Segaduses

Järgmisel kuul on asutusel välja pakkuda üks peoõhtu koos teatri ja restoranikülastusega. Varasematel aastatel on naine alati mehe käest küsinud, kas nemad ka lähevad, alati on naine vastuseks saanud, et mees ei tule küll kuskile. Naine oli kindel, et sel aastal on samamoodi, ta tegelikult isegi ei tahtnud mehe käest küsida, sest nii tobe on end lollina tunda, et küsida mehelt niigi enesestmõistetavat asja - selge ju, et mees pole huvitatud.
Aga siis arvas naine, et ta ikka küsib, muidu heidab mees naisele pärast ette, et ta käib üksi ja pole isegi huvitatud mehe kaasakutsumisest.

Ehkki just eile ja täna hommikulgi tegi naine juttu tantsima minekust (eile oleks ta tahtnud Püssirohukeldrisse minna, nädalavahetusel võiks ju näiteks kuhugi välja istuma ja tantsima minna) ja selle peale oli vägagi tavapärane reageering.:(

Olles ette kindel, et vastus on eitav, helistas naine mehele ja küsis, kas ta tuleb naisega teatrisse ja restorani, ja kujutle vaid - mees oli nõus!!!!
Ei, naisel hakkab nappima neid kohti, kuhu ta riste tõmbama peab! :) See on midagi uskumatut! Naine põrnitses tükk aega sõnatult telefoni, sest ta ei saa aru, mis värk on.

Keda või mida ta siis uskuma peab? Mehe käitumine ei ole enam nii ettearvatav, nagu see on aastaid olnud, aga naine ei suuda uskuda, et need muutused on lõplikud ja kõik ongi nii, nagu mees naisele näidata püüab.
Muidugi on tagasilööke olnud ja neid on igapäevastes pisiasjades pidevalt, kuid niivõrd hämmastavad muutused on aset leidnud, et naine ei oska enam reageerida ja seisukohta võtta.

Ja naisel endal on kahju, et ta ei suuda samaga vastata, ta püüab, aga tema sees ei ole midagi, mida mees temalt ilmselt ootab.

Ja naise jaoks on olukord küsitav ka seetõttu, et ... noh, selle kohta on hoopis teisi arvamusi. Mida siis uskuda? Seda, mida ta silmaga näeb või ....?
Kohati on nii, kohati naa. Ühest vastust ei ole nagunii.

On see harjumus? Hirm muutuste ees? Armastus? Püüd jätkata stabiilselt? Vastuseid ei tea. Sest neid ei olegi.

Naine teab, mida tema tahab. Aga mees teeb naisele naise enda tahtmise järgi tegutsemise raskeks. Ongi see tema eesmärk? Näidata, et kõik on veel võimalik? Et kui tema püüab, siis on ka naise kohus püüda ja mitte käega lüüa?

Ometi on sõnu õhku paisatud, ometi on sellel teemal mõtteid liikunud - kas see on tundunud nii reaalne, et on tekkinud hirm, nagu võikski see teoks saada?

Väga ebameeldiv segadus naises. Võib-olla ka mehes. Võib-olla ei tea ka tema, mida ta täpselt tahab. Nad ei ole sellest rääkinud. Ja võib-olla ei räägigi. Sest naine ei tunne end mehega nii lähedastena, et nii tõsistel teemadel rääkida.

See on ju täiesti kohutav, naine teab, aga mingit sidet ei ole. Naisel on hoopis teisi inimesi, keda ta tunneb palju-palju vähem aega, aga kellega on tunne, nagu oleks ta neid tundnud juba väga kaua aega, ja kellega ta saab rääkida igasugustel teemadel ilma barjäärideta.

Kõik valikud on inimeste endi sees, mitte keegi ei saa teha valikuid teiste eest, ise tuleb jõuda otsusele. Selleks peab teadma, mida tahetakse.
Naine teab, mida ta tahab.