Armastus käib kõhu kaudu

Ma olen täiesti maha vaikinud A sünnipäeva, mis oli juba kolmapäeval. Muidugi, me tulime tol õhtul koju ja olin kohutavalt väsinud ning läksin varakult magama (võrreldes tavalise kaugelt üle südaöise voodissepugemisega).
A sünnipäev oli tore, nende juures on alati tore. Mulle meeldib, et A teeb alati salatid ise ja ei osta poest valmissalateid :), ja siis oli ta veel teinud väga maitsvat lahtist plaadipirukat ja võileivatorti - mulle meeldib, et ta teeb kõike ise.

See meenutab mulle, et varem tegin ka samamoodi sünnipäevalauale kõik ise - prae, salatid, pirukad, külmlaua, tordi või kringli või plaadikoogi... Ei kujutanud ettegi, et laud poleks lookas, valik pidi alati väga rikkalik olema ja kõik oli ise oma töökate käekestega valmistatud ja ma nautisin seda, see oli parim osa sünnipäevapeos - köögitoimkond!

Mis on minuga juhtunud? Mis on üldse meie sünnipäevadega juhtunud? Kõik on läinud võimalikult suure lihtsuse teed, kõik on väga tagasihoidlik ja kokkusurutud.

Kas on see alguse saanud mehe torinast, et katsuks ikka odavamalt läbi ajada, seda pole vaja ja toda pole vaja, kes seda ikka sööb, seda küll ei osta, toda ei hakka tegema, teeb midagi lihtsat, küpsetama küll ei hakka... ???

Või pole ma ise ka aldis enam paljusid asju tegema? Ei tea, vahel igatsen küll taga endisi aegu, kus mulle meeldis köögis kokata ja imehäid kotlette teha ja magustoiduks plaadikooki küpsetada...
Laiskus? Või on otsa saanud soov peret rõõmustada oma kokandussaavutustega? Et pigem kasutan seda aega lugemiseks või metsas jalutamiseks?

Veel üks nüanss. Varem tegin enamasti kõike üksi, see tundus nii loomulikuna, aga praegu tahaksin ma heameelega süüa teha kahekesi, kuid ...
Oh, siin on kohe omad nüansid, sest söögitegemine... see on selline tegevus, mida saab teha vaid koos armsa inimesega, siis on see vaimustav protsess, kõik need emotsioonid ja armastus - see väljendub toidus... Ma ei oska seda seletada nii, nagu ma tunnen, see on vist natuke keeruline, eks ta rohkem tajuküsimus ole...

Oot, see viib mu mõttele, et ma olen jätnud söögitegemise unarusse seoses tunnete kustumisega? Armastus pidi kõhu kaudu käima... Pole armastust, pole süüa; pole süüa, pole armastust? Kumbapidi siis õigem oleks öelda?

Et teekond lihtsusele on käinud läbi kaotuste tunnete vallas? Kui tajusin ükskõiksust enda suhtes ja et midagi ei olnud teiselt poolt tulemas, siis mina omalt poolt ka ei pingutanud kokkamisega, mis väljandanuks minu hoolimist ja armastust?

Nüüd, kus mees tahab igati oma armastust väljendada, teeb tema süüa...

Huvitavad seosed armastusel ja kokandusel... vanarahvas tarkust tuleb jätkuvalt tunnistada - armastus käib kõhu kaudu, olgu seda siis tõlgendatud kuidas tahes, aga toiduvalmistamine ja armastus on omavahel seotud, rääkimata sellest, et armastusega valmistatud toit on alati eriline...
Nagu E ütleb, et paha tujuga ei tohigi süüa teha, süüa tuleb teha alati armastusega, siis on ta maitsev.