Imeline öö

Kui koju tulin, oli juba pime.

Mõnus oli kõndida inimtühjadel tänavatel, oli päris soe, taevas säras hõbedane täiskuu ja sirasid tuhanded tähed. Ja ritsikad siristasid! :)
See oli nii imeline, et ma lausa jalutasin ega tahtnud üldse kiirustada, tegelikult oli see selline õhtu, kus tahaks kahekesi käsikäes kõndida ning nautida kuuvalgust ja helendavaid tähti...

Või viskaks pikali ja vahiks lõpmatuseni neid pisikesi kaugeid täpikesi, millel on nii lummav võim, mis aina kisub pilgu endale...
Ja see suur kädam taevas!

Miks on selline ilu pandud maailma valitsema öösiti, mil inimesed magavad ega näe seda imelist ilu, mida pakub soe öö, täiskuu, siristavad ritsikad ja tähistaevas??!!

Või ongi sellepärast selline ilu öösiti, et ainult vähestele väljavalitutele antakse õnne seda imelist maailma imetleda? Vaid neile, kes ei pea paljuks uneajast röövida aega lummuste jaoks?

Kes seda ei raatsi, jääb neist hurmustest ilma ega saa kunagi teada, milline tunne valdab teda, kui ta seisab pimeduses ning laseb end kuu ja tähtede imelisusesse mähkida...