ole mu töö minuga 24 tundi ööpäevas kaasas.
Töö ei ole minu elus kõige olulisem, mul on ikka muid asju ka, mis mind huvitavad.

Ja kuidas ma ennast välja lülitan... ma ei tea, ma lihtsalt ei võta koju asju kaasa. Ma võin võtta mõningast paberitööd, see ei häiri mind, aga ma ei võta kõike südamesse kaasa ja ei nuta õhtuti patja, sest sellest ei oleks abi niikuinii.

Mulle meeldis Scarlett O'Hara mõte raamatus "Tuulest viidud" : "Sellele mõtlen ma homme."

Ja nii ongi. Tööasjadele mõtlen ma jälle homme, täna töölt lahkudes enam ei mõtle. Ja punkt. Mul on ju peale töö veel nii palju asju, mis mind huvitavad!

Ja kui ma mõtleksin 24 tundi ööpäevas tööle, siis oleksin ammu läbipõlenud! Ja sellist inimest pole küll kellelegi vaja.

Vahel jääb mulle mulje, et minus tahetakse vägisi tekitada süütundeid sellepärast, kuidas ma siis ikkagi ei tunne oma töö pärast muret nii ööl kui päeval, ma vist ikka ei ole õige inimene tegelemaks nii tõsiste asjadega, küllap olen südametu ja ükskõikne.

Mõni siis väidab, kuidas ta öösiti ei saa magada, aina mõtleb ja muretseb, kuidas ta valutab südant ning võtab endasse kogu maailma valud. Küsin: kas sellest on kasu ka olnud? On see mingit reaalset tulu andnud, et niimoodi öösiti mitte magada ja aina mõelda?

Pigem soovitaksin mitu pead kokku võtta ja aru pidada, kuidas aidata ja mida teha saaks, sellisest nõupidamisest on igal juhul rohkem kasu kui üksi patja nutmisest.

Wednesday, September 26, 2007

Kõigile unistajatele

Aga veel üks ilus sõnum:


IGA SOOV SISALDAB ENESES JUBA TÄITUMIST.


Ja selle ilusa sõnumiga lähen nüüd küll magama.

Hirmus viga!

Oooh, millega ma nüüd hakkama sain! Kiiresti pidin oma vea parandama! Tegin sellise apsaka, et... Hea, et on võimalus kustutada!

Sellest järeldus - edaspidi tuleb olla hoolikam ja korralikult jälgida, kuhu ja mida kirjutan! :)

See on see öine arvutis istumine - nii väsinud, et enam ei orienteeru blogimaastikul!

Kähku magama! Kell saab juba kaks! Apppii!!!!! Kolme ja poole tunni pärast heliseb äratuskell!

Tige tikker

Selliste meeliülendavate emotsioonidega koju jõudnud, sain tigedalt tikrilt torgata: "KUS SA NII KAUA OLID?! MAJA OLI PIME, SEAL EI OLNUD ENAM KEDAGI!!! KUS SA KOOSERDASID?!"
Ütlesin, et olime tõesti ainukesed majas ja kõik tuled tõesti ei põlenud...

Aga ta oli nii kuri ja mul ei olnud üldse tahtmist hakata teda kuidagi rahustama, et tal pole vaja muretseda, ma pole midagi paha teinud ega kuskil mujal käinud.

Tegelikult oli ta muidugi juba ennegi pahane. Talle ei meeldinud mitte üks põrm, et meie sellenädalasele klassiõdede saunaõhtule lisandub ka klassivend oma reisimuljetega, see häiris teda millegipärast väga. Mees ise suhtleb ka temaga ja minu meelest pole armukadeduseks küll põhjust... aga mine võta kinni, mis meeste peas mõlgub. Igal juhul oli tal juba enne tuju ära ja ta oli mornimast mornim.

Arvasin, et kui ma vahepeal ära olen, siis ta leebub ja ei ole enam tige tikker, aga see oli asjatu lootus. Ta nimelt oli mul vastas käinud, aga et tuled ei lõõmanud terves majas, siis ta järeldas, et seal polegi kedagi ja ma valetasin talle.

See paneb õlgu kehitama. Inimene usub seda, mida uskuda tahab.

Imeline öö

Kui koju tulin, oli juba pime.

Mõnus oli kõndida inimtühjadel tänavatel, oli päris soe, taevas säras hõbedane täiskuu ja sirasid tuhanded tähed. Ja ritsikad siristasid! :)
See oli nii imeline, et ma lausa jalutasin ega tahtnud üldse kiirustada, tegelikult oli see selline õhtu, kus tahaks kahekesi käsikäes kõndida ning nautida kuuvalgust ja helendavaid tähti...

Või viskaks pikali ja vahiks lõpmatuseni neid pisikesi kaugeid täpikesi, millel on nii lummav võim, mis aina kisub pilgu endale...
Ja see suur kädam taevas!

Miks on selline ilu pandud maailma valitsema öösiti, mil inimesed magavad ega näe seda imelist ilu, mida pakub soe öö, täiskuu, siristavad ritsikad ja tähistaevas??!!

Või ongi sellepärast selline ilu öösiti, et ainult vähestele väljavalitutele antakse õnne seda imelist maailma imetleda? Vaid neile, kes ei pea paljuks uneajast röövida aega lummuste jaoks?

Kes seda ei raatsi, jääb neist hurmustest ilma ega saa kunagi teada, milline tunne valdab teda, kui ta seisab pimeduses ning laseb end kuu ja tähtede imelisusesse mähkida...

Uus hooaeg algas!

Olen küll kohutavalt väsinud, sest kell saab juba üks öösel, mul on äratus kell pool kuus ja ma lõpetasin just töö arvutis. Eks ma tean, et olen hooletu ja lasen kõik tähtajad mööda, tahan siis homme kõik vajalikud aruanded ära esitada.

Aga no kuidagi ei saa ilma kirjutamata magama minna!

Täna oli hobialane kokkusaamine, enamus pandi paika, need, keda kohal polnud, saavad oma saatuse hiljem teada.
Aga hästi hea tunne on jälle alustada! Pealiku visioonid on huvitavad ja tema peale võib alati kindel olla, et sellest ka midagi head tuleb.

Minu enda visioonid, ideed, mõtted ja plaanid sellega, mis mul südamel on - ma ei tea, kas sellest asja saab. Palusin K-l tutvuda materjaliga, aga ma ei tea, kas tema näeb selles sama mis mina, kas see tema jaoks üldse paeluv on... Aga ma ei jäta jonni, see PEAB ükskord tulema! Sellest PEAB asja saama!
Sest see puudutab igaüht, olen selles veendunud.

Monday, September 24, 2007

John Gray "Mehed on Marsilt, naised Veenuselt"

Eile soovitas P mulle John Gray raamatuid lugeda, need on meeste ja naiste suhetest, kui erinevalt nad kõike näevad ja tajuvad.
Mul on mõned tema raamatud olemas ja ehkki olen neid millalgi sirvinud, võtsin siis tema soovituse peale uuesti kätte.

Tegelikult oli nii armas, kui ta mulle kirjutas, et on minu pärast mures, sest nii harva kui ta mind ka näeb ja ehkki ta on 450 km kaugusel, tajub ta, et minuga pole kõik kaugeltki korras (eeeee... mõistusega siiski loodetavasti ON veel korras...) ja ta tahab, et ma oleksin õnnelik.

See oli väga südantliigutav... ma kohe ei tea, kuidas mu ümber küll on nii toredad inimesed sattunud??!! Millega ma selle küll ära olen teeninud??!!??!!??!! Aga see on tõesti nii-nii armas! Sellist hoolimist tunnen igal sammul ja see teeb südame soojaks...
Aitäh kõigile, kes minust hoolivad, aitäh, et olete olemas... Kallistan teid kõiki kohe kõvasti! :)

Nojah, aga ma tahtsin tegelikult sellest raamatust rääkida, et kui ma selle juhuslikust kohast lahti lõin, siis sattusin just sellisele kohale, mis naisi väga hästi iseloomustab. Kehtib ka ilmselt eelmise postituse juures.:)

"Naine on nagu laine. Kui ta tunneb, et teda armastatakse, tõuseb ja langeb tema enesehinnang lainete rütmis. Kui ta tuju on tõesti hea, tõuseb ta tippu, kuid äkki võib kõik muutuda ning tema laine uhkab sügavikku. See langus on ajutine. Pärast seda, kui ta on täiesti põhjani jõudnud, tõuseb ta tuju uuesti ning ta tunneb end jälle hästi. Laine on iseenesest tõusma hakanud.

Kui naine on laine tõusul, tunneb ta end olevat täis armastust ja võimet anda, aga kui laine vajub, tunneb ta sisemist tühjust, mis vajab armastusega täitmist. Põhjas oleku aeg kulub emotsionaalseks suurpuhastuseks.

Laine tõusul surub naine negatiivsed tunded maha ning keeldub arvamast, nagu ei armastataks teda, laine vajudes aga hakkab ta neid negatiivseid tundeid ja rahuldamata vajadusi tajuma. Languse ajal on tal eriline vajadus rääkida oma tunnetest, ta vajab ärakuulamist ja mõistmist."


Niisiis on kõik väga lihtne, on vaid vaja arvestada naise tõuse ja mõõne... :)

Oh, muidugi on kõik palju keerulisem, keeruline on mõista ka mehi, aga hea on ju sellekohast abi saada, et teaks hoiduda järjest ja järjest "ämbrisse" astumast... Sest kahjuks me seda teadmatusest pidevalt teeme.

Niisiis - John Gray "Mehed on Marsilt, naised Veenuselt" ja "Mehed, naised ja suhted", mis mul parajasti käepärast olid.
Soovitan soojalt, kui olete huvitatud vastassugupoole paremast mõistmisest, õnnelikust suhtest ja olete valmis ISE selle heaks ka midagi tegema. :)

Tujukas naine

Täna oli hea kuulda, et K-l oli häid uudiseid ja see annab endale ka lootust, et mõned asjad lihtsalt kulgevad paremusele. Usk sellesse on ju kõige tähtsam. :)

Hommikul vestlesin ühe teise K-ga, aga temal on lood endiselt keerulised ja nagu ta ise ütleb, et kõnnib kui noateral, kunagi ei tea, mis on hea ja mis mitte.

Tujukate naistega ongi raske. Aga mulle tundub, et naine on tujukas siis, kui ta ei armasta. Kui ma lähtun endast, siis mulle endale tundub (ma ju ise ennast kõrvalt ei näe, ega ma nii täpselt ei tea), et ma olen valmis armastatud inimese heaks tegema absoluutselt kõike ja ma saan õnnelik olla teise inimese õnnelikuks tegemise läbi. Mis tujukusest siis saab rääkida?!

Oeh, no nüüd paistab sedamoodi, et ma olen suisa ideaalne inimene, aga sellest on küll asi kaugel. Kuid tõsi on see, et armastus toob inimeses esile need parimad jooned ja polegi põhjust oma halvemat poolt näidata.

Seetõttu viib tujukas naine mu mõtte sellele, kui suur tema armastus on. Aga vahest mõni inimene lihtsalt ongi selline tujukas ja ettearvamatu ja armastusega pole siin midagi pistmist? Pannes veel mõned teadaolevad faktid kokku, siis ehk teen hoopis valesid järeldusi?

Aga iga mees tahab ju uskuda, et tema väljavalitu teda armastab. Kui selles kindel ei saa olla, siis teeb see kurvaks, tekitades igasuguseid mõtteid.... ka loobumismõtteid. Kui kogu aeg peab kahtlema, ega naine äkki ikka teise mehe juurde ei plaani minna, siis sellist elu ei kannata kuigi kaua.

Valikud on loomulikult tema enda omad, mina sain vaid soovitada kannatlikku meelt ja paindlikkust ja mõistmist. Kui tema ise armastab, siis ta suudab seda.

Küsimus on vaid selles, kui kaua suudab kahe inimese eest armastada. Ja isegi seda küsimust ei tõstatu, kui tegu ongi lihtsalt tujuka naisega.

Ma siiski loodan, et see naine jõuab oma tunnetes selgusele ja suudab mehe armastusele vastata, nii et mees ei peaks kahtlema.

Sunday, September 23, 2007

Naine - suhete võtmeisik

A sünnipäeval oli meeldiv tõdeda, et D ja M on ära leppinud, nende tüli oli kestnud minu arvates juba peaaegu aasta aega, igatahes kohutavalt kaua aega, ja siis ei käinud M pere ka A ja D sünnipäevadel, see oli ikka väga-väga kummaline.

Tagamaid teades peab nentima, et naised on perekondade- ja sugulastevahelistes suhtlemistes võtmeisikuteks. Ma ei tea, kas ollakse minuga nõus, kui minu arvates oleneb ikkagi naisest see, kuidas tema suhtub sõpradesse-sugulastesse, sellist suhtumist deklareerib ta ka perekonnale, ja naised võivad kogukonna suhtlemise nii peapeale keerata, et susi kah ei söö.
Antud juhul oli see nii.

Oleks siis see piirdunud nende omavahelise boikotiga, aga sellesse haarati ka vanemad ja vanavanemad, see oli minu meelest eriti räige, lapsed ei tohtinud enam suhelda ei omavahel ega vanavanematega - uskumatu, aga sellised asjad on võimalikud.

Õigupoolest oli asi saanud alguse niivõrd tühisest asjast, et tundub uskumatu, millest on võimalik skandaali tekitada!!! Aga naised oskavad seda hästi! :)

Nüüd oli vähemalt kena näha, et omavahel taas suheldakse. Kuni järgmise korrani...?? :)

Armastus käib kõhu kaudu

Ma olen täiesti maha vaikinud A sünnipäeva, mis oli juba kolmapäeval. Muidugi, me tulime tol õhtul koju ja olin kohutavalt väsinud ning läksin varakult magama (võrreldes tavalise kaugelt üle südaöise voodissepugemisega).
A sünnipäev oli tore, nende juures on alati tore. Mulle meeldib, et A teeb alati salatid ise ja ei osta poest valmissalateid :), ja siis oli ta veel teinud väga maitsvat lahtist plaadipirukat ja võileivatorti - mulle meeldib, et ta teeb kõike ise.

See meenutab mulle, et varem tegin ka samamoodi sünnipäevalauale kõik ise - prae, salatid, pirukad, külmlaua, tordi või kringli või plaadikoogi... Ei kujutanud ettegi, et laud poleks lookas, valik pidi alati väga rikkalik olema ja kõik oli ise oma töökate käekestega valmistatud ja ma nautisin seda, see oli parim osa sünnipäevapeos - köögitoimkond!

Mis on minuga juhtunud? Mis on üldse meie sünnipäevadega juhtunud? Kõik on läinud võimalikult suure lihtsuse teed, kõik on väga tagasihoidlik ja kokkusurutud.

Kas on see alguse saanud mehe torinast, et katsuks ikka odavamalt läbi ajada, seda pole vaja ja toda pole vaja, kes seda ikka sööb, seda küll ei osta, toda ei hakka tegema, teeb midagi lihtsat, küpsetama küll ei hakka... ???

Või pole ma ise ka aldis enam paljusid asju tegema? Ei tea, vahel igatsen küll taga endisi aegu, kus mulle meeldis köögis kokata ja imehäid kotlette teha ja magustoiduks plaadikooki küpsetada...
Laiskus? Või on otsa saanud soov peret rõõmustada oma kokandussaavutustega? Et pigem kasutan seda aega lugemiseks või metsas jalutamiseks?

Veel üks nüanss. Varem tegin enamasti kõike üksi, see tundus nii loomulikuna, aga praegu tahaksin ma heameelega süüa teha kahekesi, kuid ...
Oh, siin on kohe omad nüansid, sest söögitegemine... see on selline tegevus, mida saab teha vaid koos armsa inimesega, siis on see vaimustav protsess, kõik need emotsioonid ja armastus - see väljendub toidus... Ma ei oska seda seletada nii, nagu ma tunnen, see on vist natuke keeruline, eks ta rohkem tajuküsimus ole...

Oot, see viib mu mõttele, et ma olen jätnud söögitegemise unarusse seoses tunnete kustumisega? Armastus pidi kõhu kaudu käima... Pole armastust, pole süüa; pole süüa, pole armastust? Kumbapidi siis õigem oleks öelda?

Et teekond lihtsusele on käinud läbi kaotuste tunnete vallas? Kui tajusin ükskõiksust enda suhtes ja et midagi ei olnud teiselt poolt tulemas, siis mina omalt poolt ka ei pingutanud kokkamisega, mis väljandanuks minu hoolimist ja armastust?

Nüüd, kus mees tahab igati oma armastust väljendada, teeb tema süüa...

Huvitavad seosed armastusel ja kokandusel... vanarahvas tarkust tuleb jätkuvalt tunnistada - armastus käib kõhu kaudu, olgu seda siis tõlgendatud kuidas tahes, aga toiduvalmistamine ja armastus on omavahel seotud, rääkimata sellest, et armastusega valmistatud toit on alati eriline...
Nagu E ütleb, et paha tujuga ei tohigi süüa teha, süüa tuleb teha alati armastusega, siis on ta maitsev.

Teatrijälg

Mulle meeldis eilses "Arteris" Priit Võigemasti intervjuu, kus ta räägib, et teda käivitab võimalus, et inimesed saalis unustavad, kes nad on või kus nad on; et see tegelane, roll või lavastus läheks inimesele korda, jätaks temasse jälje ja puudutaks teda.

Mina vaatajana tunnen end temaga ühel lainel olevat, sest see on just seesama, mille pärast mina teatrisse lähen - ma tahan, et nähtu jätaks minusse jälje, et see raputaks mind ja parim elamus on saadud siis, kui ma mõtlen sellele veel mitu päeva takkajärgi.

Lavastuse juures võib vaimustuda erinevatest komponentidest - näitlejatöödest, mõnest väga erilisest kõrvalrollist, kujundusest, muusikast, valgustusest, lavastuse sõnumist...

On olnud selliseid lavastusi, mille puhul sisu ja mõte on head, aga lavastatud nõrgalt ja igavalt.
On selliseid, kus mõni näitleja teeb niivõrd fantastilise rolli, et ainuüksi see jätab sügava mulje. On selliseid, kus lavastuse ülesehitus ja dünaamika on võluvad, sisu ise pole midagi erilist.
On selliseid lavastusi, mis on igavad ja venivad ja ei jäta erilist muljet, kuid mõtled selle peale hiljem kaua ja tabad ära väärtuslikud nüansid, leiad efektsel moel edastatud sõnumi.

Usun, et igas lavastuses on võimalik leida midagi head, mõni külg on ikka tugev. Olgu, jätan tagasihoidlikult märkimata, et ühelt etenduselt olen tõesti selle igavuse pärast ära tulnud, aga kui ma väga hästi järele mõtleksin, siis ehk leiaksin ka sellest lavastusest midagi mainimisväärset hea külje pealt. :)

Saturday, September 22, 2007

Tõbisena tervist taga ajamas

Ma olin kindel, et ma ei võta vastu ühtki pisikut ega jää haigeks, ometi on praegu minuga toimuv sulaselge immuunsuse langemise tundemärk.

Ma olen alati seda meelt olnud, et iga inimene saab ise oma tervise heaks väga palju ära teha ja kui ta neid võimalusi ei kasuta, siis on ta lihtsalt vastutustundetu enda suhtes.

Ma olen suur tervisetoodete fänn, kui midagi pakutakse, siis tahan proovida ja omal nahal veenduda, kas see mulle sobib ja kas sellest kasu on.

Hiljaaegu pakuti mulle taas võimalust uuendada oma vana tutvust GNLD toodetega. Kunagi väga ammu, kui GNLD Eestisse tuli, siis ma kasutasin neid tooteid ja need sobisid mulle väga hästi, ma pole ennast enne ega pärast paremini tundnud (tervise seisukohalt) - oli energiat, ma ei haigestunud, väljanägemine oli kah parem :)....

Ma ei taha selle asjaga aktiivselt tegelda, tean, et minust ei ole võrkturunduses tegutsejat, ja mulle ei meeldi, kui ma olen sunnitud iga kuu mingi summa eest tooteid ostma, aga tooteid kasutada võiksin küll, sest need on tõesti väga head.

Teine asi, millest sel suvel kuulsin, on noniekstrakt, milles sisalduvad ained toodavad organismis lämmastikoksiidi, mis omakorda aitab organismil paraneda haigustest ja säilitada tervist.

Selle toote juures meeldis mulle see, et on ÜKS toode, mida kasutada (noh, nüüd on mõni toode veel lisandunud) ja see täidab kõigi teiste firmade pakutavate erinevate toidulisandite kaudu saadavat toimet.
Saab kasutada nii sees-kui välispidiselt.

Igal juhul on see väga huvipakkuv ja ma natuke sain seda ka proovida, hästi tundsin end küll, aga selle väikese koguse kohta ma ei oska veel öelda, kas just tänu sellele või oleksin ennast ka muidu hästi tundnud.

Tookord uurisin kirjandust, aga asi jäi ikkagi soiku. Praegu tõbisena on see teema jälle aktualiseerunud ja ma loen uuesti mitmesuguseid materjale noni ekstrakti tõhususe kohta ning teaduslikel uuringutel põhinevaid selgitusi.

Petturi võrku langenud

Viimasel ajal on palju räägitud SMS-laenudest, enamasti ikka pettuste ja vastutustundetu laenamise kontekstis.

Paraku pean ütlema, et ka meie peret on tabanud see õudus.

Mehele saabus kiri, et tal on võlg panga ees, sest tasumata on võetud laen ja nüüdseks lakke kasvanud intressid.

See oli talle kohutav pauk ja talle tuli kohe meelde, et ta oli aasta alguses ühele praktiliselt võõrale inimesele andnud oma pangakonto numbri ja isikukoodi selle hea mesijutu peale, et keegi peaks võlguoleva summa kandma tema arvele, aga tal endal paraku pole dokumente kaasas jne. - ühesõnaga mingi jamajutt.

Vaat siis, milleni viis tema inimesteusaldus ja vastutulelikkus - tema, kellele igasugune rahaküsimus on kõige hellem koht, peab hakkama kinni maksma mingi võõra inimese petuskeemi!

Kahjuks ei näe praegu võimalust tuvastada toda petturit, ehkki kui pöörduda politseisse, siis võib neil olla selline inimene juba kusagil andmebaasis, mehe arvates tunneks ta selle inimese kohe ära, kuigi pärast seda pole ta teda enam kohanud.
Mingeid variante me mõtlesime, aga kas neist kasu on, näitab lähitulevik. Nädalavahetusel nagunii midagi ette võtta ei saa.

Mees on nii löödud ja langes koheselt senisest veel suuremasse depressiooni, ehkki ma püüdsin teda lohutada, et see on ainult raha ja ärgu muretsegu, küll kõik saab korda, see pole veel maailmalõpp. Aga tema ei maganud öö läbi, ehkki selle tulemusena talle kuskilt raha juurde ei tulnud ja asi halvaks unenäoks ei muutunud.

Kui ma saunas sellest M-le rääkisin, siis oli tal väga hea soovitus varuks (ja olgem ausad - ka ainuvõimalik!!), seda teed tulebki ilmselt kasutada. Nii ma ka mehele ütlesin.

Esimese asjana sain selle peale tema käest pahandada, kuidas ma julgesin sellest võõrale inimesele rääkida ja kui palju inimesi saunas oli ja kes sellest veel teada said. Rahunes, kui kuulis, et mitte keegi peale M ei kuulnud sellest.

Tal on nii häbi, et ta on sellise pettuse võrku langenud ja ta ei julge sellest iitsatadagi.

Ometi oleks minu arvates hoopis kasu sellest, kui oma häbitunne maha suruda ja inimestega rääkida, ma usun, et ta pole kaugeltki esimene, keda on nii haledalt haneks tõmmatud, kindlasti oleks nii mõnelgi hea nõu varuks või oskaks midagi oma kogemusest rääkida.

Aga seda on talle väga raske selgeks teha, et ta peaks avalikult tunnistama, et laskis end petta, lihtsameelselt oma isikuandmeid jagas ja nüüd selle eest maksma peab.

Saunast hoolimata nina vesine

Eile käisin saunas. Mõnus oli. Viimati sai käidud oi kui ammu! Ikka juhtus mul olema midagi muud ees, mis takistas seltskonnaüritusest osavõtmist.

Kui me oleme M-ga kahekesi, siis räägime palju tõsisematel teemadel, aga kui meid juba kasvõi kolmgi on, siis on rohkem nalja, naeru ja lõõpimist.

M. oli arvanud, et ta on täiesti üksi, aga ootamatult sadas talle sisse erinevat rahvast. Tema sõnul häirib niisugune ootamatus, ei meeldi, kui teised planeerivad tema aega.

Sellest saan ma väga hästi aru. Kui ma olen mõelnud, et mul on mõnus omaette olemine, ja siis hakkab järjest külalisi ja sugulasi voorima, siis pole see väga meeldiv.

Lõppkokkuvõttes need pisiasjad meie saunaõhtut muidugi ei seganud.

Kahjuks ei saa ma öelda, et mu tervis kuidagi paremaks oleks läinud või nohuilmingud taandunud tänu saunale.
Täna ikka pea kumiseb, kurk on valus ja nina vesine.

Mõtlemiseks

Õnn on suhtumise küsimus.

Kui pole enam mingit võimalust: soovida on alati võimalik.

Otsimine takistab sündmuste vaba käiku.
Seni kui otsime, oleme seotud kindla objekti või eesmärgiga.


- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -


Kõike, mida vajan, saan õigel ajal.

Saan oma elu ise kujundada. Kui ma vaid tahan.

Tõeline õnn tekib alati seestpoolt.


Friday, September 21, 2007

Koristamispalavik

Mind on haaranud koristamispalavik!
Kohe tunnen, kuidas sees kõik keerab ja korda nõuab, seetõttu tuustisin siin hommikupoolikul ringi ja aina koristasin. Töö lausa lendas käes!

Minu meelest ei peaks ennast väga sundima koristustöödele, kui "vaimu" peal pole, selliseid asju tuleb teha siis, kui kihk on suur , siis töö lendab ja kõik saab väga ruttu valmis.
Mul on küll nii. Kui ma teen seda vastumeelselt ja ilma erilise innuta, siis uimerdan ja uimerdan ning asi üldse ei edene.

Jõin vahepeal gripiteed ja kohvi ning nüüd lähen veel koristama.

Koristamine on väga tänuväärt tegevus, töö tulemus paistab kohe silma ja tekitab mõnusa tunde, et oled midagi silmanähtavat ära teinud.:)

Jälle matk! :)

Selleks korraks jälle matkalt tagasi! :)
Meil oli B ja K soovil kokku lepitud, et saame 12 ajal kokku, aga nad magasid nii kaua, et jõudsid alles pool üks kokkulepitud kohta. :) Ülejäänud olid küll väga mõistvad ja rahulikud ega teinud üldse nende hilinemisest numbrit. :)

Täna oli ka tore, ehkki meid oli vähem kui eile. Aga nalja sai ikka ja vahva oli ka! B ja K tegid aina pilte, neil on tohutu piltidekriis, mitte midagi ei ole ratesse üles riputada! :) Nendega on hästi lõbus!
Nad imestasid, miks mul pole rates kontot, nende arvates peaks seda kiiremas korras tegema! :)))) Ma siis ütlesin, et saatku nad mulle ka neid pilte, mida nad täna tegid, eks ma siis hakkan neid igale poole riputama! :)))

Tegime jälle lõket ja grillisime viinereid. Natuke sabistas vihma ka, aga keegi ei virisenud. Isegi siis, kui kohtumiskohast matkale minema hakkasime, sadas natuke, aga keegi ei öelnud, et ärme lähme, sest vihma sajab ja kole ilm on. Mulle meeldis see väga! Lausa lust ja rõõm on niisuguste inimestega koos tegutseda!

Ma jõin eile hoolega gripiteed ja olen seda ka täna juba mitu tassi ära joonud, loodetavasti läheb seekord tõbi minust mööda (ptüi, ptüi, ptüi!).

Täna saan üle hulga aja sauna ka, siis saab kuumal saunalaval ennast praavitada ja külma õllega eluvaimu sisse puhuda! :))))

Thursday, September 20, 2007

Ei taha haigeks jääda!

Tegelikult tunnen täna end natuke kehvasti, kurk hakkab juba natuke kibedaks jääma, tööl on nii paljud haiged, muudkui köhivad ja tatistavad, mõni ime, et teisedki haigeks ei jää!

Kuritegu tõbisena tööl käia! Samas saan aru ka, et kui pole palavikku, on ainult nohu, siis nagu imelik koju ka jääda... Kuigi nohu on nii kole haigus - tatt ninast, vesi silmist, pea kumiseb ja valutab, lõhna ja maitset ei tunne, enesetunne hullemast hullem, eks katsu niimoodi tööle keskenduda!

Nii tegingi kohe matkalt tulles kuuma gripiteed, ehk saab külmavärinatele ja kibedale kurgule natuke leevendust.

Matkal

Täna oli väga kiire ja toimekas päev, nii kiire oli, et polnud aega maha istudagi, rääkimata sellest, et oleksin endale päeva jooksul mõne kohvi lubanud.

Õhtuks leppisime kokku väikese matka. Käisimegi. Küll ainult kaheksakesi, aga väga tore oli.
Nad olid nii hakkajad, tegid lõket, grillisid viinereid, tantsisime ja jooksime ümber lõkke, kui jahe hakkas - ja mitte keegi ei nurisenud. See oli nii armas. Mulle meeldivad nad kõik ja sellises õhkkonnas on nendega hoopis teistmoodi suhelda kui igapäevaselt.

Ja mulle meeldib, et nendega sai rääkida hoopis teistel teemadel kui tavaliselt.

Tegelikult ma arvasin, et siis on homne päev vaba, aga ei ole ühtigi, sest osad ei saanudki täna tulla, aga mul pole õigust ka niimoodi talitada, et ei arvesta osade soove. Seega lähen homme jälle matkale! :)

Ah, ega mul pole selle vastu midagi, et mitu korda matkal käia, mina jalutan heameelega, ma ei saa nendest aru, kes virisevad, et ei viitsi nii pikka maad kõndida (paar-kolm kilomeetrit!!!), ilm on külm, ei taha, igav on...

Oeh, neil on niipalju vingumist ühe ilusa sügisese jalutuskäigu ümber! Kuidas nii saab?! Ometi on nii võrratu jalutada sügiseses niiskes metsas, imeline õhk, rahu ja vaikus.... Kuidas saab sellest mitte vaimustuda?!

Wednesday, September 19, 2007

Mõtlemiseks

Olen avatud ja valmis selleks, et armastus saaks minu elus nähtavaks.


Energia
järgib alati tähelepanu.


Usaldan
elujõe voolu.

On see normaalne?

Kas see on normaalne, et kui inimeste soove igati arvestatakse ja nende palvetele vastu tullakse, siis seda rahulolematumad nad on????

Ma ei pea seda normaalseks.

Üleüldse tundub, et mõned persoonid on harjunud selliste privileegidega, et neilt ei saagi enam normaalset töötegemist nõuda.

Mulle on see täiesti arusaamatu!
Nad on välja kaubelnud soodsad tingimused ja parimad võimalused, aga kui nende abi on vaja, siis jooksevad minema ja ei tee nägugi, et varem on lubanud igati aidata...

Ja aina nurisevad...

Uskumatu! Ooo, maailm, Sa oled täis kummalisi olendeid, kes end inimesteks nimetavad!

Tüli

Ahjaa, tüliks läks ka... aga minust jooksis kõik mööda külgi maha, ma ei võta enam südamesse halvastiütlemisi, need oleks justkui kedagi teist puudutavad.
Varem tegid tülid ja inetused nii haiget ja ma põdesin kohutavalt, ei saanud magada, nutsin ja tundsin end väga halvasti, rääkimata sellest õnnetust olekust, mis mitu päeva kestis.

Ja nüüd - mitte midagi sellist!

Olen ma tundetuks muutunud? Olen ükskõikne? Või on see nii, et haiget saab teha ikkagi ainult inimene, keda armastad? Teiste ütlemised ei mõju halvavalt?

Isegi armsa inimese pilk või vaikimine võib tappa, mis siis veel rääkida sõnadest...

Tuesday, September 18, 2007

Tavaline päev

Täna oli toimekas päev, nii toimekas uimerdamine, et osa tööd oli vaja kodus ära teha. :)

Uimerdamine selles mõttes, et ma kuulan inimeste muresid ja arutleme olulistel teemadel, aga kui läheb suisa negatiivseks virisemiseks, siis see mulle ei meeldi.

Mul on väga ebameeldiv kuulata inimest virisemas tingimuste üle, mis ei ole sugugi kehvad, kõik oleneb ju ikkagi inimesest, mida ta näha tahab. Kas näebki ainult halba ja siis elab kõigil seljas oma pideva vingumisega, kui halvasti kõik on ja kuidas kõik inimesed on pahad, või teeb rõõmuga olemasolevates oludes tööd ja on rahul toredate inimestega enda ümber.

Läbinisti negatiivse inimese kuulamine on minu jaoks TÖÖ, muidu teen sedasama rõõmuga. Positiivsete inimestega on väga meeldiv asju ajada, nad ei neela sind oma negatiivsusega alla, nad ei tõmba sind energiast tühjaks.

Oot-oot, kas ma mitte ise ka vahel läbinisti negatiivne ei ole...??? Ehk peaks kõigepealt enda käitumise peale mõtlema, enne kui kive teiste kapsaaeda loopima lähen. Esimese kivi visaku see, kes ise süüta on...

Siis sai veel natuke "jäljeküti" tööd harrastatud, see oli väga tulemuslik. Ohvrid olid vist küll üsna kohkunud, aga loodetavasti on sellel käigul ka pikaajalisem mõju! :)

Õhtu tipnes koosolekuga, mis kujunes tähenärimiseks ja raiskas lihtsalt aega... minu arvates. Kuulasin teiste juttu, mis valgus kohati laiali ja oli seetõttu eriti tüütu, paaril korral pidin ohjad enda kätte haarama, et mitte tühja loba kuulata, vaid asjaga konstruktiivselt edasi minna.

Kodus tegin veel tööd ja arvasin tegelikult, et jõuan ka järgmiseks päevaks valmistuda, aga nüüd on kell juba üsna palju ja tahaks ära magama minna.

Seega ei mingit valmistumist.

Sunday, September 16, 2007

Mõtlemiseks

Kõike on olemas külluses, kuid seda jagatakse ainult küsimise peale.


Kuhu me ka ei läheks - ennast võtame ikka kaasa.


Ära räägi kellegagi oma soovist, kuni see täitub.


Mina olen
oma elu loov jõud.

Nädalavahetus

Ma olen läbi külmunud ja mul on tunne, et nädalavahetus on ilma minu osavõtuta läbi saanud. Selles mõttes, et nagu poleks puhata saanudki ja homme algab juba uus töönädal.

Täna tegime pikniku mehe sünnipäeva auks. Oli tore ja nalja sai palju, aga lõpuks hakkas ikkagi külm. Ilmaga vedas selles mõttes siiski, et vähemalt vihma ei sadanud, aga külm oli sellegipoolest.

Täiesti kustunud mees sai voodisse magama, mina tahan kuuma vanni. Ja sinna ma lähengi, ehk sulan üles.

Ehkki ma tean, et peaksin tegelikult mõtlema homsetele tööasjadele, aga praegu ma ei suuda. Ja ei taha. Ja vot ei mõtle ka.

Saturday, September 15, 2007

"Röövlirahnu Martin"

Täna olid A ja S meie juures ja A tahtis järjest ja järjest vaadata "Röövlirahnu Martinit". Mulle meeldis see ka, nii me siis vaatasimegi, mina 3 korda, tema veel rohkem... :)

Sarved

- Kas Sa ajad mul juuksed ära?
- Täna või?
- Täna jah. Pikaks on kasvanud... Oi, aga mulle on sarved kasvanud! Ei saagi juukseid ajada...

Prillid

Täna käisin prille valimas.

Juba möödunud nädalal tahtsin teha selle valiku, aga siis pidin ikkagi ootama palgapäeva, sest need klaasid, mida minul on vaja, on suhteliselt kallid.

Täna oli vaim valmis valikute tegemiseks. Proovisin sadu raame (eriline tänu minu teenindajale kannatlikkuse eest!), valisin välja mitukümmend ja olin arvamusel, et neistki valiku tegemine osutub raskeks. Teenindaja oli siiski oma ala proff ja ütles, et see ei ole sugugi raske. Tal oli õigus, paratamatult jäi valikutes üks domineerima, mille kasuks lõpuks ka otsustasin.

Ometi oli mul huviorbiidis väga palju raame, mida ma tahaksin kasutada aksessuaaridena - fantastiline! Mulle meeldis mõte, et mul on kodus ca kümmekond valikut prillidest (prilliraamidest), mida ma vahetan vastavalt vajadusele, meeleolule ja kostüümile - see oleks ju loomulik, eks?
Prillid ON tänapäeval aksessuaarid, mitte ainult praktiline vajadus.

Kui olime raamide valimisega tunni aja jooksul valmis saanud, hakkasime tegelema klaaside valikuga.
Tuli välja, et ka siin on valikuid mitmeid. Aga no ma olen kiiksuga (müüjad vist teavad seda???!!) - kui mulle ikka räägitakse väga heast kvaliteedist, näidatakse seda, antakse võrrelda, siis ma tahan ainult parimat, ei taha enam keskmist või kehvemat. :)

(Hm... see paneb mind mõtlema, et elus on vist samamoodi... - kui mul on võrdlusvõimalus parima ja keskpärase vahel, siis enam keskpärast ei taha... :))) )

Nii juhtuski, et ma tegin lõpuks valiku kõige kallimatele klaasidele ega olnud nõus mingisuguste mööndustega kvaliteedi arvelt.
Tulemus on loomulikult meeletu auk lausa mitme kuu eelarves. :)
Kujutan ette, et mees saab ikka täieliku šoki, kui ma talle oma prillide hinnast räägin. KUI räägin...

Kuid arsti soovitusel (loe: tungival nõudmisel) pean hakkama igapäevaselt ikkagi prille kandma, läätsed jäävad vaba-aja-lõbuks. Mulle, kes ma olen täielik läätse-inimene ja ei ole suutnud prillidega harjuda!
Aga pole parata, arsti sõnul on mu silmad sellises seisukorras, et vajavad ikkagi prille, eriti kui on arvutiga palju tööd.

Eks tuleb siis ümber orienteeruda... Veel üks põhjus rõhuda prillide kvaliteedile.

Ja kui mõni inimene ei kujuta ette, mis lähevad maksma korralikud kvaliteetsed prillid, siis ma võin öelda, et meeletu summa. Minu jaoks küll. Kuigi kõik on loomulikult suhteline.

Aga - ma olen väärt ainult parimat. Ja selle klausliga ma ennast ka lohutasin.

Lõppude lõpuks on see ju ainult raha.

Mõtlemiseks


Ma loon elu,
mida tahaksin elada.


Õnn
on suhtumise küsimus.


Kuhu me ka ei läheks - ennast võtame ikka kaasa.


Taas mõtteainet. Veelkordne märk sellest, pean rohkem mõtlema, et ma ise loon elu, mida ma elada tahan. Mitte keegi teine ei tee minu eest otsuseid, ei ela minu elu - ma pean seda ikka ise tegema.
Ja kui mul on visioon, mida ma oma ellu tahan, millisena tahan seda elada, siis on see minu enda teha, milliseks minu elu kujuneb. Loogiline? Loogiline.


Õnn on alati suhtumise küsimus, nii nagu kõik asjad maailmas. Maailma muutmine algab ju iseendast. See tähendab, et kui ma otsustan hakata õnnelikuks, siis pruugib vaid niimoodi mõelda, ja oledki õnnelik.
Iga inimese elus on palju asju, mille pärast ta võib õnnelik olla, kahjuks tavaliselt ei osata hinnata seda, mis olemas on... Ikka tahaks seda, mida ei ole, ja nii ei saagi end õnnelikuna tunda.
Kõik oleneb mõtlemisest, kõik oleneb suhtumisest.


Kui ma ka vahel kurbuse hetkedel olen mõelnud (õigemini on mind vallanud selline tunne), et ma tahaksin ÄRA, tahaksin kuhugi kaugele, kus kedagi ei ole, kus midagi ei ole, siis - sellest ei ole ju kasu.
Enese eest ei põgene kuskile, oma mõtete eest ei põgene kuskile - pääsu ei ole, tuleb tegelda oma mõttemaailmaga, et enesega rahu sõlmida.

Friday, September 14, 2007

Hea tuju sõnad

Vahel, kui tuju on natuke paha või on muidu kurb olla, siis on abiks see, kui tead, kui hoolivalt teised Sinusse suhtuvad ja millise pilguga nemad Sind näevad...



Ära väsi olemas õnnelik, lõbus, naeruhimuline, särav, veetlev, kaunis, armas, tore, imeline, abivalmis, sõbralik kolleeg!


Ole nael, mis püsti hoiab maja.
Ole tuul, mis kahisemas puul.
Ole soolaks sõbra supipajas.
Ole naeratus, mis ununenud suule.
Ole eksinule päästvaks rajaks.
Ole vaikselt, nii et keegi Sind ei kuule,
aga tea, et siiski Sind on väga vaja.

Stseenikesi argielust

Anekdoot tänases PM-s.

«Ja mis on teie abielu lahutamise põhjus?»
«Naine nimetas mind lolliks.»
«Ja millistel asjaoludel?»
«Noh, kui ma koju tulin, siis oli ta armukesega voodis ja ütles: «Õpi, loll, kuidas tuleb naist armastada!».»

Nalja kui palju! :)

Aga siis...

N: "Kas teen täna iiri pirukat?"
M: "Ei, täna teeme suppi. Kutsume supimeistri, kes oskab head suppi teha ja siis Sa ütled mulle: "Õpi, loll, kuidas kuidas tuleb head suppi teha!""

- - - - - - - - - - - - -

M: "Kuule, räägi, kuidas see võimalik on, et Sa oled ainult kolm tundi maganud ja ikka oled reibas? Mis Sind innustab ja tiivustab?"
N: "Vaat, see on nüüd asi, mille peale saad täna terve päeva töö juures mõelda, mis mind siis ikka tiivustab..."
M: "Eks ma tean niigi, mis Sind tiivustab..."
N: "Mis see siis on?"
M: " Sa tead ise paremini..."

- - - - - - - - - - - - -

Pisut hiljem...

M: "Ma küsiks midagi, aga ma ei julge küsida, Sa vihastad..?"
N: "Küsi, küsi, mind ei üllata enam miski."
M: "Kas ******** oli eile muresid?"
N: "Sa arvad, et ma rääkisin öö otsa temaga?"
M: "Ei, õhtul..."
N: "Ei, tal ei olnud muresid... Niisama vestlesime. Kas ma ei tohtinud temaga rääkida?"

Kandev paus.

M: " Mul on väga kahju..."
N: "Millest?"
M: "Kõigest."

Mõtlemiseks

Oma vaesuse alaline jälgimine
ei lase meil näha meie rikkust.


Jätan maha
kõik oma vanad
mõttemudelid
ja piirangud.


Ma loon elu,
mida tahaksin elada.



Mitte ilmaasjata ei pea ma endale kordama, et jätan maha vanad mõttemallid ja piirangud. Tänane oli tõestuseks, et pean seda vägagi tõsiselt võtma.


Mulle meeldib väga see mõte, et loon ise elu, mida ma elada tahan. Loomulikult! Kes siis seda veel teeb, kui mitte mina ise?!
Ja ma tahan seda väga tõsiselt võtta - luua ise oma elu, mida ma elada tahan.


Oma vaesuse alaline jälgimine
ei lase meil näha meie rikkust - interpreteerida võib seda mitmeti. Järelemõtlemiseks mulle endale: kas olen rohkem keskendunud sellele, mida mul ei ole, ja olen jätnud tähelepanuta selle, mis mul olemas on...

Kangekaelne ja järjekindel

Hm, kas võib olla, et mõni inimene on kohe kangekaelselt loll? Ja väga järjekindlalt loll?
Võib küll olla.
Kinnitan seda omaenese näite varal - mina olen kangekaelselt ja järjekindlalt loll ega õpi oma kogemustest.

Palun käige teie minu sõnade, mitte tegude järgi - õppige oma kogemustest ning ärge astuge mitu korda samasse ämbrisse ega sama reha otsa.

Kuid - inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina...

Jajah, minu kohta käib see vist küll...

Thursday, September 13, 2007

Kuidas siis ikkagi on

Kristiina on oma blogis väga huvitaval teemal sõna võtnud.

See pakkus mulle huvi, kuid kuna Kristiina on sellest kenasti pikalt-laialt kirjutanud, ka mina ise jõudsin seda juba kommenteerida, siis ei hakka mina seda oma blogis ümber kirjutama.

Lugege ja mõelge kaasa, kõik arvamused on teretulnud.

Stseenikesi argielust

- Oled veel tööl või kus Sa oled?
- Tööl olen.
- Kaua läheb veel?
- No ma ei tea, tegelikult ei viitsi enam midagi teha, tuleks ära koju.
- No kui Sulle kedagi teist järgi tulemas ei ole, siis ma võin järgi tulla.
- Kui Sa ei taha tulla, siis Sa ei pea tulema, tulen ise koju.
- Einoh, ma arvasin, et Sulle mõni teine tuleb järgi, et ma jään hiljaks...

Stseenikesi argielust

Tavalise linna tavalise maja tavaline õhtu.

Tegelased: Naine
Mees

Naine võtab oma töömärkmiku, et teha mõningaid märkmeid.

Mees: Nooh, kas seal ülehomse päeva kohal on ka südamekesi ja lillekesi joonistatud ja kas on kirjas, et on musu sünnipäev?
Naine: (vaikib).
Mees (piilub märkmikusse; pettunult): Ei olegi!?
Naine: Millal Sind varem see huvitanud on? Siis olid südamekesed ja puha, siis ei huvitanud see Sind põrmugi...



- - - - - - - - - - - - - - - - - - - -



Tavalise linna tavalise maja tavaline tavaline hommik.

Tegelased: Naine
Mees

Naine: Sul tuleb sünnipäev. On Sul mingeid soove, mida Sa kingituseks tahaksid?
Mees: Ma ei taha, et Sa midagi ostad. Ära hakka raha raiskama.
Naine: (vaatab mehele ainiti ja etteheitvalt otsa - raiskamise jutt ei meeldi talle).
Mees: Ma tahan ainult Sind ja Sinu armastust.
Naine : (vaikib).
Mees: Aga seda vist ei saa. Mis läinud, see läinud. Ega vägisi armsaks ei saa.
Naine: (vaikib).
Mees: No kui Sa niiväga just tahad midagi kinkida, siis üks uus Mercedes kuluks küll ära.
Naine: No selle kohta võin küll kohe öelda, et seda ei saa kohe kindlasti.
Mees: Aga armastust siis saab või?
Kandev paus.
Naine: Me märkame millegi kadumist alles siis, kui sellest ilma oleme jäänud...

Mõtlemiseks

Otsimine takistab sündmuste vaba käiku...
Seni kui otsime, oleme seotud kindla objekti või eesmärgiga.


Jätan maha kõik oma vanad mõttemudelid ja piirangud.


Olen avatud elule ja rõõmule.

Wednesday, September 12, 2007

Mõtteainet M2rdilt

Aitäh M2rdile tagasiside eest! :)

M2rt andis mõtteainet:

Mõtlemiseks minu poolt: miks on nii, et inimesed, kes kord mõistsid üksteist enne kui avasid oma suu, et midagi öelda, järgmisel hetkel ei mõista isegi peale korduvaid dialooge üksteise hobisid?

Ma ei hakka lahkama neid põhjusi, miks kaks inimest üldse kokku on läinud. Ja kas nende vahel ongi üldse sellist sidet ja mõistmist olnud, mida ma normaalseks ja loomulikuks pean. Võib-olla alguses ikka on, aga noortena vist ei anta endale väga palju teadlikult aru sellest, et iga suhe vajab tööd ja pühendumist. Ja austust ja lugupidamist ka peale armastuse. Ja usaldust. Ja veel väga palju pisiasju, mis meie igapäevases suhtlemises tooni annavad. Mitte miski ei kesta niisama. Ja teineteisega harjumine ja teise inimese aktsepteerimine on pikaajaline ning pidev, koos aastatega muutuvad ka inimesed ja suhe, taas tuleb kohaneda uute oludega...

Absoluutselt igas abielus on kriisid, see on loomulik suhete arenemise protsess. Kriis on lapse sünd peresse, kriis on lapse kooliminek, järgmiste laste sünnid, laste teismeliseaeg, laste lahkumine perest - need kõik on olukorrad, mis esitavad perele uusi nõudmisi, kohanemist uute oludega, pidevat probleemide lahendamist. Kui seda ei teata, et on loomulik, et niisugused mehhanismid suhtes töötavad ja need on normaalsed arenguetepid, ja neist omavahel ka ei räägita, siis võib väga kergesti juhtuda, et hakatakse üksteist süüdistama raskuste ja probleemide tekkimises, süüdistused tekitavad vimma ja vaenu, mis aina süveneb, sest enam pole võimalik ja pole tahtmistki teisega rahulikult rääkida, karjutakse, sõimeldakse, öeldakse inetusi...

Ei osata kuulata ega rääkida.

Kui neist asjust omavahel ei räägita ja kui üldse mitte millestki ei räägita (kui ei ole võimalik rääkida, sest puudub huvi aruteludeks ja arvamuste vahetamiseks) ja inimesed kasvavad lahku, siis on suhet raske üles soojendada.

Kui ei ole AEGA, mida pühendada kõige kallimale inimesele, kuidas siis peaks suhe üldse elus püsima? AEG teineteise jaoks, AEG hellituste jaoks, AEG olla koos...

Kui leitakse, et enam mitte midagi ühist ei ole, siis elavadki kaks võõrast inimest koos ühe katuse all ja neid ei seo muu kui koos alustatud elu ja ühised lapsed.

Ma ei ole ilmatark ja ei tea, mis oleks vastus M2rdi küsimusele, see on vaid minu arvamus.

Athena Keskuse teatrisaal

Kui mina eile teatrisse jõudsin, oli teatrikülastajate saba juba kolmandale korrusele jõudnud... See tähendas, et inimesed olid juba üsna varakult platsis, et saada paremaid kohti, s.t. esireas.
On ju häiriv, et kohtadel ei ole numbreid, vaid su koht sõltub sellest, kui vara või hilja sa saali jõuad.

Kommenteerimaks Athena teatrisaali, tahan öelda, et kui see juba kord on teatrisaaliks ehitatud, ehk võiks siis mõelda sellele, et iga järgmine rida võiks olla tunduvalt kõrgemal eelmisest (praegu tagumised vist ikka natuke kõrgemad on...) ja istmed võiksid olla seljatoega. Mina ei pea ennast küll nii väetiks, et ei jõuaks mitut tundi ilma seljatoeta istmel istuda, kuid teatris käib ka väga eakaid inimesi (hea, et nad ka üldse neljandale korrusele jõuavad!) ja ma usun, et neil on küll raske sellistel kohtadel istuda, kus pole võimalust selga toetada.

Eilset etendust oli teisestki reast väga halb vaadata, kogu aeg pidi kõõrutama, nihelema, kaela sirutama, et teiste peanuppude vahelt näitlejaid näha. Kui ma tulen teatrisse, ei taha ma ju kuuldemängu kuulata, vaid tahaks ikka näha ka...

Aga Athena Keskuse kiituseks tahan öelda, et on väga kena, et Tartusse on lisandunud nii armas kammerlik teatrisaal.

Tuesday, September 11, 2007

"Meeste varjupaik"

Eile käisin teatris.
Festivali raames oli see etendus ka, kuid tollele etendusele pileteid saada ei õnnestunud, õnneks tehti lisaetendused.

Kristof Magnusson

Meeste varjupaik

Lavastaja Christian Römer (Saksamaa)
Kunstnik Kathrin Hegedüsch (Saksamaa)

Osades Margo Teder, Janek Joost, Raivo E. Tamm, Tanel Saar

VAT Teater

Athena keskuses 11. 09.2007 kell 19.00

Üle hulga aja käisin vaatamas komöödiat. Reeglina ma ei käi selliseid etendusi vaatamas, mida on tituleeritud komöödiaks, need tunduvad mu jaoks liiga lihtsakoelised ja lamedad.

Kuid see oli üsna hea komöödia ja päris huvitavalt lavastatud.

Lavakujundus oli väga hea, samuti näitlejatööd. Mõjusid suhteliselt usutavalt, eriti action-situatsioonides. Lavastus oli köitev, hoogne, aga isegi näiteks ka magamise stseen oli lavastatud nii huvitavalt, et igav ei hakanud.
Situatsioon praeguses üldises ostuhulluses ja asjadekultuses läbi koomilise prisma vaadatuna aktuaalne. Rahvas, kes ise ilmselt ka tarbijamentaliteediga, naeris äratundvalt. Mulle meeldis, et pilati lõpmatut kokkuostumaaniat.

Oma ostuhullude naiste eest põgenedes peidavad Helmut, Eroll ja Lars end kaubanduskeskuse kütteruumi. Unustusse vajunud ruumist saab meeste varjupaik. Purgiõli, televiisori ja tehnikast rääkimise kõrval loovad meeleolu veel vaid jalgpall ja pitsa. Ei mingeid naisi! Meeste idülli purustab tuleohutusspetsialist Mario, kes nende mehelikkuse pelgupaiga avastab ning selle likvideerida ähvardab.
Näidend on tipptasemel kaasaegne komöödia, milles on lihvitud dialoogid, palju situatsioonikoomikst, nii mõndagi järelemõtlemiseks ning eelkõige nelja näitleja suurepärased meesterollid.

Esimest korda minu teatrikülastuste ajaloos on tulnud käsk plaksutada. Kui esimene vaatus lõppes ja publik kõhklemisi tegi paar plaksu, teadmata, kas ikka algab vaheaeg või mitte, tuli uksele tädi, kes teadustas vaheaega, see tädi ergutas: "Noh, teeme ikka aplausi ka!" Ja siis publik plaksutas. :)



Pildikesi elust

-Noh, nüüd pannakse endale haisu (loe:parfüümi) kah peale, siis on meeste juures parem löök!
????????????????????????????
-Ikka, ikka, siis on meeste juures parem löök...
-Oleks vähemalt lapsed saaksid endale targad naised, kes istuvad kodus ja ei kooserda ringi.
-Kas targad naised on need, kes istuvad õhtu otsa nüri pilguga teleka ees???? Mina arvan, et targad naised on need, kes õpivad, kes harivad end kultuuriliselt, kellel on hobid, kes hoolitsevad nii keha kui vaimu eest...

Vaikus.

Külm on...

Tänane päev on olnud hullumeelselt tegus, nii tegus, et nüüd, pärast lõunat, ei taha enam õieti mitte midagi teha.
Mul justkui olekski õigus istuda ja niisama aega surnuks lüüa. Tegelikult muidugi ei ole.

Siis leiutan endale järgmise põhjenduse, miks ma tööd teha ei saa - külm on, sest veel ei köeta. Käed külmetavad ja üdini külmast läbiimbununa ei suuda absoluutselt keskenduda.

Siis otsustan, et korraks vaid tegelen oma asjadega (inimene peab ju ometi korrakski lõõgastuma, et suuta täie pingega edasi tegutseda!) ja siis kohe jätkan tööülesannetega.

Külm ei soodusta muidugi üldse mõtlemist, sest aju tegeleb peaasjalikult ainult ühe mõttega - tahan sooja!!!!
Kodus pole sugugi targem, sest seal ka veel ei köeta, üleüldse ei köeta! Kadestan neid, kellel on ahiküte ja võimalus tuli ahju, kaminasse või pliidi alla teha ning end tule paistel soojendada ja nautida õdusat toasoojust.

Mõte õhtusest teatrist annab natukenegi sooja. Kui ma mehele ütlesin, mis mul õhtul plaanis on, siis ta küsis: "Aga draamafestival sai ju läbi?! Kas maailma jääb seisma, kui sa täna teatrisse ei lähe? "

Jah, maailm jääb seisma, kui ma täna teatrisse ei lähe.

Mõtisklemiseks

Luban armastusel minu sees saata signaale väljapoole.


Võin saada vaid seda, mida olen valmis vastu võtma.

Monday, September 10, 2007

Mõnus trenn

Täna käisin trennis. Üle hulga aja, üle pika suve. Väga hea oli ennast liigutada, mõnus tuttav tunne!
Ehkki meie juhendaja oli haigeks jäänud, tegime ise trenni ja saime hakkama küll, ehkki koreograafias oli kohati mälulünki, aga see polegi oluline.

Meid ei ole küll kuigi palju järele jäänud, kuid paraja trupi jagu ikka.

Ise tunnen, et pean ikka lisa võtmas käima, ühest korrast nädalas on vähe. Kas ma just viis-kuus korda nädalas jõuan nagu eelmisel hooajal, aga mõne korra ikka peaks lisaks tegema, et asjast üldse kasu oleks.

Ma võin ju naiivselt arvata, et ma olen kõva kodus harjutaja, aga tõele ausalt silma vaadates pean ütlema, et ega ikka ei ole küll. Nii et omaenese initsiatiivile ma ei looda.

Seega ei jää ikkagi muud üle kui trennis käia ja treeneri juhendamisel omandada õigeid liigutusi, samme, harjutusi... Ehkki - niikuinii jääb trennistki väheks, kui kodus üle ei harjuta.

Et saavutada korralikku taset, peaks nagunii harjutama, harjutama, harjutama....

Mõtlemiseks

Seesmise avatuseta on igasugune otsimine mõttetu.


Parim on alati see partner, kes meile tõesti sobib - ja see on alati keegi, kes näeb maailma samamoodi.



Tagasiside

Mul on hea meel, et mu kirjutis "Teha või mitte teha - selles pole küsimus. Küsimus on - kuidas teha?" pälvis vastukaja M2rdilt ja Martalt - aitäh teile!
Küsimus on siiski endiselt vastuseta...

Ma ju tean, et kõik vastused pean ise leidma.
Ja üleüldse - ma ainult räägin ja räägin ning rääkimisest kaugemale ei jõua...

On üldse millestki kasu?

Päris hea on, kui saan tööasjadesse sukelduda ning vahetevahel kuulata K ja K muresid, siis ei paina mind need probleemid, mis mind ennast puudutavad. Sest ma lihtsalt ei jõua kogu aeg sellele mõelda, kuna mingit valgusekiirt ka ei näe, siis tuleb hoopis lootusetuse tunne...

K seisukord on taas kummaline, aga kui ma mõtlen naise seisukohast, siis ei tundugi selline käitumine ja sellest tulenev asjade käik väga imelik, vaid üsna loogiline...

Jah, suhted on väga keerulised... Mitte ainult minul, vaid teistel ka.

Täna saab üle hulga aja jälle trenni minna. Ma arvan, et nüüd läheb natuke aega, enne kui taas kõik liigutused kehasse saab... Aga hea enesetunde kindlustab see igatahes!

P

P. käis täna õnne soovimas. Laulis mulle maja ees akende all sünnipäevalaulu - sellist õnnitlust pole mul veel kunagi olnud! :)

Tal läheb hästi ja mul on selle üle siiralt hea meel! Tema ideed on pöörased, ta teeb nii paljusid asju, ta jõuab kõike ja tal õnnestub kõik, selles olen sajaprotsendiliselt veendunud!

Tema pakkus välja abielupuhkust ja kutsus mind endale külla.:) Kuigi ma mainisin, et minu pidev kodust äraolek seoses hobidega tekitab niigi paksu pahandust. :)

Aga ehk peakski minema? Nagunii olen ilmselt ainuke eestimaalane, kes pole veel Soomes käinud! :)

Oeh...

Täna püüdsin alustada olulist jutuajamist, kuid ega sellega kuhugi välja ei jõudnudki, sest Tema vihastas ja tormas minema.
Mõne aja pärast tuli tagasi ja siis ma üritasin edasi rääkida, aga ega see ikkagi kuhugi ei viinud. Näen, et Ta keeldub vastu võtmast minu pakutud varianti.
Klammerdumine?
Igal juhul raske seis minu jaoks.
Aga rääkiminegi on samm edasi. Ehkki see on nii keeruline, kui ei ole võimalik arutada, vaid lihtsalt kõnnitakse minema.
Mida siis teha?
Oeh...

Sunday, September 9, 2007

"Kodukoht"

Täna käisin Alatskivi lossis. Seal etendus Eesti Draamateatri esituses

Brian Frieli

KODUKOHT

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Pille Jänes
Mängisid Kersti Heinloo, Ivo Uukkivi, Britta Vahur, Guido Kangur, Lauri Lagle, Jaan Rekkor, Taavi Teplenkov, Tõnu Oja, Laine Mägi, Mihkel Kabel, Raido Ringmets

Natuke häiris, et ei olnud kava, sest noori näitlejaid kahjuks ei tunne ja mina oleksin küll tahtnud tuvastada, kes keda mängib.
Jaan Rekkor tegi taas hiilgava rolli, tema osatäitmisi naudin alati, ta mängib võrratult, iga tema kulmuliigutuski on täpselt omal kohal.

Loomulikult mängis kaasa Alatskivi loss ise oma interjööriga. Äärmiselt meeldiv oli olla samas ruumis justkui osalisena, näha vahetult näitlejate mängu.

Kahjuks oli alguse aegadega segadus, sest piletid olid müüdud algusega kell seitse, aga tegelikult algas etendus kell kuus, meie läksime igaks juhuks kuueks kohale - ja hästi tegime. Kahju oli neist inimestest, kes tulid seitsmeks, olid etenduse algusest ilma jäänud ja said läbi häda end kuskile istuma suruda, samuti oli häiriv keset etendust trügivaid inimesi näha/kuulda.

Mõtlemiseks

Ma näen armastuse silmadega.
Kõik, millega kohtun, on minu elu jaoks parim.


Usaldan
elujõe voolu.

Saturday, September 8, 2007

Teha või mitte teha - selles pole küsimus. Küsimus on - kuidas teha?

Ma olen hirmus väsinud ja tahaks tegelikult magama minna, aga ma ei saa ka jätta kirjutamata sellest, millest täna on nii palju juttu olnud.
Ikka nendest valikutest ja otsustavatest sammudest.

E sõnul ei ole ma ilmselt valmis seda sammu astuma ja mõtlen kohati samamoodi nagu mu mees. Ja tahan elada rutiinis ja stabiilsuses.
Mul pole midagi vastu vaielda, küllap on tal õigus. Kui ma ei tee kindlat otsust, siis järelikult pole ma selleks valmis.

Ometi südames ma tean, et ma ei taha enam niimoodi elada. Lisaks vaimse läheduse puudumisele hakkab ka füüsilise läheduse puudumine meeli kurnama. Ma ei ole tõesti üksinda elaja, tahan kaissu, tahan kallistada, tahan hellitada - see on niisugune vajadus, mida saab paraku jagada ainult armastusega.

Käisin täna K-ga teatris ja ei lasknud käest võimalust uurida, miks tema võttis lapsed ja minema läks. Meil oli sellest kunagi väga ammu juttu, aga olin unustanud. K sõnul kasvasid nad lahku ja tema ei suutnud elada mehega, kes teda ei austanud.
Müts maha K ees, tahaksin olla samasugune, aga ei ole. Ometi sain taas kinnitust, et ma ei mõtle valesti.
Tegelikult pidanuksin seda juba ammu tegema, palju aastaid tagasi. Siis, kui olukord oli palju-palju hullem kui praegu.

Kogun infot mitmetest allikatest, et enda jaoks kokku panna mosaiiki paljudest arvamustest.

Kui K-ga üleeile vestlesime, siis tema sõnul sai tema alles viimase suhte kaudu teada, mis on armastus. Ja ehkki tema lahutab uue suhte tõttu, siis ei ole ka selles osas kõik enam nii roosiline. Kuid samas ei kujuta ta enam ette abielu jätkumist oma naisega, sest neil pole justkui midagi olnudki ega ole praegugi. Milleks selline elu? See ei rahulda teda nüüd, kus ta teab, milline võib üks suhe olla ja mis on armastus ja mida üldse on võimalik teise inimese vastu tunda.

Ma võiksin vist sama öelda, et nüüd, kus ma tean, mida tegelikult on võimalik tunda ja mida ma lähisuhtest otsin, siis tundub eriti võimatu praegust suhet jätkata.

Elu, milles pole armastust - see pole elu.

Ma usun, et ei M2rt ega Marta pole minuga nõus, aga igal inimesel ongi erinevad arvamused ja erinevad elud.
Vägisi võib kõike punnitada ja kokku traageldada, aga kui sisemuses ei ole seda, mis peaks olema, siis on see väga õnnetu elu.
Ja mulle võib vastu vaielda ning hukka mõista, aga paraku olen ma tühjaks pumbatud, mõttes olen ma oma kindla otsuse teinud ja elu korraldanud.

Millal ma selleni reaalselt jõuan, ma ei tea.

"Juudit"

Tänane etendus (ja ainuke - uskumatu!!!) oli

Anton Hansen Tammsaare

"Juudit"

Rahvusooper Estonia

Lavastaja Katri Aaslav-Tepandi
Kunstnik Krista Tool
Helilooja ja muusikaline kujundaja Helena Tulve
Valgusmeister Neeme Jõe

Osades Garmen Tabor, Terje Pennie, Peeter Raudsepp, Vello Janson, Jaan Vaidla, Tiit Tralla, Tõnu Tepandi jpt.

Väga meeldiv teatrielamus. Hea lava- ja kostüümikujundus, väga hea muusikaline ja valguskujundus.
Garmen Taborit ma ei ole väga paljudes osades näinud, ega ma eriti ei osanud temast midagi arvata, aga tema esitus oli väga hea, minu arvates sobis ta Juuditi rolli äärmiselt hästi. Ta oli usutav, tema esitus oli nauditav.

Lavastus tervikuna meeldis, selles oli Estonia suursugusust. Väga head näitlejatööd.

Ilus maailm

TÄNA PAISTAB PÄIKE.

"Karma - müüt või tegelikkus?"

Avades raamatu juhuslikust kohast, sattusin järgmisele:


"Hetkest, kui oleme määratlenud endale elueesmärgi, muutume partnerite valikul palju edukamaks. Miks nii? Kas hakkame selgemini mõtlema? Mitte päris. Pigem hakkame selgemini mõistma oma elu prioriteete ja kujutama täpsemalt ette, milline partner meid eesmärkide saavutamisel kõige paremini aitab.

Kui olete jäänud üksikuks ja olete otsustanud, et on aeg sõlmida uus suhe, olge oma tulevase partneri ettekujutamisel võimalikult täpne. Kui imelikult see ka ei kõla, uskuge: te tõmbate enda juurde just sellise inimese, millise olete "tellinud". Kui "tellimus" on udune, siis partner, kes teie ellu ilmub, ei pruugi päriselt vastata teie vajadustele.

Armusuhete valdkonnas pole me harjunud olema täpsed ja konkreetsed. Meile tundub, nagu saaksime võluväel oma ellu tõmmata ideaalse partneri. Kuid me loome kõiki oma elu sündmusi ise ja kanname loodu eest ka vastutust. Sellest järeldub, et tasuks kulutada pisut aega ja kirleldada enda jaoks põhjalikult, milline peaks olema meie ideaalne partner. Pidage meeles, et me loome maailma enda ümber omeenese mõtetega. Kõik meie maailmas on kunagi olnud meie sooviks või mõtteks.

Luues suhte, õppigem oma partneriga suhtlema. Suhtlemine on igasuguste suhete hädavajalik element, intiimsuhete puhul on see eriti vajalik. Kõige tähtsam, mida me partneriga võime teineteisele teatada, on tunded. Tunded selgitavad seda, mis tegelikult toimub suhtes sügavamal tasandil - hirmudest ja vajadustest. Igal inimesel on oma vajadused ja oma hirmud; meie tunded näitavad meile, milles need hirmud ja vajadused seisnevad. Kui me oma tundeid ei teadvusta, siis on meil vähe šansse partneriga harmoonilist suhet luua. Õnneks on igaüks võimeline õppima tunnetama ja väljendama oma emotsioone. Selle jaoks on vajalikud ainult otsustavus ja praktika. Tänapäeva ühiskonnas on emotsionaalne suletus üsna levinud probleem, kuid on olemas palju vahendeid, mille abil seda vähendada. Partneri abiga võib lahendada mitmeid ülesandeid, millega me üksi hakkama ei saa.

Miks mitte asuda kohe asja juurde ja üritada olla õnnelik? Avage partnerile oma hing. Kui ta selle tulemusel otsustab teiega hüvasti jätta, siis selles pole kellegi süüd. See tähendab vaid, et te ei sobi teineteisega. Kui nii, siis otsige kindlasti teine partner, kelles leiate tõelise läheduse. Kuid selle teise partneriga kohtute vaid siis, kui annate endale selleks šansi, s.t. kui saate iseendaks. Potentsiaalne autasu on suur, kaotada pole midagi, võite ainult võita.

Paljud inimesed jäävad paljudeks aastateks pidama negatiivsetele mälestustele ning selle tulemusena ei suuda leida tõelist armastust ja õnne.Et teha lõpp üksindusele, on vaja need mälestused ja väljakujunenud mõttemallid alateadvusest välja ajada. Saades lahti negatiivsetest mälestustest, saame lahti negatiivsetest vibratsioonidest, mis segavad meil kedagi armastama hakkamast.

Inimene peab eelkõige ise isiksuseks sündima, leidma oma tõelise Mina, enne kui suudab teadvustada teise isiksuse olemasolu.
Mitte kunagi ei peaks süüdistama partnerit ja talle etteheiteid tegema. Mitte ükski inimene ei ilmu meie ellu juhuslikult. Iga sellise inimese juuresolek on õppetund, mis aitab saavutada uut tarkust. Väga paljud inimesed, selle asemel et enda kohta rohkem teada saada, süüdistavad partnerit, oma hirmu vastutuse ees, oma kasvatust ja tööd, mis võtvat ära liiga palju aega. Nad kaebavad, et teevad suuri jõupingutusi, käivad sageli kohtamas, kuid mitte kuidagi ei suuda leida oma ideaali. Tegelikult aga ei kohta nad oma ideaali seni, kuni hakkavad ise endaga tööd tegema, muutuvad küpseteks ja vastutustundlikeks, tõeliselt armastama võimelisteks inimesteks. Isiksuseks sündimine eeldab vastutust. Vastutus tähendab seda, et enda selgitamatajätmisi ei veeretata teise kaela. Ei peeta teist süüdlaseks oma kehvas enesetundes ega oodata, et elu muutub heaks, kui teine vaid nõustuks muutuma.

Niikaua, kuni inimene on oma katkioleku suhtes pime, jääb alati ahvatlevaks kasutada abikaasat kui seletust elu viletsusele.

Mida sügavamalt inimene ennast tundma õpib, seda suurem anne on tal teist mõista. Loe: mida suurem vajadus on inimesel teist hukka mõista ja arvustada, seda vähem ta iseennast tunneb.
Teisi halvustades kritiseerib inimene tegelikult just seda, mida ta pole nõus enda juures nägema. Teist inimest hukka mõistes ütleb inimene seega rohkem enese kohta kui tolle kohta, keda ta laimab.
Et olla armastatud, peab ise armastama.Te saate seda, mida ise annate."




Oeh, ei, ma ei saa kõike ümber kirjutada! :) Aga see on nii huvitav ja aina huvitavamaks läheb! Ja ma tahaks seda kohe kõigiga jagada, nii vaimustuses olen ma loetust. :)
Ma saan siit enese jaoks väga palju mõtteainet ja tarkust. Ka halva kohtlemise ja kirumise kohta on targalt öeldud.


"Ta ei jää ootama, et abikaasa muutuks, vaid areneb ja loob omalt poolt eeldused hea elu jaoks. Kui abikaasa teda halvasti kohtleb ega taha teda austada, ei jää ta aastateks olukorra üle kaeblema ja teist süüdistama. Ta võtab midagi ette. Aga et ta mõistab, kui võimatu on teist muuta, ta isegi ei ürita seda. Samas mõistab ta ühtlasi ka seda, et tema ülesanne on abikaasale selgeks teha, et tal on halb, kui abikaasa teda halvasti kohtleb. Ta mõistab, et ei saa sundida abikaasat muutuma, vaid tollel on õigus endiseks jääda. Kuigi teist ei saa muuta, ei tähenda see, et tuleks leppida halva kohtlemisega. Iseennast peab ja tuleb kaitsta. On karuteene nii endale kui inimesele, kes sind halvasti kohtleb, ennast mitte kaitsta, vaid lasta ennast muserdada. Enda muserdada jätmine tähendab halva kohtlemise sõnatut heakskiitmist. Verbaalselt võib teisele etteheiteid teha ja kiruda, aga kui midagi ette ei võeta, tähendab see halva kohtlemise heakskiitmist. Ennast võib kaitsta näiteks lahkudes, valides abielulahutuse. "


Väga palju mõtteainet mulle endale, kes ma arvan oma abielust ühtmoodi, aga kindlasti näeb abikaasa meie abielu hoopis teistmoodi, mina kipun kritiseerima tema tegemisi ja sõnu, aga kindlasti pean vaatama ka enda tegemisi, mida on temal minule ette heita, sest kindlasti ei ole ma ideaalne ja mul on paljugi, mille üle mõelda.

Veel on juttu ideaalidest ja illusioonide loomisest, suhetest abielus inimestega ja muudest suhetega kaasnevatest probleemidest.

Soovitan soojalt inimestele, kes tahavad rohkem tegelda iseenda MINA leidmisega kui teistes vigade otsimisega.

"Õnnelikud päevad"

Teine etendus oli

Samuel Beckett

"Õnnelikud päevad"

Eesti Teatri Festival

Lavastaja Margus Kasterpalu
Kunstnikud Enn Põldroos ja Liina Tepand

Mängisid Rita Raave ja Enn Põldroos

Esietendus 7. septembril kell 21.00 Athena Keskuse teatrisaalis


Ma arvan, et see oli seekordse draamafestivali igavaim etendus. Minu jaoks küll. Aga võib-olla oli asi ka Rita Raaves, kes pole mulle kunagi näitlejana meeldinud. Kindlasti on ta inimesena väga kena ja meeldiv naine, aga näitlejana ei ole ta mulle üheski rollis meeldinud, ma ei tea, miks see nii on, aga minu arvates pole ta usutav, ta MÄNGIB, ta EI OLE - kui te saate aru, mida ma mõtlen.

Ma ise arvan, et kui seda rolli mänginuks Rita Raave asemel keegi teine, kes suutnuks end usutavaks teha ja OLLA, siis ehk olnuks ka huvitav jälgida, kuid kuulata igavalt ja võltsilt esitatud monoloogi - ei, seda ma ei suutnud.

Mõnigi lavastus võib olla igavalt tehtud ja liiga staatiline, kuid kui näitleja isiksus on lummav ja ma USUN teda, siis on ka muidu igavat teksti huvitav kuulata/vaadata.

Näitena võin tuua kohe kõrvale "Valgete ööde" Tarmo Song, kes esitas pikka ja suhteliselt raskesti jälgitavat teksti, kuid ta tegi seda niivõrd lummavalt, ta paelus oma olemisega sedavõrd, et ei tekkinud mõtet poole pealt lahkuda. Ta OLI laval ja täitis selle oma olekuga nii loomulikult, et see ei mõjunud mänguna.

Rita Raave ja antud lavastuse kohta ma seda öelda ei saa.

Nii juhtuski, et meie seltskond lahkus pärast esimest vaatust suhteliselt üksmeelselt ja suurema kurbuseta.:)

"Kivid Sinu taskutes"

Eilne esimene etendus oli

Marie Jones

"Kivid Sinu taskutes"

Tallinna Linnateater

Lavastaja Jaanus Rohumaa
Kunstnik Aime Unt

Mängisid Indrek Ojari ja Argo Aadli

Athena Keskuse kinosaalis 7. sept. kell 16.00


Kui Hollywoodi filmi tegemiseks on vaja nii ülielusuuruses staare kui ka kobarates statiste, siis Marie Jonesi näidendis mängivad neid kõiki korraga ja vaheldumisi kaks näitlejat.
Kaks statsistist peategelast unistavad, kuid väga ei usu ka ise, et suudavad end kuskil esiplaanile mängida. Olgu näitleja või stsenaristina. Üks suur samm on astutud, nad on saanud iirlasena ameerika filmi massistseeni iirlast mängima, erinevalt näiteks külanarkomaanist, kes sinna ei pääsenud ning kes end seepärast ära uputas.

Niisiis, iseendaks on justkui saadud, pikem maa on minna, et saada kellekski teiseks, näitlejaks, kes on kõrgel-kaugel ning võtab poose ja vahetab identiteete. Alles selliseks saanuna võib argisest iiri kolkast taasvaimustuda ning Hollywoodi kõntsaks nimetada.

Ühesõnaga - et lugu pidada oma olukorrast, peab saama kellekski teiseks, kes enam kunagi ei saa tagasi seda, mis sul praegu on.


Fantastiline teatrielamus! Ülinappide vahenditega niivõrd lummav ja nauditav mäng - supergeniaalsed näitlejad!

Indrek Ojari ja Argo Aadli mängisid mõlemad 6-7 rolli, see oli niivõrd fantastiline ümberkehastumine hetkega, ja seda pidevalt kogu etenduse vältel.

Ma kujutan ette, kui raske on niimoodi mängida, kui pead pidevalt ümber kehastuma sekundi murdosa vältel, mitte segi ajama, kes sa parajasti sel hetkel oled ja kuidas teda kehastad, et mitte midagi segi ajada - poose, kõnnakuid, žeste, häält.

Vapustav tulemus! Eriliselt andekad näitlejad ja taas üks parimaid teatrielamusi sel festivalil.

Eilsed emotsioonid

Eilne päev möödus taas Tartus. Sai teatris käidud, aga oli ka muid üritusi.:)

Eilne päev pakkus ridamisi meeldivaid emotsioone. Juba hommikupoolikust alates.
Väga eriline hommikupoolik oli. Juhtus midagi, mida juba väga kaua pole juhtunud. Ja see oli väga südantsoojendav sündmus...

Loodan südamest, et mul tööl pahandusi ei tule, et ma terve selle nädala olen varakult töölt ära tormanud, aga eile pidin ju taas jõudma kella neljasele etendusele. Samas ei jäta ma oma asju ripakile, vaid kõik saab tehtud.

Pärast etendust (millest räägin eraldi) oli kokkusaamine K-ga, hea oli kuulata ja rääkida ja arutada. Tema olukord on mõnevõrra kaksipidine ja määramatu (ehkki mingid otsused oleks justkui tehtud...), selline asjade seis häirib ja tegelikult ju ei tea, mismoodi kõik edasi läheb.

Mina saan vaid kuulata ja rääkida naise seisukohast vaadatuna, kuidas mina situatsiooni näen, kuid loomulikult on iga inimene erinev ja teine naine näeb sama olukorda hoopis erinevalt. Samas mingi naiseliku mõtlemise mõiste ikkagi ju kehtib ja mingeid paralleele saab ikkagi tõmmata.
Minul jälle on hea kuulata mehepoolseid arusaamu. Ja ehkki ka kõik mehed on erinevad, siiski on mehepoolne asjade käsitlus pisut teisem ja hea on sellest rohkem teada.

Kella üheksaks läksin järgmisele etendusele, Kristiina oli juba kohal, et saada esiritta istuma. Hirmus rabamine käib neil etendustel! :)

Kristiinal oli mulle kingitus, mida ta ei lubanud avada enne kui kodus. Ma pidin oma uudishimu taltsutama, aga see oli päris raske. :) Kompimismeelte abil püüdsin tuvastada ja mõistatada...

Aitäh Kristiinale! Fantastiline kingitus! Ma avasin raamatu juhuslikust kohast ja see juhtus olema selline koht, millest pisut hiljem kirjutan.
Ja teine osa kingitusest - see tahab mul natuke süvenemist, aga ma näen, et Kristiina teab väga hästi, millega saab mulle suurt rõõmu valmistada.:)

Suured kallistused nii toreda kingituse eest!

Pärast teatrist lahkumist läksime Kristiina ja Ü-ga natukeseks istuma. Entris oli hubane, aga Underground'is tundsin end küll võõrkehana rokkarite keskel :), sest mina oma õhulise seeliku ja kõpskingakestega olin ikka täielik tulnukas sealses seltskonnas.:) Nahktagis ja teksades oleksin tundnud end märksa paremini.:)

Kui ma mehe järgi kutsusin, siis sai ta millegipärast telefonis kohe aru, et ma pole enam teatris.:)
Ja igal juhul tuli mulle järele üks hirmus tige tikker, kes prahvatas: "Käisid kõrtsus, jah????!!!"

Ma küll püüdsin seletada, et käisime jah Kristiinaga natuke istumas, aga seda juttu ta muidugi ei uskunud, tema loomulikult oli kindel, et ma ei käinud teps mitte Kristiinaga, vaid hoopis kellegi teisega.
Väga tige jõuram oli, kuulsin jälle head ja paremat (kogu minu elu sisu olevatki ainult teatrites ja kõrtsides istumine - !!!???????????), aga ma olen selle koha pealt vist kaunis tümaks tehtud ja mul on üsna ükskõik. Mingitest õigustamistest ja seletamistest pole nagunii kasu.

Eks tal ole natuke õigus ka, sest teatris meeldib mulle käia, vahel on tore ka toredate inimestega kuskil istuda ja juttu ajada, aga minu arvates on tema sõnakasutus räige ja tema öelduna tundub see kuidagi inetu ja moraalitu.

Ja kui talle endale ei meeldi teater ja ta on tagasi lükanud kõik mu soovid (jaaah, üheks korraks järgmisel kuul on ta andnud nõusoleku, aga see on ühisüritus, mitte kahekesi minek!) vahel kahekesi koos välja minna, siis ehk ei peaks mulle etteheiteid tegema, kui ma käin üksi või sõpradega. Või kuidas?
Või peaksin koos temaga istuma tuimalt vaikides kodus teleka ees ja mitte millegi vastu huvi tundma?

Friday, September 7, 2007

Segaduses

Järgmisel kuul on asutusel välja pakkuda üks peoõhtu koos teatri ja restoranikülastusega. Varasematel aastatel on naine alati mehe käest küsinud, kas nemad ka lähevad, alati on naine vastuseks saanud, et mees ei tule küll kuskile. Naine oli kindel, et sel aastal on samamoodi, ta tegelikult isegi ei tahtnud mehe käest küsida, sest nii tobe on end lollina tunda, et küsida mehelt niigi enesestmõistetavat asja - selge ju, et mees pole huvitatud.
Aga siis arvas naine, et ta ikka küsib, muidu heidab mees naisele pärast ette, et ta käib üksi ja pole isegi huvitatud mehe kaasakutsumisest.

Ehkki just eile ja täna hommikulgi tegi naine juttu tantsima minekust (eile oleks ta tahtnud Püssirohukeldrisse minna, nädalavahetusel võiks ju näiteks kuhugi välja istuma ja tantsima minna) ja selle peale oli vägagi tavapärane reageering.:(

Olles ette kindel, et vastus on eitav, helistas naine mehele ja küsis, kas ta tuleb naisega teatrisse ja restorani, ja kujutle vaid - mees oli nõus!!!!
Ei, naisel hakkab nappima neid kohti, kuhu ta riste tõmbama peab! :) See on midagi uskumatut! Naine põrnitses tükk aega sõnatult telefoni, sest ta ei saa aru, mis värk on.

Keda või mida ta siis uskuma peab? Mehe käitumine ei ole enam nii ettearvatav, nagu see on aastaid olnud, aga naine ei suuda uskuda, et need muutused on lõplikud ja kõik ongi nii, nagu mees naisele näidata püüab.
Muidugi on tagasilööke olnud ja neid on igapäevastes pisiasjades pidevalt, kuid niivõrd hämmastavad muutused on aset leidnud, et naine ei oska enam reageerida ja seisukohta võtta.

Ja naisel endal on kahju, et ta ei suuda samaga vastata, ta püüab, aga tema sees ei ole midagi, mida mees temalt ilmselt ootab.

Ja naise jaoks on olukord küsitav ka seetõttu, et ... noh, selle kohta on hoopis teisi arvamusi. Mida siis uskuda? Seda, mida ta silmaga näeb või ....?
Kohati on nii, kohati naa. Ühest vastust ei ole nagunii.

On see harjumus? Hirm muutuste ees? Armastus? Püüd jätkata stabiilselt? Vastuseid ei tea. Sest neid ei olegi.

Naine teab, mida tema tahab. Aga mees teeb naisele naise enda tahtmise järgi tegutsemise raskeks. Ongi see tema eesmärk? Näidata, et kõik on veel võimalik? Et kui tema püüab, siis on ka naise kohus püüda ja mitte käega lüüa?

Ometi on sõnu õhku paisatud, ometi on sellel teemal mõtteid liikunud - kas see on tundunud nii reaalne, et on tekkinud hirm, nagu võikski see teoks saada?

Väga ebameeldiv segadus naises. Võib-olla ka mehes. Võib-olla ei tea ka tema, mida ta täpselt tahab. Nad ei ole sellest rääkinud. Ja võib-olla ei räägigi. Sest naine ei tunne end mehega nii lähedastena, et nii tõsistel teemadel rääkida.

See on ju täiesti kohutav, naine teab, aga mingit sidet ei ole. Naisel on hoopis teisi inimesi, keda ta tunneb palju-palju vähem aega, aga kellega on tunne, nagu oleks ta neid tundnud juba väga kaua aega, ja kellega ta saab rääkida igasugustel teemadel ilma barjäärideta.

Kõik valikud on inimeste endi sees, mitte keegi ei saa teha valikuid teiste eest, ise tuleb jõuda otsusele. Selleks peab teadma, mida tahetakse.
Naine teab, mida ta tahab.

Thursday, September 6, 2007

Meepott ja tõrvatilgad

Kuna ma täna tegin korralikult tööd pärast pikka pidutsemist (normaalsed inimesed olid juba koju läinud, kui mina alles hakkasin tööd tegema!!!), siis jõudsin koju alles pool seitse.

Õhtul pidi natuke sugulasi külla tulema, õnneks olid teised juba ettevalmistusi teinud, nii et mina ei pidanud nahast välja pugema.

Tegelikult tegin ma mehele ettepaneku minna täna Püssirohukeldrisse Blacky't kuulama, see oleks kena sünnipäev olnud..., aga ma oleksin olnud üllatunud, kui ta olekski öelnud, et lähme jah. Seda juba ei juhtu, sellest võin vaid unistada.

Eks siis olime kodused.

S. helistas ja küsis, kas mul ikka on sünnipäev ka (selles mõttes, kas on pidu ja kas ma olen rõõmus), ma vist ei olnud tööl piisavalt õnnelikku muljet jätnud. Ja ega me eriti ei saanudki tööl jutustada, sest temal oli kogu aeg kiire, aga leppisime kokku, et homme võtame natuke aega minu sünnipäeva edasi pidada. :) Igal juhul ma lohutasin S.-i , et mul ikka on kodus natuke sünnipäev küll (mis sellest, et ma parema meelega oleksin hoopis kuhugi välja läinud - aga sellised asjad meie peres juba kõne alla ei tule!!!) ja igal juhul oli S-st väga armas mulle helistada ja muret tunda. See oli südantsoojendav.

- - - - - - -

Kõik oligi liiga hea ja ilus, see kohe pidi niimoodi minema, et viimaks mõni tõrvatilk ikka pidi meepotti pudenema. Miks ta peab niimoodi ütlema? Olin ma ise milleski süüdi? Noh, kui otsin, eks ikka leian endas süüd, absoluutselt kõike võib ju süüks panna...

Ma ei taha tülitseda. Neelasin alla tema sõnad ja ei öelnud midagi. Mida mul olnuks öelda? Ehkki tundus, et ta püüdis provotseerida, siis saanuks ta veel midagi öelda.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Oh, ma saan aru, et tal on mured maksude ja töövahendi pärast, aga mulle endale tundub, et siis peaks nagu midagi ette võtma, mitte kurtma ja pahandama ja masendusse langema. Pidev raha ümber vingmine raha juurde ei too, aga kardinaalseid muutusi ta ka teha ei taha. Ma saan sellest väga hästi aru, mõni inimene lihtsalt on loomult mugav ja ei tee oma elus muutusi, kui teda selleks ei sunnita.
Aga mis teda sunniks? Vist mitte miski. Lihtsam on ju oodata miljonivõitu, kui otsida ideid uute võimaluste leidmiseks.

Kui ma räägin sellest, siis saan süüdistusterahe kaela, sest ma laristan teatri peale nii palju raha (mõelda vaid, mida kõike selle raha eest saaks!) ja olen üldse vastutustundetu inimene, kes elab tema kukil.
Viimast kuulsin ka siis, kui olin lastega kodus, siis, kui õppisin, ja ka nüüd, mil töötan... Jääb vaid üle tõdeda, et mõned asjad ei muutu iial, isegi kui kõik muu muutub.

Oh, ma ju tegelikult ei taha niimoodi siin hädaldada ja vinguda, mis ma siis mehest parem olen?! Ma ju ise ka ei taha oma elus muutusi teha, ehkki sellest mõtlen aina sagedamini ja aina üksikasjalikumalt, aga kui ma pole lausa vastu seina surutud, siis üritan ikka veel vanaviisi hakkama saada.
Sama on ju ka temaga. Ma peaksin siiski mõistvamalt suhtuma tema arusaamadesse ja mõttemaailma, ehkki see meil sugugi ei haaku. See häirib mind, et pole ühtki ühist kokkupuutepunkti, minu jaoks on see kooselu häiriv faktor, kusjuures ma ei räägi isegi HARMOONILISEST kooselust. Minu meelest häirib see isegi ilma harmooniata kooselu.

Siiski - rohkem tolerantsust ja allaneelamist ja kõik ongi korras. Pole eneseväärikust, pole probleemi.

Sünnipäev

Tänane päev algas niimoodi, et ma pean jälle kuskile risti tegema! :) See on täiesti uskumatu, et selline asi juhtub juba teist korda mu elus, et mulle tuuakse hommikusöök voodisse!
Aga nii see oli, väga meeldiv üllatus igal juhul.

Ja ehkki igal aastal olen ma teatrifestivali piletid ise ostnud (sünnipäevakingituseks) ja mees ei ole mulle sel puhul iial toetust avaldanud, siis nüüd kinkis mulle raha, et saaksin pileteid osta!!! See on ka juba selline ime, et väärib kohe mitut risti! Uskumatu! Ma ei tea kohe, mida arvata.

Töö juures oli ka piduolukord. Ehkki ma pole vaimustatud vanemaks saamisest, siis ei lasta seda päeva kohe mitte sugugi unustada. :)
Kolleegid on armsad, aitäh neile, tänane päev oli nii ilus ja mulle öeldi nii ilusaid sõnu, et ma tundsin end lausa surnuna, kuna ainult surnute kohta öeldakse nii hästi. :) Aga mina ju veel elan!!! :)))

Kõige ilusam hetk oli täna siiski kell 14.59... Aga sellest ma ei räägi. See on mul kindlas kohas tallel.

Täna on teatrivaba päev - uskumatu, eks?! See-eest teen tööd, sest teistel päevadel olen ju teatri tõttu kogu aeg suhteliselt vara minema jooksnud, eks mõnel päeval peab tööd ka tegema, isegi kui see juhtub olema sünnipäev...

"Vaikne muusika"

Lars Noren

VAIKNE MUUSIKA

Eesti Draamateater

Athena Keskuse teatrisaalis 05.09.2007 kl. 23.00

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Ervin Õunapuu

Osades Ülle Kaljuste, Elina Reinold, Ain Lutsepp, Guido Kangur

Etendusele jäin hiljaks, kuid ma kaotasin ainult muusikalises osas. Etendus algas klassikalise muusikaga, nii et sõnalises osas ma ei kaotanud midagi. Õnneks mängiti nii valjusti, et minu ähkimist ja hingeldamist polnud kuulda :) - tulin ma ju Sadamateatrist suure kapakuga ja tormasin Athena Keskuse neljandale korrusele nagu väle põder, riidehoiuneiul oli tegu, et mulle järele jõuda. :) Ehkki ma ütlesin, et saan väga hästi ise ka saali sisse minna, aga ta vist ei usaldanud mind... :)

"Vaikne muusika" oli Mikk Mikiveri viimane lavastusplaan, jäi aga päriselt alustamata. Selles on vist jumalikku manitsust Mikiverilt endalt, kes püüab öelda, et tähtis pole see, mida enam pole, vaid see, mis oli.
Mis on siis, kui midagi enam pole? Kuidas eluga edasi minna, kui lapse surm ema või isa maailma täielikult peatab? Kuidas toime tulla, kui see teist korda juhtub?
Ohtralt ümber-nurga-süüdistusi ja luhtaminekuid. Alles aastaid hiljem - siis, kui kõik armastatud on ühes hauas, mõistetakse, et kõik, mis luges, oli see, et oli, keda armastada...

Taas suurepärane lavastus just näitlejate mängu tõttu. Eriline sümpaatia kuulub Ülle Kaljustele, kes oli niivõrd loomutruu, tema mängus polnud kübetki mängu, tema miimika, vahelduvad näoilmed, kehakeel - see oli niivõrd suurepärane ja nauditav elamus.
Ma ei taha pisendada teiste näitlejate panust, kuid Ülle Kaljuste oli minu silmis peajagu üle, teiste puhul tabasin ikkagi teesklust, mängu halvas mõttes, kuid Kaljuste äärmiselt loomutruu esitus oli fantastiline.

Kuigi tulin etendusele sellise infoga (mille olin just paar tundi tagasi saanud), et see on jama ja mitte midagi väärt, siis ei ole ma sellega sugugi nõus. Maitsed on erinevad ja see ei pruugi kõigile meeldida, kuid minu arvates ei olnud ka tekstile midagi ette heita. Selle kohta oleks mu mees öelnud, et "oli komöödiasugemetega", s.t. oli ka huumorit ja üsnagi head äratundmist omaendagi argielust...

Väga nauditav etendus, suurepärane elamus pika teatrimaratonipäeva lõpuks.:)

"Karge meri"

August Gailit

KARGE MERI

Pärnu Draamateater

Dramatiseerija ja lavastaja Margus Kasterpalu
Kunstnik Andrus Jõhvik
Kostüümikunstnik Aime Unt
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikalised kujundajad Feliks Kütt ja Janek Kivi

Lugu hülgeküttide elust

Sadamateatris 05.09.2007 kell 21.00

Ma olen kunagi näinud filmi sel teemal, kuid see oli minu jaoks nii igav, et ega ma lavastusestki eriti midagi oodata ei osanud.
Kuna see etendus oli pikk ja sõitis sisse järgmisele etendusele, siis arvasin, et lippan poole pealt minema.

Saali sisenedes nägin kohe, et poole etenduse pealt märkamatult välja lipsata pole võimalik, sest lavakujundus oli tehtud just niimoodi, et uksed jäid lavale. Noh, oleks võinud ju etenduses oma väljajooksmisega osaleda, eks? :)

Siis palusin ühte kena neiut, kes kohe mu probleemi lahendada lubas mind etenduse ajal salakesi tagaukse kaudu välja juhtides.

Lavakujundus oli väga hea, üks parimaid, mida viimasel ajal näinud olen. Kui ma vaheajal Pärnu trupi juhti pinnisin, et rääkigu mulle näidendi kulg ära, siis ta ütles, et seda lavastust on võimalik
mängida vaid Pärnus oma teatris ja Tartus Sadamateatris, sest mujal pole võimalik sellist lava üles ehitada.

Väga hea lavastus! Äärmiselt head emotsioonid! Mulle meeldis mitmeplaaniline tegevus, see oli VÄGA HEA!!!! Algul arvasin, et mul on kehv koht, istusin ääre peal, aga tegelikult oli see just hea, siis nägin tegevust kogu ulatuses ja kõiki tegevusi oli võimalik haarata.
Tegevust jätkus igasse nurka ja kuigi eeldasin suhteliselt igavat lavastust, siis oli vastupidi - suurepärased näitlejatööd, fantastiline lavakujundus ja helikujundus...

Taas üks meeldivamaid teatrielamusi.
Usun, et originaalkohas (Pärnus) oleks teda veelgi huvitavam vaadata.

Nii oligi, et mul oli kohutavalt kahju poole pealt ära joosta, sest ehkki ma teadsin lõppu ette, tahtsin siiski näha, kuidas see on lavastatud. Kahjuks ma seda ei näinud. Raske südamega loobusin siiski lõpust, et tormata järgmisele etendusele Athena Keskuses.

"Valged ööd"

Teine etendus oli

Fjodor Dostojevski

Valged ööd

Theatrum

Lavastaja Lembit Peterson
Kunstnik Vladimir Anšon

Osades Tarmo Song, Laura Peterson, Erkki Penart

Athena Keskuses 05.09.2007 kell 18.00

Jutustus "Valged ööd" ilmus esmakordselt ajakirjas "Otetšestvennõje Zapiski" 1848.aasta detsembrikuu numbris. Teatud eelastmeks teosele oli poolteist aastat varem loodud, kuid avaldamata jäänud följetonitsükkel "Peterburi kroonika", kus leidab mõtteid Peterburi unistajast kui ajastule iseloomulikult inimtüübist.

Niipea kui Tarmo Song lavale tuli ja rääkima hakkas, tuli mu silme ette kohe Urmas Kibuspuu. See oli hämmastav, millist sarnasust kätkesid Tarmo Songi näoplaan, hääl ja rääkimisviis Urmas Kibuspuuga.
Sügav kummardus Tarmo Songile fantastilise rolli eest. Tal oli meeletult palju teksti, kohati oli seda jutuvada isegi raske jälgida, kuid ta paelus oma mänguga niivõrd, et isegi kui tema monoloogid olid väga pikad, siis mängis ta seda nii loomulikult, et jäi mulje, et ta räägibki seda, mis tal sealsamas pähe tuleb, kordagi ei tekkinud mõtet, et see on päheõpitud tekst, niivõrd omane oli see tema tüpaažile.
Erakordselt hea osatäitmine! Ta ei mänginud, ta OLI!

Südamlik ja nukra alatooniga lugu... Pühendatud kõikidele unistajatele. Armastus, unistused, igatsused...

Väga hea lavastus, imeline roll Tarmo Songilt. Super!

"Loomaaialugu"

Esimene etendus, mida eile vaatamas käisin, oli

Edward Albee

Loomaaialugu

Kuressaare Linnateatri esituses.

Lavastaja Egon Nuter

Kunstnik Anna Sui

Osades Janek Sarapson, Aarne Mägi ja Aleksei Turovski

ESIETENDUS!!!!

Väga positiivne üllatus. Ootamatu oli näha Aleksei Turovskit teatrilaval, aga ta on fantastiline lugude jutustaja. Vahepeal rääkis küll natuke liiga vaikselt, mõned fraasid läksid kaduma, kuid tema joonistamisoskus ja huumoriga vürtsitatud jutuvestmisoskus olid vaimustavad.


"Ühel ilusal päeval jutustab üks mees ühes linnas, ühes pargis, ühel pingil, teisele oma loo. Kas teine teda kuulab? Milline on tolle teise lugu? Kas tekib dialoog? Kes keda tapab? Oleme me üksteisele vaid vaenlased või võistlejad? Millised on maailmad, mis oleme endile loonud? Ja milline on see ühiskond, mis meid iga päev loob või lõhub? Kas on selles veel alles puhast inimsuhet, loomulikku liigikaaslust?
Sellest, kuis on need asjalood loomariigis, jutustab kolmas mees Aleksei Turovski: "Inimväärkuse aluseks on vastutus ja võime eristada süüd süütust, vastutavaid olendeid mittevastutavatest ja võime vastutada oma tegude eest vastutajana." "

Ma ei tea ega tunne Kuressaare näitlejaid, enamjaolt on nad vist harrastajad, kuid nende mäng oli üsnagi hea. Kohati siiski nägin MÄNGU, kuid suuremalt osalt olid nad usutavad ning elasid oma osasse sisse niimoodi, et panid kuulama. Lavakujundus oli minimaalne ja näitlejatel päris raske oma lugu esitada huviäratavalt, kuid nad said sellega hakkama.

Aleksei Turovski vahelepõimitud näited loomariigist. Ootamatu lõpp.
Esimene kokkupuude Kuressaare Linnateatriga oli positiivne.

Teatrifänlus

Öösel jõudsin hilja koju ja sedapuhku olin niivõrd väsinud, et ei jõudnud enam arvuti taha istuda ja teatrimuljeid kirja panna. Pidev vähene öine uni annab end lõpuks tunda. :)

Eile käisin vaatamas nelja etendust. Küllap oli püütud festivaliprogrammi niimoodi kokku panna, et huvilised saaksid kõiki etendusi vaadata, kuid selliste fanaatiliste teatrifännide jaoks nagu mina ja Kristiina, oli ikkagi kava natuke ajaliselt paigast ära. :)

Pidin tormama ühelt etenduselt teisele ning eelviimaselt etenduselt olin sunnitud enne lõppu ära jooksma, et veel viimasele ka jõuda. Sellest oli väga kahju, aga midagi pole parata, kui tahad kõigest osa saada. :)
Teatriinimesed on niivõrd vastutulelikud, hilinejad lastakse etenduse ajal saali, igati püütakse minusugustele fännidele vastu tulla.
Näiteks Sadamateatris oli lava paigutatud just niimoodi, et etenduse ajal väljuda oli võimatu, siis palusin abi ühelt kenalt neiult, kes väga lahkelt ja osavõtlikult leidis lahenduse minu murele. Minu sügav kummardus talle!
Ja Athena Keskuses lubati lahkelt poole etenduse pealt saali, keegi ei teinud takistusi, tunti veel muret, et istuma ma küll ei saa. Aga õnneks hoidis Kristiina mulle kohta. :)

Igal juhul jäin eilse päevaga väga rahule, muljed olid väga head, aga neist etendusehaaval. :)

Tuesday, September 4, 2007

Rõdul ei meeldi...

Kuna ma jäin "Keisri hullule" hiljaks, siis juhatati mind rõdule. Hea, et üldse vaatama pääsesin! Õnneks ollakse väga mõistvad selles osas, et inimesed võivad etendustele hilineda seoses teistelt etendustelt tuleku tõttu.

Aga ma polnud sugugi rahul oma kohaga, sest sealt ei olnud eriti hea vaadata. Aga ma pean veel tänulik olema, et rõdu viimasesse ritta ei sattunud! :)

Olen kord sealt vaadanud mingit etendust, kus mängis Ita Ever, pealkirja enam ei mäleta. Küll aga mäletan, kuidas mind häiris, et ma ei näinud inimeste nägusid ega näoilmeid, ja ma mõtlesin, et edaspidi ma pigem jätan teatrisse minemata, kui et istun rõdu viimases reas!

Ja seda ma olen ka teinud - ma valin siis võimalusel mõne sellise etenduse, kus on võimalik istuda esireas!
Naudin võimalust näha pilke, näoilme varjundeid - peaasi, et midagi kaotsi ei läheks. Siis on teatrielamus täiuslik.

Ostsin veel draamafestivali raamatu, kus oli lähemalt kirjeldatud kõiki lavastusi, oli intervjuusid näitlejatega - ja muidugi unustasin selle teatrisse! See oli nii suur, et ei mahtunud käekotti ja ma panin ta enda kõrvale toolile, sinna ta jäigi... Sellest oli küll kahju.... Eks siis pean uue ostma.

Pole midagi teha, kui seda va mälunatukest kohe üldse ei ole...

"Keisri hull"

Järgmine etendus, kuhu ma jooksin, oli

Jaan Krossi

"Keisri hull"

Teater "Ugala"

Lavastajad Peeter Tammearu ja Jaak Allik
Kunstnik Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
Liikumisjuht Oleg Titov
Helimeister Rain Kõrbe
Valgusmeister Villu Konrad

Peaosades Peeter Tammearu , Triinu Meriste ja Aarne Soro


Timotheus von Bock, "keisri hull", on ajalooline isik. Faktid ja materjalid, mis tema elu ja saatust puudutavad, on aga võrdlemisi napid.
Näidendis käsitletakse Timotheus von Bocki elu aastail 1813 - 1836, põhiliselt olid vaatluse all 1820-ndad aastad.

Materjal oli üsna huvitav (tõsi, mitte küll kohe alguses), aga kõik oli kuidagi uimane, staatiline, puudus elu. Lavastuslik külg jättis soovida, etendus venis. Vähemalt minu jaoks. Aeglane tempo.

Ehk oli ka viga selles, et olin just näinud väga head "Klammi sõda", võrdluses jäi "Keisri hull" igatahes alla.