Thursday, January 31, 2008

Vürtsid veel sordiini all

Ei ole vist mõtet hellitada lootusi, et meie abielus algab uus ajajärk ja argirutiini hakkavad vürtsitama huvitavad tegemised ja põnevad ettevõtmised.

Kui ma kuulen teisi inimesi end liigutamas ja perega seda-teist-kolmandat ette võtmas, siis saan aru, et minu mehe jutt jääbki ainult jutuks (tasand - peaks, võiks, tahaks, oleks...) ja tegelikkuses ei toimu mitte kunagi midagi sellist, et ta tuleb ja ütleb: "Nüüd sõidame sinna päikeseloojangut vaatama" või "Selle nädalalõpu veedame mere ääres" või "Täna õhtul läheme kinno" või "Homme läheme tantsima" vms.
Olgu-olgu, olen ülekohtune - ÜKS kord ta viis mu välja sööma! Kuid tajun, et tema hoiak on siiski pigem selline, et tahaks kodus olla, ei viitsi kuhugi minna, mis meil siingi viga. Nii joomegi pigem kodus veini kui kusagile kodust välja läheme.

No ega ma ehk ei peakski eeskujuks võtma eeskujulikke peresid, kus palju aega koos veedetakse ja lastega nädalalõppudeks kuskile kaugemale sõidetakse. Aga ikka tuleb mõte, et oleks ju ka tore....

Puhh-puhh-puhh, tean, et mõttetult rumal on viriseda ja rahulolematu olla... Aga ega ma kogu aeg siis niimoodi ei mõtle, lihtsalt vahel tulevad niisugused mõttevälgatused...

Ja võib ju olla, et olen eksiteel. Vahest muutused veel tulevad?

Saladus paljastunud!

Täna sain saunamõistatuste puzzlesse asetada puuduva tüki, mis andis peaaegu valmis pildi.
Nimelt paljastus saladus, miks mees saunast tulles on alati ärritunud ja vihane ning norib tüli. Ma väga ähmaselt oletasin midagi ligilähedast, aga ma ei osanud arvata seda, mis tegelikult toimub.

Ma ei saa öelda, et mul sellest kergem hakkas, sest ta ise minuga probleemist ei räägi, kuid mina ei saa paljastada allikaid, mis kaudu minuni info on jõudnud (aga tema ise on jäänud kurdiks mu küsimustele, miks ta saunast tulles alati nii sõjakas on), seega jäävad kõik otsad lahtiseks.
Ja kuigi ma arvasin, et asi ei saa ju olla saunas, probleem on ikka alkoholis, siis nüüd on selge, et tegelikult ei ole probleem niivõrd alkoholis kui ikkagi saunas.... või peaaegu saunas... Nii et ikkagi on saun psüühilise trauma tekitaja:D, selles ei pannudki väga mööda.
Kõigepealt saab mees seal psüühilise trauma (n.-ö. kütab ennast üles), milles oma osakaal on ka siiski alkoholil, ja siis tuleb koju mulle psüühilist traumat tekitama. Lihtne ja loogiline.

Kuna ma nüüd tean, milles on asi, siis pean järgmiseks korraks strateegia välja mõtlema, et ennetada tema sõjakat meeleolu. Aga vahest aitab sellestki, kui ma ise tean, milles on asi, see annab mulle tunde, et valitsen olukorda. Kõige ebameeldivam on teadmatus. Nüüd teadmatust enam ei ole.
Järelikult on olukord natuke meeldivam... :)

Wednesday, January 30, 2008

Millised lapsed valid endale Sina?

Kui ma eelmist sissekannet tegin, siis tõmbasin mõttes enda jaoks veel paralleele koolides lastega, kellel on probleeme, ja lastega, kes saavad väga kenasti hakkama.
Tavapäraselt kipub olema nii, et õpetajate aur läheb nende rüblikute peale, kes ei saa ise endaga hakkama (psühholoogilises mõttes) ning tekitavad pahandusi teistelegi, ja selle tulemusena saavad need tublid lapsed vähem tähelepanu ja tegelemist, kui nad tegelikult vajaksid. Ka nemad tahavad kiitust ja tähelepanu, aga õpetajad on hädas paharettidega ning ei jaksa siis enam tublide, vikside ja viisakatega tegelda, sest - nemad on ju tublid ja saavad niigi hakkama!

Milliseid üüratuid projekte kirjutatakse selleks, et tegelda lastega, kellel on probleemid ja kellega on probleemid, neile mõeldakse välja põnevamaid ja huvitavamaid tegevusi välja, peaasi, et nad ikka osaleksid ja et nad saaksid kõikvõimalikku tegelemist ja enam lollusi ei teeks ja loodetakse, et neist tulevikus ühiskonnale ikka kasu tõuseb, mitte et nad riigi rahakotti ei tühjenda erinevate sotsiaaltoetuste näol.

Raske on inimestele selgeks teha, miks siis tublidele ja andekate tarvis selliseid projekte ei kirjutata ja miks neile igasuguseid eksklusiivseid tegevusi välja ei pakuta. No ikka sellepärast, et nemad on niigi tublid! :S

Nii tulebki välja, et need lapsed, kelle huvitegevusse ja sportimisvõimalustesse on vanemad maast-madalast investeerinud, kelle jaoks vanemad alati aega leiavad ja kelle tegevuste vastu huvi tunnevad, jäävad ühiskonna poolt tähelepanuta, nendele lisahüvesid pole ette nähtud.
(Õnneks on küll nende lisahüveks positiivne tähelepanu suuremate saavutuste korral ja kuna nad on väga tublid, siis kasvavad neist väga tublid inimesed, kellest rõõmu perel ja ümbritsevatel ja kes maksude näol nii palju raha riigile toovad, et saaks ka mitte nii tublisid toetada...)

Kuid need, kelle vanemad panustavad vaid töösse ja kelle arvates lapsed kasvavad suisa ilma vanematetagi, kellel pole aega laste jaoks ja kes ei teagi, millega nende lapsed tegelevad, need lapsed saavad vähemalt ühiskonna huviorbiidis olla, nende päralt on kogu õpetajate tähelepanu ja närvikava, nende pärast palgatakse koolidesse sotsiaaltöötajaid ja psühholooge, et ikka rohkem ja rohkem inimesi tegeleks lapsega, kes tegelikult vajab vaid omaenda vanema armastust, aega ja huvi....

Tänases Postimeheski räägib ka Margit Rosenthal, et "meil oleks palju rohkem iseseisvaid puudega inimesi, kui nende vanemad toetaksid neid juba lapseeas rohkem".
See haakub ka minu eelmise kirjutisega puuetega laste teemal, kuid ka siinse jutuga tõmban paralleele, et kõige olulisem on lapsele tema vanema armastus, tähelepanu, tegelemine ja huvi.
Mida rohkem laps seda saab, seda iseseisvam, tublim ja vastutustundlikum inimene temast kasvab, olgu ta puudega laps või tavalaps.
Aga jäta laps (olgu siis puudega laps või tavalaps) ilma oma ajast, armastusest ja huvist tema tegemiste vastu, siis annad lapse sujuvalt üle riigi kätesse, kes hakkab siis investeerima temasse aega ja raha.... aga tihti pole sellest enam väga palju kasu...

Eh, ega ma nüüd väga pessimistlikuks ei läinud? Vaat mis mõtteid võib tekitada telesaade ja töine päev ja meediauudised ja arutlused kolleegidega...

"Puutepunkt " ja puudega laps peres

Vaatasin "Puutepunkti".
Vaatan seda alati, kui juhtun sel ajal kodus olema.
Täna räägiti ühest perest, kus kasvavad Down'i sündroomiga laps ja tavalaps. Selge, et tuleb arvestada puudega lapsega, tema protseduuridega, tema tegevustega, kuid pereema tõi esile probleemi, et tavalaps tunneb end kohati natuke kõrvalejäetuna, sest vend saab rohkem tähelepanu. Ja tuleb alati meeles pidada, et ka tavalaps vajab tähelepanu, kallistusi, tegelemist ja kiitusi, mis sellest, et temal läheb kõik palju märkamatumalt, kiiremini ja tublimalt kui puudega lapsel. Ja tundub, et no tema on ju tubli, saab hakkama! Kuid vanemate armastust ja aega tahab ta samamoodi tunda.
Mulle meeldivad neis saadetes puuetega laste vanemad, kes suhtuvad oma puudega lastesse nii elutervelt ja loomulikult, väga hea on seda näha. Mitte kunagi nad ei hala ega virise, vaid saavad hakkama ning oma optimismiga on paljudele vanematele eeskujuks.
Puudega last kasvatada tähendab mitmekordseid muresid ja hoolt, mida tavalaste vanemad ettegi ei kujuta. Aga ma jagan selles saates öeldud lapsevanema sõnu, et Down'i sündroomiga poeg on nende perele palju rohkem andnud kui võtnud.
Puudega laps annabki palju rohkem, kui seda iial arvata osatakse. Annab teadmised ja kogemuse, mida üheski koolis õppida ei saa. Vähemalt mitte sel moel, mida TEGELIKULT tähendab puudega lapse kasvatamine, milliseid probleeme see kaasa toob ja mida tähendab perele tervikuna. Ja kui palju on seeläbi võimalik õppida ning ise kasvada koos lapsega. Iga vanem ju kasvab koos oma lapsega.
Mina võin küll öelda, et olen kohe mitu korda ja tublisti kasvanud. Ei anna võrreldagi selle algaja emmega, kes oma esiklast ärevusega ootas ja õieti mitte midagi teha ei osanud ja lastekasvatusest mitte kui midagi ei teadnud... :)
Aga sellest hoolimata, et ma olen mitu korda ja tublisti kasvanud, ei tea ma veel ikka paljutki ja vahel tuleb oskustest puudu, kuidas toimida...
Nagu mu mees armastab öelda - mõistus munadega triiki! :D:D:D
Inimene õpib kogu elu, väidetavalt sureb ikka ... hm, pehmelt öeldes - arenemisruumiga... :D:D:D

Rääkimisest rääkimiseni

Ei mäletagi teist nii toimekat päeva, mil ma päeva lõpus isegi enam rääkida ei taha, sest olen lihtsalt väsinud.
Pikad jutuajamised, rääkimine, rääkimine, rääkimine.... Ainus, mis ma teha saan, ongi rääkimine, rääkimine, rääkimine...
Ja see, mis mulle endale kõige rohkem meeldib, ongi rääkimine, rääkimine, rääkimine... :D

Nüüd tahan ainult vaikust ja rahu... õigemini rahu ja head muusikat ja lihtsalt kaisus olla. Heas suures soojas turvalises kaisus.
Ma võin saada rahu ja head muusikat, kaisuga on omaette ooper ja üleüldse pean homseks ühe erialase raamatu läbi lugema.
Seega pole tööpäev veel lõppenud.

Kuid siiani kulgenud päevaga olen rahul. Selline klassikaline seis, et väsinud, aga rahul.
Ehkki tegemata asju on veel terve kuhi ja rahuloluks iseenesest ju pole põhjust, kuid ikkagi tunnen, et võin ennast kiita.:)
Pealegi on juba kolmapäev. Kaugel see nädalalõppki! :)

Tuesday, January 29, 2008

cum laude

Mõnede inimeste õppeperioodid tekitavad endaski tahtmise taas õppida. :)
Pean ainult välja mõtlema, mis on see, mis mind kõige rohkem huvitaks.
Huvitavaid asju on palju-palju, aga küllap peaksin selleks, et töökohast ka võimalust õppida antaks, valima midagi erialast.

Kuid ma pole kindel, kas see oleks just midagi sellist, mida ma ilmtingimata tahaksin veel ja veel innustunult õppida...
Ikka tahaks midagi uut ja huvitavat ja üdini köitvat, siis on õppeprotsess äärmiselt huvitav.
Nii huvitav, et cum laude lõpetamiseks ei ole vaja üldse pingutada, see tuleb iseenesest. Nagu minuga juhtus. Alles aktusel sain teada, et lõpetasin cum laude, kui diplom pihku pisteti. :)

Kui välja mõtlen, mis mind KÕIGE rohkem huvitab, siis istun jälle koolipinki. :)

Ülekeeratud vint ja paks veri

Pühapäevane intsident lahenes nii, nagu need meil tavaliselt lahenevad - ilma sellest rääkimata. Aga suur ja püsiv muutus on see, et ta vabandab nüüd alati, kui on mingeid sigadusi korraldanud. Mind häirib, kui me ei aruta problemaatilist situatsiooni läbi, samas on minu kogemus, et see võib viia uue tülini.
Teisalt ma ju tean, et ta saab ise ka aru, et keeras vindi üle, mis me sellest siis enam nämmutame. Meestele reeglina ei meeldi niigi selgeid asju sada korda läbi hekseldada ja arutada - lollus on tehtud, andeks on palutud, no mida veel??!! Mis siin rääkida on?!
Ütlen, et ma pole rahul sellega, et ta vahetevahel nii nõmedalt käitub ja mind sajas surmapatus süüdistab? Ta teab seda niigi, mis ma sest haigest kohast siis osatan?!

Võib-olla kõik mehed ei ole sellised, kellele ei meeldi rääkida probleemidest ja neid arutada, aga minu mees ei ole väga aldis sellistel teemadel vestlema. Eriti kui tegu on tema enda möödalaskmiste ja eksimustega. (Ehkki kordan tuntud tõde, et suhetes on alati kaks poolt! :D) Ja ma ei pea siis ju probleemide elava kehastusena seda kogu aeg uuesti ja uuesti välja kaevama ja torkima.
Olen niisuguse torkimise ja kaevamisega oma vitsad kätte saanud ja loodetavasti olen nüüd targem. Pole vaja sobrada tehtud tegudes ja neid analüüsida ja heietada. Võin seda sõbrannadega teha, aga mitte meesinimesega, see ei vii kuhugi, tekitab ainult paksu verd.

Sunday, January 27, 2008

Saun - psüühilise trauma tekitaja

Ma kardan saunaõhtuid. Nimelt mehe saunaõhtuid.
Sest kui ta on palju õlut joonud, siis on ta väga kergelt ärrituv ning isegi pisiasjad võivad tekitada suure tüli.
Täna juhtus see ka.
Tuli koju. Vaatasime uudiseid. Siis tahtsin arvutis veel ühe kirja ära kirjutada, enne kui "Miljonimäng" algab.
Küsis, kellega ma suhtlen, kellega räägin, mis ma siin teen. Vabandust, aga see tõesti tüütab mind. Ma ei vastanud midagi, ohkasin ainult.
Siis läks lahti. Algul tige porin, kusjuures ma ei saanud üldse põhjusest aru, alles pärast hakkas selguma, et talle käib närvidele, kui ma salatsen, kellega ma arvutis suhtlen. Salatsen??? Nojaaah....
Tule taevas appi! Ütlesin siis, kellega ma rääkisin. Aga see ei päästnud enam maailma.
Mees oli tige ja jäi tigedaks, etteheiteks minu salatsemine. Ja siis kõik muud absurdsed süüdistused sinna otsa. Ma püüdsin tema porinast ja räigetest sõnadest mitte välja teha, sest niipea kui ma sellega kaasa läksin, siis paisus sõnasõda suureks ja ma sain aru, et tema sellises olekus ei ole mul mingit mõtet midagi rääkida.
Mõttetu.
Järgmine saunaõhtu nädala pärast.

Mis on ÕNN?

Õnn on see, kui tahad seda, mis Sul on.
Õnn on see, kui Sul on eesmärk, kuhupoole liikuda.
Õnn on see, kui saad seda, mida tahad.
Õnn on see, kui Sul on hea meel selle üle, mida Sa saad.

Kas ma olen rahul sellega, mis mul olemas on?
Ma olen korduvalt öelnud, et patt oleks nuriseda, sest mul on ju tegelikult kõik olemas. Aga kas ma sellega rahul olen... Vaat selles on küsimus. See on juba suhtumise küsimus. Muidugi võib alati olla rahulolematu ja see on ka edasiliikumise alus, kui tahad ikka paremat ja ikka rohkem ja ikka veel ja veel... Samas olgem ausad - tegelikult vajame suhteliselt vähe, et olla õnnelik ja normaalselt elada.

Mõttekoht - kui ma otsin vabandusi, miks mul ei ole asjad nii, nagu ma tahan, siis järelikult ei ole asjad nii, nagu ma tahan. Tihti lepime sellega, et parem varblane pihus kui tuvi katusel.
Pean hoolega enda elu üle järele mõtlema, kas ma olen siis nüüd rahul sellega, mis mul on, või pole ma seda mitte...

Kui mul on eesmärk, siis nagu peaks ka olema õnnelik. Et kui mu eesmärk on saavutada aina rohkem, omada aina rohkem, tarbida aina rohkem... - õnn siiski oleneb vist eesmärkidest, kui mõistlikud need on.

Eesmärk saada paremaks inimeseks, leida hingerahu, saavutada harmoonia suhetes... - jaaa, usun, et oleksin õnnelik, kui suudaksin nende eesmärkideni jõuda.

Kui ma saan seda, mida tahan, siis olen ka õnnelik? Võib-olla, võib-olla... Ju see ka ikka mu soovidest ja tahtmistest oleneb... Või ei olene? Mida iganes ma tahan ja seda ka saan, siis olen õnnelik? Usun, et kui ma midagi väga tahan, siis olen valmis selle nimel ka tööd tegema ja pingutama, siis saan ka õnnelik olla, et olen oma õnne ise sepistanud.

Olen õnnelik, kui saan seda, mida tahan? Loogiline. Aga samas - tunne rõõmu ka pisiasjust ja ära jäta tähelepanuta ühtki rõõmuallikat, mis Sulle kätte jookseb. Näha head igas hetkes.

Kui ma seda vaid suudaksin.
Ometi on need nii lihtsad tõed.
Kõik geniaalne ongi lihtne.
Kas ma ise teen enda heaks kõikvõimaliku, et olla õnnelik? Kas ma ise teen tööd enda kallal, oma mõtteviiside kallal, oma suhtumiste kallal, et olla õnnelik? Kellest siis õnn kõige rohkem sõltub?

Tunnistan, et olen aeg-ajalt rahulolematu ja pean enda jaoks ikka ja jälle plusse-miinuseid kõrvuti laduma ning hindama, mis on minu jaoks oluline ja millest olen valmis loobuma.
Siis järelikult ma ei ole õnnelik?
Tegelikult tunned seda ju oma sisimas, kuidas lood on. Plussid-miinused on üks asi, kuid hoopis teine enda sisemine rahulolu.
Kuivõrd suudan end veenda, et rahulolematuseks pole vähimatki põhjust.
Suhtumiste küsimus.
Olulisemad ja vähemolulisemad asjad, mis ikka pinnale kerkivad.
Ja mingi imelik kripeldus kusagil vasakul pool...
Kui oled õnnelik, siis ju ei kripelda midagi, või kuidas?

EI tööle!

Eile tegime kolleegiga pärast kino toreda õhtu. Ostsime süüa ja siis mõnulesime tema juures söögi ja juttudega.
Muidugi on kolleegiga ajaveetmise juures see häda, et paratamatult tulevad tööjutud. Seda poleks nädalavahetusel üldse vaja, tegelikult ju ei taha mõelda tööasjadele.
Noh, ega me mingeid probleeme lausa ei lahendanud, aga ikkagi fakt, et ei pääse tööst eemale, mis võiks nädalavahetusel olla elementaarne.
Sellest mõtteaine teiseks korraks - EI igasugustele tööjuttudele!
Selles mõttes oleks ehk parem minna ikkagi kuhugi välja tantsima või mis iganes, siis ei tule töö meelde. :)

Kinost ja "Lepitusest"

Eile käisin kinos.
Üle 10 aasta vist! Igal juhul on minu viimasest kinokülastusest vääääääga palju aega möödas.
Aga tore oli elustada mälestusi kinost.
Muidugi on selle ajaga paljugi muutunud.
Üks asi, mis mulle endale vastukarva on, on kinos söömine.
Minu arvates on see pühaduseteotus, sama jube, nagu teatris hakata krabistama kommipaberitega ja luristada kokakoolat.
Aga rahvas sööb kinos mõnuga popkorni ja kompvekke ja joob kokat. Mis teha, kui selline kultuur (mida ma nimetaksin küll pigem kultuurituseks) on meile sisse trüginud.
Ja ma ei saa välistada, et kui ma rohkem kinos käima hakkan, siis ise samamoodi ei hakka söögipoolist nosima. :)

Aga eilne film, mida vaatamas käisime, oli "Lepitus".
Mina ootasin hoopis midagi muud ja mu ootused olid pisut teisemad, kuid film oli väga tõsine ja traagiline.
Kohati sündmustik venis, oodanuksin kiiremat sündmuste arengut, kuid see polnud mingi action-film, vaid draama, kus keriti aega tagasi, vaadati toimunut nii lapse silme läbi kui ka objektiivselt kõrvalvaatajana. Selles mõttes oli filmi ülesehitus päris huvitav.
Valed, mis muudavad inimeste elusid. Mul oli kahju, et sellel valed olid nii traagilised tagajärjed ja peategelane ei saanud seda enam heaks teha. Tema karistuseks jäi selle teadmisega elada pika elu lõpuni, aga ma oodanuksin teistsugusemat sündmuste käiku. Sellest tõest, mida ta aastakümneid hiljem avaldas, polnud enam kellelegi kasu.
Sõjastseenid olid masendavad ja kohutavad, minu jaoks oli filmis liiga palju sõda. Ootasin rohkem armastust, aga nagu öeldud, olid minu ootused üldse teised. :)
Üldkokkuvõttes - jäin rahule. Mulle meeldib, kui film paneb mõtlema. Olenemata ootustest. :)

Saturday, January 26, 2008

Määratud surmale või täituma?

Unistustega on nii, et mõnel inimesel on sihid silme ees ja teab täpselt, et unistustest ei tohi iial loobuda, vaid nende nimel tuleb tööd teha, et nad täituksid.
Teised aga loodavad, et isegi ilma soovimata täituvad kõik unistused, ka kõige ebareaalsemad, ta ei tee ise midagi selleks, et need täituksid, vaid ootab, et see juhtub iseenesest. Et kui on määratud täituma, siis täitubki.
Ma ei tea, mida arvata sellest, et süstemaatiline ja eesmärgistatud soovimine aitab unistustel Sinu alateadvuses olles neil lõpuks täituda. Aga see mõte meeldib mulle.
Minul on praegu kolm soovi, mida ma pidevalt soovin, need tulevad nii automaatselt, et ma isegi ei pea neile konkreetselt mõtlema, need on mul alateadvusesse niimoodi sisse kodeeritud, et mul pole isegi õnnestunud oma soovides midagi muuta. Kui sõidan nt. bussis või jalutan koeraga metsas, siis on need soovid platsis ja aina ketravad ennast mu ajus ringiratast.
Mida ma sellest arvama peaksin?
Et nad on määratud täituma?
Või peaksin reaalsust paremini tajuma ja endale selgeks tegema, et on asju, mis iial ei saa täituda? Aga unistused ongi ju sellepärast unistused, et neil ei pruugi reaalsusega midagi pistmist olla. Või kuidas?
Ja unistuste surm pidavat olema liigne reaalsusest kinnihoidmine, julgusetus unistada suurelt, argus unistada asjadest, millest reaalselt mõeldes ei peaks üldse mõtlemagi.
Seega - kui tahad, et Su unistused täituksid, siis ära mõtle, et see on võimatu, siis see võimatuks muutubki.
Unistustega pidada väga ettevaatlik olema, sest nad võivad täituda! :)
Nii et kõigepealt tuleb hoolega mõelda, kas soov, millest Sa unistad, ikka tõepoolest Sulle meeltmööda on, kui ta täituma juhtub...
Aga kas meetod, kus pidevalt oma soove soovid ja need alateadvusse kinnistad ja need siis lõpuks täituvad, ka tõepoolest vilja kannab, seda saan öelda siis, kui mu soovid ükskord täituvad või ei juhtu seda ka... ütleme, kümne aasta pärast... siis vist võib selle meetodi kas heaks kiita või maha kanda. :)
Kuigi unistusi võib endas kanda ka mitukümmend aastat ja need võivad ka 50 aasta pärast täituda...:) Iseasi, kas ma siis seda enam tahaksin... :D:D:D

Ei mingit kodust laupäeva!

Ma arvasin, et täna olen kodune, aga kolleeg tegi ettepaneku miskit ette võtta. Et võiks natuke kultuuri nuusutada ja siis ehk kuhugi istuma minna. Või tema juures süüa teha ja end mõnusalt tunda.
Ma oleksin midagi sarnast pakkunud oma heale sõbrale K.-le, aga kuna varasema jutu sees tuli välja, et ta on suhteliselt väsinud, siis ei tahtnud oma ettepanekutega lagedale tulla ja talle pinda käia, sest vahel peab inimesel olema aega ka lihtsalt välja puhata ja lebotada, ilma et peaks väga aktiivselt suhtlema. :)
Niisiis võtsin vastu kolleegi pakkumise.
Nii ongi, et lähen täna kinno, kus ma pole juba ma-ei-tea-mitmeid-aastaid käinud. Ja film tõotab olla väga pisaraterohke. Hmmm... kas mul nüüd just seda vaja on.... Veel üht õnnetut armastuslugu poleks vist mulle enda oma kõrvale küll vaja... :)
Aga ma igaks juhuks sisu ette ära ei loe. :) Siis on huvitavam.
Ja pärast vaatame, mis edasi teeme.
Mees igal juhul lubas mu südaööl koju transportida.
Aga võib-olla ma ei tahagi nii vara koju tulla.;)
Elame-näeme.

Profid ja muidumehed

Praegu on käsil mitu tööd.
Kõige huvitavam prooviperiood on muidugi L-ga.
R-ga on ka huvitav, sest ta teab, mida tahab, tal on visioon ja tervikutunnetus. Tema teeb ka s***st sepiku, vahel isegi saia. ;)
Mis J-ga välja tuleb, seda ei tea.

Mul oli kahju, et neljapäevane proov L-ga ära jäi, sellest oli tõeliselt kahju!

See-eest oli proov R-i ja U-ga. Sedapuhku õnneks veel murettekitavate asjadeni ei jõutud.:D:D:D Palju filosoofiat ja üldist tausta. Mis on kõik väga huvitav. Siiski meeldib mulle R-i kuulata rohkem kui U-d, ometi on ka tema tark mees ja puha, aga ma ei saagi aru, miks ühe inimese info/teadmised/tarkus on väga hästi vastuvõetavad ja teise omad mitte nii hästi.
Ja mõnele inimesele võin lausa suhu vahtida, nagu puistaks ta sealt kuldmune, niivõrd lummav tundub tema jutt.
Targad mehed vaimustavad mind ja võtavad jalust nõrgaks. Aga vist mitte kõik.:) Mehest endast oleneb kah, kui palju ta just jalust nõrgaks võtab. :D:D:D

J. puhul saan aru, mida tema tahab, ometi jääb minu arvates tema visioon nõrgaks ja tervikutunnetust ma tema puhul ei taju. Ta justkui istuks reele, ise teadmata, kuhu see sõitma hakkab. Harrastajana selles vallas küll midagi suurt ei tee, see on minu arvamus. SEE inimene peab olema proff, tegijad võivad olla algajad ja vähekogenud, proff imeb neist välja kõik mis vaja, aga kui SEE on harrastaja, siis on jama. Siis ei oska ta isegi proffidest saada seda, mida ta ehk ise vaimusilmas näeb.

Mina teen plaane, mees muudab neid

Eilne filmiöö jäi ära.
Mees mõtles ümber ja ei läinudki tööle.
Jõime hoopis veini.
Arvasin, et hommikul läheb ta tööle, siis tegelen endale meeldivate asjadega, aga ta ei viitsinud ka hommikul minna, tal olid hoopis teised plaanid...
Nüüd teeb mulle süüa.

Thursday, January 24, 2008

Pole kerge olla staari abikaasa! :)

Kui me rääkisime sellest, et mul hakkavad proovid õhtuti pikale venima ja töö käib mitme asja kallal, siis mees ohkas ja ütles just nii: "Ega staari abikaasa pole kerge olla!" :D

Ei ole muidugi. Ja ma isegi mõtlesin, et jube lugu, kui ta nüüd nii suurt huvi mu tegemiste vastu tunneb, et tahab kõike ka vaatama tulla - oh õudust! Mida ta siis mõtlema hakkab!?! Seal see siis on - kui ei käinud vaatamas, siis heitsin ette, et ei käi, aga nüüd, kui ta mu tegemiste vastu huvi tunneb, siis olen mures, mis sellele järgneda võib... :D:D:D Millal inimene küll rahul on?! Mitte iialgi! :D
Mure on ka arusaadav, kui Suur Juht ja Õpetaja oma pöörasemast pöörasemad ideed ellu tahab viia....

Ooooooh, ei, ma parem ei mõtle neile asjadele ja loodan, et miski kuidagi laheneb.
Asi ei saa ometi olla nii hull, nagu mulle praegu tundub!

Tuesday, January 22, 2008

Jooksuaeg on kätte jõudnud! :)

Paistab, et hakkab kätte jõudma aktiivsem periood - ja see mulle meeldib!
Nüüd hakkavad kõik õhtud kinni olema ja kodusolemise aega jääb vähemaks. Aga kuna saan teha seda, mis mulle kõige rohkem meeldib, siis ei nurise mina mitte üks raas. Mees ilmselt hakkab kurvemaks ja rahulolematumaks muutuma, kui ma enam ühelgi õhtul kodus pole.
Ja tagatipuks lähevad vett vedama meie plaanid koos teatrisse minna... :(
Aga naudin täiega seda mõnusat aega, mil saan pühenduda oma hobile. Vaat et põhitöö segama ei hakka.... :) Millalgi peaks ju ka midagi õppima....

Monday, January 21, 2008

Kuhu rändavad hinged?

See ei ole üldse mõtisklus hauatagusest elust.
Mõte hingede rändamisest tuli mulle hoopis seoses muuga.

Kui me elame oma igapäevast elu, siis on ju ikka nii, et meie ümber on inimesi, kellega tunneme end paremini, ja on neid, kellega me ehk väga meelsasti ei lävi. Või siis ka sellised inimesed, kellega suhtleme meelsasti, kuid ei midagi enamat.
Ei mingit erilist tunnet. Ei mingit tunnet, nagu teaksid ja tunneksid seda inimest juba ammu. Ei mingit tunnet, et oled temaga võib-olla mingite nähtamatute niidikestega seotud. Ei mingit taju, et mõistate teineteist poolelt mõttelt. Ei mingit tunnet, et teis on nii palju ühist. Ei mingit arusaama, et teil on seletamatult hea koos olla. Ei mingit kojujõudmise tunnet.
Ometi kohtame selliseid inimesi, kellega kohtudes meid valdavad just sellised tunded.

Kas me otsime neid teadlikult või satuvad nad meie teele juhuslikult? Ma ei usu juhustesse. Olen seda meelt, et mitte midagi siin ilmas ei juhtu juhuslikult.
Järelikult otsib meie hing sarnast hinge, hinge, kelle poole meid tõmbab? Kas meie hing rändab ringi, otsides sugulashinge? Tundes ta ära, tajud tõmmet selle hinge poole?
Aga kas saab olla nii, et sinu hing tunneb tõmmet, aga teine hing sinu hinge poole mitte?
Kas hingesugulastega saab nii olla? Või peaks see ikkagi vastastikune olema?
Kas armastuse ja hingesuguluse vahele saab võrdusmärki panna või mitte?

Küllap pole üheseid vastuseid.

Aga õnnetud on need, kes pole leidnud oma sugulashinge/hingesugulast, veel õnnetumad need, kes leidnud, kuid pidanud ta unustama.
Kas on võimalik unustada hinge, kellega su hing on end vabalt, õnnelikuna ja kodusolevana tundnud?
Kuhu selline üksildane hing rändab? Hingedemaale tagasi? Otsima uut hinge, kellega end samamoodi tunneks?
Ja üleüldse, miks on nii, et kõigi hingedega ei tunne me hingesugulust ja seotust? Miks on ühed hinged meile olulisemad kui teised?

Kummaline, aga seletamatud ja nähtamatud asjad on elus sageli kõige olulisemad.

Alfie

Vaatasin Kanal-2-st "Alfiet". Õpetlik film nii naistele kui meestele. Naistele õpetlik nägemaks meeste käitumist ja mõtlemist suhetes naistega, õpetlik meestele, kes suhetes vaid lõbu ja kvantiteeti taga ajavad ning vastutust ja kohustusi ei taha. Ja kuidas asjad pöörduda võivad.

"Tunded ründavad ikka siis, kui nende tekkimist kõige vähem oodata oskad. Ja kummaline, et kõige valusama hoobi annab see, kellega end kõige vabamalt tundsin."

Peaksin uuesti raamatu läbi lugema. Olen seda kunagi väga-väga ammu lugenud, pärast filmi oleks seda huvitav üle sirvida.
Usun, et verinoorena seda lugedes ei jõudnud mulle palju asju kohale, küllap kippusin väga äärmuslikke hinnanguid andma, süütu ja naiivne sinisilm nagu ma siis olin, nüüd vaatan paljutki teisiti ja näen maailma avaramalt. :)

Täna

Tänane päev oli nii kiire, et ma ei jõudnud ühe asjaga lõpetadagi, kui juba järmised kaela sadasid. See pinge vist oli ka põhjuseks, miks pea tahtis valutama hakata, sain õnneks õigel ajal jaole.
Kõige ebameeldivam oli ülemuse juures istuda ja saada kaudset peapesu teiste tehtud sigaduste pärast. Eks ma pärast klaarisin asjaosalistega ise ka.
Ja mõnele palvele tuli eitav vastus, eks siis tuleb edasi vaadata, mida teha annab.
Aga täna ei taha ma enam tööasjadega tegelda, aitab nüüd küll. Pillid kotti ja koju! Homme on jälle päev.
Aga homme ei pääe ma oma kabinetti ega oma arvutisse ja see häirib minu tööd päris tublisti. Saan ehk mujal kah kuidagi ära oldud, aga mind lihtsalt häirib, kui ma mitmel päeval pean kuidagi kuskil teises kabinetis läbi ajama ja käepäraseid vahendeid ei ole igal hetkel kasutada.
Ma püüan küll arvestada teise inimesega, aga natuke rahulolematu olen ikkagi.

Pühapäev

Eile oli nii tegus pühapäev, et puhkepäevana see küll arvesse ei läinud!:)
Esiteks magasin ma sisse. Ärkasin pool üksteist, aga kell 11 pidin juba ühel kokkusaamisel olema. Ooo, ja kuidas mulle ei meeldi niimoodi ärgata, et ei jõua rahulikult kohvi juua ja hommikust süüa!
Jäin muidugi hiljaks, aga midagi polnud parata.
Edasi kulges päev Tartus. Üritusel oli palju rahvast, kõik oli kena, välismaised esinejad olid atraktiivsed, neid oli hea vaadata-kuulata, kuid ma ei saa sinna mitte midagi teha, mulle ei meeldi üleskiitmine ja ärile rõhumine. See tekitab minus koheselt vastuseisu.
Ometi saan aru, et see käib asjaga kaasas, kuid minu eesmärk on teine. Sestap ootan ka ise, et rõhutataks pigem tervise aspekti, mis on ju kõige olulisem.
Õhtul läksin vara magama (ei mingit öösiti arvutis istumist enam!:D), magasin hommikuni, kuigi vaatasin öösel päris mitmel korral kella ja mäletan isegi nähtud unenägu, järelikult väga sügavalt ei maganud.
Kuid olen puhanud ja reibas.

Saturday, January 19, 2008

Elu on ilus

Elu on ilus.

Täna oli kena päev.

Sellest hoolimata, et sadas lausvihma ja mul oli mingi hädavariandist äbarik vihmavari, mis tormituule käes käis pidevalt tagurpidi ja millest oli suhteliselt väha kasu. Lisaks pidin teda hoidma nii peadligi, et ma nägin vaid enese jalgade ette, nii võinuksin rahumeeli auto alla tormata, sest ümbrust lihtsalt ei näinudki.

Kena päev oli hoolimata sellestki, et teed ületades jäin kahe sõiduraja vahele seisma ja loomulikult ei vähendanud ükski mööduv auto kiirust, mis tähendas, et nii mõnigi lähemalt mööduv auto kastis mind mõnusalt poriveega. Mul oli siiralt hea meel, et mul polnud näiteks valget mantlit seljas!:)
Ja kusjuures mind ei morjendanud see kastmine mitte üks raas, vangutasin vaid pead. Hämmastavad inimesed!
Loodetavasti satub mõni tänane kihutaja kord ise jalakäija rollis sellisele kohale seisma. :)

Täna oli proov ka. See oli huvitavamast huvitavam, väga põnev oli etüüde teha, asjale loovalt läheneda. L-l oli meile välja mõelnud mitmeid ülesandeid, see prooviprotsess on nii paeluv, et aja kulgemist ei pane tähelegi.

Vahelepõikeks. No ma nüüd ei tea, mis ma pean tegema - palgata puhkust võtma või?! Sest sinist lehte ma vist enam võtta ei saa, selleks tunnen end liigagi hästi! :D
On midagi, mille järele kibelen ja hirmsasti tahaks, aga selleks oleks vaja vaba aega ja üksindust. Ehkki ei pea üksindus olema... :) Kaksindus oleks parem... ;)

Elu ON jätkuvalt ilus.

Mees tuli mulle pärast proovi järele ja viis mind sööma. See oli temast nii armas. Kuna ta eile ei saanud mind välja sööma viia, siis tegi ta seda täna.
Igal juhul on see midagi hämmastavat tema juures, aga ma enam ei imesta, et ta seda teeb, sest muutused temas on olnud nii kardinaalsed, et see kõik hakkab väga loomulikuna tunduma.

Me ei lasknud end isegi sellest häirida, et lastel oli meid vaja, ütlesime, et nad saavad meie teeneid natuke hiljem kasutada. :):):)
Lõppude lõpuks on ju meil ka oma aega vaja, eks!?

Elu ON ilus.

Saatuslik unustamine

Sooh, minu suur unustamine on saanud saatuslikuks!
Eile haarasin Suurde Linna minekuks vihmavarju kaasa, kuna ennustati ja lubati lakkamatut sadu. Nagu ikka - kui vihmavari kaasas, ei siis sadu tule! Loomulikult unustasin ta sinna, kus käisin. Minu puhul tüüpiline! :)
Aga täna, mil jälle vaja välja minna ja mu lemmikvihmavarju pole, sajab nagu oavarrest!
Saan küll nn. hädavarianti, s.t. teist vihmavarju kasutada, aga see ei meeldi mulle hoopiski nii palju kui mu hea suur ja punane vihmavari.
Iseenesest mulle vihmane ilm meeldib, aga ma eelistan siis käia mõnusalt varju all, mitte nii, et peanupp on küll kaitstud, aga vihm jooksb mööda õlgu ja selga alla...

Friday, January 18, 2008

Olen jälle mina ise!!!

Rõõm, et nädal jälle läbi! Hurraaa!!! :)
Ja ma ei kavatse nädalavahetusel mitte ühelegi tööasjale mõelda!! Vot!

Kõige suurem heameel on mul sellest, et hakkan omandama oma õiget elementi. :)
Äraseletatult tähendab see, et selline uimane ja poolsurnud olek, mida ma siin juba paar kuud olen viljelenud, ei ole üldse minulik, see oli mulle ka seesmiselt täiesti vastuvõetamatu ja võõras, aga ma ei suutnud endaga ka midagi teha ega midagi muuta. Ma arvan, et kolleegidelegi olin ma sellisena tundmatu objekt! :)
Aga nüüd ma juba tunnen, et elan! Ja see on paganama hea tunne! Nüüd tunnen, et see olen õige mina, kel kümme asja käsil, kes kõikjale tormab ja kõike jõuab.
Ja asjad, mis mind varem norutama ajasid, ei tee seda enam, sest nüüd suudan mõelda ilusatest asjadest ja ka olnud asjades ainult ilusat näha ning olnust tagantjärelegi rõõmu tunda. Vahepeal olin selle oskuse minetanud.
Rääkimata sellest, et naudin kõike enda ümber olevat, olen eluga rahul ja ühtlasi kindel, et kõigil unistustel on oma aeg täitumiseks.
Arusaam, et õnn on minu sees ja minu teha, mitte ei olene kellestki teisest.
Ehkki ei saa salata, et hirmus hea on, kui blokki ei ole. ;)

Nojah, ega ma küll ei tea, kauaks mul seda mõnusat olemist jätkub, aga ma ei mõtle sellele. Elan siin ja praegu ja tunnen end hästi.
See on peamine.
Olen mina ise.

Reeturlik??? Igal juhul kõigest ilma...

No mida muud siis arvata sellest, kui me lepime kokku, et läheme õhtul Suures Linnas natuke lõbutsema, tegelikult küll eelmise aasta suvel toimunud tähistamata sünnipäeva tähistama, sest peoks on ju ometi head põhjust vaja lisaks sellele, et on reede õhtu (kas on võimalik veel keerulisemalt väljenduda??:D) - ja siis üks hüppab lihtsalt alt ära!
See OLI reeturlik!
No siis ei jäänudki muud üle, kui tulin koju, ehkki olin juba ette hoiatanud oma hilist saabumist ja kõik asjad olid vastavalt sellele korraldatud ja puha...
Tagatipuks ütles mees, et tal oli plaan olnud mind välja sööma viia (appiiii!!!!!) ja veiniõhtu korraldada - no mida asja!!???
Ja ma jäin kõigest ilma! Ei saanud ei seda ega teist. Kahju missugune!!!
No kolmandat ikka natuke sain, s.t. veini siiski jõime.

Nojah, ega ma muidugi ei tea, kuidas mina oleksin käitunud, kui mees oleks mulle öelnud, et ta tahab ise minuga välja sööma minna - kas ma oleksin sõbrannadele ära öelnud ja mehe ettepaneku valinud või vastupidi.
Seega ei saa ma teise üle kohut mõista. Võib-olla oleksin ka ise valinud meelelahutuse koos mehega.

Mul oli kahju, et mees mulle oma plaanidest ei rääkinud, kui ma talle helistasin ja teavitasin, et lähen natuke lõbutsema.
Samas näitab see mulle, et ta ei hakka oma tahtmisi mulle peale suruma, kui mul on teised plaanid, ja et ta arvestab minu tegemistega, ta ei taha segada minu ettevõtmisi sõpradega. Teisalt on see ehk ka liiga suur taandumine, võib-olla ootan ma, et ta võtakski initsiatiivi enda kätte ja esitaks omapoolse soovi... Aga ma saan ka temast aru, kui ta kardab, et see võiks mind panna ebamugavasse olukorda, kus pean hakkama valima tema ja sõprade vahel.

Aga armas oli siiski teada, et ta oli planeerinud mulle üllatust teha... :)

Thursday, January 17, 2008

Kuuseis muredeks soodne

Probleeme sajab ustest ja akendest.
Eile tegin veel oma põhitööd õhtul kodus olles, sest saadud infole tuli kuidagi reageerida ja midagi ette võtta.
Aga üleüldse näis kuuseis kehv olevat, sest veel mitu inimest helistasid oma murede pärast. Ühel koduigatsus kaugel-kaugel olles, teisel hullemast hullemad suhteprobleemid ja sellega kaasnevad kujuteldamatud olukorrad.
Võib-olla ongi hea, kui asjad lähevad nii hulluks, et peab saabuma mingi lahendus, sest muudmoodi enam ei ole võimalik edasi elada.
Sellegipoolest tean, kui raske tal on ja saan ka temast aru, et ta tunneb endal vastutust. Kuid samas ei ole mitte millegagi õigustatud tema asetamine sellistesse olukordadesse. Asi on väga-väga tõsine ja on ilmselt ajaküsimus, mil lahendus tuleb. Kuid senini on paljudel inimestel närvid pingul ja mõnel tohutud süütunded, mis kõrvaltvaatajate silmis pole kohased ega vajalikud.
Igaüks elab oma elu. Kuid keegi pole väärt väärikas eas elama manipulatsoonide surve all, mida kõike õigustatakse maailmatu suure armastusega.
Minu jaoks on armastusel siiski teine tähendus ja väljendus. Ma väga loodan, et ma ise ei ole käitunud ega käitu niimoodi inimestega, keda väidan armastavat.

Wednesday, January 16, 2008

Häiriv ja vastuvõetamatu

Üks asi häirib mind natuke.

Praegu häirib ainult natuke, aga ma arvan, et kui kõik Suure Juhi ja Õpetaja ideed ellu rakendatakse, siis võib kohe päris palju häirima hakata.

Ma võin muidugi loota, et see idee teiseneb ja muutub, nagu tal paljud asjad töö käigus muutuvad, aga esialgne mõte kasutada midagi SELLIST on mulle vastuvõetamatu.

Häda paraku selles, et ma ei saa öelda, et see on mulle vastuvõetamatu, sest siis peaksin põhjendama, MIKS see on vastuvõetamatu... Aga sellest ei saa ma rääkida...

No mida siis teha?

Mõtted Suures Linnas

Meil on juba tükimat aega mõtteid kolida Suurde Linna.
Ma olen terve elu olnud vastu siit ärakolimisele, minu jaoks ei tulnud see üldse kõne alla. Siin on minu jaoks nii turvaline, tuttav ja oma, ei kujuta end kusagil mujal elamas. Ja pealegi on see ilusaim koht päikese all! :)

Aga kuna mul vahepeal oli siin päris tõsiselt kaalumisel elumuutus, siis oli mul mõeldud igasugustele variantidele, ka elukoha otsimisele Suurde Linna.
Seetõttu oli mees päris meeldivalt üllatunud, kui ta ükskord mainis, et muidu võiks ju Suurde Linna kolida, aga mina nagunii ei oleks sellega nõus, mille peale mina väitsin, et mina koliksin heameelega. Ta tegi seepeale suured silmad ja tormas internetti maju, majaosi ja kortereid otsima. :) :) :)

Mulle meeldiks Suures Linnas päris mitmel põhjusel. Kõige olulisemaks põhjuseks on muidugi elavam kultuurielu ja võimalus paljudest kultuurisündmustest osa saada, mis praegu transpordi ja muude korraldusküsimuste taha pidama jäävad. Pealegi on ju mees ise nüüd algataja, et võiksime minna siia või sinna. ;)
Olgu-olgu, need on seni küll sõnadeks jäänud, aga juba see, et ta on mõelnud sellistele asjadele, on nii suur ime, et usun varsti ka tegudeni jõudvat. ;)
Lisaks muude lõbustusasutuste külastamise võimalused, mida mees siis loomulikult koos minuga tahaks kasutada! :) Vähemalt praegu arvab ta nii. :) :) :)

Ja mehele meeldiks kolimine ka sellepärast, et temal jääks siis igapäevane sõitmine ära.
Nii me siis otsime sobivaid elukohti, mis on hirmkallid ja nagunii kriipsu peale tõmbavad meie tahtmistele, aga unistamast ei keela ju keegi. :)
Ja Viking-Loto ning Bingo piletid on ka rahakotis! ;) ;) ;)

Tuesday, January 15, 2008

Kompliment

Hmh... mõned inimesed teevad komplimente. Ka need, kellelt seda ei oska oodatagi.
Mõni teeb võib-olla tagamõttega komplimente, aga antud juhul ei saa seda isegi kahtlustada. Ja kõlas väga siiralt. Seda kenam oli kuulda.
Aga kui uskuda eelmise postituse juures olevat kommentaari Anonymouselt, siis küllap ma lihtsalt kujutan endale ette, et mulle komplimente tehakse... :D:D:D
Tore on sellegipoolest. ;)

Kas Sa oled nõid ?

See oli minu jaoks ootamatu küsimus.

Kuna ma tegelen ka reikiga ja massaažiga ja igasuguste muude asjadega, mis võivad olla ju kuidagiviisi seotud nõidustega :), siis kahtlustati mind väga suurtes nõiavõimetes. Isegi nii suurtes, et ma olevat ehk suuteline kedagi kurja silmaga ära kaetama ja needust peale panema. :):):)

Inimene, kellest ma arvasin, et ta tunneb mind päris hästi ja keda olen aidanud nendesamade reiki ja massaaži ja muude tervislike asjadega ja kes peab mind oma elupäästjaks, kuna eemaldasin talt puugi :D, arvab, et ma olen kuri nõid???!!!

See oli minu jaoks nii naeruväärne, et ma ei vaevunud selle peale isegi rohkem mõtlema, see tuli mulle meelde alles öösel enne uinumist.

Mõtlesin siis, kui lihtne on inimesele külge pookida kõikvõimalikke halbu omadusi.
Ma muidugi tean, kust see inimene oma arvamuse sai, kes talle selle mõtte pähe pani. Ja taas jõuan ringiga vihkamise juurde.

Olen sellest kunagi kirjutanud, mõeldes, kui palju teeb inimene endale ise sellega halba. Ma küll ei puutu selle inimesega otseselt kokku, kuid kaudselt küll, kaudselt jõuab minuni ka tema arvamus minu needuste pealepanekust, lausa otseselt loobib ta ühes kindlas vallas mulle kaikaid kodaratesse - ja oleks siis põhjust?!!!!

Mina ei näe absoluutselt mitte mingisugust põhjust minu vihkamiseks, kuid ma tean, et ainuüksi minu nime nimetamine ajab ta nii marru, et ta on suuteline kõik enda ümber pihuks ja põrmuks lõhkuma.

Mulle jääb mõistetamatuks, miks inimene ennast niimoodi vaevab ja piinab. Mina pooldan pigem andestamise varianti. Ise kasutan tema suhtes andestamist ja tunnen ennast hästi. Minul ei ole põhjust teda vihata isegi mitte tema laimu ja kaigaste kodaratesse loopimise pärast, ma annan talle andeks tema vihkamise.

Vihkamine on minu jaoks väga väsitav ja ennastlõhkuv tunne, seda koormat on raske kanda.
Aga loomulikult on see tema enda valik.

Kahju vaid, et ta püüab ka teisi veenda selles, et tema hädades olen mina süüdi, olles talle kurja needuse peale pannud :), ja nagu näha, kaldutakse seda isegi uskuma. :S

Monday, January 14, 2008

Ei, ma ikka ei ole laisk :)

Vedasin ennast ikka trenni. Jalg jala ette. Mingi mõte kiskus tagasi kodu poole, kinnitades, et teeksin õigesti, kui otsa ringi pööraksin, aga jalad vedasid kangekaelselt edasi. Nii ma siis endamisi võideldes kohale sain. :) No kui juba alustatud sai, siis polnud enam hullu, läks laiskuski minema, pärast oli hea meel, et laiskusele järele ei andnud. :)
Sellest moraal - tuleb vahetevahel ennast tagant sundida ja teha teinekord ka selliseid asju, mida vahel puhtalt mugavuse pärast tegemata jätaks. ;)

Laisk ja uimane

Täna on üle pika vaheaja jälle trenn. Aga kummalisel kombel ei ole minus enam seda mõnusat ootust. Ma isegi tunnen, et ei viitsi trenni minna.
Laiskus? Tüdimus? Teadmine, et pikast vahest tingitult ei ole liigutused enam nii sujuvad ja kõike tuleb justkui otsast alustada?
Mina pole nii hoolas olnud, et oleksin kodus vahepeal iseseisvalt trenni teinud. Ehkki oleks võinud. Aga "oleks" on paha poiss.
Tahaksin hoopis kodus olla ja lugeda. Või lihtsalt üksinduses ja vaikuses mõelda. Ja mitte midagi teha.
See mittemidagitegemine ajaks mulle muidugi une peale, sest ma olen öösel kella kahest saadik üleval, lihtsalt und ei tulnud.
Kinnitasin küll endale, et jään kohe magama, aga mingi tüütu mõttekribal hakkas mulle ikka pähe hiilima ja siis ei saanudki enam und. Ja siis oli teki all palav ja kui teki ära ajasin, siis oli külm ja siis oli padi palav ja kui teda keerasin, siis oli liiga külm - ühesõnaga jube paha igatepidi. :)
Ja need mõtted ei andnud ka rahu ja ma olin unesegasena kaitsetu nende rünnakule vastu astuma ja nii ma siis suikusin selles mõtete virrvarris kuidagimoodi kella viieni, mil ilmselt mingi uneviiv silma tuli, aga siis oligi juba vaja ärgata...
Suur kiusatus on enne trenni natuke magada, aga siis ei tule õhtul und ja siis olen jälle selles ringis, et öösel ärkvel ja päeval unine. :)
Kellele sellist uimakotti vaja on!?

Ahvatlus

Mees planeeris eilse päeva mulle ära. Ega ma väga vastu ei punninudki. Käskis mul külla minna, ütles, et on ikka viisakas head seda aastat soovida. Õige ta ju oli. No ma siis läksingi külla. Tema käis saunas ja mina jõin veini.
Veel ripub Londoni reis õhus, see on väga ahvatlev pakkumine, millest on raske loobuda. Ma võtsin südame rindu ja rääkisin talle sellest, tehes ettepaneku, et võiksime koos minna. Ta suutis üsna rahulikuks jääda, ma nägin, et ta lausa hoidis end tagasi, et mitte midagi mõtlematut öelda, see oli temast tõeliselt armas.
Igatahes soovitas ta mul tõsiselt mõelda. No mina olengi tõsiselt mõelnud. :) Aga tema ei taha kuidagi vedu võtta! :)
Mõtlen endamisi, millised tagajärjed on sellel, kui ma ütlen, et mina olen otsustanud minna.
London on üks mu unistuste kohti, kuhu tahaksin minna. Selge on ka see, et ma ei näe selle ürituse kestel linna ega midagi, aga ikkagi...
Jälle valikud, valikud, valikud...

Saturday, January 12, 2008

Mul on ju tegelikult kõik hästi???

Mul on ju tegelikult kõik hästi.
Patt oleks nuriseda.
Läbisaamine mehega parim, mida üldse aegade vältel olnud on.
Mees teeb ise ettepanekuid, kuhu võiks minna ja mida ette võtta, et rutiinist välja murda. Ta tahab ise selles osas initsiatiivi näidata.
Minu palvetele ei vastata enam jämedalt ega solvavalt. Minu ettepanekuid kaalutakse. Ma tunnen end inimesena, kellega arvestatakse ja kes pole loll, kui arvab teistmoodi.
Vahest ei ole ma suutnud veel kõiki hirme endast minema peletada, vahel on ikka kartus, et äkki... Aga siiani on kõik hästi läinud.
Ma olen ju ise teinud selle valiku ja tegelikult pole ma kahetsema pidanud, mees on tõesti väga-väga palju muutunud.

Ometi on mul vahel sellised kahtlusehetked, kas ma tegin õigesti.
Siis ma kinnitan endale, et loomulikult tegin ma õigesti, inimesed ei peaks ju kohe lahku tormama, vaid ikka tuleks püüda ja proovida ja kui mõlemad tahavad, siis saab kooselust asja ka.
Kinnitan endale, et armastus teiseneb ning loomulikult pole see enam selline liblikad-kõhus-tunne (mida ju nii kangesti tahaks!!!), vaid see on hoolimine, hoidmine, turvalisus, teineteisega arvestamine... Mõned käitumismallid on endisest ajast alles, mis polegi muutunud - musid ja kallid kodust minnes ja koju tulles, aknalt lehvitamine tööle saates.... Vahepeal siiski olid need pinnapealsed või jäid teinekord hoopis ära, kuid siiski on need nüüd taas kindlal kohal ja needki aitavad tunda, et asjad laabuvad.

Õnn peitub ju mõtlemises. Täpselt nii nagu ma mõtlen, täpselt nii ka on. Või pole see nii??
Kui ma ei mõtle enam asjadele, mida varem paratamatult võrdlusena kasutasin, ja keskendun praegusele kooselule, siis on mul kergem endale kinnitada, et ka selles abielus on võimalik saavutada harmooniat ja sisemist rahu, mida ma vajan.
Mees teeb selle mulle ka kergemaks oma suhtumisega. Kui ma näen tema käitumist sellisena, mida võiks ideaalseks pidada, siis on mul lihtsam endale selgeks teha, et ma teen ju õigesti, et ei torma õnne mööda maailma otsima, kui tegelikult võin seda ise siinsamas sepistada koos inimesega, kes tahab mind selles aidata.

Ma arvan, et kui ma juba kord olen teinud otsuse, siis on minu kohus ka selle järgi käia ja oma sõnast kinni pidada, seda enam, et teine annab maksimumi. Seda see tähendabki, et ma PEAN mõtlema lähtuvalt vastuvõetud otsustest ja mitte lubama endasse neid mõtteid ja tundeid, mis võiksid mind kõrvale kallutada.
Ma ei saa väita, et ma suudaksin alati kindlalt rajal püsida, miks muidu mul vahel kurb on ja kahtlema kipun..., aga kaalukaussidele asetan ju kaaluvihid ise...
Millegipärast on südames raskustunne.

Mis kaalub mille üles, kui olud ja suhtumised hakkavad võrdsustuma?

Patt oleks nuriseda.
Mul on ju tegelikult kõik hästi.

Elus on kõik võimalik

Ma hakkan nägema, et elus on kõik võimalik.
On võimalik end teatud asjade suhtes soomustada, on võimalik teha nägu, et kõik on parimas korras ja seda uskumagi jääda. Seejuures ei tohi muidugi hetkekski valvsust kaotada. Tuleb käia mööda kindlaksmääratud teed ja järgida vastuvõetud otsuseid, tuleb maha suruda väikseimgi mõttekribal, mis üritab pead tõsta ja protestida.
Tuleb vaid mõelda nii, nagu PEAB mõtlema.
Enesesisendus on väga suur jõud.
Elus on kõik võimalik.

Sinule, kulla Hundiulg, ja teistele ka

Lugesin eelmise postituse juures oleva Kukupai ja Jospeli kommentaari viite peale blogi Hundiulg, kus ta ühes postituses otseselt minust räägib.
See oli üsna huvitav arutlus, ehkki esimese korraga ei saanud ma aru, mida öelda tahetakse. :) Lugesin veel ja püüdsin arutleda.
Ma olen jätkuvalt seda meelt, et iga arvamus on ainuüksi üks vaatenurk paljudest võimalikest.
Täpselt samuti on ka minu arvamus sellest vaid üks paljudest võimalikest arvamustest ja ma ei pretendeeri mingile absoluutsele tõele.
Sulle, Hundiulg, tundub, et inimesed on üksikud. Küllap see nii on. Paistab, et Sinagi kuulud nende üksikute hulka, kes arvutis oma aega veedavad teiste blogide lugemisega ja enda oma kirjutamisega. On selles midagi paha?
Mina ei saa kuidagi väita, et selleks, et rohkem internetis istuda, jätaksin ma käimata huviklubides või teatris või mistahes seltskonnas.
Usun, et sama saavad öelda teisedki inimesed, internet lihtsalt avardab suhtlemisvõimalusi. Ehk pole mul võimalik hea sõbraga teisest linnast igal hetkel kokku saada, kuid mul on võimalus temaga msn-i vahendusel vestelda. On see halb?
Ma arvan, et me kõik oleme vähem või rohkem edevad, tunnistame seda endale või mitte. Ka Sina, Hundiulg, kirjutad ju avalikku blogi arvatavasti ikkagi selleks, et inimesed seda loeksid.
Mul ei ole olnud eesmärki pürida blogide topi tippudesse, ma hakkasin blogi kirjutama lihtsalt taaselustades oma vana harjumust uues vormis, ma tahtsin kirja panna oma mõtteid ja arutlusi, kirjutada asjadest, mis mind puudutavad ja mulle hinge lähevad.
See, et mu blogi loetakse, näitab ehk ka seda, et samad teemad puudutavad paljusid, nad on sellega kas kokku puutunud või elavad ise sellist elu. Järelikult pole ma ainus. Ja arvukaid blogisid lugedes võib näha, et minusuguseid "hingestrippareid" (nagu Hundiulg väljendub) on blogimaastikul palju.
Kas see on imelik? Ei ole ju tegelikult. Pole midagi kummalist selles, et tahame jagada oma rõõme ja muresid.
Lihtsalt ajad on muutunud ja võimalused-vahendid selleks teisemad kui vanasti. On see paha? Minu arvates mitte. Mina pean küll ütlema, et mul on hea meel, et mul lubatakse sisse astuda teiste inimeste mõttemaailma, aimu saada nende maailmapildist ja mõtetest. Kui see mulle meeldib, siis ma loen teda veel ja veel ja jäängi lugema. On's raamatud kuidagi teistmoodi lugemisvara kui blogid? Samamoodi kujunevad välja oma lemmikirjanikud ja -teosed. Hundiulg võrdlebki blogindust ilukirjandusega - see pole üldse paha võrdlus. Minu arvates kenasti öeldud. Küllap see nii ongi, et blogikirjutaja on teiste inimeste jaoks virtuaalne kirjanduslik tegelaskuju, sest me ju sageli ei tea, kes blogikirjutaja nime taga peitub.
Ma arvan, et see ongi üks põhjusi, miks inimesed on nii avameelsed "hingestripparid". Lähimate sõpradega saame nii avameelselt rääkida nagu anonüümselt blogis, kuid alati pole lähimaid sõpru käepärast, blogikirjutamise võimalus aga on.

Ma ei saa olla nõus väitega, et üksindusest tekkinud või seda kompenseeriv kirjutamisvajadus muudab inimesi veelgi üksildasemaks. Arvaksin hoopis vastupidi - mina olen küll just sellesama blogi vahendusel saanud tundma häid inimesi ja osasid neist võin lausa virtuaalsõpradeks nimetada. Olen ma siis üksildasem? Ei, kindlasti mitte.
Ja blogisid lugedes ei saa küll kuidagi arvata, et kõik blogipidajad on kohutavalt üksikud edevust ja armastusvajadust rahuldada püüdvad inimesed, eks ole seegi arvamus üks paljudest.
Selle üle, kas ma kirjutan naistekat või tõesti elulist päevikut, jätan kõigile vabaduse ise otsustada. :) Ma ise poleks selle peale tulnudki, et selles osas võiks kaksipidi arvamusi olla. :) Kuid on väga kena, kui leitakse, et see on stiilselt kirjutatud ja köidab lugejaid - aitäh! Eks ma hakkan siis mõtlema selle avaldamisele! :) :) :)

Wednesday, January 9, 2008

Mõni mõte kommentaari asjus

Mul puuduvad blogipidamisega seoses negatiivsete kommentaaride kogemused, küll aga on hulganisti olnud toetavaid ja väga armsaid ja positiivseid kommentaare olnud. Paljusid võin isegi oma virtuaalsõpradeks nimetada. Aitäh teile!
Seetõttu oli mulle pisut ootamatu kommentaar hr. või pr. Anonüümselt minu kirjutisele. Lugesin seda ja aina mõtlesin, kas peaksin sellele vastama ja mida ma peaksin vastama. Olin pisut nõutu.
Olen absoluutselt selle poolt, et igal inimesel on õigus oma arvamusele, see on ju täiesti loomulik.
Kõik ei saagi kõigist asjadest ühtviisi aru saada ja erinevad vaatenurgad aitavad minulgi probleemi laiemalt näha.
Kummalisel kombel olen ma elus alati kogenud seda, et kui ma mingis asjas olen väga raudkindlal seisukohal ja veendumusel (eriti mis puudutab teiste tegemisi ja hukkamõistvat suhtumist :D), siis mingi aja pärast seab elu mind ennast just sellisesse olukorda, mille osas ma nii hukkamõistev olin, ning laseb mul seda olukorda näha probleemi sees olija silmadega. Enamasti olen pidanud möönma, et tegelikult talitan taolises situatsioonis täpselt samamoodi... Või siis on TAHTMINE teha samamoodi. Tuleb mõistmine, et elu ei ole must-valge. Võib olla väga palju põhjuseid, miks inimesed nii või teisti käituvad ja hukkamõist ei ole alati parim viis oma suhtumist näidata.
Kommentaator arvab, et ma peaksin blogis oma elu elamise ära lõpetama ja hakkama reaalset elu elama. See on tema arvamus. Mina arvan, et mulle meeldib blogi kirjutada, ja mulle tundub, et mu blogi ka loetakse päris palju, see näitab, et suhete küsimused ja sasipuntrad ei jäta kedagi külmaks, vaid on palju neid, kes on elanud samamoodi, kes elavad samamoodi ning minuga sarnaselt ei ole alati leidnud lahendusi ja väljapääse.
Minul on hea meel, et ma olen saanud palju positiivset tagasisidet ja reaalset abi ning kindlasti on ka sellel oma osa, et ma elan just nii, nagu ma praegu elan.
Ükski lahendus pole kerge, kõik otsused on rasked. See, kuidas mina otsustasin, pole samuti kerge, kuid mulle endale tundub, et ma olen rahul, et otsustasin just niimoodi. Kõige suuremat rõõmu teeb mulle see, et mees tõesti püüab väga (kõige tähtsam, et temaga saab juba rääkida!:D) ja loomulikult tulen ka mina omapoolselt vastu, see ei tähenda, et kõik laabuks ja probleeme poleks, aga sammhaaval astudes võivad asjad kenasti paika loksuda. Lootust on igatahes kõvasti.
Kui kellelegi ei meeldi mu elu ja mu blogi, siis ei pea seda lugema. Arvamust võib alati avaldada, aga loomulikult ei tähenda kellegi arvamus absoluutset tõde. Minul on lihtsalt natuke avaram ülevaade minu blogi lugevatest inimestest ja nende arvamustest. Eks inimese arvamused räägi päris palju tema enda kohta. Nooh, ja vahest olen mina lihtsalt üle reageerinud ja kommentaator polegi seda nii teravalt mõelnud, nagu mulle tundub? Vääritimõistmised on väga tavalised, seetõttu ei tohiks minagi kohut mõista, vaid võiksin aru saada, et asjad võivad olla hoopis teisti kui mina seda tajun ja näen...
Igal juhul aitäh hr. või pr. Anonüümsele, et ta pani mind natuke mõtisklema. :)

Tuesday, January 8, 2008

Valge ruulib taas

Veel üks kiire käik.
Igal juhul avastasin, et tahan jälle valget kanda! Ja see on minu jaoks positiivne märk. :)

Eile mõtlesin, et leian enda jaoks need punktid, miks ma ei saa ja ei taha lisatööd teha, panen korralikult kirja ja kannan täna ette:), aga eneselegi ootamatult hakkasin hoopis mõtlema sedapidi, miks ma peaksin seda lisatööd tegema. Ja sellest on vaid üks samm sinnani, et endale selgeks teha, et ma mitte ainult EI PEA, vaid lausa TAHAN seda teha. Sest palju meeldivam on ju teha neid asju, mida tahad teha, eks?
Niisiis väga lihtne valem - mõtle, et tahad, ja Sa tahadki!

Hmmm, kui see vaid ka teostada nii lihtne oleks...

Tagamõtteta kallistused

Kiiruga, kiiruga paar rida.
Mulle meeldis, kui mees hommikul kallistades ütles, et ma ei kardaks tema kallistuste taga tagamõtteid ja et ta ei pressi midagi peale. Korraks käis peast läbi, kas ta on mu blogi lugenud??!!! :O
Mulle meeldib ka kallistada, aga see on eriti terav vajadus väga kalli inimese puhul, siis tahan kaissu ja kallistada, mehega vahepeal seda tunnet ei tekkinud, pigem tahtnuksin distantsi hoida.
Aga ma kallistan teda heameelega, kui sellega ei oodata minult kohe n.-ö. "vastuteenet". Kui asjad sujuvad loomulikult ja ma ei taju survet, siis meeldib mulle kõik. Aga niipea kui tajun teatud ootust või tagamõtet, siis on blokk ees. Tean, et see tuleneb ainuüksi minu mõtlemisest, aga paraku on mõned võrdlused ikkagi minus nii tugevalt sees, et raske on neid tahaplaanile suruda.
Ju näeb, mis edasi saab.
Aga mulle meeldib, kui ta saab aru, et mul on natuke keeruline tema soovidele igal hetkel vastu tulla, ja meeldib, kui ta on valmis samm-sammult astuma ega püüa kiirustades lahinguid võita.
Ma ütleksin, et see annab talle juba rohkem šansse.

Monday, January 7, 2008

Hoobid selga - paras-paras!!! :(

Ma ei teagi, mida nüüd teha. Ei läinud mul tööl ootuste kohaselt. Eelmise aasta lõpus otsustasin osa kohustusi õlult maha visata, et saaksin keskenduda põhiülesannetele, aga Kõrgem Kogu on leidnud, et ma peaksin jätkama ja minu loobumine võib kaasa tuua ettenägematuid probleeme.

Ometi oli ju sellest aasta lõpus juttu, et see on minu soov ja palve!!!????
Ma olen pehmelt öeldes ärritunud.

Olin end juba ümber häälestanud ja mu sees oli rahu ja rõõm, et uuel aastal hakkavad asjad ülesmäge minema, kuid nüüd tuli hoop sealt, kust ma seda oodatagi ei osanud.
Ja see ei meeldi mulle mitte üks põrm. No kohe üldse ei meeldi!!!

Kuigi ma püüdsin vastu punnida, siis ega mul väga suuri argumente ei olnudki nii äkisti ette tuua, ma pean seda veel kodus seedima ja selle üle mõtlema, kuidas paremini oma vastuväiteid esitada ja põhjendada, miks ma ei taha lisatööd.

Ärritunud - no see on ikka väga pehmelt öeldud!!!! :(

Ma pean hakkama nüüd taas ümber häälestuma ja tegelema asjadega, millest arvasin vabaks saavat, ja see tekitab minus taas pingeid. Ja MA EI TAHA SEDA!!!

Ma ei saa aru, miks see just minuga peab niimoodi olema!? Miks just mina olen see, kellel läheb kõik vastupidi sellele, mida ma soovin!!!??? Nii on eraelus, nii on tööl... Kas see on minu õppetund, et kui ma ei õpi otsustavalt käituma ja ei õpi EI ütlema, siis jäängi kogu elu tegema asju, mis mulle ei meeldi??!! Millal ma selle õppetunni siis ükskord ära õpin??!!

Paras mulle, kui ma nii loll olen ja lasen end lükata-tõmmata!!!

Sunday, January 6, 2008

Nii ja naa

Kui hommikune välja arvata, siis päev kulges enam-vähem.
Mingil hetkel sai mees aru, et ma ei võta tema hellitusi vastu, ta mainis seda ja ma püüdsin selgitada, kuidas ma end tunnen ja mida ma tunnen, aga ma saan aru, et tal oli seda raske vastu võtta. Ta solvus ja ütles, et nagunii polegi minult midagi oodata... See tegi jälle mulle meelepaha - miks ta siis ei püüa vastu võtta minu tundeid?
Aga ta kogus end kiiresti ning tahtis hetkelist tujumuutust heaks teha. Ma väga loodan, et ta saab aru, et mul on raske, kui ta väga pinda käib.

Täna oli esinemine, see oli armas, meid võeti hästi vastu. Mulle meeldib, kui esinemisi on, see on lausa palsam mu hingele, tunnen end kui kala vees.
Ei jõuagi ära oodata, millal intensiivsemad prooviperioodid peale hakkavad, need on väga huvitavad. Esinemistest rääkimata. :)

Üldse olen kuidagi liiga kodune olnud, peaaegu iga õhtu kodus!!! Eelmisel hooajal oli pigem niipidi, et kodus veedetud õhtu oli haruldane erand:):):) Aga paistab, et ka praegust etappi on mulle vaja.

Täna andsin sõrme kuradile, ei tea, mis sest saab, aga loodan endale vähemalt ühes osas kasu saada - nimelt tervise osas. Muu mind ei huvitagi. Elame-näeme.

Ära hõiska enne hommikut

Niimoodi võiksin täienduseks eelmisele sissekandele parafraseerida tuntud vanasõna "Ära hõiska enne õhtut!"...

Alkoholiuimas naine on kerge saak?!

Eile õhtul lootsin rahulikult sügava ööni oma asjadega tegelda (loe: arvutis istuda ja suhelda, suhelda, suhelda!), sest mees pidi öö läbi tööl olema.
Aga õnnetuseks oli temal karanud pähe mõte, et võtaks õige veini ja õlut ja tuleks koju naise juurde!
Eks ma kartsin kohe kõige hullemat - et millega see lõpeb. Et äkki on mulle jälle mingid ootused pandud. Sest ega siis ometi niisama heast peast ja ilma tagamõtteta ei tulda naist alkoholiga uimastama! :)
Tühja kõhu peale joodav alkohol hakkab üsna ruttu pähe. Minul hakkas ka. Ja kui ma sinna veel natuke näitemängu juurde tegin ;), siis sai kokku üsna vindine naisterahvas, kellel oli paha olla ja kes pidi väga kiiresti magama minema. :):):)
Ega ma ei tea, kas mehel üldse mingit tagamõtet oli, aga igal juhul sai see juba eos lämmatatud. :)
Taevale tänu, üks päevake jälle õnnelikult seljataga...

Saturday, January 5, 2008

Julge venna rind on rasvane! :)

Täna käis vend külas. Oma järjekordse naisega. :)
Ega ma teda naljalt kahte korda järjest polegi ühe ja sama naisega näinudki :). No eks ma nüüd näen teda ka suhteliselt harva, korra aastas ehk. Siis kui juhtub kodumaale tulema.

Kui ta abieludes oli, siis ikka sai küll sama naisega (abikaasaga, noh) nähtud küll rohkem kui korra, aga edasi on tõesti nii olnud, et arvepidamine on segi läinud. :)
Ja naisi on tal olnud kaugelt rohkem, kui meie neid näinud oleme! :D:D:D

Aga ega ma teda sellepärast hukka mõista.

Kui ma varem küll väikese võõristusega neid vahetusi vaatasin, siis nüüd saan aru, et tegelikult ongi elu ju piisavalt lühike selleks, et ennast vaevata suhtega, mis mingit rahuldust ei paku ja aina probleeme tekitavad. Ehkki ma ise ei ole vist päris sellest puust ;), siis aru saan sellest nüüd paremini küll.

On selles arusaamises ehk ka pisut kadedust, et ma ise ei ole julge vajadusel niisuguseid otsuseid tegema?

Istun supi sees

Istun nüüd samasuguse supi sees, millest kirjutas Kristiina, ja mida ma ise ka kommenteerisin ühest vaatenurgast. Nüüd istun supi sees ja näen ka teisest vaatenurgast.
No ma saan aru, et me üritame ikka koos edasi minna ja puha, aga miks see peab nii vaevaline olema.... :(
Kui ma näen, kuidas ta üritab kogu hingest mulle meele järele olla, seda suuremat ahistust tunnen, sest ma ei suuda samaga vastata. Pidevad hellitused justkui teeniksid seda eesmärki, et ma PEAN talle samaga vastama, aga mu sees ei ole seda tunnet, et suudaksin seda teha.
Sõbralikult kooseksisteerimine sujub kenasti, aga niipea kui asi läheb kaugemale, siis on mul blokk ees, ja ma ei taha, et mind sunnitakse millekski.

Saan aru, et kommenteerisin Kristiina blogis oma vaatevinklist ja avaldasin kahetsust, et see niimoodi on - mida rohkem armastust välja näitad, seda vähem sind tahetakse. Endal on mul enda ja mehe suhe samamoodi - mida rohkem mees mu lähedust tahab, seda vähem mina teda tahan! Jama, eks?!
Ikka seesama vana tuntud tõde: üks armastab teist, teine kolmandat, kolmas neljandat, neljas viiendat jne... :(

Ja nii on see vist alati! Tahad seda, kes on Su vastu leigemast leigem ja vastu punnib! :) Püüdsime naljaga asjast üle saada, et kui ma nüüd lahke oleksin, siis oleks mehel varsti ükspuha! :)
Aga tegelikult on kurb.
Ma tean, et vajan aega ja ma ei taha olla survestatud seisundis, et naudin küll tähelepanu ja hoolitsust, aga selle eest peaksin justkui intiimteenustega maksma - vähemalt on minu tunne selline. See rohkem asi, mille jaoks peaksid mõlemad valmis olema, aga niipea kui tajun enda jaoks survet (tegelikult ei pruugi seda ju üldse olla, see on ehk ainult minu mõtlemises ja tunnetes kinni!), siis kaob mul igasugune tahtmine milleks iganes.

Ta saab aru. Aga mina tunnen end ikkagi halvasti.

Öösel on rahu ja vaikus

Sügav öö.
Saatsin mehe ööseks tööle ja nüüd istun arvutis, kasutades aega maksimaalselt hästi! :)

Eile üritasin olla töine, väga töine, aga tegelikult tegelesin töö asemel hoopis huvitavamate asjadega, näiteks kirjade kirjutamisega... ;)
Suhelda ei tahtnud endiselt kellegagi. Töölgi üritasin vaikselt oma kabinetis istuda, et mitte kellegagi kokku põrgata ja rääkida, kui tore kõik on ja head uut aastat ja bla-bla-bla.

Läksin hoopis juuksurisse. No küll oli tahtmine juuksed ära lõigata ja endale poisipea teha, aga juuksur laitis selle mõtte maha. Poisipeaga on palju rohkem hoolt ja pealegi meeldivad mulle mu pikad juuksed. Olgugi et nad pole nüüd teab mis pikad, aga ikkagi... Tasapisi ikka kasvavad. Aga kui ma nüüd päris ära lõikaksin, millal nad siis jälle mul pikad oleksid!!??!!! Kaine mõistus sai emotsioonidest võitu - juuksed jäid alles, ainult värskema värvi peale.

Aga sellestki oli abi. Tundsin end juba paremini.

Siis käisin Suures Linnas asju ajamas, ühtlasi astusin ka mitmest kauplusest läbi ja tõdesin, et mulle ei lähe mitte midagi selga!!!
See oli paras šokk, et kõik proovitavad valged pluusid (NB! Suur number!) olid mulle teatud kehaosadest kitsad ega lasknud nööpe kinni panna!!!!
Ega ma küll ei kurda oma kehaosade üle :), aga siis tuli mulle küll must masendus peale, kui järjest ja järjest pidin riideid tagasi viima, sest "mõned asjad mu küljes" :) ei mahtunud riiete sisse ära... :(

Lisaks muudele rõivastele olen alailma hädas pesu ostmisega, sest mulle sobivas suuruses ei ole sellist pesu, nagu mulle meeldib. Miks arvatakse, et D suurus peaks olema ainult maitsetu ja koledates värvides ja jubeda väljanägemisega???? Ma ei saa sellest aru!!! See pahandab mind alati, kui tahan endale ilusat pesu osta, aga lõpptulemusena ikka pean leppima mingi hädavariandiga!!!
Pean hakkama kaalust alla võtma? Ainult selleks, et saaks selga midagi, mis mulle endale ka meeldib? Aga ma olen endaga rahul sellisena, nagu ma parajasti olen, ei raatsi mina siit küll millestki loobuda! :)

Siis tegin ühe uinaku ja nüüd olen juba mitmeid tunde arvutis istunud, kirju kirjutanud ning öist vaikust nautinud.

Vaikus saab varsti otsa, sest mees tuleb koju ja siis peaks vist magama minema...

Friday, January 4, 2008

Siis mul oleks hea

Kui mu laps jonnis ja kuri oli ja oma tuppa läks ja ukse kinni pani ja valjuhäälselt nõudis, et ma ta rahule jätaksin, siis läksin natukese aja pärast tema juurde ja võtsin ta sülle ja kallistasime kõvasti-kõvasti ja hoidsin teda kaisus ja siis istusime kaua aega niimoodi, et sõnagi ei rääkinud, aga me olime teineteisel olemas. Ja pärast oli päike väljas.
Mul on praegu samasugune tunne. Kuigi ma käran ja olen tige ja ütlen, et tahan üksi olla ja ei taha mitte kedagi kuulda ega näha, siis tegelikult on igatsus hoopis muu järele. Ma tahan olla heas soojas tugevas ja turvalises kaisus tugevasti hoituna, ma ei tahagi midagi rääkida, tahan, et mind lihtsalt hoitaks. Siis mul oleks hea.

Thursday, January 3, 2008

Täielik märter :(

Mingid asjad kogunevad ja kogunevad ja moodustavad kokku suure negatiivse kogumi, millega ma ei oska muud peale hakata, kui et tahaks kuskile ära ja mitte kedagi näha ega kuulda.
Tuttav tunne vist nii mõnelegi.
Juba eilsest kääris minus nii palju asju, mis tahtnuksid väljapääsu, aga mille pidin alla neelama. Häiris, et tahtsin rääkida oma probleemidest, millega maadlesin, mõtetest, mida tahtsin jagada, aga kellelgi polnud õieti aega kuulata ja mul endal oli sahmimist, ja tegelikult tean, et niimoodi ei saagi ühtki asja arutada, aga minusse kogunenud segadused vajasid väljapääsu.
Ja siis oli täna mitu häirivat seika ja vääritimõistmist, mis tundub juba lausa normiks saavat, ja see kõik häirib mind.
Mõistusega saan aru, et igaühel on endagagi tegemist ja oma asjadki kuhjuvad ülepea, saati siis veel aega teiste muredega tegelemiseks, mõned tegelevad hoopis heategevusega ja mõtted on suuri üllaid ideid täis. Isegi kui püüan nendega kaasa minna, olen ikkagi tundlik mingite pisiasjade suhtes ja eelmise päeva segased mõtted kerkivad sisemuses pinnale.
Ja üleüldse ei ole keegi kohustatud kuulama minu mõttetut jama.
No blogi vahendusel olen vägagi häid nõuandeid saanud. Aga minu puhul on mõistusepool üks asi, hoopis teine asi on tundmustepool - ja tunnengi end vastikuna, solvununa ja tigedana ja märterlikuna, brrrrrr - ometi ei taha mitte selline olla!!! Olen plahvatusohtlik ja tülinoriv. Parem on minuga mitte tegemist teha.
Psühholoogi juurde saamisega läheb natuke aega. Äkki saan sealt mingeid selgusehetki enda jaoks. Lootma ju peab.
Ja äkki on siiski tegemist läbipõlemisega, sest tööle ei taha ikkagi minna?
Või kõik kokku - isiklikud pahupidipööramised ja tööasjad, millele ei taha mõelda?
Tahan ära jäämägede vahele ja olla seal ihuüksi külmas lumises vaikuses. Ei taha kedagi ega midagi näha ega kuulda. Punkt.

Esimene samm paremusele

Eile olin valmis astuma ka omapoolselt samme suhte parandamise teel. Nimelt olin nõus loobuma öisest arvutis istumisest ja varem voodisse minema. Ehkki mul olnuks vaja teha ära üks töö, mis oli tegemata, ja millega pidanuksin täna hommikuks ühele poole saama.

Aga leidsime kompromissi, et tulen siis varem üles (näiteks pool kuus hommikul!) ja teen selle hommikul ära.

Kuigi ütlen ausalt - loobumine oli minu jaoks kaunis raske, sest parema meelega oleksin ma netis suhelnud, und nagunii ei olnud, ja ehk oleksin muude tegemiste kõrval ka oma töö valmis saanud. :)

Aga - kui on plaan midagi muuta, siis üks asi, mis mehele ei meeldi, on pidev arvutis istumine ja netis suhtlemine. Saan aru, et see on läinud üle mõistuse hulluks, sest reeglina ma enam ei maga ööpäevas rohkem kui mõni tund ja selles osas oleks vajalik kord majja lüüa küll. Aga ma ei ole nõus loomulikult sellega, nagu ei tohiks ma enam üldse netis inimestega rääkida.

Nonii. Mõned üksikasjad jätan vahele ja lähen edasi sealt, et und ei tulnud ega tulnud, vähkresin ja keerasin külge küll siiapoole ja sinnapoole, tekk peale ja tekk pealt ära, padi klopitult ja padi teisipidi pööratult, asendid küll kõhuli, selili ja külili - mitte kuidagi ei olnud hea. Lisaks mõtted, mis ka kuidagi und ei soodustanud. :)

Ja mida enam ma mõtlesin oma tegemata tööle ning varasele ärkamisele, seda vähem uni tulla tahtis. Veel kella kahe ajal vaatsin kella... Olin hirmus tige ja pahane, aga kokkulepe oli kokkulepe - lähen koos mehega magama, ja isegi kui und ei tule, siis ei hiili voodist minema. :)

Siis suikusin mingisse erootiliste seikadega vürtsitatud poolunne ja poole kuue ajal teadsin raudselt ühte inimest, kes veel magada tahtnuks. :)

Esimene samm on minugi poolt tehtud, võiks lausa uhke selle üle olla. :) Aga millegipärast ei ole. Ei tea, kas ohver tundub liiga suur või ...? :) :) :)

Wednesday, January 2, 2008

Kas keegi on öelnud, et elu peaks kerge olema?!

Kohutavalt raske on olla. Üldse mitte sellist kergendustunnet, mis võiks olla, kui mingid olulised asjad on selgeks räägitud.
Lootsin, et kui me ükskord saame räägitud meile olulistest asjadest, siis tunnen mure jagamise kergust ja lootust, et asjad hakkavad lahenema.

Järelikult ei ole ma teinud valikuid õigesti? See vist võiks olla mingi märk mu enda jaoks?

Ma olen väga-väga tänulik kõigile, kes mu eelmisele sissekandele on arvamust avaldanud, see aitab mul probleemi laiemalt ja ehk pisutki erapooletumalt näha, kuigi seda on vist palju tahetud, et ma täiesti erapooletult seda teha suudaksin.

Loomulikult tean ka seda, et ühekorraga ei olegi võimalik kõigest mitmetahuliselt ja mitmetasandiliselt rääkida, väga palju asju on rääkimata ja mitmedki nüansid alles kooruvad ja meenuvad ning mitmeski kommentaaris püstitatud vaatenurgad ja nõuanded on mulle abiks.

Ma annan endale aru, et jutuajamisi ja selgitamisi on ees veel mitmeid, ehk annavad need mingit selgust.
Samas on kõige suurem küsimärk minu enda jaoks, kas ma teen õigesti, kui avaldan vaid pooltõdesid, sest ma EI TAHA rääkida kõigest, mis tegelikult võivad osutuda kõige olulisemateks kaalukeelteks. Mitte ainult minu, vaid ka tema jaoks.

Teisalt vaidlen endale vastu, et selles osas olen ju aus, mis puudutab tundeid tema vastu - kas siis on muud nüansid olulised?
Olen ju aus, et praegu on tühjus ja ma ei tea, kas suudan teda uuesti armastama hakata.

Annan ka endale aru, et pingutus peab olema mõlemapoolne, ma ei arvagi, et lasen mehel end hingetuks pingutada ja ise sõrmegi ei liiguta.

Aga ikkagi on sees raske ja paha ja mulle tundub, et veel raskem kui enne....

Tuesday, January 1, 2008

See läheb ajalukku - elu esimene tõsine jutuajamine

Uus aasta algas väga tõsise jutuajamisega.

Istusime õhtupoolikul teleka ees (loomulikult!), kui tema ütleb, et meil oleks vaja rääkida. Jah, oleks küll, vastan mina.
Ootan. Vestlust ei tule.
Kui olen veel tükk aega oodanud, siis uurin, kas ta ootab sobivat aega või tahaks mingi kindla aja vestluseks kokku leppida. Ilma naljata, sest tõsisteks vestlusteks on vaja mõlemapoolselt aega, selliseid asju ei saa möödaminnes teha.

Väga raske jutuajamine. On ärritust, ja ehkki ma ei taha hakata vanu asju üles kaevama, on see kohati oluline terviku mõistmiseks, aga ma saan aru, et see ei meeldi. Mulle ka ei meeldi, kui vanu asju meelde tuletatakse. Me ei saa neid muuta, lihtsalt olnu on mõjutanud praegust elu.

Ma ei taha süüdistada, ma püüan neutraalselt rääkida. Tema ka.

Tema huvi on teada saada, kas mul on olnud teisi suhteid ja kas ma armastan kedagi teist, siis ei oleks temal enam lootust. Ma keeldun vastamast sellesisulistele küsimustele ja tahan keskenduda meie omavahelistele suhetele.

Tegelikult saab ta aru, et meil on olnud rasked ajad ja tema suurim hirm on mind kaotada.

Mina räägin omapoolsetest ootustest. Tema kinnitab, et on muutunud, isegi väga palju. Ma näen seda. Tunnistan, et tahtsin temast lahutada, sest selline elu ei rahulda mind. Kuid ta on teinud selle otsuse oma muutumisega väga palju raskemaks.

See oli tema jaoks suur hoop. Ehkki ta ise on üsna tihti rääkinud lahutusest. Tema sõnul pole ta hetkekski mõelnud seda tõsiselt. Seal see on - sõnad, mida me loobime inimestele, keda armastame, me ei mõtle neid tõsiselt, lihtsalt mängime sõnadega.

Tema olla mind kogu aeg armastanud. Toon oma vastuväited, miks ma seda ei tundnud, kuidas mina meie elu nägin, toonitasin pidevalt, et on loomulik, et me näemegi asju erinevalt, kuna mehed ja naised näevadki kõike väga erinevalt.

Tema küsimusele, kas mina teda armastan, ei suuda ma kuidagi vastata. Aga soovides olla aus, tunnistan, et mu sees on tühjus ja ma ei suuda praegu tema tunnetele vastata, tunnen end väga halvasti, et tema armastusele samaga vastata ei saa.

Ma ei ole lõpuni aus (tunnistan ausalt, et seda ma ei tee mitte kunagi, tagantjärele ei ole sellisel aususel mingit mõtet) , kuid ma ütlen, et juba mitu aastat olen näinud tema ükskõiksust ja soovimatust minuga intiimselt olla, rääkimata sellest, et meil pole millestki rääkida, ja see kõik on väga haiget teinud, ja ma ei suuda praegu tema vastu midagi tunda.

Kui ma püüdsin teha ettepanekuid kuhugi koos minna, siis on seda blokeeritud - pole raha.
Ma ütlesin, et see on ka valik prioriteetide küsimuses - kas tahame minna või mitte. Asi pole rahas, vaid soovis.

Ta tunneb end väga halvasti, ta polnud oodanud selliseid asju. Kas teadmatus on siis parem? Jah, vastab tema, siis vähemalt on lootust. Siis ma saan aru, miks me omavahel ei räägi, vastan mina.

Rõhutan, kuiväga tunnen puudust omavahelistest vestlustest ja sellest, et meie vahel puudub side.
Kõige selle peale kinnitab ta mulle, et ta on väga muutunud ja talle võib kõigest rääkida - tunnustan tema suurt muutumist paremusele - ja ta tahab mind tagasi võita, ehkki tal on hirm ja tunne, et on mind juba kaotanud.
Ma ei ütle talle, et tema tunne ei peta teda...

Ma saan aru, kuiväga inimesed kardavad muutusi elus ja vahest ei ole tema armastus ka praegu midagi muud kui vaid hirm muutuste ees. Tema kinnitab, et see ei ole nii, ta tõesti armastab mind.

Ma ei tea.

Õnnelik ma ei ole. Sest ma ei suutnud öelda, et kõik, ma olen otsustanud, et ma ei taha enam temaga koos elada.
Ma ei saa jätta märkamata tema soovi näidata, et ta tõesti tahab ja püüab koos minuga jätkamise nimel tõepoolest teha mida iganes, peaasi, et ma rahul oleksin ja lahku ei läheks.

Ta isegi küsis, kas on mingeid etendusi, mida ma vaatama minna tahaksin - see on tõepoolest midagi uut! Ja et me võiks tõesti kuhugi tantsima minna või välja sööma - kuidas ma siis saan öelda, et tead, mind ei huvita enam Su pakkumised, hiljaks oled jäänud, mees!
Ma ei saa seda teha.

Ma tõesti näen tema muutunud suhtumisi, ehkki jah, nimetasin siiski, et ta ikkagi norib mu kallal ja pidevalt teeb märkusi ja vihjeid oma kahtlustuste baasil - ta lubas neid enam mitte teha.
Ja mulle ei meeldi, kui ta mu järel nuhib.

Ometi vihastab ta vähem mu peale ja kui mul on vaja kuhugi minna, siis ei tule enam esimese asjana sõimu, vaid ta püüab rahulikuks jääda. Ka rahaasjades on seis natuke parem, ta ei tigetse, kui on vaja naistele vajalikke asju osta. Edasiminekuid on.

Kas on sellises seisus võimalik, et ma ei anna inimesele võimalust? Mina seda ei näe. Ma PEAN seda tegema. Kasvõi enda pärast, et ma ei saaks endale etteheiteid teha, et ma ei andnud talle võimalust näidata, et ta suudab ka muudmoodi suhelda.

Kui see kõik ei õigusta ennast, siis mõtlen, mis edasi saab.
Aga kui ta praegu lepib sellega, et mina teda ei armasta, ja püüab omalt poolt teha kõik, et ma teda taas armastama hakkaksin - elame, näeme.

Elus juhtub imesid.

Aga ma veel ei tea, kas minu elus ka.

Ja sealt ta tuligi!

Õhtul avastas mees netist "kompromiteerivad" fotod.
Sinnani oli olukord enam-vähem.
Ehkki ta midagi ei öelnud, olid tema käed- rinnal- risti- istumine, üksisilmi monitoriekraanile põrnitsemine ja minule tappev pilguheit vägagi kõnekad - ma pidin mõistma, et olen hakkama saanud maailma suurima alatuse ja kuriteoga.
Nii kulgeski meie õhtu konutades, kumbki oma diivanil istumas ja tuimalt telekat vahtimas.

Me ei läinud isegi välja ilutulestikku vaatama, ehkki igal aastal oleme õues olnud. Kuni südaööni ei vahetanud peaaegu sõnagi. Uusaastasoove ikka vahetasime, ehhki algatus tuli minult, ma ei tea, kas tema oleks esimesena minu juurde tulnud.

Samas on meil uusaastaööd alalõpmata olnud seotud mingite intsidentide või tülidega, hiigelidülli ei mäletagi...
Nii et ei midagi uut päikese all...