Meepott ja tõrvatilgad

Kuna ma täna tegin korralikult tööd pärast pikka pidutsemist (normaalsed inimesed olid juba koju läinud, kui mina alles hakkasin tööd tegema!!!), siis jõudsin koju alles pool seitse.

Õhtul pidi natuke sugulasi külla tulema, õnneks olid teised juba ettevalmistusi teinud, nii et mina ei pidanud nahast välja pugema.

Tegelikult tegin ma mehele ettepaneku minna täna Püssirohukeldrisse Blacky't kuulama, see oleks kena sünnipäev olnud..., aga ma oleksin olnud üllatunud, kui ta olekski öelnud, et lähme jah. Seda juba ei juhtu, sellest võin vaid unistada.

Eks siis olime kodused.

S. helistas ja küsis, kas mul ikka on sünnipäev ka (selles mõttes, kas on pidu ja kas ma olen rõõmus), ma vist ei olnud tööl piisavalt õnnelikku muljet jätnud. Ja ega me eriti ei saanudki tööl jutustada, sest temal oli kogu aeg kiire, aga leppisime kokku, et homme võtame natuke aega minu sünnipäeva edasi pidada. :) Igal juhul ma lohutasin S.-i , et mul ikka on kodus natuke sünnipäev küll (mis sellest, et ma parema meelega oleksin hoopis kuhugi välja läinud - aga sellised asjad meie peres juba kõne alla ei tule!!!) ja igal juhul oli S-st väga armas mulle helistada ja muret tunda. See oli südantsoojendav.

- - - - - - -

Kõik oligi liiga hea ja ilus, see kohe pidi niimoodi minema, et viimaks mõni tõrvatilk ikka pidi meepotti pudenema. Miks ta peab niimoodi ütlema? Olin ma ise milleski süüdi? Noh, kui otsin, eks ikka leian endas süüd, absoluutselt kõike võib ju süüks panna...

Ma ei taha tülitseda. Neelasin alla tema sõnad ja ei öelnud midagi. Mida mul olnuks öelda? Ehkki tundus, et ta püüdis provotseerida, siis saanuks ta veel midagi öelda.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Oh, ma saan aru, et tal on mured maksude ja töövahendi pärast, aga mulle endale tundub, et siis peaks nagu midagi ette võtma, mitte kurtma ja pahandama ja masendusse langema. Pidev raha ümber vingmine raha juurde ei too, aga kardinaalseid muutusi ta ka teha ei taha. Ma saan sellest väga hästi aru, mõni inimene lihtsalt on loomult mugav ja ei tee oma elus muutusi, kui teda selleks ei sunnita.
Aga mis teda sunniks? Vist mitte miski. Lihtsam on ju oodata miljonivõitu, kui otsida ideid uute võimaluste leidmiseks.

Kui ma räägin sellest, siis saan süüdistusterahe kaela, sest ma laristan teatri peale nii palju raha (mõelda vaid, mida kõike selle raha eest saaks!) ja olen üldse vastutustundetu inimene, kes elab tema kukil.
Viimast kuulsin ka siis, kui olin lastega kodus, siis, kui õppisin, ja ka nüüd, mil töötan... Jääb vaid üle tõdeda, et mõned asjad ei muutu iial, isegi kui kõik muu muutub.

Oh, ma ju tegelikult ei taha niimoodi siin hädaldada ja vinguda, mis ma siis mehest parem olen?! Ma ju ise ka ei taha oma elus muutusi teha, ehkki sellest mõtlen aina sagedamini ja aina üksikasjalikumalt, aga kui ma pole lausa vastu seina surutud, siis üritan ikka veel vanaviisi hakkama saada.
Sama on ju ka temaga. Ma peaksin siiski mõistvamalt suhtuma tema arusaamadesse ja mõttemaailma, ehkki see meil sugugi ei haaku. See häirib mind, et pole ühtki ühist kokkupuutepunkti, minu jaoks on see kooselu häiriv faktor, kusjuures ma ei räägi isegi HARMOONILISEST kooselust. Minu meelest häirib see isegi ilma harmooniata kooselu.

Siiski - rohkem tolerantsust ja allaneelamist ja kõik ongi korras. Pole eneseväärikust, pole probleemi.