Kinost ja "Lepitusest"

Eile käisin kinos.
Üle 10 aasta vist! Igal juhul on minu viimasest kinokülastusest vääääääga palju aega möödas.
Aga tore oli elustada mälestusi kinost.
Muidugi on selle ajaga paljugi muutunud.
Üks asi, mis mulle endale vastukarva on, on kinos söömine.
Minu arvates on see pühaduseteotus, sama jube, nagu teatris hakata krabistama kommipaberitega ja luristada kokakoolat.
Aga rahvas sööb kinos mõnuga popkorni ja kompvekke ja joob kokat. Mis teha, kui selline kultuur (mida ma nimetaksin küll pigem kultuurituseks) on meile sisse trüginud.
Ja ma ei saa välistada, et kui ma rohkem kinos käima hakkan, siis ise samamoodi ei hakka söögipoolist nosima. :)

Aga eilne film, mida vaatamas käisime, oli "Lepitus".
Mina ootasin hoopis midagi muud ja mu ootused olid pisut teisemad, kuid film oli väga tõsine ja traagiline.
Kohati sündmustik venis, oodanuksin kiiremat sündmuste arengut, kuid see polnud mingi action-film, vaid draama, kus keriti aega tagasi, vaadati toimunut nii lapse silme läbi kui ka objektiivselt kõrvalvaatajana. Selles mõttes oli filmi ülesehitus päris huvitav.
Valed, mis muudavad inimeste elusid. Mul oli kahju, et sellel valed olid nii traagilised tagajärjed ja peategelane ei saanud seda enam heaks teha. Tema karistuseks jäi selle teadmisega elada pika elu lõpuni, aga ma oodanuksin teistsugusemat sündmuste käiku. Sellest tõest, mida ta aastakümneid hiljem avaldas, polnud enam kellelegi kasu.
Sõjastseenid olid masendavad ja kohutavad, minu jaoks oli filmis liiga palju sõda. Ootasin rohkem armastust, aga nagu öeldud, olid minu ootused üldse teised. :)
Üldkokkuvõttes - jäin rahule. Mulle meeldib, kui film paneb mõtlema. Olenemata ootustest. :)