Friday, December 28, 2007

Ah, kui head energiat sõbrad annavad!

Eile oli meeldivalt tegus päev.
Kuna mu õhtu oli sisustatud üsnagi aktiivse tegevusega, siis ei õnnestunud mul pikemalt oma toredast päevast kirjutada, sest niipea kui sain arvutisse istuda ja ühe kirjutisega maha, siis tuli mees koju ja siis ma ei tahtnud enam kirjutada, mulle ei meeldi see närviline ringikäimine ja mu kallal õiendamine, mida ma siin teen... Ok, see selleks. Mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. :)

Kurb oli, et proov jäi eile ära, aga see-eest oli mul kaks imetoredat kohtumist, mis andsid väga positiivse laengu tervele päevale ja meeleolule ja takkajärgi veel tänasele päevale kah!:)

Mehele muidugi ei meeldinud mitte üks raas, et hoolimata proovi ärajäämisest on mul Suurlinna asja, aga mina tundsin, et ma PEAN kodust välja saama.

Kõigepealt saime K-ga kokku. Ega ta alguses väga ei viitsinud kodust ennast välja ajada :D:D:D, aga ma ikka käisin peale ja siis tal ei jäänud muud üle :D:D:D (Oli nii, K? ;D), aga mul oli kohutavalt hea meel, et ta tuli, sest K-ga on nii hea rääkida! Tunnike-poolteist kadus nii kiiresti, et ei saanud arugi!
Ja rõõm sellest, et temal ka meeleolu paranes ja oli hea meel, et ma ta kodust välja ajasin! :D:D:D
Siis läksin K-ga kohtuma. Arusaadavalt oli see hoopis üks teine K!!! :D:D:D
Me polnud tükimat aega näinud ja suur rõõm oli kokku saada! Temaga kohtumisel jääb ka alati aega väheks, sest juba õige peatselt hakkasid mehelt närvilised helistamised tulema. :D:D:D Kummalisel kombel oli see ka eelmisel korral nii! :D:D:D
Ma pidin koju minema tunduvalt varem, kui ma tegelikult sinna jõudsin, aga no ma ei saa ju ometi nii kiiresti lahku minna inimesest, keda pole kaua aega näinud ja kellega on nii palju rääkida!:D
K-ga on meil huvitavad teemad käsitleda, temaga on üldse väga hea kõike arutada, sest me saame paljudest asjadest väga ühtemoodi aru. Samas on mul hea kuulata tema kui meesinimese arusaamu, mina jälle püüan valgustada naiste mõttemaailma. :D
Vahetame kogemusi nii-öelda. ;
Ehkki ma leian, et inimesed on nii erinevad ja mõtlevad väga erinevalt ja ei saa ehk väga piire tõmmata meheliku ja naiseliku mõtlemise vahele, aga siiski saab mõnikord üldistusi teha.

K. püüdis mulle selgeks teha, et tegelikult oleksin ma valmis oma mehega jätkama - no millest ta küll seda järeldas??!! :D -, kui ta teeks midagi erilist. No mis oleks eriline?
Vahepeal ma tõesti olin valmis jätkama kõigest hoolimata ja ma mõtlesin, et tore oleks minna kahekesi kuhugi nädalalõppu veetma ja see võiks olla algus ka sellele, et me hakkame koos midagi ette võtma ja ei istu ainult kodus ja ehk tekib tänu erinevatele tegevustele ka ühiseid jututeemasid.
Aga hoolimata ka minu ettepanekutest ei ole tema vedu võtnud, alailma on tema mõtted suunatud sellele, et raha ei saa raisata ja viitsimist ei ole ja ma ei tea mis kõik veel.
See tüütab ära, andke andeks!

Ma oleksin heameelega koduski, kui meil oleks teinetesiega ka millestki rääkida! Aga me istume kodus kes teleka ees, kes arvutis ja me ei suhtle omavahel üldse, ainus jututeema on maksmata arved. Punkt.
Ja siis ma tegin K-le selgeks, et isegi kui me jätame seksi kõrvale ja kõik muu, mille põhjal ma hakkaksin otsustama, siis ikkagi saab määravaks see, et mul ei ole temaga mitte millestki rääkida, meil ei ole midagi ühist mõtlemises, me ei arutle mitte millegi üle, meid isegi ei huvita samad asjad, puudub hingeline side - ja see saab määravaks.
Ma ei taha oma elu niimoodi veeta!
Kuna teadsin hästi, et tegelikult oli K-l ju oma abielus samamoodi, et ta tundis, et neid ei seo enam miski ja omavahelist rääkimist ei olnud üldse, siis sai ta minust väga hästi aru.

No ja siis need liblikad kõhus! :) Vaat see oli ka üks huvitav teema! ;)
Minu jutu peale küsis K, kas mul oma mehega oli liblikaid kõhus - no ammu ei olnud.... tegelikult ei suuda meenutadagi, kas üldse on olnud... no siis oli, kui temasse taas armusin, siis ehk ikka oli, ma loodan... :)
No vaat - seal see on! ütles tema.
Üks teooria, mille K lubas mulle saata, ütleb nii: tegelikult ei olegi armastus tunne, vaid kokkulepe kahe poole vahel, et elatakse koos, abistatakse teineteist, ollakse sõbralikud ja hoolitakse teineteisest jne.
Aga - vaidlen mina vastu - sellise kokkuleppe teen ma ju ikkagi selle põhjal, kas selle inimesega mul tekib liblikaid kõhtu või mitte, ma ei hakka ju iga suvalise inimesega sellist kokkulepet tegema?!
See on ehk ainult armumine, mitte midagi enamat, väidab tema.
No aga see ju kasvabki edasi armastuseks, ütlen mina.
Alati ei pruugi, toob ta mind maapeale.
Ja armastus ongi ju illusioon, et on midagi erilist.
Ei, sellega ma ei saa kuidagi nõus olla, armastus ongi ju eriline!

Kui ma ikka tunnen ennast mõne inimesega nii hästi ja hoituna ja armastatuna, mul on turvaline ja hea olla, ma tunnen end temaga koos olles KODUS (vabandust, minu puhul juba väga äraleierdatud mõte, aga see väljendab minu jaoks kõige täpsemalt seda head tunnet), siis ON see minu jaoks eriline ja liblikaid kõhtu tekitav tunne.
Ja siis tahan ma ju selle inimesega ikka rohkem ja rohkem koos olla, siis ma ju ei taha mingit kokkulepet kooseluks teha kellegagi, kellega ma ei taha koos olla ja kellega ei teki isegi liblikatesarnast tunnet. On ju nii?

Muidugi võivad liblikad ajapikku hääbuda, aga see on ikkagi mõlemapoolne panus, et liblikaid ikka kauemaks ja kauemaks jätkuks. Ja isegi kui liblikad hääbuvad, siis ikkagi, kui vastastikku teineteist hoitakse ja koosolemisest aina rõõmu tuntakse ja koos on huvitav olla, siis ei peagi kogu aeg liblikaid olema, vaid on väga-väga hea ka ilma liblikateta olla. Liblikad on alguses ikkagi oluline indikaator, et keegi tekitab Sinus erilisi tundeid.
Ilma selleta ei tunneks ju õiget äragi. :)

Oeh, igal juhul oli meil väga huvitav vestelda ja K-ga on nii hea ennast vabalt tunda, mul on kahju, et nii harva kokku saame! K, kui Sa seda loed, siis tee ikka oma mõtted teoks, ära häbene, eksju??!! ;) ;) ;) Ja seejuures ei mõtle ma midagi siivutut! :D:D:D

Ok, igal juhul oli mees pahane, et ma nii hilja koju jõudsin, aga ta isegi väga ei sõimanud mind:), ja õhtu veetsin väga aktiivselt tegutsedes, sest üks tegelane oli sihuke energiapomm, et teda jätkus igale poole. :D

Kui ta lõpuks magama jäi, siis sain natuke oma asjadele pühenduda - s.t.t netis istuda :) ja muidugi K-ga rääkida, sest ega me ju polnudki päeval eriti suhelda saanud! :D:D:D

Kahjuks jäidki osad asjad tegemata, sest mees tuli liiga vara koju. :)

7 comments:

myself said...

minu jaoks on liblikad rohkem selline noore armumise ja kire tunne :)

aga see, mis Sa räägid rääkimisest, teineteise hoidmisest ja üheskoos elu huvitavaks tegemisest, on küll õige. ning et raske on koos elada inimesega, kellega pole millestki rääkida ning ühiseid huvisidki mitte.
Sa oled õigel teel oma mõtteis!

julgust, jõudu ja valgust!

valgeseelik said...

Aitäh! Nii armas on teada, et keegi jagab minuga sarnast mõtteviisi ja arusaamist elust. See annabki jõudu ja valgust, aga kas ka julgust, seda näitab aeg...

Kristiina said...

Aitäh Sulle :)

Voldemar-August said...

Üks põhjus miks ma tihtipeale Sinu blogisse satun on, et Sa lased ja oskad lasta näha oma mõtlemist. Peab olema tugev et niimoodi teha. Ju Sa siis oled. Tänud selle eest. Ja kuigi ma tihtipeale pole Su mõtetega nõus, pole nõusolemine nii oluline kui nägemine.
Sellest loost jäi silma mõte piirist meheliku ja naiseliku mõtlemise vahel. Mumeelest see, kuidas Sina seda väljendasid, oli vägagi naiselik mõtlemine. Teie lahkel loal ma väljendaks oma mõtet piltlikult. Kujutleme, et mees ja naine jalutavad pargis kus on puu ja põõsas. Nii mees kui naine näevad puud ja põõsast. Kuid kuna nad paiknevad pargis erinevatel kohtadel, siis nad ka näevad puud ja põõsast erinevates perspektiivides. Üheks harmoonia aluseks olekski selle erineva perspektiivitunde mõistmine ja aktsepteerimine.

valgeseelik said...

Aitäh, Kristiina! :D Järgmise korrani? ;D
Aitäh, Voldemar-August! :) Kui kenasti Sa ütled - lasen näha oma mõtlemist... Väga huvitavalt öeldud. Ei oska ise oma blogi niimoodi kõrvalt hinnata.
Ja hämmastav, et mind tugevaks nimetad - see üllatab tõeliselt, ma ise ei oskaks ennast küll tugevaks inimeseks pidada, ikka rohkem selline nõrguke, kes millegagi hakkama ei saa... :)
Aga aitäh Sulle! :)
Kuid kõige rohkem meeldis mulle see, kuidas Sa ütled, et pole tihtipeale mu mõtetega nõus, kuid see ei olegi oluline, oluline on nägemine.
Selle mõtte eest sulle suur tänu ja kalli! Minu arvates on ka see kõige olulisem, et kui me ka mõtleme erinevalt (kuid mehe ja naise puhul ON see täiesti loomulik, nagu Sinugi näitekt näha! :D), siis ometi on kõige olulisem erineva vaatenurga mõistmine ja selle aktsepteerimine.
Mehed ja naised saavad kõigist asjadest nii erinevalt aru, et see pakub igal ajahetkel taas ja taas üllatusi - no kuidas ta aru ei saa!?
Ma tõesti püüan ikka näha ja mõista neid erinevusi, aga ega see mul ei õnnestu küll alati, seepärast on nii hea, kui keegi vastassoost inimene oma arusaamdest ja vaatenurkadest räägib, see on väga huvitav ja aitab paremini mõista.

Mõtteid lugeda on kahjuks raske, ikka tahaks kuulda, mida ja kuidas mõeldakse... :)

Voldemar-August said...

Tänan. Võtan plaani kirjutada oma nägemuse mehe naise mõtlemise erinevustest. Aga...., oooh, ega see kerge ei saa olema.

valgeseelik said...

Oi, aitäh, see oleks küll tore!
Ega ma ei arvagi, et see kerge on, sest kui kõik nii lihtne oleks, siis poleks nii palju vääritimõistmisi ja arusaamatusi mehe-naise erineva mõtlemise pinnalt.