Saturday, January 5, 2008

Istun supi sees

Istun nüüd samasuguse supi sees, millest kirjutas Kristiina, ja mida ma ise ka kommenteerisin ühest vaatenurgast. Nüüd istun supi sees ja näen ka teisest vaatenurgast.
No ma saan aru, et me üritame ikka koos edasi minna ja puha, aga miks see peab nii vaevaline olema.... :(
Kui ma näen, kuidas ta üritab kogu hingest mulle meele järele olla, seda suuremat ahistust tunnen, sest ma ei suuda samaga vastata. Pidevad hellitused justkui teeniksid seda eesmärki, et ma PEAN talle samaga vastama, aga mu sees ei ole seda tunnet, et suudaksin seda teha.
Sõbralikult kooseksisteerimine sujub kenasti, aga niipea kui asi läheb kaugemale, siis on mul blokk ees, ja ma ei taha, et mind sunnitakse millekski.

Saan aru, et kommenteerisin Kristiina blogis oma vaatevinklist ja avaldasin kahetsust, et see niimoodi on - mida rohkem armastust välja näitad, seda vähem sind tahetakse. Endal on mul enda ja mehe suhe samamoodi - mida rohkem mees mu lähedust tahab, seda vähem mina teda tahan! Jama, eks?!
Ikka seesama vana tuntud tõde: üks armastab teist, teine kolmandat, kolmas neljandat, neljas viiendat jne... :(

Ja nii on see vist alati! Tahad seda, kes on Su vastu leigemast leigem ja vastu punnib! :) Püüdsime naljaga asjast üle saada, et kui ma nüüd lahke oleksin, siis oleks mehel varsti ükspuha! :)
Aga tegelikult on kurb.
Ma tean, et vajan aega ja ma ei taha olla survestatud seisundis, et naudin küll tähelepanu ja hoolitsust, aga selle eest peaksin justkui intiimteenustega maksma - vähemalt on minu tunne selline. See rohkem asi, mille jaoks peaksid mõlemad valmis olema, aga niipea kui tajun enda jaoks survet (tegelikult ei pruugi seda ju üldse olla, see on ehk ainult minu mõtlemises ja tunnetes kinni!), siis kaob mul igasugune tahtmine milleks iganes.

Ta saab aru. Aga mina tunnen end ikkagi halvasti.

8 comments:

Trulla said...

Täiesti tuttav tunne. Tean, kuidas sedasorti surve võib vaheldumisi marru ja ahastusse ajada.

Ainus mis ma oskan kosta - katsu üle elada - kui tunned et ikka ei taha intiimsust, siis nii talle ka ütle - magage eraldi, elage nagu korterinaabrid mõnd aega - et saaks tagasi tulla intiimsused mõlemapoolsest soovist mitte kui kohustus ühele ja meeleheitlik millegi tõestamine teisele. Kohustuse tunne intiimsuhtes rikub olemise väga ära.

Trulla said...

PS! Kui selle kohustuseasja kuidagi ära saab lahendada, siis pärast mõningast distantsi ja eraldiolekut peaks üksteisele taaslähenemine natuke õrnem olema jälle.

Halvim mida mees praegu teha saaks on üritada sulle pidevalt käsi külge panna. Kahjuks. Andku sulle aega ja võimalust ise kaissu tulla kui seda vajad - ja sina sellistel puhkudel ka mine ise (isegi kui on turtstuju peal - aga kui tunned, et vajad kallit, siis ikkagi mine ja poe sinna).

kukupai said...

Trullal sedakorda kohe väga õigus. Ja kõige hullem, mis enda suhtes teha saad, ongi kohustusest järele anda. Siis järgmine kord veel raskem, jääb ju see tunne sisse ning tõrge tekib alateadlikult juba.

Trulla said...

Ennast üle lugedes vaatan, et olen ehk kuidagi valestimõistetavalt väljendunud: seal PS! järel olevas kommentaariosas pidasin ma silmas "peaks olema" selles mõttes, et "ma arvan, et saab ehk olema".

valgeseelik said...

Aitäh, Trulla ja Kukupai! Ja kui kohutav on kogu selle teadmise otsas tema lähenemiskatsed läbi lõigata ja näha, kuidas see teda riivab... RRRRRR - aga teil on õigus - halvim, mida ma teha saan, ongi see, mida ma tegelikult kogu aeg teen... ja seda hullemaks asi minu jaoks muutub... :(

peasüüdlane said...

Okkaline saab olema teie tee pühade (t)õdede juurde...

tohlakas said...

Tühi töö ja vaimunärimine. Kommenteerin loomulikult mehe vaatevinklist, aga tunded ja armastus on ilmselt samasugused ka naistel. Niikaua, kui sa pole leidnud seda õiget ja kallist, võid ju proovida ja head nägu teha, aga seestpoolt oled tühi. Ma ei tea miks, aga inimesed saadavad väljapoole signaale, ida vastassugupool välja peilib. Niikaua kui ma olin õnnelikus abielus, ise naisi ei vaadanud, ei vaadatud ka mind. Kui oli tühi kest mida laste pärast koos hoida püüti, siis leidsin kalli inimese ja tegin päevapealt teesklusele lõpu. Niiet, kui sa kedagi tõeliselt kallist pole leidnud, siis võib isegi näitemängu proovida, aga see on piinav. Asjad muutuvad kardinaalselt, kui uuesti armud.

valgeseelik said...

Tänan,kulla Peasüüdlane, okkaline saab see tee olema jah, aga kas ta ka pärale viib, seda ei tea...
Kulla Tohlakas, selle õige ja kalli olen enda jaoks leidnud, sellepärast ongi mul praegu hea näo ja näitemängu tegemine nii raske ja piinav. Ütled, et peaksin selle näitemängu ära lõpetama? Võib-olla, võib-olla... Kui ma ikka enam selle tühjusega enda sees ja näitemänguga hakkama ei saa, siis ei jäägi muud üle. Kahjuks ei ole elu nii must-valge, et armastan kedagi ja alustan uut elu ja tore on! Pole asjad alati nii nagu tahaks.