Monday, December 31, 2007

Ei taha seda, mida saad, tahad seda, mida ei saa

Miks see alati nii peab olema?!
Millal ükskord inimene õpib rahul olema ja nautima seda, mis tal olemas on, mitte ei kuluta kogu aega ja energiat selle püüdmiseks, mida tal ei ole???
Vist mitte iialgi.

Samas on normaalne, et inimestel on püüdlused, soovid ja unistused, aga kuidas me suudame vahet teha, kas need on meie kramplikud kinnisideed või tõepoolest pingutusi väärivad eesmärgid, mis meie elu rikastaksid?

Mul on viimasel ajal pidevalt tunne, et seisan muutuste lävel.

Vastused peaksid meie sees olemas olema, aga et neist saaksin aimu, selleks peaksin saama neid endast välja rääkida, rääkida, rääkida, tean, et siis saavad vastused selge näo.

Praegu ei suuda ma enda jaoks veel vastuseid tuvastada, sest ehkki ma justkui teaksin õiget vastust, on ikka mingid kahtlused, mingid tõkked, mingid arusaamad - ja siis ma olen segaduses, kas need on märgid, mida peaksin tähele panema, või on need mu teel selleks, et saaksin neid raskustena ületada.

Sellepärast oleks vaja arutleda, vaielda, leida plussid ja miinused ning põhjendada, miks üks või teine asi on just nii. Ma ei saa seda üksi teha.

Seal see on, et kui ma pean esmajoones mõtlema enda peale, siis tean ma õige täpselt vastust, aga reaalsuses on tõsi ka see, et kõige rohkem mõtleme just teistele, kuidas nemad ennast meie otsuste valguses tunnevad, ja veel see tohutu sugulaste hulk, kellel kõigil on midagi arvata....

Ja siis need eluaegsed arusaamad, et abielus ei saagi alati kõik olla pilvitu, on ka raskeid aegu ja abielu mõte ongi see, et neist saadakse koos üle, abielu võibki olla niisugune, kus ei peagi olema mingeid liblikaid kõhus ja suurt armastust (eerost), abielus ei peagi füüsiline armastus midagi erutavat pakkuma, abielus olles ei peagi omavahel midagi erilist rääkima, et kõik võibki suhteliselt tuim ja nüri olla, peaasi on iga hinna eest koos elada ja koos vananeda.

Siis tekib küsimus, mis on muutus minu jaoks, milline on väljapääs?
Kas selles, et õpin nägema olemasolevat uue pilguga ja hakkan ikkagi lappima enda võimaluste piires käsilolevat (loomulikult teen seda üksi ja ainuisikuliselt, nagu mu senised kogemused on näidanud! - see tähendab ainult minupoolset mõtlemise muutmist, et ma suudaksin olemasoleva endale vastuvõetavaks mõelda, sest lõppude lõpuks on õnn meie endi mõtlemises!!!) või seisneb muutus lahkumises ja täiesti uues alguses.

Praeguse aja trend näikse olevat aina ja aina uute suhete otsimises, mitte vanade suhete lappimises.
Mis on siis oluline? Iseenda rahulolu ja vanade asjade seljataha jätmine, uute väljakutsete otsimine või pigem rahulolu lähedastes ja nende stabiilsusele mõtlemine???

Kes minu heaolu peale mõtleb? Vist ei keegi peale minu enda.

Mind natuke häirib see, kui arvatakse, et lahku minnakse nii kergekäeliselt ja ei taheta suhete püsimise nimel üldse vaeva näha, aina kiirustatakse uut õnne otsima.
Ma ei taha sellega nõus olla, vähemalt enda puhul küll mitte.
Ehkki ma ei saa väita, et mul praeguste mõtete pärast süümekaid ei oleks. On küll. Nagu ma ikka veel poleks kõike teinud.
Kõige hullem ongi see, et teine pool hakkab ka just nüüd püüdma, kui mina enam ei taha, samas pole sellist mõtete ühtsust ja hingesidet ja vaimsust ühendavat lüli (füüsilisest poolest ei taha ma praegu üldse rääkida!), mida mina vajan.
Seda kas on või ei ole. Tõmmet kas on või ei ole. Armastust kas on või ei ole. Aga vastukaaluks - kohusetunnet kas on või ei ole. Vastutustunnet kas on või ei ole. Kainet mõtlemist kas on või ei ole.

Mis on kaalukeeleks, mis on oluline, mis on väljapääs ummikust?
Jäängi niimoodi ulpima keset ookeani, suutmata kaldale ujuda?

Ja ometi on minus tunne, et seisan muutuste lävel.

On minu teha, kas suudan üle lävepaku astuda. Keegi teine seda minu eest ei tee. Mõttes soovin endale jõudu ja JULGUST otsustamiseks.

5 comments:

myself said...

oh, kui tuttavad arutlused! et kui palju ikka pingutada ja mida teha, kui üks pool enam ei pinguta ja teine alles siis hakkab ja nii edasi.
aastasadu tagasi, kui maailm oli väiksem, mindi lihtsalt harjumusest ning võimaluste puudumise tõttu edasi.
tänapäeva avatud maailmas on teised tuuled. oojaa, muidugi on see oht, et lihtsalt tüdid ja otsid uut - aga ma kardan, et päris tihti see siiski ei ole ka nii.

ning ikka see, et mõtle siiski eelkõige iseendale ning seejärel lastele, sugulased ja kõik jäta otsustamisel välja. küll nendega saab ka kõik selgeks. kunagi kindlasti. oeh.

miks ma tahan siia alla kirjutada, et üks mu lemmikraamatuid varapubekast peale on "Kristiina Lauritsatütar"?

valgeseelik said...

Aitäh, Myself, et aitad mul arutleda... Just Sinult saan julgust rohkem endale mõelda, aitäh selle eest! :)
See on ka minul üks lemmikraamatuid! :)

kukupai said...

Otsuse tegemine on alati raske. Praegu pead eelkõige mõtlema lastele, siis endale ja alles siis tulevad kõik ülejäänud. Su lapsed vist on juba nii suured ja arukad, et saavad aru, mis toimub. Kindlasti pead mõtlema, kuidas mistahes Sinu otsus neid mõjutab. Aga ennast tahaplaanile jätta ja ainult kohusetundest vanaviisi jätkata pole aus - lõppkokkuvõttes kannatavad kõik.
Minu puhul olid just lapsed need, kes viimase sõna ütlesid. Aga muidugi oli minu olukord teine ka, nii et see pole mingi eeskujuvääriv järgimine.
Jõudu Sulle ja vastupidamist! Ja ega muutused ei ole alati halvad, muutuste jaoks ainult peab ise küpsema ja nendeks valmis olema.

P6rgukiz said...

Kui suhe/abielu ei toimi ja iga päev ärkad ülesse rahulolematusega selle kõige suhtes, on aeg muutusteks.
Kas siis suhte või abielu lõpetamiseks.
Ühtegi asja, mis on viltu olnud, ei saa nii heaks, et see rahulolematuse tunne kaoks. Kuskil jääb ikkagi see okas sisse ja kardad, et see kõik tuleb tagasi.
Kui neid pingutajaid suhte eest on kaks, siis ehk saab toimima, kui mõlemad väga-väga tahavad... aga tavaliselt on ikkagi see üks osapool rahulolematu ja teine arvab, et elu ilus küll ja miiis, ons siin midagi viga ve? :D

Stabiiluse ja laste pärast pole mõtet koos elada. Inimene tahab olla ja peab olema õnnelik.

Püüa saavutada seda, mis teeb Sind õnnelikuks ja südame rahulikuks.
Sest mõtetut elu, kus rahulolematus on suurem kui rahulolu, see ka ei tööta.
Ja isiklikult ma arvan, et suhtes peab olema austust teise inimese (ja tema privaatsuse) vasta, teineteise mõistmist, sõprust, lahedat voodielu ja toredaid mõtteid koosolemiseks, mis rahuldavad mõlemat osapoolt. Ja oskus leida kompromisse. Ja päevi täis head tunnet, et Su kõrval on hooliv kaaslane, mis sest, et ta ei räägi Sulle, kuidas ta Sind nii meeletult armastab iga päev, vaid näitab väikest viisi sellega, et Sul on turvaline ja hea olla selle inimesega koos :)

Edu Sulle oma mõtetes ja tegudes uueks saastaks :) Kõik läheb nii, nagu just Sina tahad ja kuhu tahad püüdelda. Pead ainult 150% eneses kindel olema ja mitte alla andma :D

valgeseelik said...

Kallid Kukupai ja Põrgukiz, tänan teid kaasa arutlemast ja oma vaatenurka avamast. Olen teiega 100%nõus ja mul on nii hea meel teie toetuse üle. :)
Ikka kipub tulema süütundeid, kas ma teen õigesti oma rahulolematuse otsas, võib-olla olen lihtsalt rumal, et tahan midagi utoopilist ega oska rõõmu tunda olemasolevast.
Ma arvan samamoodi, et kohusetundest jätkata on tobe. Ja muutused on kõige sagedamini ikkagi positiivsed - seda usun ma ka. Ehkki olen valmis raskusteks ja milleks iganes, aga ikkagi olen seda meelt, et rahu südames on kõige olulisem.
Seda ütlesid Sa, Põrgukiz, hästi, et ei pea iga päev 100 korda päevas korrutama oma armastust, aga oluline on pisikeste asjade kaudu näidata oma armastust ja hoolimist. Ja kõige tähtsam - mul peab selle inimesega hea olema.
Aitäh teile, kallid Myself, Kukupai ja Põrgukiz! Kaunist vana-aasta lõppu ja imelist uut aastat!
Imesid ootan endagi ellu... ;)