Monday, December 31, 2007

Tagasivaade 2007. aastale

Aasta lõppedes vaadatakse tagasi mööduvale aastale. Minagi püüan seda teha.

See on olnud minu jaoks emotsionaalselt suhteliselt raske aasta.
Esimese hetkega mõtlesin, et see oli õnnetu ja halb aasta, sest valdava tundena on jäänud meelde õnnetu-olemine, aga kui ma natuke rohkem arutlesin, siis leidsin, et ega see päris nii ka ei ole.
Küllap on ilusama pildi tervele aastale aidanud jätta ka viimaste päevade jõuluimed ja ilus-nostalgilised episoodid. :)
Tänu neile näen mööduvas aastas siiski palju ilusaid momente, mis tegid südame soojaks ja aitasid südames rõõmutulukest hoida.

Töö osas oli paremaid ja halvemaid aegu, aasta teisel poolel läks väga nutuseks, aga ma tahan uuelt aastalt oodata selleski vallas paremust. Muidu saab sellest üks mu valupunkte. Küllap eelkõige pean enda panust suurendama ja tõhustama, alles siis saan oodata vastutasuks ka teiselt poolt endale soodsamaid tingimusi ja suhtumisi.

Hobide vallas on olnud meeldivaid hetki, ükskõik millist hobi siis vaadata. Tänu hobidele olen saanud juurde toredaid sõpru ja tegutsemine mulle meeldivate asjadega on aidanud ka emotsionaalsetest madalseisudest paremini üle.
Edukaid esinemisi on olnud päris palju ja esinemine on tõesti minu jaoks asi, mida naudin täiega! :)

Mööduva aasta märksõna on SÕBRAD. Kui mul neid ei oleks, siis ma ei tea, kuidas oleksin selle aasta üle elanud. On paar väga-väga head sõpra, kelle peale olen alati saanud kindel olla, kellega on imehea rääkida ja muresid jagada.
Selle koha peal on kahjutunne kõige erilisema sõbra kaotusest, aga ehk annab aeg arutust... Sest elu näitab, et kui mul vahel harva õnnestub temaga rääkida, siis võin temaga endiselt hukkamõistu kartmata kõigest vestelda...No peaaegu kõigest... :) Vahest õnnestub meil ka vääritimõistmistest ilma solvumata üle saada ja ma tõesti väga-väga loodan, et uus aasta toob rahu ning helgeid lahendusi sõpruse püsimisse. Sõprus on ju ometi see, kui saadakse üle ka kõige suurematest probleemidest ja suudetakse näha võimalust päikese all koos edasi eksisteerida, hoolimata igasugustest prohmakatest?????

Veel on möödunud aasta minu jaoks eriline selle poolest, et hakkasin blogi kirjutama. Blogi soovitas mul kirjutama hakata juba eelmisel aastal minu jaoks oluline inimene, aga siis tundus see mõte mulle kuidagi võõristav - avalik päevik??!! Ei-ei .... Kuid ajapikku teiste blogisid lugedes tuli ikkagi endal ka tahtmine mõtteid välja öelda ja nii see mõte küpses, kuni suvel algust tegin.
Plikapõlves ja neiuna kirjutasin päevikuid, nüüd on hea seda taas teha.:) Ja tänu blogile olen saanud nii palju uusi virtuaalseid sõpru, et see on lausa uskumatu minu jaoks!!! :)
Aitäh kõigile imetoredatele inimestele, keda olen blogimaastikul kohanud ja kes on alati toetava sõnaga rasketel hetkedel aidanud päikesekiirt pilve tagant näha. :)

Mööduva aasta vältel olen aina rohkem ja rohkem hakanud kaaluma oma valikuid, mis saab minu elust edasi, kuidas ma tahan oma elu elada ja mis on mulle oluline.
Need on rasked valikud ja otsused, mis teha tuleb, aga ootan uuelt aastal rohkem julgust võtta vastutust oma otsuste eest ning julgust rohkem enda peale mõelda.
Selles mõttes tundub see minev aasta minu jaoks eriti pöördeline, et ma olen üldse hakanud niimoodi mõtlema ja vaimusilmas olen leidnud lahendused ning mõttes oma elu viimseni ümber korraldanud... Minusugune inimene peab kõigepealt mõtteis kõrveldama tõkked, et saaks reaalselt tegutsema hakata. :)
Väike hirm kusagil sügavates soppides sosistab kõrva, et äkki seisan aastagi pärast silmitsi samade küsimuste ja probleemidega ja pole julgenud ikka veel midagi otsustada....
Kõsss, koledad mõtted! :) Niisuguseid kahtlusi ei tohi ma endasse lubada! :)

Need olid mõtted mööduvast aastast... võib-olla meenub hiljem veel midagi olulist, mis praegu ununes.

Arvan, et aasta oli mulle paljuski õpetlik, loodetavasti suutsin adekvaatselt analüüsida oma käitumisi ja arusaamu, loodetavasti suutsin olla tolerantne teiste inimeste suhtes, loodetavasti suutsin olla hea sõnaga olemas mulle olulistele inimestele, loodetavasti suutsin aidata, kui minu abi vajati, loodetavasti suutsin näha kõike ilusat enda ümber, loodetavasti olin parem inimene kui eelmisel aastal...
Ja loodetavasti olen tuleval aastal veel parem inimene kui sel aastal. :) Aga selle üle saavad vist küll teised otsustada.

Ma ei tea, mis on saatusel mulle varuks, aga on tõesti üks soov, mida ma väga igatsen. See on nii inimlik ja seda võib kohata igal sammul, et on arusaamatu, kuidas saab see tuua niipalju õnnetust ja valu, kui tegu on maailma parima asjaga... Ja samas võib see viia Sind imelistesse kõrgustesse ja teha Sust maailma õnnelikema inimese.
Kõik oleneb vaid... millest? Saatusest? Juhustest? Omaenda valikutest? Keegi ei tea.

Keegi ei tea, mida toob järgmine aasta.

Ei taha seda, mida saad, tahad seda, mida ei saa

Miks see alati nii peab olema?!
Millal ükskord inimene õpib rahul olema ja nautima seda, mis tal olemas on, mitte ei kuluta kogu aega ja energiat selle püüdmiseks, mida tal ei ole???
Vist mitte iialgi.

Samas on normaalne, et inimestel on püüdlused, soovid ja unistused, aga kuidas me suudame vahet teha, kas need on meie kramplikud kinnisideed või tõepoolest pingutusi väärivad eesmärgid, mis meie elu rikastaksid?

Mul on viimasel ajal pidevalt tunne, et seisan muutuste lävel.

Vastused peaksid meie sees olemas olema, aga et neist saaksin aimu, selleks peaksin saama neid endast välja rääkida, rääkida, rääkida, tean, et siis saavad vastused selge näo.

Praegu ei suuda ma enda jaoks veel vastuseid tuvastada, sest ehkki ma justkui teaksin õiget vastust, on ikka mingid kahtlused, mingid tõkked, mingid arusaamad - ja siis ma olen segaduses, kas need on märgid, mida peaksin tähele panema, või on need mu teel selleks, et saaksin neid raskustena ületada.

Sellepärast oleks vaja arutleda, vaielda, leida plussid ja miinused ning põhjendada, miks üks või teine asi on just nii. Ma ei saa seda üksi teha.

Seal see on, et kui ma pean esmajoones mõtlema enda peale, siis tean ma õige täpselt vastust, aga reaalsuses on tõsi ka see, et kõige rohkem mõtleme just teistele, kuidas nemad ennast meie otsuste valguses tunnevad, ja veel see tohutu sugulaste hulk, kellel kõigil on midagi arvata....

Ja siis need eluaegsed arusaamad, et abielus ei saagi alati kõik olla pilvitu, on ka raskeid aegu ja abielu mõte ongi see, et neist saadakse koos üle, abielu võibki olla niisugune, kus ei peagi olema mingeid liblikaid kõhus ja suurt armastust (eerost), abielus ei peagi füüsiline armastus midagi erutavat pakkuma, abielus olles ei peagi omavahel midagi erilist rääkima, et kõik võibki suhteliselt tuim ja nüri olla, peaasi on iga hinna eest koos elada ja koos vananeda.

Siis tekib küsimus, mis on muutus minu jaoks, milline on väljapääs?
Kas selles, et õpin nägema olemasolevat uue pilguga ja hakkan ikkagi lappima enda võimaluste piires käsilolevat (loomulikult teen seda üksi ja ainuisikuliselt, nagu mu senised kogemused on näidanud! - see tähendab ainult minupoolset mõtlemise muutmist, et ma suudaksin olemasoleva endale vastuvõetavaks mõelda, sest lõppude lõpuks on õnn meie endi mõtlemises!!!) või seisneb muutus lahkumises ja täiesti uues alguses.

Praeguse aja trend näikse olevat aina ja aina uute suhete otsimises, mitte vanade suhete lappimises.
Mis on siis oluline? Iseenda rahulolu ja vanade asjade seljataha jätmine, uute väljakutsete otsimine või pigem rahulolu lähedastes ja nende stabiilsusele mõtlemine???

Kes minu heaolu peale mõtleb? Vist ei keegi peale minu enda.

Mind natuke häirib see, kui arvatakse, et lahku minnakse nii kergekäeliselt ja ei taheta suhete püsimise nimel üldse vaeva näha, aina kiirustatakse uut õnne otsima.
Ma ei taha sellega nõus olla, vähemalt enda puhul küll mitte.
Ehkki ma ei saa väita, et mul praeguste mõtete pärast süümekaid ei oleks. On küll. Nagu ma ikka veel poleks kõike teinud.
Kõige hullem ongi see, et teine pool hakkab ka just nüüd püüdma, kui mina enam ei taha, samas pole sellist mõtete ühtsust ja hingesidet ja vaimsust ühendavat lüli (füüsilisest poolest ei taha ma praegu üldse rääkida!), mida mina vajan.
Seda kas on või ei ole. Tõmmet kas on või ei ole. Armastust kas on või ei ole. Aga vastukaaluks - kohusetunnet kas on või ei ole. Vastutustunnet kas on või ei ole. Kainet mõtlemist kas on või ei ole.

Mis on kaalukeeleks, mis on oluline, mis on väljapääs ummikust?
Jäängi niimoodi ulpima keset ookeani, suutmata kaldale ujuda?

Ja ometi on minus tunne, et seisan muutuste lävel.

On minu teha, kas suudan üle lävepaku astuda. Keegi teine seda minu eest ei tee. Mõttes soovin endale jõudu ja JULGUST otsustamiseks.

Elu koos valega

Kas see ongi nii, et mida rohkem tahetakse, et Sa kedagi armastaksid, seda vähem teda tegelikult armastad?
Kui mu käest kogu aeg nuiatakse, kas ma ikka armastan, ja kui ma midagi ei ütle, siis märterlikult ohitakse: noojaaah, kus siis nüüd mind armastatakse! või : teadagi, keda siin armastatakse! - siis ei saa ma kuidagi öelda, et see mu armastust kuidagi suurendaks.

Ega ma sellepärast enda üle uhke ei ole. Vastupidi - üsnagi vastik on olla. Aga vägisi ei saa ma kuskilt midagi tekitada. Ja valetada kah ei taha.

Sest nagunii valetan ma selles, et sellist elu edasi elan vastu enda tahtmist.

Sunday, December 30, 2007

Saunauidud

Eile oli laiendatud saunaskäik. See tähendab, et meid oli rohkem kui tavaliselt.
Ja lõbus nagu tavaliselt.

Aga kui ma saunalaval istusin, siis hetkeks üldisest melust eemal olles unistasin hoopis teistmoodi saunamõnudest... ;)
Silme ette tuleb hoopis üks teine saun ja kogu saunaprotseduur on hoopis teistmoodi... ;) - millegipärast näen vaimusilmas ühte teist olukorda ja inimest ja kohta... (ehkki ma selles olnud ei ole..., aga see on nii selgelt mu silme ees, nagu oleks see tõeliselt nii - kummaline, eks?).

Üldse tikuvad mõtteisse niisugused asjad, mis seal olema ei peaks. :) :) :) Aga on. Ja kuidas veel on!!!! Need mõtted ei lase magada ega elada, aina piinavad. :) Need on piinavalt head mõtted, liiga head ja liiga selgelt väljendunud... :D:D:D

Aga rahulikult olla ei lase. Seesmine ärevus muudkui kasvab ja kasvab, näis, millal plahvatus tuleb... :)

Saturday, December 29, 2007

Dilemmad

Mõnede asjade arengu ja üllatavate muutuste üle on mul kohutavalt hea meel. Ma ei hakka seda heameelt isegi kirjeldama, see on tunne minu sees ja ma ei suuda seda niikuinii edasi anda. :)

Aga mul on tõepoolest suur rõõm, et olen jõudnud selle aja ära oodata. Niiväga tahaksin loota, et jääbki nii ja jälle negatiivseid tagasilööke ei tule, mis õnnetuks teevad.
Igal juhul AITÄH!!!

Elus on nii seatud, et igal hetkel peab tegema valikuid. Igaüks meist. Vahel tuleb valida olulisemate ja vähem olulisemate asjade vahel. Siis on justkui kerge otsust langetada, sest tavaliselt saad ju ikkagi aru, mis on olulisem ja mis vähem oluline. Ehkki ei pruugi kerge olla... :)

Vahel on vaja valida meeldivamate ja vähem meeldivamate asjade vahel. Siis võiks ju ka suhteliselt lihtne olla valida. Aga ei pruugi. :)

Vahel on vaja valida selliste asjade vahel, mille järele on suur kiusatus. Ja kui on kiusatus mõlema asja järele, siis justkui poleks ka probleemi, aga ometi on kuskil mingid tõkked ja arusaamad ja kartused...
Enda sees. Ja siis tuleb ennekõike valida kiusatuse ja oma hirmu vahel, alles siis saab edasi minna...

Hmmm, aga mõnikord oskavad inimesed meid panna mõtlema asjadest, millest pole julgenud mõeldagi... On see hea või halb?
Justkui hea...
Aga samas teab ta minu nõrka kohta, millega mind mõjutada... Mis see siis on? Manipuleerimine minuga? Või mulle võimaluse andmine proovida midagi, millest ma pole julgenud unistadagi?
Või veel midagi?

Igal juhul on mind pandud olukorda, kus ma mõtlen tõepoolest millestki sellisest, mille kohta ma poleks iial arvanud, et seda teen.

Aga elu on täis üllatusi. Igal sammul.

Ma hakkan sellega juba nende viie päeva jooksul ära harjuma. :)

Märksõna - Jõuluimed :D:D:D

Rock ja ballaad käsikäes

Jeeeh, eile oli tore!
Oli Pidu. Oli Jõuluvana. Väga palju rahvast ei olnud. Suur Pealik pidas alustuseks kõnet, kuid lahkus suhteliselt ruttu, sest muidu ähvardanuks üks eluküünal kustuda... :( (Sarkasm, palun vabandust.)

Ja kuigi algul tundus, et kujunebki väga jutupeoks, siis hiljem läks ikka tantsuks ja oli väga vahva olemine. Hiljem oli vajadus veel edasi minna (sest pidu lõppes ju juba kell 2!! :D, kes siis nii vara koju läheb??!!:D), eks siis läksime. :)

Lisaks meile olid veel A. ja O. ka. ;)

A-ga sain jutuotsa peale, ta on väga jutukas, vastupidi mu mehe arvamusele, kes alati on öelnud, et A. on nii vaikne ja tagasihoidlik ega räägi kunagi midagi. :) Ei ole nii!! :) Kohe üldse mitte! Räägib küll, aga mida tal olekski mu mehega rääkida?! Meil oli küll ühiseid teemasid :) ja tegelikult oli mulle suur üllatus, et ma ei olegi nii inkognito kui ma ise arvasin... :(
Vaat Sulle siis...
A. jagas väga huvitavaid kogemusi. Mõnele asjale vaatan natuke teistmoodi kui varem. Või siis on mul vähemalt oma arvamuse kõrval ka teine arvamus asjast. Ikkagi maailmapilti avardav, eks ole.

Ja mõni meenutus kaugest ajast oli väga meeldiv... ;)
Ma tean, et see jääbki lihtsalt meeldivaks episoodiks, ei millekski enamaks, aga ikkagi oli armas. Võib-olla seda armsam. :)

Friday, December 28, 2007

Ah, kui head energiat sõbrad annavad!

Eile oli meeldivalt tegus päev.
Kuna mu õhtu oli sisustatud üsnagi aktiivse tegevusega, siis ei õnnestunud mul pikemalt oma toredast päevast kirjutada, sest niipea kui sain arvutisse istuda ja ühe kirjutisega maha, siis tuli mees koju ja siis ma ei tahtnud enam kirjutada, mulle ei meeldi see närviline ringikäimine ja mu kallal õiendamine, mida ma siin teen... Ok, see selleks. Mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. :)

Kurb oli, et proov jäi eile ära, aga see-eest oli mul kaks imetoredat kohtumist, mis andsid väga positiivse laengu tervele päevale ja meeleolule ja takkajärgi veel tänasele päevale kah!:)

Mehele muidugi ei meeldinud mitte üks raas, et hoolimata proovi ärajäämisest on mul Suurlinna asja, aga mina tundsin, et ma PEAN kodust välja saama.

Kõigepealt saime K-ga kokku. Ega ta alguses väga ei viitsinud kodust ennast välja ajada :D:D:D, aga ma ikka käisin peale ja siis tal ei jäänud muud üle :D:D:D (Oli nii, K? ;D), aga mul oli kohutavalt hea meel, et ta tuli, sest K-ga on nii hea rääkida! Tunnike-poolteist kadus nii kiiresti, et ei saanud arugi!
Ja rõõm sellest, et temal ka meeleolu paranes ja oli hea meel, et ma ta kodust välja ajasin! :D:D:D
Siis läksin K-ga kohtuma. Arusaadavalt oli see hoopis üks teine K!!! :D:D:D
Me polnud tükimat aega näinud ja suur rõõm oli kokku saada! Temaga kohtumisel jääb ka alati aega väheks, sest juba õige peatselt hakkasid mehelt närvilised helistamised tulema. :D:D:D Kummalisel kombel oli see ka eelmisel korral nii! :D:D:D
Ma pidin koju minema tunduvalt varem, kui ma tegelikult sinna jõudsin, aga no ma ei saa ju ometi nii kiiresti lahku minna inimesest, keda pole kaua aega näinud ja kellega on nii palju rääkida!:D
K-ga on meil huvitavad teemad käsitleda, temaga on üldse väga hea kõike arutada, sest me saame paljudest asjadest väga ühtemoodi aru. Samas on mul hea kuulata tema kui meesinimese arusaamu, mina jälle püüan valgustada naiste mõttemaailma. :D
Vahetame kogemusi nii-öelda. ;
Ehkki ma leian, et inimesed on nii erinevad ja mõtlevad väga erinevalt ja ei saa ehk väga piire tõmmata meheliku ja naiseliku mõtlemise vahele, aga siiski saab mõnikord üldistusi teha.

K. püüdis mulle selgeks teha, et tegelikult oleksin ma valmis oma mehega jätkama - no millest ta küll seda järeldas??!! :D -, kui ta teeks midagi erilist. No mis oleks eriline?
Vahepeal ma tõesti olin valmis jätkama kõigest hoolimata ja ma mõtlesin, et tore oleks minna kahekesi kuhugi nädalalõppu veetma ja see võiks olla algus ka sellele, et me hakkame koos midagi ette võtma ja ei istu ainult kodus ja ehk tekib tänu erinevatele tegevustele ka ühiseid jututeemasid.
Aga hoolimata ka minu ettepanekutest ei ole tema vedu võtnud, alailma on tema mõtted suunatud sellele, et raha ei saa raisata ja viitsimist ei ole ja ma ei tea mis kõik veel.
See tüütab ära, andke andeks!

Ma oleksin heameelega koduski, kui meil oleks teinetesiega ka millestki rääkida! Aga me istume kodus kes teleka ees, kes arvutis ja me ei suhtle omavahel üldse, ainus jututeema on maksmata arved. Punkt.
Ja siis ma tegin K-le selgeks, et isegi kui me jätame seksi kõrvale ja kõik muu, mille põhjal ma hakkaksin otsustama, siis ikkagi saab määravaks see, et mul ei ole temaga mitte millestki rääkida, meil ei ole midagi ühist mõtlemises, me ei arutle mitte millegi üle, meid isegi ei huvita samad asjad, puudub hingeline side - ja see saab määravaks.
Ma ei taha oma elu niimoodi veeta!
Kuna teadsin hästi, et tegelikult oli K-l ju oma abielus samamoodi, et ta tundis, et neid ei seo enam miski ja omavahelist rääkimist ei olnud üldse, siis sai ta minust väga hästi aru.

No ja siis need liblikad kõhus! :) Vaat see oli ka üks huvitav teema! ;)
Minu jutu peale küsis K, kas mul oma mehega oli liblikaid kõhus - no ammu ei olnud.... tegelikult ei suuda meenutadagi, kas üldse on olnud... no siis oli, kui temasse taas armusin, siis ehk ikka oli, ma loodan... :)
No vaat - seal see on! ütles tema.
Üks teooria, mille K lubas mulle saata, ütleb nii: tegelikult ei olegi armastus tunne, vaid kokkulepe kahe poole vahel, et elatakse koos, abistatakse teineteist, ollakse sõbralikud ja hoolitakse teineteisest jne.
Aga - vaidlen mina vastu - sellise kokkuleppe teen ma ju ikkagi selle põhjal, kas selle inimesega mul tekib liblikaid kõhtu või mitte, ma ei hakka ju iga suvalise inimesega sellist kokkulepet tegema?!
See on ehk ainult armumine, mitte midagi enamat, väidab tema.
No aga see ju kasvabki edasi armastuseks, ütlen mina.
Alati ei pruugi, toob ta mind maapeale.
Ja armastus ongi ju illusioon, et on midagi erilist.
Ei, sellega ma ei saa kuidagi nõus olla, armastus ongi ju eriline!

Kui ma ikka tunnen ennast mõne inimesega nii hästi ja hoituna ja armastatuna, mul on turvaline ja hea olla, ma tunnen end temaga koos olles KODUS (vabandust, minu puhul juba väga äraleierdatud mõte, aga see väljendab minu jaoks kõige täpsemalt seda head tunnet), siis ON see minu jaoks eriline ja liblikaid kõhtu tekitav tunne.
Ja siis tahan ma ju selle inimesega ikka rohkem ja rohkem koos olla, siis ma ju ei taha mingit kokkulepet kooseluks teha kellegagi, kellega ma ei taha koos olla ja kellega ei teki isegi liblikatesarnast tunnet. On ju nii?

Muidugi võivad liblikad ajapikku hääbuda, aga see on ikkagi mõlemapoolne panus, et liblikaid ikka kauemaks ja kauemaks jätkuks. Ja isegi kui liblikad hääbuvad, siis ikkagi, kui vastastikku teineteist hoitakse ja koosolemisest aina rõõmu tuntakse ja koos on huvitav olla, siis ei peagi kogu aeg liblikaid olema, vaid on väga-väga hea ka ilma liblikateta olla. Liblikad on alguses ikkagi oluline indikaator, et keegi tekitab Sinus erilisi tundeid.
Ilma selleta ei tunneks ju õiget äragi. :)

Oeh, igal juhul oli meil väga huvitav vestelda ja K-ga on nii hea ennast vabalt tunda, mul on kahju, et nii harva kokku saame! K, kui Sa seda loed, siis tee ikka oma mõtted teoks, ära häbene, eksju??!! ;) ;) ;) Ja seejuures ei mõtle ma midagi siivutut! :D:D:D

Ok, igal juhul oli mees pahane, et ma nii hilja koju jõudsin, aga ta isegi väga ei sõimanud mind:), ja õhtu veetsin väga aktiivselt tegutsedes, sest üks tegelane oli sihuke energiapomm, et teda jätkus igale poole. :D

Kui ta lõpuks magama jäi, siis sain natuke oma asjadele pühenduda - s.t.t netis istuda :) ja muidugi K-ga rääkida, sest ega me ju polnudki päeval eriti suhelda saanud! :D:D:D

Kahjuks jäidki osad asjad tegemata, sest mees tuli liiga vara koju. :)

Thursday, December 27, 2007

Lisaks narkomaaniale kannatan ka kaassõltuvuse all

Kui lugesin siit blogist kaassõltuvusest, siis olin sunnitud endale küll diagnoosi ära panema, sest mul olid suuremal või vähemal määral kõik tunnused esindatud. :)

Jääbki mulje, et absoluutselt kõike saab tõlgendada kui kaassõltuvuse sümptomeid. Nii tuleb alati mõelda, kas inimese riietus või käitumine võiksid viidata kaassõltuvusele. :)

Hirmutav, väga hirmutav.

Samas on see asi, mille peale mõelda ja mida tähele panna. Kui ei tea, siis ei oska ju ka tähelepanu pöörata.
Nüüd on mul vähemalt mõtlemisainet rohkem kui küll.

Peaksin hakkama tegema märkmeid enda kohta, millal ilmnevad mul kahtlased sümptomid ;) , ehk saan veel ennast kuidagi aidata... :)

Aga nagu Myself ise kommentaaris ütleb, siis jah, olgem ausad, teineteisega arvestamine ja hoolitsemine on suhtes ju väga normaalsed, raske on tõmmata piiri, et siin on kõik normaalne, aga siit algab juba kaassõltuvus.

Inimesed on ju erinevad, mõnele meeldib hoolitseda, teine ei taha seda üldse jne. Küllap on kõiges võimalik kokku leppida, mida ja kuidas tehakse, et kumbki pool ei tunneks end ahistatuna või sunnismaisena.

Igal juhul väga väärt mõtteaine. Minu jaoks küll.

Unetus

Olen unetu.
See on üsna piinav.
Kella kolmest saadik olen ärkvel ja kui olin paar tundi voodis ära vähernud, siis sain aru, et on mõttetu oodata und, mis ei tule ega tule, sest pähe tikuvad igasugused mõtted ja neid on ööpimeduses palju raskem tõrjuda kui päeval muude toimetustega tegutsedes.

Öiste mõtetega on selline paha lugu, et kui korrakski unesegasena mingi mõte jõuab peast läbi joosta, siis on kõik läbi - enam und ei saa. Vähemalt minuga on see nii. Kuigi siis püüan kramplikult mõelda, et jään kohe magama, jään kohe magama, juba magan, juba magan - enam ei aita... Ikka hakkavad igasugused mõtted peas ketrama ja ketrama ja viivad viimsegi uneraasu.

Minu arvates pole eriti normaalne magada ainult kolm tundi ja sedagi und läbisegi pehmelt öeldes siivutute unenägudega, mis omakorda väga undsoosivad ei ole - kas peaksin hakkama unerohtu tarvitama, et korralikult magada saaks?!

Või on mul hoopis suurest magamisest (sest mõne öö olen vahel ikka normaalselt kah maganud... :D) juba uned täis magatud ja organism ei vajagi enam nii palju und?

Või antakse mulle lihtsalt lisaaega, mida ma peaksin kasutama ratsionaalsemalt kui voodis väherdes?
Näiteks midagi ennastarendavat tegema?
Kasvõi lugema, milleks muidu aega napib?
Või kasutama need hetked positiivsete mõtete produtseerimiseks, et end hallist masendusest lõplikult lahti rebida?

Wednesday, December 26, 2007

Ma olen narkomaan

Minu nimi on Valge Seelik ja ma olen narkomaan.


Nii võiksin astuda üles Anonüümsete Narkomaanide koosviibimisel. :)

Tegelikult olengi.

Ma ei oska seda muudmoodi seletada, sest ma kujutan ette, et narkomaan, kui ta proovib narkootikumi, siis kogeb ta mingit väga erilist eufooria- või õnnetunnet, mida ta varem kogenud ei ole, tema ajus on mõnukeskus (no igal inimesel loomulikult on, mitte ainult narkomaanil!:D), mis registreerib selle hea tunde ja siis tahab ta seda veel ja veel kogeda, samuti on ilmselt kehamälu see, mis nõuab taas seda ainet, mis tekitas õnnetunde ja hea olemise.

Ma ei tea, ma pole narkootilisi aineid tarvitanud, ma ei taha proovida ka, sest ma ise arvan, et olen väga aldis igasugustele pahedele :), aga ma vähemalt kujutan ette, et midagi sellist toimub narkomaaniga.

Minuga toimus see ka ja mu aju ja keha nõuavad just nimelt sedasama tunnet, mis mind õnnelikuks tegi. See vajadus on nii valdav, ainult et seda tunnet tekitavat asja (hm... "asi" vist ei kõla armastuse kohta just hästi... :D) ei saa osta nagu narkootikumi, isegi mitte kogu maailma rikkuste eest.

See ehk seletaks, miks ma olen praegu sellises seisus ja niisuguste valikute ees ja miks ma tunnen, et vanaviisi enam jätkata pole võimalik.
Ma ei tea, kui paljud jagavad minu arvamust või kui paljudele selline seletus on vastuvõetav, aga millegipärast on minu jaoks paralleel narkomaaniaga väga ilmekas.

Narkomaania olevat ravimatu. Võid narkootikumidest küll vabaneda, kuid sõltuvusse jääd eluajaks.
Kas sama saatus ootab ka mind???
Väga trööstitu väljavaade... :(

Pealkirjata

Tänane päev oli ilus. Ei väsi seda kordamast. Mõtlen sellele tahes-tahtmata, ei saa üle ega ümber. Aga sõnadesse ei pane. Hoian kiivalt endas. :)

Õhtul oli väike jõulukoosviibimine tantsutrupiga.

Homne esinemine jääb ära, sest esinemispakkumine tuli liiga hilja ja inimesed ei ole seda oma jõuluaega planeerinud.
Noh, kahju tegelikult, aga ma ei hakka ju üksi ka taidlema... :)

Kahjuks jääb ka homne proov ära, sellest on väga kahjuuuuuu! :(

Aga see-eest on õhtu sisustatud vägagi elavdava tegevusega. :)

Jõulutunne

Täna on ilus päev.
Aitäh imelisele jõuluajale ja kaunitele JÕULUIMEDELE, mis on lasknud südant täita päikesepaistega.
Ma ei suudagi sõnadega midagi öelda.
See tunne on mu sees.

Tuesday, December 25, 2007

Ma olen väga kehv näitleja,

kui asi puudutab minu isiklikke tundeid ja isiklikku elu.
Eilsest jõulurahust ei tulnud midagi välja.

Tegelikult oli terve päeva jooksul olnud pärimisi vanas heas tuntud stiilis "kes helistas", "kes saatis sõnumi", "kas ta käis siin" ja nii edasi ning vihjeid, vihjeid, vihjeid küll otse ja kaudselt.

Eks ma siis ise ka valasin õli tulle takkakiitmisega ja demonstratiivselt kõigega nõusolemisega. Sest see asi viskab üle.
Ja mis tahtmine peaks mul olema temaga intiimselt olla, kui ma muud ei kuulegi kui ainult nõmedat juttu. Kohe üldse ei taha. Olen teda juba tükimat aega tõrjunud.

Siis tuli ikka oma jutuga, kuidas ta mind armastab, kohe niiväga armastab. Ma tähendasin, et olen seda kuulnud viimase aasta jooksul rohkem kui terve meie abielu vältel kokku. Tema selle peale, et aga ta on mind kogu aeg armastanud. Nojah, aga naised armastavad kõrvadega. Lisaks muule. Ja kui ma seda ei tunne, kui ma midagi ei saa vastu (emotsionaalselt muidugi, mitte materiaalselt!!!), mis paneks mind tundma armastatuna, siis lihtsalt enam ei jaksa. Kõrvadega olen armuavalduste asemel paraku rohkem muud kuulnud. Ja minu sees ei ole enam midagi. Siis selle peale uurib ja pärib, kas ma olen talle truu olnud.
Ma ei suutnud kuidagi valetada, et mina armastan teda ka meeletult, no ma ei oska sellist nägu teha, kui ma tegelikkuses midagi ei tunne.
Siis hakkas tulema, kui vastik ma olen, ta ei taha minuga elada, kuidas ta mind vihkab jne. See kõik jättis mind külmaks, sest tema mulle enam sõnadega haiget teha ei saa, see on ilmne märk sellest, et ta ei ole mulle tõesti oluline inimene. Ja pealegi olen neid sõnu aastate vältel kuulnud oi kui palju, see ei üllata mind enam sugugi. Vahe on vaid selles, et varem tegid need sõnad haiget, nüüd enam mitte.
Ma olin nõus sellega, et olengi vastik (no tegelikult ka, ma oleks ju võinud talle armunult otsa vaadata ja talle heameelt teha sõnadega, et mina armastan teda ka) ja et ma olen valmis kohe lahutama, palun väga, lähme lahku.

Siis käis ja istus tund aega autos, mõtles elu üle järele. Mina läksin magama.

Hommik algas kõige ebameeldivamalt, mida on võimalik sellises olukorras ette kujutada. Kas tõesti mõtleb ta, et kui on õhtul mulle öelnud mitte just meeldivaid asju ja mina talle ka, siis on kõige õigem niimoodi lepitust otsida?
Püüab olla hea, eilsest ei sõnagi (nagu see tavaliselt alati on!) - järelikult on tema kõige suurem hirm ikkagi see, et äkki ma lähengi tema juurest ära.
Tema neelab alla kõik, on kõigega nõus, ja mina olen endale vastik, et ma seda asja ära ei lõpeta. Aastaid olin mina sellises olukorras nagu tema praegu, nüüd on kõik ümberpöördult - ja ma tunnen ennast väga lollisti ja tõeliselt vastikuna, et ma ei suuda teda armastada nii nagu varem, ja et panen teda sellisesse seisu, kus tema ennast ka halvasti tunneb.

Jõulud pole vist just parim aeg ennast hurjutada ja sõidelda, aga ma ei saa endasse ka väga hästi suhtuda.
Raske on olla.
Õnnest ja rahust on need jõulud minu jaoks küll kaugel.
Kõige hullem, mida teha saab, on otsustamatus. Ja just seda ma teengi. Ja see teeb mind endale väga vastikuks. Enda eest ei ole ka kuhugi põgeneda.

Monday, December 24, 2007

JÕULUIMED

Jõulud on justkui ilus aeg, nii vähemalt väidetakse.
Minu hinges on nukrus. Hoolimata lähedastest mu ümber on südames tühjus ja igatsus.
Aga kummalisel kombel juhtub ka Jõuluimesid. Imesid, mida ei oska oodata ja ei julge enam ammu loota.
Seda hinnalisemad nad on.
Täna keskpäeval juhtus JÕULUIME. Ootamatusega rabas see jalust. Ma sattusin ärevusse, põgenesin kuis jalad võtsid, jätsin kõik varem kavandatu sinnapaika, ise ka ei saa aru, mis juhtus ja mida ma kartsin.
Ja ometi keerlevad mõtted vaid selle IME ümber ja hea tunne on.

See polnud veel kõik. Kui ma arvasin, et enam midagi samakaalulist ei saa juhtuda, siis juhtus veel üks JÕULUIME, mis tegi südame soojaks, pannes selle hardalt põksuma. Ja väga-väga hea tunne on.
Aitäh JÕULUIMEDELE!

Nii võin ka mina hakata arvama, et Jõulud on ilus aeg...

Sunday, December 23, 2007

43% ja 56,9%

Nendin täie tõsidusega, et mina kuulun ka nende hulka, kellel on krooniline kalli- ja kaisupuudus. Neid pidada Buduaari andmetel olema 43% (kui mu mälu mind ei peta...).
Hea teada, et ma vähemalt kellegi hulka kuulun, olgu see siis kasvõi kallistustevajajate rahvamass. :(

Ja kui mul õigesti meelde jäi, siis 56, 9 % (isegi kui ma natuke mööda panen, siis ikkagi on see VÄGA suur arv!) meist pole oma elukaaslasega rahul. Hm... kas see pole mitte hirmuäratavalt suur protsent rahulolematuid?

Kui arvestada, et väga paljud inimesed lahutavad, siis tulebki välja, et veel suur osa ei ole oma elukaaslasega rahul, ja järele jääb imeväike käputäis neid, kes on rahul ja õnnelikud?

Ja ongi maailmas nii vähe õnnelikke inimesi?
Õnneks on vaja ju vastastikust armastust, ühepoolne armastus ja rahulolematus partneriga ei tee õnnnelikuks... kahjuks.

Vähemalt massidesse kuulumisega on mul kõik korras! Kuulun lausa igasuguste protsentide hulka.
Aga tegelikult tahaksin kuuluda hoopis kuskile mujale...

Ellu jäin!

Nii, lõpuks ometi!
Uskumatu, aga ma jäin nende päevade meeletus karussellis ellu, ehkki oli küll tunne, et ma ei saa mitte millegagi valmis, töö juures oli totaalne asjade kuhjumine, paar asja jäidki tegemata, aga ehk saan veel selle aastanumbri sees nendega ka ühele poole - loota ju võib!

Must madalseis, mis mind enne kõige kiiremaid päevi kummitas, taandus pisut tänu erinevates seltskondades lõõgastumisele.

Neljapäeval oli veiniöö kolleegide pisikeses seltskonnas - oli lõbus ja sai pingeid maandada,
reedel veiniöö Väga Hea Sõbra K-ga - oli mõnus ja sai rääkida südameasjadest, millest niiväga puudust tunnen,
laupäeval saunaõhtu endiste klassiõdedega - lahe olemine, kus polnud ka aega mõelda muremõtteid...
Nii need õhtud ja ööd on läinud ja neist olemistest on abi olnud, muidu oleksin ikka nukrate mõtete küüsis ja poleks suutnud end masendusest välja rabelda.

Aitäh kõigile sõpradele! Eriline tänu K-le, kellega on väga hea rääkida ja tunnen end temaga ühel lainel olevat, see on minu jaoks oluline.

Wednesday, December 19, 2007

Must madalseis

Paistab, et on totaalne madalseis.
Millest ma seda järeldan?

Sellest, et ma kannan musta!

Ma ei kanna tavaliselt musta värvi rõivaid, need isegi ärritavad mind, vahel harva on musta värvi aksessuaarid, aga praegu otsin garderoobist aina musti toone.

See ON minu juures ebatavaline.
Mina, kes ma käin ringi ainult valgetes ja heledates toonides, olen praegu kui surnumatja.

Tööl juba küsiti, kas mul on keegi surnud, kas ma leinan kedagi. :(

Aga juba hommikul ON selline tunne, et vajan enda ümber musta, ei tahagi olla valges, lihtsalt ei tunne end "heledalt".

Monday, December 17, 2007

Küsimus Tarkade Klubile

Küsimus: kui vana aasta lõpeb mustas masenduses, kas uus aasta tuleb siis topelt hullem?

Uus aasta ei saagi ju ilusam ja parem tulla, kui vanal aastal on kõik kõige hullemas olukorras?

Või on mingi õhkõrn lootus?

Võõras valu

Tuleb välja, et mõned inimesed teevad lihtsalt nalja. Mõned lihtsalt lõbustavad end teiste arvel, et mitte öelda - teiste valu ja tunnete arvel.

Neile pakub lõbu, kui kellelgi on valus.
Aga võib-olla nad ei saa üldse aru, et kellelgi võib ka valus olla?

Ega võõra inimese valu ju ei puudutagi.

Kuidas saab mõni inimene rahulikult öelda, et kõike ei tohiks väga südamesse võtta?

Miks mõni inimene, kes ise ennast iial milleski süüdlaseks ei pea, kangesti mõningates asjades ennast õigustama kipub? Siis ei peaks ju...?

Muidugi võib öelda - oledki rumal, kui kõike südamesse võtad ja endale haiget lased teha!

Praegu on mul haavatavuse periood: üks asi, mis mind väga-väga häirib, teeb lausa füüsiliselt haiget. Vahel on seda kergem taluda, vahel raskem. Praegu on raske.

Vahepeal käisin trennis, see viis korraks mõtteid natukenegi muudele radadele, aga mitte kauaks.

Liigsed sõnad

Ma olen ennast tihtipeale üsna sandisti tundnud, kui suhetega midagi sassis on.
Aga nii santi tunnet pole mul tükk aega olnud, noh, vähemalt ca novembri keskpaigast saadik...

Nüüd saan ma aru, mida Kukupai oma blogis mõtles, kui ta sellest rääkis.

Mina olen ka sellesse ämbrisse astunud, et olen arvanud, et mul on õigus midagi öelda, kui tegelikult võiks oma suu kinni hoida.

Ma olen eluaeg olnud emotsioonide ajel tegutseja, seda on minus küll kiidetud ja küll pahaks pandud, paradoksaalsel moel vahel koguni ühe ja sama isiku poolt. Eks siis vastavalt sellele, kas emotsionaalsus parajasti meeldib või mitte ja kas see parajasti jamasid kaela toob või mitte.

Inimese kõige suurem hirm on olla mitte armastatud. Iga inimene vajab armastust. Mina ka.

Väga vastik tunne on, kui Sinuga enam ei taheta rääkida. Ega lapsed ilmaasjata ütle, et palju hullem löömisest on ignoreerimine, boikot.

Ma tean, kui õudne see on.

Seda praegugi endas kandes ja läbi elades kartsin täna tõsiselt, et olen veel ühe enda jaoks olulise inimese kaotanud ainuüksi oma emotsionaalsete tegude ja sõnade tagajärjel.

Kaotada kaks inimest lühikese aja jooksul on minu taluvusele liig mis liig.

Mul pole ka kedagi süüdistada, ainult ennast.

Olen ennegi liigsete sõnadega endale hauda kaevanud, ikka arvanud, et on hea, kui saab kõik välja öelda - oh ei!
Sõnad on suurimad vaenlased, sõnadega teeme nii palju haiget. Tänu sõnadele, sõnadele, sõnadele on inimesi, kes ei taha minuga enam üldse rääkida.

Ometi olen ise öelnud, et ühtegi putru ei sööda nii tuliselt nagu seda keedetakse, laseks siis asjadel natuke jahtuda, ootaks pisut, kui kibedad sõnad alla neelatud, siis saavad ka paremad sõnad tulla ja on ruumi arusaamisele, et polnudki põhjust midagi öelda.

See on nii vastuoluline, eks?
Aga nii see ju ongi, et puudused, mida teistes näeme ja mis meid häirivad, on tegelikult meis endis tugevalt esindatud.

Ma olen õnnetu ja kurb, et ma ei õpi mulle antud õppetunde ära. On asju, mis enam ei muutu, on inimesi, kes minuga enam ei räägi... - aga mida ma teha saan?

Ainult nutta ja loota, et ükskord keeravad asjad paremusele, ainult palvetada, et mul niipalju mõistust oleks, et suudaksin oma suu kinni hoida ja mitte rääkida sõnadega endale rohkem boikotte karistuseks.

Sunday, December 16, 2007

68% meestest nuhib oma naise järel

Naljakas oli see, et tol mälestusväärsel sigaduste ööl, kui ma siis veel üksi veini jõin, tuli telekast reklaam - "Buduaari" andmetel nuhib oma naise järel 68% meestest!

Olen alati öelnud, et maailmas ei toimu midagi juhuslikult. Ei enna ega pärast pole ma juhtunud sellist teksti telekast nägema, pole isegi "Buduaari" reklaami juhtunud nägema, kuid just nüüd, mil olin tabanud mehe oma telefonis tuhnimast, just nüüd juhiti mu tähelepanu sellisele asjaolule! :)

Minu mees polegi siis mingi erand??!! Vahest pidin ma seda nägema sellepärast, et mitte olla väga karm kohtumõistja ja saada aru, et see on täiesti loomulik käitumine meesinimeste poolt?!

Kuidas käitub TÕELINE MEES

Mees tuli eile hommikul kell 8 koju ja tegi näo, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Tema pole minu telefonis nuhkinud, tema pole mulle laste juuresolekul mitte midagi inetut, halba ega solvavat öelnud, tema pole öösel kella 1 ajal kodust sõnagi lausumata ära läinud... ühesõnaga - kõik on kõige paremas korras.

Kahjuks ei võtnud ma vedu ja ei jaganud sellist asjade mahavaikimist, ma leidsin, et olen vähemalt vabandust väärt, kui mulle ka suuri sülemeid roose või tohutusuurt kommikarpi lepituseks ei toodud.
Haaa, no oma meest tundes ei tasu mul küll iial loota, et minu peale raha kulutataks, isegi kui ollakse ükskõik kui suure sigadusega hakkama saadud, leppimise märgiks või andeks palumiseks juba rahakoti raudu tema ei ava! :)

Nii et midagi sellist ma ei oodanudki, aga vabandussõnu ja andeks palumist küll. Kuid mida ei tulnud, seda ei tulnud.
Lõpuks minu külmust nähes vihastas ja turtsus - kujuta ette, ma ei olnudki rõõmus ega karanud talle kaela, et ta koju tuli ja enam mind solvama ei hakanud!

Ma ei ole ennast pahaks inimeseks pidanud, ehkki ma pole ka kaugeltki ingel, kuid sellise matsluse puhul ei suuda ma ka leebem olla. No ei lubanud mu süda asjale läbi sõrmede vaadata ja teha koos temaga nägu, et mitte midagi ei juhtunud ja kõik on kõige paremas korras.

Ilmselt sai ta järele mõeldes ise ka aru, et tegelikult polnud mulle midagi ette heita ja ma pole teinud midagi sellist, milles ta mind süüdistas, aga tema uhkus ei lubanud ka end minu ees "alandada" ja oma süüd tunnistada ning vabandust paluda.

Mis siis ikka - kui ei, siis ei. Ega meil polegi siis millestki rääkida.

Õhtul läksime sünnipäevale. Arvasin, et ehk sellepärast tal oligi vaja head nägu teha, muidu ma äkki keeldun temaga sünnipäevale minemast ja kuidas ta siis oma sõpradele seletab, miks mina ei tulnud!?
Kuna ma ka peol tema suhtes ei sulanud, siis hakkas ta sõprade ees tegema mulle taas labaseid ja inetuid märkusi, mille peale ma reageerisin vaid haletsust väljendava pilguga - vaene mees, sa oled valmis langema nii madalale, et püüad mind alandades ennast kõva mehena näidata, tegelikult ainult alandad ennast.

Tema ei saa sellest muidugi aru, loomulikult tundsid ka sõbrad end ebamugavalt.

Ma ei oskagi midagi enamat öelda. Meil pole nagunii millestki rääkida, nüüd seda enam. Kui ta arvab, et võib minu suhtes niimoodi käituda ja ei pea vajalikuks isegi mitte vabandada - las talle jääb tema arvamus.
Minul on minu arvamus - ma ei ole sellega nõus ja ei aktsepteeri sellist käitumist enda suhtes.

Saturday, December 15, 2007

Kuidas ma ilma korgitserita veinipudelit avasin

Kui ma esitasin palve aidata mul ilma korgitserita avada üks õnnetu veinipudel, siis õnneks ei ole Eestimaal abivalmitest inimestest puudu. Aitäh teile, Kukupai, Myself ja Kristiina! :)

Variante pakuti mitmeid, aga nende kõigi puhul oli vaja abivahendeid, millega minu majapidamises osutus kitsas käes olevat... :S Nagu polekski meest majas!

Hm, ega ma pärast eilset õhtut ausalt öeldes ei teagi, kas veel ongi või enam pole... :S
Läks öösel kella ühe ajal sõnagi lausumata minema ja pole teada, kas tagasi tuleb....(siia lisandub nõutu õlakehitus).

See selleks.
Mina üritasin hakata kuidagi veinipudelit avama, sest lõppude lõpuks lubasin ma kõigi abiliste terviseks juua! :)

Esiteks üritasin lusikaga torkida, siis terava noaga, aga minu jõud oli ilmselt väga väeti, ma ei saanud korki paigast ega niigipalju katki, et veini immitsemagi saada! Nõrguke olen, noh! Naasklit majapidamises ei eksisteeri, kuigi ma mäletan, et kunagi on ta meil olemas olnud.

Siis püüdsin kasutada löömise meetodit. Kuna oli sügav öö, siis botast ei hakanud kasutama, kartes väga kõva lärmi teha, püüdsin lüüa käega, aga see oli kasutu ettevõtmine, sest jõudu jäi ikka väheks.... :S Matsutasin mis ma matsutasin, aga korki ma liikuma ei saanud.
Otsustasin, et ka see meetod on minu füüsist arvestades väljaspool kasutuskõlblikkust.

Siis hakkasin otsima näpitstange, aga neid mul ei olnud, ma kahtlustan, et need võivad mehel näiteks autos olla... sest näinud ma igal juhul selliseid riistu olen...

Näpitstange polnud, kuid see-eest leidsin ühe väääääga võimsa kruvinaela (haa, kujutan ette, kuidas ehitusspetsialistid naeravad, aga ma ei oska sellele vähemalt 10cm pikkusele asjandusele muud nime anda... :D), mille puhul ma arvasin, et kui ma selle korgi sisse keeraksin, siis äkki juhtub ime ja ma jaksan selle koos korgiga pudelikaelast välja tõmmata. Naiivitar muidugi.

Blondiin, noh... Noaga ei jõudnud korki katki teha, lusikaga ei jaksanud korki sisse suruda, käega korki välja lüüa ei jõudnud - aga kruvinaelaga jõuab korgi välja tõmmata paljaste kätega! No kas pole siis blondiin?!

Aga julge pealehakkamine on pool võitu!
Kruvikeeraja oli majapidamises igal juhul olemas - hea seegi!

Keerasin ja keerasin, oi kuidas keerasin - ära keerasin! :) Aga korki ikka välja tõmmata ei jõudnud ilma näpitstangideta...

Siis mõtlesin - kui välja tõmmata ei jõua, äkki jõuan sisse suruda?! Lükkasin - ja plumpsti! Kõik riided veini täis ja põrandale kah veel!

Aga sellega oli ka veinisaaga lõppenud!
Nüüd on mul rikkalikud kogemused veinipudeli avamisel ilma korgitserita! ;) Peab ainult kruvikeerajat ja 10cm-st kruvinaela kaasas kandma! :D:D:D

Aga kuvalda jäigi proovimata... :(

Friday, December 14, 2007

Moraalsuse kaks palet?

Cerebella blogist leidsin viite huvitavale artiklile. :)

Kui tõene on väide, et kõige rohkem sekspartnereid on soojadel ja sõbralikel inimestel?

Tegelikult on ju loogiline, et inimesed otsivad lisaks seksile ka lähedust, soojust ja hoolivust. Sõbralikel ja soojadel inimestel on suhted kergemad tekkima, neile on omane aval ja siiras suhtlemine ning see võib viia sageli seksini.

Küll aga on seejuures huvitav, et lisaks suurele hulgale sekspartneritele on soojad ja sõbralikud inimesed ka kõrge moraaliga! :)
Kas see tähendab, et nende jõudmine seksini on lihtsalt pisut aeganõudvam, kuni moraalne sõbralik ja soe inimene on n.-ö. "pehmeks räägitud"? :)

Vastuoluliste ja dominantsete inimeste puhul sekspartnerite arvukuse osas vasturääkivusi pole, kõik on loogiline,
aga soojade ja sõbaralike inimeste moraalsus ja sekspratnerite suur arv pakub jätkuvalt mõtteainet. ;)

Ma olen oma arust küll väga soe ja sõbralik inimene :) (ma olen endast uskumatult heal arvamusel!!!:D), aga ühe väitega kahest ma küll enda puhul nõus ei taha olla... ;)

Kuidas korgitserita veini avada?

Tänu telefonist leitule ja suurele tülile jäin ka veinist ilma.
Mees tõi veini, mis oli ilmselt plaanis ära juua, aga tänu intsidendile seda ei avatud. :(

Kuna eelmisel korral veinipudeli avamise käigus purunes veinipudeliavaja, siis olen ma praegu abitu ise pudeli avamisel. :(
Praegu on küll selline tunne, et ma jooksin üksi selle veini ära, kui pudel avada õnnestub.

Oskab keegi kiiresti head nõu anda, kuidas ma selle ilma korgitserita lahti saaksin? :)

Ma ei talu enda järel nuhkimist!

Ma ei talu kohe üldse, kui minu järele nuhitakse. Ma ei talu, kui minu telefonis tuhnitakse, kes on mulle helistanud ja kellele mina olen helistanud ja kellelt olen sõnumeid saanud ja kellele ise sõnumeid saatnud.

Kuna seda on juhtunud mitmel korral, siis olen pidanud hakkama telefoni kodus endaga haiglaslikult kiivalt kaasas tassima, ei lahkusellest hetkekski.

Täna paraku juhtus, et panin telefoni laadima ja ise pidin teise tuppa minema - ja seda kasutati koheselt ära.
Sellest tuli suur tüli, sest talle ei meeldinud üks sõnum.

Olen alati öelnud, et mida vähem tead, seda parem. Sest see, mida sa ei tea, ei saa ka haiget teha.

Mul sõimati nägu täis, mindi labaseks, öeldi nõmedusi, mille peale ma lõpuks kiitsin ainult takka, sest ma ei saanud aru, mille peale ärrituda oli.
Ja ennast kaitsta ei osanud ka kuidagi, sest asjaolu oli nii naeruväärne, kui püüdsin midagi öelda, siis tuli vastuseks ainult labasusi.

Ja lõppude lõpuks nuhkis ju tema minu telefonis, tal jäi nagu õigust ülegi!

Ma ei taha tuppa astudes leia meest oma telefonis tuhnimas, see on alandav ja jälk.
Ma ei taha öelda, et mul oleks midagi varjata, absoluutselt mitte, aga ma ei talu seda, et mind kahtlustatakse milleski, mida ma ei ole teinud, ja mulle EI MEELDI, kui minu järel luuratakse!

Thursday, December 13, 2007

Õnn tuli õuele

Õnn on tulnud meie õuele - bussijuhtide streik jäi ära! Hurrraaaa!

Mul oli juba hirm, et pean hakkama proovidesse sõiduks mingeid variante leiutama, ja veel hullem, et proovid jäävad üldse ära, sest L. ei saa tulla ega minna!
Aga õnneks jäävad nüüd need mured ära.

Kusjuures olen loomulikult ikka selle poolt ka, et bussijuhtidel inimväärsem palk oleks.... Praeguse kokkuleppe kohaselt vist õnn küll lausa sisse ei murra, aga juba nagu piilub pisut.... :)

Wednesday, December 12, 2007

Ime on sündinud!

Täna oli mul imelik päev.
Ma arvasin, et olen ikka veel haige ja läbipõlenud ja ei saa millegagi hakkama, aga ennäe üllatust - tervis parem (vähemalt pea ei hakanud valutama!:D), päev läks ludinal ja ma sain isegi mõningate tööülesannetega hakkama! :D:D:D Ime on sündinud! :):):)

Ohoo, ja näidelda sain täna tublisti :), ma arvan, et see oligi see, mis mind väga hästi vormi ajas! :) Muidugi kui ülemus oleks mu "etendustele" peale sattunud, siis ma pole kindel, kas ta oleks nii hea pilguga mu töömeetodite peale vaadanud, aga mina ise ja osalised jäime rahule! :) Ja see on ju kõige tähtsam! :)

Lisaks kõigele oli mul praktikant, kelle puhul hommik läks natuke nihu mobiililevi puudumise tõttu, aga muus osas oli okei.
Kuigi mul on kahju, et ta peab mingi jura pärast oma aega raiskama... ;) Tal oleks ajaga kindlasti midagi arukamat peale hakata. :)
Eh, õnneks juba kolmapäev... Kaks päeva nädalalõpuni!:)

Päkapikk olla on väga lihtne

Laps: Kas sa tahad päkapikk olla?
Suur: Ei tea, kas ma ikka oskan...?
Laps: Oskad küll! See on väga lihtne - paned päkapikumütsi pähe ja käid laste akende taga ja paned neile kommi.

Tuesday, December 11, 2007

Läbipõlemine on nakkav??!!

Ka tänane päev sai läbi.
Meeletu tormijooks, ütleksin ma selle kohta.

Teadsin, et pean hommikupoolikuga jõudma suure hulga asju teha, sest lõuna ajal oli plaan minna ametikolleegidega kohtuma, see tõotas põnev tulla.

Õnnetuseks oli tööl veel õhtuks mitu asja planeeritud, mitte minul, aga pidin juures olema, ehkki pidasin oma teist üritust palju olulisemaks, aga mul polnud vaielda midagi.

Niisiis tormlesin ühest punktist teise ja olin pahane, et jäin ilma olulisest infost.

Tööpäev venis peaaegu üheksani välja. Tore, eks!?

Ahjaa, tegin siiski täna otsuse, et soovin loobuda osadest ülesannetest, et tegelda põhiasjaga. Loomulikult kaotan ma palgas päris tuntavalt, aga vastasel juhul ei saa ma oma tööplaneerimises mitte midagi muuta ja stressiallikad ei kao kuskile.

Mehele rääkisin seda ka, ta oli silmnähtavalt häiritud, et ma hakkan vähem palka saama, ega teda ei huvitanudki mu tööalane mure, temal on ka tööliinis jamasid, teda valdab samasugune stress ja läbipõlemine. Ei tea, kas see on nakkuslik? :D:D:D

Mul olnuks hea meel, kui saanuksin sellest rääkida, sest ega see ju minu jaoks ka kerge otsus ei olnud, tahtnuksin natukenegi jagada oma arusaamu, aga ta istus edasi seljaga mu poole ja ainult mühatas, ainuke elavdav asi oli palga vähenemisele reageerimine. :) :) :)


Rrrrrrrrrr, tahan uriseda ja ennast maandada ja oma murest rääkida ja olen turris, et see meest ei huvita!
See pole ju üllatus, aga ikkagi häirib.

Monday, December 10, 2007

See kohutav päev sai läbi

Täna olin tööl. Esimene päev.
Tervisest ma ei räägigi, muidu tunnen end koletuma vanainimesena ja see teema hakkab mind juba tüütama.

Tegelikult usun, et asi on emotsionaalses ja psühholoogilises faktoris.
Loomulikult ma teadsin, et mul on tohutu töökoorem ootamas ja et see kõik langeb mulle tapva kosena kaela.
Aga ma ei oodanud, et see mulle niimoodi mõjub.

Täna oli meil europrojekti raames võimalus supervisiooni saada. Kuna ma olin haige olnud, siis polnud mul aega registreeritud ega midagi, pärast loengut palusin võimalust temaga rääkida, kui tal aega on.
Tal oli.
Ja kolm korda võite arvata, kumb meist nutta lahistas. :)

Ma tunnen, et ei saa millegagi hakkama, et olen ebaõnnestuja, et ma ei näri sellest koormast end läbi, et.... jne.jne.jne.
Mul oli hea meel, et ta mind kuulas ja mulle mind tagasi peegeldas. Tööalaselt ei ole mul kahjuks mitte kellegagi asju arutada nii, et ma võin oma "hakkamasaaja- maski" maha visata ega pea olema alati tubli ja optimistlik ja ärakuulav ja entusiastlik ja tegutsev.

Kuigi ma ei saa öelda, et ma ennast n.-ö. "paljastades" ja hinge avades ja nuttes võõra inimese ees hästi tundnuksin.
Kui ma rääkinuks sellise inimesega, kes on OMA ja kelle ees ma ei häbene nutta, siis teinuksin ma seda palju suuremas koguses ja ma saanuksin end täiesti tühjaks nutta, sedapuhku hoidsin end vaos ja püüdsin pisaraid ikkagi tagasi hoida (loomulikult see ei õnnestunud).

Elus ühe korra olen ma saanud nutta nii, et ma tundsin ennast hästi ja vabanenuna, kuigi nutu põhjus polnud meeldiv.
See nutt oli eriline, sest ma olin inimesega, kelle ees ma ei häbenenud nutta, kes ei küsinud midagi, vaid ta tajus momentaalselt ära mu meeleolumuutuse ja lihtsalt hoidis mind, laskis mul nutta ja lihtsalt hoidis. See oli kõige parem nutukogemus (kui nii sobib öelda?), sest ma olin hoitud, mul oli turvaline ja hea.
Kui saad olla kalli inimese kaisus, saad vajadusel nutta ja sul on hea ja kindel olla - siis ei tundu miski raske ega võimatu.

Kui superviisor mult küsis, mida ma tahaksin, teadsin ma kohe, mida ma tahan.
Ma tahan minna SPA-sse, see soov on mu juba tükimat aega, see on saanud lausa kinnisideeks ja mul on tunne, et kui ma seda kohe lähiajal ei saa, siis ma murdun täiesti.
Ma tahan, et minuga tegeldaks, mind hellitataks, minu eest hoolitsetaks, nii et ma ise ei pea millelegi mõtlema, tahan lihtsalt kehanaudingute kaudu saada meeltele ja vaimule rahu ja tasakaalu.

Mitu tundi pärast seda pingeid maandavat arutelu sain äkitselt aru, milles on probleem, mis mulle täpsemalt ülejõu käib ja millega ma enda arvates hakkama ei saa.

Selleks oli vaja kõike välja rääkida, et ma saaksin ka oma mõtteid ja arusaamu korrastada ning leida võti.
Aga ma ei saa seda võtit kahjuks kasutada, mitte praegu ja mitte niipea.

Kuid oluline on seegi, et ma teadvustan endale, mis on mu nõrk koht. Kui ma seda teadvustan, siis ehk saan mõnes asjas midagi ette võtta... kui ei taha kangelast edasi mängida.

Kõige reaalsem on, et ma jätkan poolelijäänud kohast, teen oma toimetusi edasi ja püüan järje peale saada.
Hirmutav oli läbivilksatav sõna "läbipõlemine", ma ei tahaks seda tunnistada, aga see võib tõsi olla. Tavaliselt nutmine aitab ja siis ma saan jälle hakkama, aga sedapuhku - tööhunnikud, probleemid ja tegemist nõudvad asjad ei kao ju kuskile... Kas see viitab läbipõlemisele?
Hirm, et ei saa hakkama.

Kui mul vähegi õnnestub, siis peaksin ikkagi astuma samme, mis võimaldaksid mul osa kohustusi õlult raputada, sellevõrra oleks stressi vähem. Loomulikult kaasneb sellega probleeme, kuid eelkõige pean vist siiski tervisele mõtlema.

Homme on jälle päev. Aga ma parema meelega ei läheks enam tööle.

Sunday, December 9, 2007

Proov - ülimõnus protsess

Täna oli proov.
L. pani meid tegema huvitavaid asju - püha õhtusöömaaeg laua ümber ja pildina, sundis meid oma rolli vajalikkust tõestama, käskis leida olulisi lõike tekstist, mis iseloomustaksid antud tegelast, andis ülesande iseloomustada tegelaskuju antud hetke mõtte järgi, oli vaja ette kanda oma kodune ülesanne jne.

Ehkki ma arvasin, et olen usin ja kodus olles loomulikult tegelen oma ülesandega, siiski päris nii see ei kujunenud. Nagu alati! :)
Eile võtsin teksti kätte ja lugesin läbi, tegin märkmeid, analüüsisin, arvasin, et täna teen seda veelkord, et midagi märkamata ei jääks. Aga läks natuke kiireks, korra sain küll läbi lugeda, aga tahan veel lugeda, et olulised asjad veel üle vaadata.

Proov oli ülihuvitav, nii põnev oli analüüsida, mõelda, vaielda, arutleda....
Kahju, et teised lavastajad pole sellise tööstiili viljelejad.
Kuidas saan ma rolli minna ja ise uskuda ja teisi uskuma panna, kui ma pole rolli üldse süüvinudki, pole analüüsinud, miks ta midagi teeb, miks ta üldse laval on ja mida tal öelda on.

Ei, ma ei vaidle vastu, saan rolli minna küll ja mul ei ole ümberkehastumisega probleeme, lihtsalt ma olen ise enda jaoks teinud ära selle töö (milline mu tegelaskuju on, miks teeb nii või naa), mida praegu koos teeme.
Koos teha on võrreldamatult huvitavam ja põnevam.

Igasuguseid vahvaid leide tuleb, põnevaid versioone, häid kilde. :)

Nädal on NII PIKK aeg... uus proov järgmisel pühapäeval! :)

Bussijuhtidel närvid viimseni pingul

Täna sõitsin bussiga.
Sisenes viimane reisija ja soovis piletit.
Tähelepanu hakkas asi äratama siis, kui hääled valjuks läksid.

Bussijuht: Kuhu te selle panete?
Reisija: Siia... kuhu ma siis panema pean?
B: Mis raha see selline on?
R: See on piletiraha
B: Miks ta nii kortsus on? Kas te ei tea eeskirju?
R: Kus see kirjas on, et raha ei tohi kortsus olla?
B: No see on ju selge, et sellist raha ei anta!
R: Milline see raha peab siis olema, vahet ju pole?
B: On küll vahe, kas meie peame teie sibid olema? Raha ei hoita niimoodi! Näete, mina panen alati raha korralikult sirgu.
R: Mul oli raha taskus, mina ei pane raha niimoodi. Mis vahet seal on? See on ju raha.
B: Kui te veel sellise rahaga tulete, siis viskan teid bussist välja!
R: Jajajajaja...
B: Mis "jajaja", sellise rahaga ei tulda bussi!
R: Kas teil on streik läbi? Mina hoidsin teile pöialt, olen teie poolt, teie teete tühjast tüli.

Selle jutu peale võttis bussijuht natuke vaiksemaks, aga siiski noomivalt tänitas, et kortsus rahaga ei tohi tulla bussipiletit ostma.

Kogu see jutuajamine oli pikem, aga ikka samal teemal ja väga vihaselt bussijuhi poolt.

Reisija jäi ootama piletit, siis avastas, et oli pileti juba kätte saanud: "Ah te juba andsite mulle pileti ära..."
- "Saite oma pileti, kui veel tahate, siis makske!" kähvas bussijuht.

Kui reisija oma peatuses väljus, siis ütles sõbralikult: "Teinekord ärge olge nii vihane."

Bussijuht ei öelnud musta ega valget, loomulikult ka ei vabandanud.

Mul oli hea meel, et reisija suutis rahulikuks jääda ja mitte häält tõsta, vaid rahumeelselt lõpetada see mõttetu vaidlus.
Ma ei saanudki aru, mille peale bussijuht vihastas ja karjuma hakkas, aga eriliselt inetu oli ähvardamine, et järgmisel korral kortsus rahaga maksmise eest viskab ta reisija välja.

Ma saan aru, et bussijuhtidel on väikesed palgad ja pinge on suur ja streik on tulemas, aga kui närvid on nii läbi, et ei suuda inimestega normaalselt suhelda, siis tuleks vist puhkust võtta.

Aga kui oleks tema vastas olnud sama agressiivne klient? Kui lõpptulemusena oleks tulnud politsei kohale kutsuda, sest bussijuht läks käsipidi kallale kliendile, kes andis kortsus rahatähe???

Kui see poleks nii kurb, siis oleks see naljakas.

Saturday, December 8, 2007

Palun värve, rohkem värve!!!!

Mummm on oma blogis tõstatanud värvide probleemi. Ma algul tahtsin talle kommentaaris vastata, aga siis mõtlesin, et tegelikult on see teema mind alati vallanud kauplusi kammides.

Absoluutselt nõus!
Hea küll, ma olen valge-inimene, armastan valget, aga muid värve tahaks ka! Rohkem kui mustad, valged ja tumepunased värvid häirivad mind aina beežid, pruunid ja hallid toonid!

Inimesed, tahaksin ma karjuda, maailmas on ometi rohkem värve! Kas ma pean tõesti ringi käima halli hiirekesena???!!! Või pruuni suslikuna??? No tule taevas appi - tahan värve!
Ja neid on ju palju suuremas valikus kui need, mida praegu poodides valdavalt näha võib.

Ma saan aru, et mood ja puha, aga võiks ju tulla ka selle peale, et mõnedele inimestele võivad ka teised värvid meeldida ja kõigile ei pruugi sobida just need toonid.
Minule kohe üldse ei meeldi!
No ei taha olla hallis või pruunis, ei taha!!!!! Olgu mood või mis iganes, aga selle koha pealt ma ignoreerin moodi! :)

Milline ma tegelikult olen

Tänane laupäev on möödunud taas blogide seltsis. Aitäh kõigile, kelle blogi avastasin ja meeldivaid emotsioone kogusin. :)
Paranormaalse blogi sundis mind matemaatikaga tegelema :) ja tänu sellele sain enda kohta mõtteainet. :)
Algselt tegin selle enda jaoks ära ja ei arvanudki, et seda siia üles peaksin riputama, aga kuna Tiia oli seda teinud, siis järgisin tema eeskuju:) Aitäh, Tiia! :)

Niisiis: minu esimene väljakutse (tähistab võimalikku probleemi esimeses elupooles) on tähistatud nr. kolmega:

Väljakutse nr. 3 näitab kalduvust sel eluperioodil oma andeid raisata ja üritada teha korraga liiga palju asju. Sul võib olla elav kujutlusvõime ja annet sõnaseadmisele, aga sa leiad efektiivse eneseväljendamise raske olevat. Kuigi sa tead, et peaksid looma sõprussuhteid ja olema suhtlevam, kaldud sa olema pigem eraklik ja kogu aeg kaitsepositsioonil. Sul on annet kirjutamiseks, näitlemiseks või kõnelemiseks, aga sul on vastumeelne end siduda mõnega nendest tegevustest, sest sulle ei meeldi võimalus saada kriitika osaliseks. Sa väljendad ennast pigem negatiivselt, varjates oma andeid häbelikkuse maski taha. Sa pead proovima arendada end sotsiaalses ja loovas mõttes. Sul on raske lihtsalt lõdvestuda ja mõnusalt aega veeta.

Minu märkus - vastab tõele. Koolipõlves olin pigem kodus raamatute lugeja ja päevikute kirjutaja kui sõpradega väljas kolaja. Ja mul polnudki palju sõpru, kõige rohkem käisin pinginaabriga läbi. Kõige rohkem usaldasin oma päevikut.


Minu teine väljakutse (
tähistab võimalikku probleemi teises elupooles) on nr. 2:


Väljakutse nr. 2 näitab, et sa oled tõenäoliselt äärmiselt tundlik ja pulbitsed tunnetest. Sul on raske inimestega töötada, sest sa kardad, et sind kritiseeritakse või, veelgi hullem, ignoreeritakse. Sa kahtled endas küllaltki palju ja kaldud alailma muretsema selle pärast, mida teised sinust arvavad. Ka kipud sa kasutama tundelisust negatiivses mõttes. Kasutades tundelisust positiivses mõttes, võib sellest saada sinu tugevus, mis lubab sul tunnetada selliseid asju, mida teised harva märkavad. Aga selles eluetapis on sinu jaoks raske olla endas kindel ja teha otsuseid. Sa hoidud võimupositsioonidest ja vastutusest. See võib olla tarkuse kogumise periood, sest sa oled kannatlik ja pöörad tähelepanu detailidele. Proovi mitte võtta asju isiklikult. Sõprussuhted on sel ajal sulle äärmiselt olulised ja pakuvad sulle suurt rahuldust. Austa oma annet teha kompromisse ja kasva vaiksel moel. Ära lase end detailidest pimestada ega takistada ennast nägemast tervikpilti.

Minu märkus - vastab tõele. Mul on arenguruumi.


Aga peamine väljakutse (
võib aga probleeme tekitada terve elu jooksul) on minul tähistatud nr. ühega ja ütleb järgmist:


Nr. 1 väljakutse näitab, et on inimesi, kellel on sinu üle tugev, domineeriv mõju, ning tõenäoliselt on nendeks kas sinu vanemad või sellised inimesed, kellega sa võistled. Nr. 1 väljakutseks on püüda mitte olla see, kelle üle valitsetakse, aga samal ajal mitte valitseda ise kellegi üle. Nr. 1 väljakutse puhul on äärmiselt oluline kontrollida oma ego ja vältida individuaalsusega kaasnevaid negatiivseid mõjusid. Valeuhkus, upsakus ja egoism on need, mille suhtes sa peaksid ettevaatlik olema ja ennast kontrollima. Oled praegu sellises eluetapis, kus sa õpid ennast usaldama ja lahendama probleeme iseseisvalt. Õpi usaldama oma mõistust, vältides samas teistega vaidlemist.


Minu märkus - püüan hoiduda upsakusest, valeuhkusest ja egoismist. Sageli arvatakse esmamulje põhjal mind uhkeks ja upsakaks, minul on aga tegu hoopis häbelikkuse ja tagasihoidlikkusega... :)
Ja tegelikult tahaksin ma rohkem usaldada oma sisetunnet, mida ma sageli ei usalda, arvates seda valeks, elu näitab, et võiksin usaldada.
Nüüd tuleb välja, et võiksin ka mõistust usaldada, järelikult ma polegi nii rumal??:):):)
Ja vaielda mulle ei meeldigi, hea on avaldada oma arvamust ja kuulata teiste arvamusi.



Hiina numeroloogia ja KUA numbri järgi olen selline:


Number 4 Hsun

Number 4 KUA põhielement on samuti puu ning isiksuseomadused sarnanevad KUA number kolmega: neil on puu tugevusega võrreldav jõud ning samas lilleõrn loomus. Need inimesed on väljapoole elavad, energilised, näitlejameisterlikud ning neil on väga hästi arenenud eetikameel. Number 4 KUA esindajatele meeldib väga reisida. Soodsad ja õnnetoovad värvid on must, hall ja sinine. Valesti elades võivad need inimesed kannatada reite ja puusade talitlushäirete all.


Minu märkus - eks ole hästi öeldud? See esimene pool just... ;) Reisimise kohta ei oska midagi öelda, sest ma pole eriti palju reisinud, kui ma seda proovida saaksin, siis teaksin öelda, kas meeldib või mitte. :)



Veel ütleb Paranormaalne:

Läbi viidud uurimuse tulemusena selgus teatud sõltuvussuhe kohvi ja inimese iseloomu vahel. Selle põhjal, millist kohvi te eelistate, võib öelda, kes te olete…

Jahvatatud kohv suhkruta

Teil on tugev iseloom, te ei karda vastutust ega häbene oma vigu.



Minu märkus - oma vigu ma julgen tunnistada küll, kellel siis vigu poleks! :) Minul küll on ja kindlasti hulgim! :)
Kas mul just tugev iseloom on, ei tea... Aga ma olen kannatlik ja üsna kõrge taluvuspiiriga (enda arvates....), ja kui on vaja midagi ära teha, siis teeme, pole vaja pikalt selle üle arutleda, seega vastutust nagu kah ei pelga.... välja arvatud oma elus, kus ei julge teha kardinaalseid otsuseid... Aga ehk saab selle ka panna vastutuse alla - vastutus oma pere eest? :)


Vaat siis, selline inimene olen. Ehk saab mõnigi minust selle kaudu parema pildi ja loodetavasti innustust ka enda kohta Paranormaalse blogist järele uurida, milline ta on. Edu teile!

Aga Sulle, Paranormaalne, suur aitäh huvitava materjali eest!

Suvaline teema

"Ma ei taha Sulle haiget teha või Sind maha jätta. M. polnud suvaline naine, ta polnud kättemaks.
Ma armusin temasse. Ja see tunne ei kao, kuigi Sinu juurde jäin."

"Grey anatoomia"

"Sa polnud suvaline naine."

Mees juuksuriks

Kui lugesin Mariluxi blogist, kuidas ta usaldas oma soengu mehe kätesse ja see end igati õigustas, siis minu kogemus nii positiivne ei ole. :)

Kord pidime minema pidusse, aga nagu ikka, jätsin viimasele hetkele juuksuri juurde aja broneerimise ja enne jõule kõik ajad pilgeni täis.

Polnud parata, "metsast" ma enam välja ei näinud, tukk vajas hädasti pügamist. Oleksin seda võinud muidugi ise teha, aga kuna olen tuntud "viltusilm"(enda arvates!), siis ei usaldanud ma ise endale kääre sisse lüüa.

Palusin meest: "Palun lõika mul tukk ära."
Mees oli kohe abivalmist jaol seda tegema ja õudusega taipasin pärast esimest lõiget, et ta teebki sõna-sõnalt nii, nagu palusin!!! :)

Eks katsu siis pärast selgitada, et ma mõtlesin ikka tuka LÜHENDAMIST, mitte ÄRALÕIKAMIST!!!! :D
Pole oluline, mida mõtled, oluline on, mida Sa ütled ja KUIDAS ütled !!! :):):)

Aga mina läksingi jõulupeole äranüsitud tukaga ja nägin loomulikult kohutav välja! :)
Eks katsu ette kujutada peaaegu juuksejuurteni pügatud tukka - usu, see hakkab ka unenägudes kummitama! :D:D:D

Tarkusetera aga, mille ma selgeks sain, on järgmine: kui esitad mehele palve, siis tee seda nii, nagu räägiksid blondiini või miilitsaga :) - kolm korda, puust ette ja punaseks. :D:D:D

Ja tukka ma tal enam lõigata ei lase. :) Vähemalt mitte enne pidusse minekut... ;)

Friday, December 7, 2007

Arstiteaduse vajalikkus küsimärgi all

Ma olen lootusetuks juhtumiks tunnistatud. :)
Minu tungival nõudmisel lõpetas arst küll töövõimetuslehe ära, kui ma olen nii kindel, et ma olen töövõimeline.
Tema pika tiraadi peale ma enam niiväga kindel ei olnud, aga no kaua ma istun kodus oma viletsa vere, palaviku ja köhaga, kui ei aita ei ussi- ega püssirohi??!!

Einoh, tegelikult tunnen ennast paremini selles mõttes, et liikuda jaksan ja täna tegutsesin kodus nagu imeline koristusmasin, tähendab, kõik on korras?

Noh, ja kui kõik on korras, siis ei hakka ma enam muretsema ei palaviku, köha ega ebanormaalsete verenäitude pärast.
Mis minul muretseda on, kui isegi arst ei oska minuga midagi peale hakata!? Järelikult lootusetu! :(

Alateadvuse raamatust lugesin, et tegelikult polegi vaja ei antibiootikumide ravikuuri ega muud hookus-pookust, vaid ainult oma alateadvusele kinnitada, et ma olen terve. Ja siis ma olengi! :)

Milleks üldse arstiteadust vaja, kui kõike saab nii lihtsalt ravida??!! :)

Ka haiglaseinad on nii mõndagi näinud, medõdedest rääkimata...

Liina on oma blogis mõtisklenud seksi teemadel vanglas ja haiglas. :)

See tõi mulle meelde aja, mil olin lapsega haiglas, olime temaga üldse palju haiglas ja alati üsna pikalt.
Aga teadagi mehel see pikk aeg ilma naiseta... Küllap oli tollal truu ja korralik abielumees ;) khm, khm ;)...
Tuli meid haiglasse vaatama, laps magas parajasti lõunaund.
Pilkudest rohkem polnud vajagi, soov oli silmist selge :)

Aga kus? Muidugi vannitoas, palatis olid wc ja vannituba ka, lukku küll ei käinud, aga kes see ikka päevasel ajal sinna tikub...

Olimegi oma privaatses vannitoas, kui mind kusagilt nimepidi hüütakse. Ooooo ei! Palun ei, mitte praegu, taeva pärast, mitte praeguuuuu!!!!! Aga just praegu :)...

Valves olev õde pidas oluliseks just sel momendil palatisse tulla ja kuna mind lapse juures polnud, siis oletas ta väga loogiliselt, et ma võin vannitoas olla...
Noh, viisakas inimene oleks muidugi koputanud ja ilma kutseta poleks sisenenud, aga ta muidugi ei osanud ka arvata, millega seal parajasti tegeldakse.... ;)

Mul oli piinlik küll, aga kuna ma midagi muuta ei saanud ja ma olin enam kui kindel, et see uudis läks ka selle medõe kolleegidele jagamisele, siis käitusin, nagu olnuks juhtunu täiesti loomulik asi ja mul pole midagi häbeneda...... :D:D:D

Lõppude lõpuks oli tegu mu seadusliku mehega ja ma ei teinud midagi seadusevastast... :)

Toredad ajad olid ;) :P:P:P

Feng shui käskis: koli majast välja!

Eile juhtus mulle näppu raamat Feng shui'st , ja nagu ma armastan öelda, et maailmas pole mitte midagi juhuslikku, siis avasin raamatu sellelt kohalt, kus soovitati oma maja/korter vanast kolist puhtaks teha, et hea energia saaks liikuma hakata.

Kohe tundsin, et mind valdab tung koristada ja vanad kasutult seisvad asjad ära visata, silme ees juba absoluutselt vanakraamist puhas korter. :)
Einoh, nii hästi muidugi veel ei ole, aga oma tualettlaua ja selle sahtlid võtsin küll ette. Ja mis ma sealt kõik leidsin!

Vanad tühjad kreemipotsikud, vanad täis kreemituubid, tühjad lõhnaõlipudelid, poolikud lõhnaõlipudelid, tühjad huulepulgad, vanad huuleläiked, näomaskid, jalakreemid, näoveed, toonikud, deodorandid, ripsmetušid, kuivanud küünelakid.... Kõik kohutavalt aegunud!!!!

Appi, milline jube raha, mis selle kõige alla on magama pandud :), kusjuures ma pole paljusid asju üldse kasutanudki.... eriti just kataloogikaupu, nt. Yves Rochere, mille hunniku kreeme minema viskasin. Eks ma varem olen majanduslikult mõelnud, et ehk ikka kasutan, aga ikka on nad seisma jäänud ja nüüd juba lehkasid nii ebameeldivalt, et polnud enam kahju ära ka visata. :):):)

Ühes pudelis oli natuke parfüümi, arvasin, et piserdan endale pisut peale, aga see oli kohutav!!! :) Ma ei teagi, kas sellepärast, et ta on seisnud või on mul tõesti kunagi nii jube lõhnavalik olnud??!! :D:D:D

Uhh, igal juhul kogunes suur kotitäis potsikuid ja totsikuid ja minul enesetunne kohe parem.:)

Nüüd käin arsti juures ära (loomulikult jälle kindla eesmärgiga sinine leht ära lõpetada nagu paaril eelmiselgi korral! :D:D:D) ja siis vaatan, millise osa ma järgmisena ette võtan! :)

Olen alati öelnud, et koristamistuhin tuleb maksimaalselt ära kasutada, siis töö lendab käes ja viskad ära palju selliseid asju, mida muidu käes keerutad ja mitte kuidagi minema visata ei raatsi - äkki läheb kunagi vaja... ja siis need kolid muudkui kuhjuvad... :)

Thursday, December 6, 2007

Aeg rebida, aeg õmmelda?

Ikka veel Paulo Coelho raamatust "Zahir"( ma ei saa sellest üle ega ümber, aina mõtlen sellele):

"Ehkki Koguja ütleb, et on aeg rebida ja on aeg õmmelda, jätab rebimise aeg vahel väga sügavad armid. Hullem veel, kui jalutada üksi ja õnnetult mööda Genfi tänavaid, on see, kui keegi seisab su kõrval ja sa lased tal tunda ennast täielikult tühja kohana oma elus."

Kui ma seda loen, tean, kui õige see on. Olen ennast üsna kaua tundnud tühja kohana, aga praegu... praegu olen ju pannud teise inimese end niimoodi tundma. On see siis parem? Ma tean, et see on ebaõiglane. See ei ole kättemaks ega vihavaen. Olen andestanud tehtud kurja ja alandused, jah, need on meeles, aga ma ei taha neile mõelda. Aga kui mõtlen, siis ei tee nad enam niimoodi haiget nagu toona. Lihtsalt minu elu. Olen kogetu läbi ka midagi õppinud. Kas ka tema, seda ma ei tea.
Ja usun, et meie enesekaitserefleks laseb unustada kõige hullemad asjad, et saaksime oma eluga edasi minna.

Muidugi teeb haiget, kui seda ikka ja jälle juhtub, aga õnneks ununevad ka need. Ja kui on mõni helgem hetk, siis isegi tundub, et kõik on veel võimalik. Kuid selleks läheb veel väga palju aega, et ma julgeksin usaldada, eelduseks oleks tagasilöökide puudumine.

See, et ma olen teise inimese ise pannud samasse olukorda, et tema võib end halvasti ja tühja kohana tunda, ei ole tahtlik. Nii on kujunenud.

Paulo Coelho on minu arvates väga hästi öelnud:

"Üksi ei saa areneda: Sa kas lõpetad armastamise või ootad, kuni kallim sulle järele jõuab. Purunenud abieludes, kus üks kahest liikumise peatab, on seda sunnitud tegema ka teine. Ja sel ajal, kui ta ootab, ilmuvad kohale armukesed, heategevuslikud ühingud, laste eest ülehoolitsemine, pealesunnitud töö jne. Hoopis lihtsam oleks sellest avameelselt rääkida, nõuda, karjuda, et „liigume edasi, me läheme igavuse, muretsemise ja hirmu pärast hulluks!”"


Rääkida saab siis, kui sellest TAHETAKSE rääkida, aga kui pigem vaikitakse, siis tulebki sunnitud peatumine.

Mulle endale tundub, et mina olen edasi liikunud ega jõua teda enam järele oodata, sest ta ei taha ega taha liikuda. Või on veel lootust?

Paulo Coelho:

"Kui see, mis õnnelikuks teeb, erineb sellest, mis toimub meie elus, siis me kas muudame midagi või jääme veel õnnetumaks."


Olen ma siiani midagi muutnud? Ei ole. Või noh, mingeid muudatusi olen teinud ja elu on teisemaks läinud, ma ei ole mehe jaoks enam tühi koht ja alandusi ei pea enam nii palju taluma. Kas see tähendab, et on lootust või on see jälle asjatu enesepettus? Unustan lihtsalt halvad asjad ära, kõik läheb vanaviisi edasi, aeg-ajalt öeldakse halvasti, aga selle kannatab ära?

Olen õnnetum? Õnnelikum just mitte. Kui kõik on rahulik, siis ütleme nii, et saab hakkama. Aga ma tunnen puudust, et me ei räägi omavahel, tunnen puudust ühistest ettevõtmistest, tunnen puudust probleemide rahumeelsest arutelust ja lahenduste otsimisest...
Kas need asjad kunagi muutuvad? Kui me oleme erinevatel kaugustel, siis vist mitte...

Ma ootan müstilist imetegijat, kes võluväel kõik paika paneb ja korda teeb, ootan muinasjuttu.
Milline on õnnelik lõpp?

Kaur Kender "Kuidas saada isaks"

Ma ei ole Kaur Kenderi teisi raamatuid lugenud, vähemalt sirvimisel ei tundunud nad nii huvitavad, aga kuna see raamat mulle meeldis, siis arvan, et loen ka tema teisi üllitisi. Lihtsalt et võrrelda.

Enda jaoks lugesin eessõnast välja autobiograafilise tausta ja lugedes usun, et ta on tõesti selle kõik ise läbi teinud, sest muidu ei oskaks ette kujutada, milliseid probleeme kirjeldatud situatsioonis ette võib tulla ja kuidas lahendusi leida.
Igal juhul oli kirjeldatu väga tõepärane ja väga hästi kirjutatud, kordagi ei läinud igavaks, ladus tekst, aimatavad prototüübid, äärmiselt eluline ja põnev, nii et ma mõnel korral pidin isegi kiiresti edasistelt lehekülgedelt piiluma, et kas läheb ikka hästi... :)

Kuna kahjuks läks raamatute tagastamisega kiireks (raamatukogud võiksid olla ju kauem avatud, eks?!), siis ei jõudnud ma väljakirjutusi teha, kuigi seal oli paar head mõtet, mis ma oleksin heameelega üles tähendanud.

Ja ma tahaksin kunagi minna Horvaatiasse, selle maa kirjeldused tõid mu silme ette imeilusa maa, mida tahaks oma silmaga näha. :)

Pisike põõsas riideribalate ja soovidega

"Tüdruk palub, et kui ma järgmine kord sealt mööda lähen, seoksin väikese põõsa külge riidetükikese ühe sooviga.

Ma näen nägemusi terve aasta. Ema mainib seda südamesõbrannadele, need oma sõpradele ja nüüd on pisike põõsas riide ribalaid täis seotud."


See katkend P. Coelho raamatust "Zahir" tõi mulle silme ette ühe suure ja väga võimsa pihlaka, mis on täis seotud kõikvõimalikke paelakesi, lindikesi, nöörikesi - kõik seotud oma salajasimate soovide täitumise lootuses.

Pihlakas on mu lemmikpuu, mul on nende vastu eriline kirg ja armastus. Ma ei tea, mis mind neis köidab, seda ei oska seletada, seda peab tundma, aga lisaks sisemisele tundmusele on minu arvates imekaunis vaatepilt punaste kobaratega pihlakas sügispäikese kullas.

Kui ma seda imelist pihlakat nägin, siis oli mul eriliselt hea meel, et just pihlakas on see, kellele saan oma salajase südamesoovi edasi anda, mulle tundus see nii tähendusrikas ja kindel tagatis soovi täitumiseks.

Ja raamatust ülalnimetatud katkendit lugedes tuli silme ette just SEE PIHLAKAS, mis oli nii suursugune, nii võimas, nii lahke vastu võtma kõigi soove ja unistusi, ehitud tuhandete paelakeste, lindikeste ja nöörikestega....

Seal on ka minu pael....

Paulo Coelho "Zahir"


Minu jaoks väga hea lugemine nagu Paulo Coelho raamatud ikka. Mulle meeldib, et saan neist mõtlemisainet ja selles raamatus on just väga palju sellist, mille üle mina oma elus praegu mõtisklen. Pole õigeid ega valesid vastuseid, on meie elu ja meie enda otsused, mida me teeme.

Abielurutiin, harjumus, armastus, leida iseennast, vaadata oma elu kõrvalt, lasta lahti minevikust, et saaks minna edasi...

Nii mitmedki asjad olid minu jaoks väga oluliseks mõttekohaks. Ometi ei ole miski must-valge, keegi ei saa anda vastuseid, need tuleb enese sees läbi mõelda.

Annab see mõtlemine minu jaoks siis midagi uut? Olen kõike mõelnud niipidi ja naapidi, pidanud enesega pikki monolooge, vaielnud vastu ja olnud nõus, vaadanud erinevatele nüanssidele erinevatest külgedest - ja ma olen ikka samas kohas tagasi...

Kuid mulle meeldis, et Paulo Coelho arutles samadel teemadel ja sundis mind ikka ja jälle uuesti vaatama endasse ja oma suhtesse.

Mõned väljavõtted:




Kui ma proovin ja läbi kukun, siis ei tea, kuidas ülejäänud elu kulgema hakkab. Sellepärast on parem elada unistusele vaid mõeldes, mitte astuda vastu võimalusele näha seda nurjumas.


- - - - - - - - - -

Tuleb vaid väga tähelepanelik olla; õppetunnid saabuvad alati siis, kui oled selleks valmis, ning märke jälgides saad sa alati kõik vajaliku järgmiseks sammuks teada.

- - - - - - - - - -

Mis asi on vabadus? On see näha, et su mehele ei lähe vähimatki korda, mida sa teed? On see tunda ennast üksikuna, ilma et sul oleks kellegagi oma kõige intiimsemaid tundeid jagada, kuna inimene, kellega sa abiellusid, on reaalses elus keskendunud vaid tööle, oma ülitähtsale, suurepärasele a vaevanõudvale karjäärile?

- - - - - - - - - - - -

Mul on kõik, aga ma olen õnnetu.

- - - - - - - - - - - -

Ja isegi kui ma kohtan kedagi, kes teeb seda, mida ta tahab, on selle inimese hinges piin. Ta pole leidnud rahu.

- - - - - - - - - - - -

Mulle tundub, et kui seisma jääda, kaotab elu mõtte.

- - - - - - - - - - - -

--- katedraal olen mina, on igaüks meist. Me kasvame, muudame kuju, ilmnevad nõrgad kohad, mis tuleb ära parandada, mitte alati ei vali me parimat lahendust, kuid me liigume kõigele vaatamata edasi, püüame olla sirged ja ausad, et austada mitte seinu või uksi või aknaid, vaid tühja ruumi, mis siin sees on, ruumi, kus me kummardame ja teenime seda, mis on meile kallis ja oluline.

- - - - - - - - - - -

___ Ma pean ennast iga päev uuesti ehitama, et endale tunnistada – seda esimest korda oma eksistentsi jooksul - , et armastan ühte inimolendit rohkem kui iseennast.

- - - - - - - - - - -

„Ma ei usu kannatuse ja tragöödia ravivasse väesse, neid juhtub, kuna nad kuuluvad elu juurde ja neid ei tule võtta kui karistust. Üldiselt osutab maailm meie eksimustele siis, kui võtab meilt ära kõige olulisema – sõbrad. „

- - - - - - - - - - --

- Ma tahan kuulda, et sa annad talle andeks.

- - Ma ei suuda.

- - See on väga raske. Aga sul pole valikut: kui sa seda ei tee, jäädki mõtlema kannatusele, mis ta on põhjustanud, ning see valu ei kao iial. --- Viha jõud ei vii sind kusagile, kuid andestuse jõud, mis ilmneb armastuse kaudu, suudab su elu positiivses suunas muuta.

- - Ära unusta, et ma olen palju haiget saanud.

- - Sa pole suutnud eemaldada arme, mis on sinusse jätnud elu jooksul toime pandud ebaõiglus. Aga mida head see sulle annab? See ei anna sulle absoluutselt mitte midagi juurde. Ainult pidev soov ennast haletseda, sest olid tugevamate ohver. Või siis teise äärmusesse: rüütada end kättemaksjaks, et neile, kes sulle haiget on teinud, veel rohkem haiget teha. Kas sa ei arva, et raiskad oma aega?

- - Ma arvan, et käitun inimlikult.

- - See on tõepoolest inimlik. Kuid see pole arukas ega mõistlik. Austa oma aega siin maa peal, tea, et Jumal andestab alati, ja andesta sina ka.

- - - - - - - - - - - - -

„Kui mul midagi kaotada pole, siis saan ma kõik. Kui ma pole enam see, kes olin, leian iseenda. Kui ma saan tunda alandust ja ometi edasi kõnnin, taipan, et olin vaba oma saatust valima. Ma ei tea, kas olen haige, kas mu abielu oli unenägu, millest ma ei saanudki aru, kui kaua see kestis. Ma tean, et suudan ilma temata elada, aga tahaksin teda veel korra kohata – et öelda seda, mida ma meie koosolemise ajal iialgi ei öelnud: ma armastan sind rohkem kui iseennast. Kui ma suudaksin seda öelda, siis suudaksin ka rahus edasi minna – sest see armastus vabastas mu. „

- - - - - - - - - - - - -

--- Kuid armastuses pole head ega halba, pole ehitamist ega hävitamist, on liikumised. Ja armastus muudab looduse seadusi.

- - - - - - - - - - - - -

Kui itaalia luuletaja Dante kirjutas „Jumaliku komöödia”, ütles ta: „Päeval, mil inimene lubab tõelisel armastusel ilmuda, lähevad asjad, mis seni olid korras, segi, ja vankuma lööb kõik see, mis me arvasime olevat õige ja tõene.”

- - - - - - - - - - - - - -

Maailm saab õigeks alles siis, kui inimene õpib armastama – seni elame arvamises, et tunneme armastust, julgemata talle otsa vaadata sellisena, nagu ta on. Armastus on metsik jõud. Kui üritame teda kontrolli all hoida, hävitab ta meid. Kui üritame teda vangistada, orjastab ta meid. Kui me üritame teda mõista, eksitab ta meid ja ajab segadusse. See jõud on maa peal selleks, et rõõmu anda, et meid Jumalale ja ligimesele lähemale viia, - ja ometi, nii nagu me praegu armastame, tuleb ühe minuti rahu kohta üks tund piina.

- - - - - - - - - - - - - -

Armastus on ainus asi, mis õhutab meis intelligentsust ja loovust, mis meid puhastab ja vabastab.

- - - - - - - - - - - - - -

Esiteks: hetkel, kui inimesed otsustavad probleemi lahendama hakata, avastavad nad, et on suutelised palju enamaks, kui olid arvanud. Teiseks: kogu energia, kogu tarkus tuleb ühest ja samast tundmatust allikast, mida me tavaliselt nimetame Jumalaks. Sellest peale, kui hakkasin järgima seda, mida pean oma teeks, olen üritanud seda energiat austada, iga päev temaga ühenduses olla, lasta ennast märkidel juhtida, õppida sel ajal, kui teen – mitte sel ajal, kui mõtlen midagi teha. Kolmandaks: ükski inimene pole oma katsumustes üksi – alati on keegi, kes mõtleb, rõõmustab või kannatab samamoodi, ja see annab meile jõudu kindlamal sammul astuda vastu väljakutsetele, mis ees seisavad.

- - - - - - - - - - - - - -

Kui kannatus kord juba olemas on, tuleks ta vastu võtta, sest ainult teeseldes, et teda pole, kannatus ära ei lähe. Ja kui rõõm kord juba olemas on, tuleks ka tema vastu võtta, kuigi kardad, et ühel päeval ta lõpeb. On inimesi, kes suudavad ennast eluga siduda ainult ohverduse ja loobumise kaudu. On inimesi, kes suudavad ennast osana inimkonnast tunda ainult siis, kui mõtlevad, et on „õnnelikud”.

- - - - - - - - - - - - - -

Ainus võimalus kannatust vältida on armastamisest keelduda.

- - - - - - - - - - - - - -

- Kas ühe mehe või naise süda suudab mahutada armastust rohkem kui ühe inimese vastu? - Ma arvan, et suudab. Muidugi mitte siis, kui üks neist muutub Zahiriks.

- - - - - - - - - - - - - -

Kui see, mis õnnelikuks teeb, erineb sellest, mis toimub meie elus, siis me kas muudame midagi või jääme veel õnnetumaks.

- - - - - - - - - - - - - -

Alati tuleb aru saada, kui üks etapp lõpule jõuab. Tsüklid lõpevad, uksed sulguvad, peatükid saavad valmis – pole oluline, mis nime me neile anname, oluline on jätta elu hetked, mis juba läbi on, minevikku.

- - - - - - - - - - - - - - -

Ma ei kannata läbielatud raskuste pärast, usun, et need ongi aidanud mul saad selleks, kes ma praegu olen.

- - - - - - - - - - - - - - -

Enne kui me pole peatükki lõpetanud, ei saa me uue juurde asuda.

Sellepärast on nii oluline lasta teatud asjadel minna. Vabastada, kaotada. Inimesed peavad aru saama, et keegi mängi märgistatud kaartidega, vahel võidame, vahel kaotame. Ära looda, et nad midagi tasuvad, ära looda, et nad su pingutust vääriliselt hindavad, sinus geeniuse avastavad, su armastust õistavad. Tsükleid lõpetada. Mitte uhkuse või suutmatuse või ülbuse pärast, vaid lihtsalt, et see ei mahu enam sinu ellu. Sulge uks, vaheta plaati, korista maja, raputa tolm. Ära ole enam see, kes sa olid, ja muutu selleks, kes sa oled.

- - - - - - - - - - - - - - - -

Üksi ei saa areneda: Sa kas lõpetad armastamise või ootad, kuni kallim sulle järele jõuab. Purunenud abieludes, kus üks kahest liikumise peatab, on seda sunnitud tegema ka teine. Ja sel ajal, kui ta ootab, ilmuvad kohale armukesed, heategevuslikud ühingud, laste eest ülehoolitsemine, pealesunnitud töö jne. Hoopis lihtsam oleks sellest avameelselt rääkida, nõuda, karjuda, et „liigume edasi, me läheme igavuse, muretsemise ja hirmu pärast hulluks!”

- - - - - - - - - - - - - -

Ehkki koguja ütleb, et on aeg rebida ja on aeg õmmelda, jätab rebimise aeg vahel väga sügavad armid. Hullem veel, kui jalutada üksi ja õnnetult mööda Genfi tänavaid, on see, kui keegi seisab su kõrval ja sa lased tal tunda ennast täielikult tühja kohana oma elus.

- - - - - - - - - - - - - -

Tegelikult on kõik vaid selleks, et leida armastust, hellust, selleks, et olla koos inimesega, kes sind armastab.

- - - - - - - - - - - - - -

Ja lõppude lõpuks, nagu ütleb üks pärsia tark, on armastus haigus, millest keegi ei taha vabaneda. Keda see haigus tabab, see ei püüagi terveks saada, ja kes kannatab, ei taha mingit ravi.

- - - - - - - - - - - - - -

Kannatus tekib siis, kui ootame, et teised meid armastaksid nii, nagu me ette kujutame, aga mitte nii nagu armastus ennast ilmutama peaks – vabana, kontrollimatuna, meid oma väega juhtimas ja keelamas seisma jääda.

- - - - - - - - - - - - - -

Armastus ja sõltuvus käivad käsikäes.

Rikkis režiim

Eile oli mul paaniline lugemispäev. :)

Üldse olen kodus olles oma unerežiimi ära rikkunud, sest ehkki läksin eile öösel magama veerand kahe ajal, olin juba tunnikese pärast üleval ja uus uinumine tuli pool kaheksa hommikul - neljaks tunniks. No on see siis normaalne? Ei ole ju!

Siis asusin kiiresti lugema, et raamatud läbi saaksin ja raamatukogusse tagastada, sest no ma lihtsalt enam ei tihka tähtaega pikendada!

Aga läbi jõudsin! :)

Muidugi oli probleem väljakirjutustega, need jäid kahjuks pooleli, viimasel minutil enne raamatukogu sulgemist surusin raamatud mehele pihku ja saatsin ta raamatukokku.

Nii ei jõudnudki ma eile midagi siia kirja panna, polnud nagu õiget tahtmistki. Läksin vara magama, juba kella kümne ajal!!! :)
Aga see-eest läks siis uni ka juba pool kolm ära ja tulin raamatut lugema. Mis ma ikka voodis unetult vähkren ja aega kasutult mööda saadan.

See'p see on, kui pole vaimset ja füüsilist pinget, siis pole ka unevajadust. Organism lihtsalt ei vaja pikka und, kui ainult laiskled päevad läbi. :(

Tuesday, December 4, 2007

Inimsuhetes on kõige olulisem rääkimine

Kuna rääkimise ja omavahelise suhtlemise teema on mul praegu aktuaalne, siis lugedes Paolo Coelho raamatut "Zahir", leidsin sellised sõnad:

--- Ta ütles: kõigis inimsuhetes on kõige olulisem rääkimine; kuid inimesed ei tee seda enam - ei istu maha, et rääkida ja teisi kuulata. Nad käivad teatris, kino, vaatavad telekat, kuulavad raadiot, loevad raamatuid, aga omavahel peaaegu et ei räägigi. Kui me tahame maailma muuta, peame tagasi minema aega, kus sõjamehed lõkkeplatsi ümber koos istusid ja lugusid jutustasid.


See toob mulle meelde ühe lektori sõnad narkomaaniateemalisel loengul (palun vabandust, ma ei mäleta kahjuks enam, kes need sõnad ütles), et kõige olulisem narkomaaniat ennetav faktor on pere ühised õhtusöögid ümber laua. Kui pere tuleb koju, istutakse koos sööma ja vesteldakse päevast, räägitakse olulistest asjadest, kuulatakse üksteist, arutletakse ühiskondlikel teemadel, tööl või koolis ettetulnud suhtlemiste teemadel jne.

Mis on siis oluline? Pereliikmete tugev side, võimalus üksteisega vestelda ja üksteist kuulata, kõigi jutt on tähtis, ei ole nii, et lapsed olgu vait ja ärgu segagu täiskasvanute tarka juttu. Kõik on ühtviisi olulised ja kõigi jutt on ühtviisi oluline.

Muidu võibki juhtuda, et elad koos abikaasagaja lastega, aga siiski nii üksi. Ja palju hullem on koos elades üksi olla kui ollagi päris üksinda.

Monday, December 3, 2007

Mina sinust ei blogi

Tänases Postimehes kirjutab Kuldar Kullasepp "Mina sinust ei blogi".
Mulle meeldib tema mõte, et tegelikult pole sugugi kena tagaselja rääkida oma sõpradest-sugulastest-lähedastest, mis sellest, et neist kedagi ei tunne.

Meeldis just seetõttu, et tundsin ennast ära, olin just sellesama vastu patustanud - kirjutasin lähedasest inimesest, kirjutasin lähisuhtest negatiivselt. Ja seetõttu puudutas teema mind eriti valusalt, püüdsin olla enesekriitiline.

Jah, muidugi võin endale ka vaielda vastu, et mul hakkab kergem, kui ma saan oma emotsioonid välja elada ning seetõttu jääb ehk koduseinte vahel rahulikumaks :), aga kaalukam väide on minu silmis ikkagi see, et minu kirjutatu peegeldab mind ennast.

Ja kui ma end Kuldar Kullasepa soovitusel kõrvalt vaataksin, siis mis mulje mulle oma blogi lugedes endast jääks?

Ütlen ausalt -MINUST mitte hea. Võõra inimese suhtes oleksin tolerantsem ega kipuks hukka mõistma.
Ma saaksin kirjutajast aru, kui ta on haiget saanud ja puudub emotsionaalne tugi abikaasa näol, siis on see kõik mõistetav. Inimene on sotsiaalne olend ja vajab enda kõrvale toetavat inimest, aga enda suhtes olen kriitilisem ja halastamatum.

Kuigi jah - kõigil on õigus väljendada oma arvamust ja emotsioone, aga ikkagi...
Taas seesama - mitte ükski probleem ei ole vaadeldav ainult ühest küljest, alati võib arutleda mitme kandi pealt. Miski ei ole must-valge.

Kuidas edasi? Ei ühtki negatiivset arvamust ühestki inimesest? Ma püüan.

Kuid ma võin olla edaspidi milline tahes, mulje minust on lugejatele juba jäänud ja seda muuta ma vist enam eriti ei saa.

Ja milline see mulje on, seda teavad vaid mu lugejad, mina seda kahjuks ei tea.

Sunday, December 2, 2007

Kriitiline - jälle...

Enne esinema minekut läks asi väga kriitiliseks.

Algul öeldi, et mul on esinemiste põhjenduse varjus väga hea kohtamas käia. Ütlen, et lähen esinema, aga tegelikult lähen armukesega kohtingule. No mida asja?! Ma ütlesin, et tema toob ka kogu aeg põhjuseks ettekäände, et läheb tööle, aga tegelikult muidugi läheb hoopis kohtama!!! Sama jabur, eks?! Üritasime asja naljaks keerata.

Tuli juttu eilsest vahejuhtumist, mis ei olnud mulle rahu andnud, ja kuna olukord oli rahulik, siis ma arvasin, et meil õnnestub sellest tasakaalukalt rääkida.
Ma püüdsin selgitada oma arusaama ja seisukohta ning lootsin, et ta vähemalt leiab, et läks üle piiri ja tema käitumine ei olnud antud olukorras aktsepteeritav.

Ma olen tõeliselt naiivne. Nagu ma ei tunneks teda! Naljast läks asi väga kaugele!

Ehkki ma selgitasin, millised tagajärjed on minu arvates sellisel käitumisel, ja lootsin temaga arutleda, kuidas tema eilset situatsiooni tagantjärele hindab, sain ma süüdistusi, et ma alatasa ainult vingun, närin, õiendan ja tahan, et minul oleks õigus ja ainult mina tean, kuidas asjad käivad, ärgu mina tulgu talle ette kirjutama, kuidas tema peab käituma, hoidku ma see tarkus endale, mina olla kõik lapsed oma kasvatusega p....e keeranud (?????), tema on tüdinud minu lõpututest vingumistest, ja üleüldse mingu rääkigu ma mõne teisega ja ärgu tulgu teda tüütama, temale aitab sellest jamast.... Ja siis toodi vanad asjad lagedale, mida mulle kõike ette heideti, mida ma kõike valesti olen teinud, mida ma halvasti olen teinud ja mingu ma juba minema, tema ei taha minuga rääkida ja tahab rahulikult telekat vaadata, tema ei hakka mind ümber kasvatama ja ärgu mina ka hakaku teda ümber kasvatama, tal ei olegi minuga mitte millestki rääkida ja ärgu ma tagasi tulgu. Punkt.

Püüdsin veel öelda, et ma ei vingu, vaid tahan arutleda... aga ta oli nii närvis ja tige, et mul polnud mõtet üritadagi.
Ainult vaikisin ja kuulasin, mida tal mulle öelda oli. Kui aastatagused asjad ja veel vanemad asjad lagedale tulid, mis patud mul kõik olid, siis vajus suu lausa ammuli ja sellise koha pealt olen ma üsna abitu, no mida selle peale öeldagi.
Ma ju ei hakka talle mingeid vanu asju meelde tuletama ja niisuguseid jaburusi rääkima.
Ja vaielda sellise inimesega ei ole lihtsalt mõtet.

Küsisin üle, kas mul tema arvates ei ole õigust millegi kohta oma arvamust öelda, temaga midagi arutada (EI!), siis nentisin, et mis seal ikka, kui meil millestki rääkida ei ole ja ma tema elu oma alatise vingumisega olen ära rikkunud, siis pole midagi teha, mul on kahju, et ta nii arvab.

Paha oli. Väga paha tunne oli. Pisarad tulid silma, tundsin, et mulle tehti ülekohut. Aga neid ma temale muidugi ei näidanud, läksin vannituppa ja pühkisin laialiläinud ripsmetuši ära. Ma pean minema esinema ja hiiglama tore tuju on esinemiseks ja eriti hea on minna nutetud silmadega!

Ma olen küll kõvasti arenenud ja ei võta enam tema sõnu niimoodi hinge nagu aastaid tagasi, aga ma ikkagi tunnen jõuetust sellise sõnadevalingu ees ja mul polegi tahtmist enam midagi öelda.

Ma olen vaid enda peale pahane, sest ma ju tunnen teda, ma tean, et temaga ei saa iial millegi üle mõtteid vahetada, sest minu eriarvamus (kui mul see juhtub olema) ei ole aktsepteeritav ja on asju, mille osas me kunagi ei jõua kokkuleppele, aga tema vihastab selle peale nii kohutavalt, sageli süüdistab mind, et ma nimelt tema vihastamiseks arvan vastupidi tema arvamusele.
Sellepärast ei ole meil iial mõtet millestki rääkida, ma väldin igasugust mõttevahetust, sest tüli on kerge tulema, kui ma ei arva nii nagu tema. Arutlused, diskussioonid, mõttevahetused on absoluutselt välistatud.
Kahjuks olen märganud sama tendentsi ka tema suhtlemisel ta sõpradega: kui temaga nõus ei olda, siis on see inimene loll ja punkt. Ma imestan tõsiselt, kuidas sõbrad temaga üldse suhelda tahavad. Vaielda temaga ei ole võimalik, sest siis ta lihtsalt vihastab ja läheb minema.

Olin siis vait ja hakkasin minema. Siis ta ikka tuli ja tahtis heaks teha ja vabandada, aga tunnistan ausalt, et ma olin solvunud. Ja ma ei suutnud ümber häälestuda sellele, et ma lepin tema süüdistustega ja tema vabandustega, ma ei tahtnud mitte midagi öelda. Ma ei suutnud midagi öelda.
Akna pealt ta veel lehvitas, lehvitasin vastu, aga rõõmu ei olnud. Paha ja kurb ja jõuetu tunne. Tunne, et mitte kunagi ei muutu mitte midagi. See kestab ikka edasi, ehkki ta on üritanud oma käitumist muuta, kuid mingil hetkel viskab tal jälle üle ja siis ütleb ta asju, mida hiljem küll kahetseb, kuid sõnad on juba lendu lastud ja haiget teinud.

Mina jõudsin koju enne teda. Kui ta tuli, teretasime äraootavalt, et mis seis on, ta tuli mu juurde ja ütles:"Tead, kui halvasti ma ennast tundsin."
Mul ei olnud talle midagi öelda, sest ma ei saanud ju öelda, et pole midagi, unustame ära, sest tegelikult mulle ju ei meeldi, kui ta minu peale karjub ja ma ei saa seda heaks kiita, samamoodi teeb ta teinekord jälle, kui ma tahan temaga millestki rääkida, samas teadsin, et ma ei tohi hakata uuesti seda teemat üles võtma, sest siis jõuab asi ikka samasse kohta välja.
Arvasin siis, et ehk on hea läheneda huumoriga ja naersin:"Aga mina tunnen end hästi, käisin kohtamas ära ja tuju on hea!"
Oooooh, aga see oli õli tulle valamine! Ma unustasin, et ta tuli saunast ja oli õlut joonud. Viimastel aegadel on ta alkoholi pruukinuna kurjem, varem ta selline ei olnud, nüüd läheb kohe põlema kui kuiv kadakas ja nalja ei maksa temaga üldse teha. Taipasin seda sekundi murdosa hiljem, aga oligi juba hilja.

Mis siis nüüd edasi? Ma olen kohanenud oludega ja ei kipu enam tavaliselt midagi ütlema, tean, et temaga ei ole võimalik midagi arutada. Aga mis elu see on? Kogu suhtlemine piirdub maksmata arvetest rääkimisega ja kui ma tahan mõnes asjas sõna sekka öelda, siis ainuke võimalus seda teha on temaga nõus olla??? Ma ei ole sellega rahul.
Olgu, ma võin vait olla. Et ei oleks tülisid ja lahkhelisid. Elan oma elu, teen oma toimetusi, me ei räägi omavahel, aga mu hing on tühi ja selline elu ei ole vist päris see, mida ma elada tahan.

Võõrdumine, lahku kasvamine, erinevad vaated elule.... on veel häid ütlemisi selle kohta?

Aga kes mu eest minu elu elab? Ikka ise. Ja kui ma ise seda ei ela elamisväärseks, siis keegi teine seda minu eest ka tegema ei tule.