Mõtlemiseks

Ma loon elu, mida tahaksin elada.


Õnn on suhtumise küsimus.


Kuhu me ka ei läheks - ennast võtame ikka kaasa.


Taas mõtteainet. Veelkordne märk sellest, pean rohkem mõtlema, et ma ise loon elu, mida ma elada tahan. Mitte keegi teine ei tee minu eest otsuseid, ei ela minu elu - ma pean seda ikka ise tegema.
Ja kui mul on visioon, mida ma oma ellu tahan, millisena tahan seda elada, siis on see minu enda teha, milliseks minu elu kujuneb. Loogiline? Loogiline.


Õnn on alati suhtumise küsimus, nii nagu kõik asjad maailmas. Maailma muutmine algab ju iseendast. See tähendab, et kui ma otsustan hakata õnnelikuks, siis pruugib vaid niimoodi mõelda, ja oledki õnnelik.
Iga inimese elus on palju asju, mille pärast ta võib õnnelik olla, kahjuks tavaliselt ei osata hinnata seda, mis olemas on... Ikka tahaks seda, mida ei ole, ja nii ei saagi end õnnelikuna tunda.
Kõik oleneb mõtlemisest, kõik oleneb suhtumisest.


Kui ma ka vahel kurbuse hetkedel olen mõelnud (õigemini on mind vallanud selline tunne), et ma tahaksin ÄRA, tahaksin kuhugi kaugele, kus kedagi ei ole, kus midagi ei ole, siis - sellest ei ole ju kasu.
Enese eest ei põgene kuskile, oma mõtete eest ei põgene kuskile - pääsu ei ole, tuleb tegelda oma mõttemaailmaga, et enesega rahu sõlmida.