Õnn on see, kui tahad seda, mis Sul on.
Õnn on see, kui Sul on eesmärk, kuhupoole liikuda.
Õnn on see, kui saad seda, mida tahad.
Õnn on see, kui Sul on hea meel selle üle, mida Sa saad.
Kas ma olen rahul sellega, mis mul olemas on?
Ma olen korduvalt öelnud, et patt oleks nuriseda, sest mul on ju tegelikult kõik olemas. Aga kas ma sellega rahul olen... Vaat selles on küsimus. See on juba suhtumise küsimus. Muidugi võib alati olla rahulolematu ja see on ka edasiliikumise alus, kui tahad ikka paremat ja ikka rohkem ja ikka veel ja veel... Samas olgem ausad - tegelikult vajame suhteliselt vähe, et olla õnnelik ja normaalselt elada.
Mõttekoht - kui ma otsin vabandusi, miks mul ei ole asjad nii, nagu ma tahan, siis järelikult ei ole asjad nii, nagu ma tahan. Tihti lepime sellega, et parem varblane pihus kui tuvi katusel.
Pean hoolega enda elu üle järele mõtlema, kas ma olen siis nüüd rahul sellega, mis mul on, või pole ma seda mitte...
Kui mul on eesmärk, siis nagu peaks ka olema õnnelik. Et kui mu eesmärk on saavutada aina rohkem, omada aina rohkem, tarbida aina rohkem... - õnn siiski oleneb vist eesmärkidest, kui mõistlikud need on.
Eesmärk saada paremaks inimeseks, leida hingerahu, saavutada harmoonia suhetes... - jaaa, usun, et oleksin õnnelik, kui suudaksin nende eesmärkideni jõuda.
Kui ma saan seda, mida tahan, siis olen ka õnnelik? Võib-olla, võib-olla... Ju see ka ikka mu soovidest ja tahtmistest oleneb... Või ei olene? Mida iganes ma tahan ja seda ka saan, siis olen õnnelik? Usun, et kui ma midagi väga tahan, siis olen valmis selle nimel ka tööd tegema ja pingutama, siis saan ka õnnelik olla, et olen oma õnne ise sepistanud.
Olen õnnelik, kui saan seda, mida tahan? Loogiline. Aga samas - tunne rõõmu ka pisiasjust ja ära jäta tähelepanuta ühtki rõõmuallikat, mis Sulle kätte jookseb. Näha head igas hetkes.
Kui ma seda vaid suudaksin.
Ometi on need nii lihtsad tõed.
Kõik geniaalne ongi lihtne.
Kas ma ise teen enda heaks kõikvõimaliku, et olla õnnelik? Kas ma ise teen tööd enda kallal, oma mõtteviiside kallal, oma suhtumiste kallal, et olla õnnelik? Kellest siis õnn kõige rohkem sõltub?
Tunnistan, et olen aeg-ajalt rahulolematu ja pean enda jaoks ikka ja jälle plusse-miinuseid kõrvuti laduma ning hindama, mis on minu jaoks oluline ja millest olen valmis loobuma.
Siis järelikult ma ei ole õnnelik?
Tegelikult tunned seda ju oma sisimas, kuidas lood on. Plussid-miinused on üks asi, kuid hoopis teine enda sisemine rahulolu.
Kuivõrd suudan end veenda, et rahulolematuseks pole vähimatki põhjust.
Suhtumiste küsimus.
Olulisemad ja vähemolulisemad asjad, mis ikka pinnale kerkivad.
Ja mingi imelik kripeldus kusagil vasakul pool...
Kui oled õnnelik, siis ju ei kripelda midagi, või kuidas?
Sunday, January 27, 2008
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment