Ei taha seda, mida saad, tahad seda, mida ei saa

Miks see alati nii peab olema?!
Millal ükskord inimene õpib rahul olema ja nautima seda, mis tal olemas on, mitte ei kuluta kogu aega ja energiat selle püüdmiseks, mida tal ei ole???
Vist mitte iialgi.

Samas on normaalne, et inimestel on püüdlused, soovid ja unistused, aga kuidas me suudame vahet teha, kas need on meie kramplikud kinnisideed või tõepoolest pingutusi väärivad eesmärgid, mis meie elu rikastaksid?

Mul on viimasel ajal pidevalt tunne, et seisan muutuste lävel.

Vastused peaksid meie sees olemas olema, aga et neist saaksin aimu, selleks peaksin saama neid endast välja rääkida, rääkida, rääkida, tean, et siis saavad vastused selge näo.

Praegu ei suuda ma enda jaoks veel vastuseid tuvastada, sest ehkki ma justkui teaksin õiget vastust, on ikka mingid kahtlused, mingid tõkked, mingid arusaamad - ja siis ma olen segaduses, kas need on märgid, mida peaksin tähele panema, või on need mu teel selleks, et saaksin neid raskustena ületada.

Sellepärast oleks vaja arutleda, vaielda, leida plussid ja miinused ning põhjendada, miks üks või teine asi on just nii. Ma ei saa seda üksi teha.

Seal see on, et kui ma pean esmajoones mõtlema enda peale, siis tean ma õige täpselt vastust, aga reaalsuses on tõsi ka see, et kõige rohkem mõtleme just teistele, kuidas nemad ennast meie otsuste valguses tunnevad, ja veel see tohutu sugulaste hulk, kellel kõigil on midagi arvata....

Ja siis need eluaegsed arusaamad, et abielus ei saagi alati kõik olla pilvitu, on ka raskeid aegu ja abielu mõte ongi see, et neist saadakse koos üle, abielu võibki olla niisugune, kus ei peagi olema mingeid liblikaid kõhus ja suurt armastust (eerost), abielus ei peagi füüsiline armastus midagi erutavat pakkuma, abielus olles ei peagi omavahel midagi erilist rääkima, et kõik võibki suhteliselt tuim ja nüri olla, peaasi on iga hinna eest koos elada ja koos vananeda.

Siis tekib küsimus, mis on muutus minu jaoks, milline on väljapääs?
Kas selles, et õpin nägema olemasolevat uue pilguga ja hakkan ikkagi lappima enda võimaluste piires käsilolevat (loomulikult teen seda üksi ja ainuisikuliselt, nagu mu senised kogemused on näidanud! - see tähendab ainult minupoolset mõtlemise muutmist, et ma suudaksin olemasoleva endale vastuvõetavaks mõelda, sest lõppude lõpuks on õnn meie endi mõtlemises!!!) või seisneb muutus lahkumises ja täiesti uues alguses.

Praeguse aja trend näikse olevat aina ja aina uute suhete otsimises, mitte vanade suhete lappimises.
Mis on siis oluline? Iseenda rahulolu ja vanade asjade seljataha jätmine, uute väljakutsete otsimine või pigem rahulolu lähedastes ja nende stabiilsusele mõtlemine???

Kes minu heaolu peale mõtleb? Vist ei keegi peale minu enda.

Mind natuke häirib see, kui arvatakse, et lahku minnakse nii kergekäeliselt ja ei taheta suhete püsimise nimel üldse vaeva näha, aina kiirustatakse uut õnne otsima.
Ma ei taha sellega nõus olla, vähemalt enda puhul küll mitte.
Ehkki ma ei saa väita, et mul praeguste mõtete pärast süümekaid ei oleks. On küll. Nagu ma ikka veel poleks kõike teinud.
Kõige hullem ongi see, et teine pool hakkab ka just nüüd püüdma, kui mina enam ei taha, samas pole sellist mõtete ühtsust ja hingesidet ja vaimsust ühendavat lüli (füüsilisest poolest ei taha ma praegu üldse rääkida!), mida mina vajan.
Seda kas on või ei ole. Tõmmet kas on või ei ole. Armastust kas on või ei ole. Aga vastukaaluks - kohusetunnet kas on või ei ole. Vastutustunnet kas on või ei ole. Kainet mõtlemist kas on või ei ole.

Mis on kaalukeeleks, mis on oluline, mis on väljapääs ummikust?
Jäängi niimoodi ulpima keset ookeani, suutmata kaldale ujuda?

Ja ometi on minus tunne, et seisan muutuste lävel.

On minu teha, kas suudan üle lävepaku astuda. Keegi teine seda minu eest ei tee. Mõttes soovin endale jõudu ja JULGUST otsustamiseks.