Tavalise linna tavalise maja tavaline õhtu.
Tegelased: Naine
Mees
Naine võtab oma töömärkmiku, et teha mõningaid märkmeid.
Mees: Nooh, kas seal ülehomse päeva kohal on ka südamekesi ja lillekesi joonistatud ja kas on kirjas, et on musu sünnipäev?
Naine: (vaikib).
Mees (piilub märkmikusse; pettunult): Ei olegi!?
Naine: Millal Sind varem see huvitanud on? Siis olid südamekesed ja puha, siis ei huvitanud see Sind põrmugi...
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Tavalise linna tavalise maja tavaline tavaline hommik.
Tegelased: Naine
Mees
Naine: Sul tuleb sünnipäev. On Sul mingeid soove, mida Sa kingituseks tahaksid?
Mees: Ma ei taha, et Sa midagi ostad. Ära hakka raha raiskama.
Naine: (vaatab mehele ainiti ja etteheitvalt otsa - raiskamise jutt ei meeldi talle).
Mees: Ma tahan ainult Sind ja Sinu armastust.
Naine : (vaikib).
Mees: Aga seda vist ei saa. Mis läinud, see läinud. Ega vägisi armsaks ei saa.
Naine: (vaikib).
Mees: No kui Sa niiväga just tahad midagi kinkida, siis üks uus Mercedes kuluks küll ära.
Naine: No selle kohta võin küll kohe öelda, et seda ei saa kohe kindlasti.
Mees: Aga armastust siis saab või?
Kandev paus.
Naine: Me märkame millegi kadumist alles siis, kui sellest ilma oleme jäänud...
Thursday, September 13, 2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Varsti saad väga elulise ja mõtlemapaneva näitemängu kokku kirjutatud. Siis võtame selle lavastada :)
Aga tegelikult on muidugi kurb.
Jah, kipub sinnakanti küll... elu ise pakub nii palju võimalusi, et seda lavastada, pole vajagi kuskilt näidendit otsima hakata... :) Usun ka, et meie kõigi elud on nii kirevad ja täis keerulisi suheteprobleeme, et neid kõiki võiks lavastada...
Post a Comment